Meie ja nemad

Ma vist ei eksi, kui ütlen, et Jeesuse tuleku eesmärgiks oli see, et võõrastest omad saaksid. Et Jumalast võõrdunud saaksid lähedasteks Jeesuse vere läbi. See on risti vertikaalne dimensioon, suhe Jumalaga. Samas on sel ühekssaamisel ka horisontaalne dimensioon... inimeste suhe üksteisega.

Mõelgem halastaja samaarlase loole, kus Jeesus radikaalselt muutis ligimese mõiste. Tänapäeval oleme me ehk sellest õppinud, et aitama peab igasugu karvaseid ja sulelisi, eriti neid, kes meie oma ühiskonnas on. Loo mõte on aga sügavam... sa mitte sellepärast ei aita, et "keegi ju peab" ja "endal ka hea tunne, kui aidata saab", vaid seepärast, et ta on su LIGIMENE, mitte lihtsalt naaber korrusmaja koridorist. Põlatud samaarlane on üks sinu siseringist, sellepärast ei saa sa teda jätta aitamata. Ja see on juba kõrgem pilotaaž.

Aga just sellist suhtumist ja südame muutust igatseb Jeesus. See on see variseridest parem õigus, mis lõpuks taevauksed avab (vt Mt 5:20). Ja selleni on ilmselt meist igaühel veel tükk maad minna, minul nende hulgas. Tegemist oleks paradigma muutusega, kus peaksin vanadest mõttemallidest loobuma ning olema valmis nägema, et siiani olen ma oma lootuse oma ebapiisavatele heategudele rajanud. Umbes nii, et jah, muidugi, eks mul ole ka oma puudusi, sest kellel neid ei oleks, aga samas ei ole ma nii põhja käinud, kui see seal...

Mis on ju klassikaline variseride lähenemine. Ega see, et me nüüd Jumala nime asemel Jeesuse nime kasutame, meid veel kristlaseks tee. Isegi see ei tee, kui oleme mõistusega jaatanud kogu õpetust, mis meile ette on söödetud/söödetakse. Aitab vaid täielik reformatsioon, seniste õpetuste ja karkude tuleahju ajamine ja Jumala ees tõeliselt vaeseks saamine. Vaimus vaeste päralt on taevariik--kummaline, kas pole?!

Kirjakohti samal teemal on teisigi. Nt efeslastele räägib Paulus, et Jeesus on oma ihu kaudu lõhkunud maha vaheseina, see tähendab vaenu. Ja kuigi kirjakoht räägib juutide ja paganate vahelisest vaheseinast spetsiifiliselt, käib see ka kõigi muude vaenulike vaheseinte kohta mistahes pinnal. Eestlased ja venelased, rikkad ja vaesed, poliitikud ja lihtrahvas, jne. Enamgi veel käib see vaenu maha lõhkumine Jeesuse ihu kaudu aga koguduse kohta, kus peaksid kaduma ära igasugu vastandamised teiste konfessioonidega ning enese määratlemised selle kaudu. Umbes nii, et Jeesus aita NEID, sest nad üldse ei tunne sind. Ütlemata jääb sealjuures aga vägagi tajutav seesama "tänu Jumalale, et mina selline pole".

Nii et kui me sellest vaheseinte lõhkumisest aru pole saanud, on Kristuse olemus meile täielikult hoomamatuks jäänud. Ja siis võime nagu baali prohvetid teha mida iganes, tantsida ümber ohvri, endale ihu peale märke lõikuda, väga kõva häält teha, tõesti ükski asi ei aita ja Jumala tuli ei lange.

Tark hooneehitaja ehitab kaljule. Ja mitte ainult. Kui kujutleme ette üht tuultele valla mereäärset kõrget kaljut, siis selle peale moodulmaja püstitamine ilma vundamendita oleks vist ülim narrus. Nii et isegi kui oleme kaljuni välja jõudnud, tuleb kalju SISSE vundament rajada, see on kalju PEALE ehitamise vältimatuks eelduseks. Et aga mida see kaljuni või kalju sisse kaevamine praktiliselt tähendab?

Käitumuslikult tähendab see paastus ja palves Jumala palge otsimist, kuni tema ilmub ja rääkima hakkab. Teel sinnapoole tuleb ilmselt iseendastki Jumalale aru anda ehk teisisõnu, kui Jumal hakkab näitama meile meie pattu ja armetust, ei tohiks sellele vastu sõdida vaatamata sellele, et see ähvardab meie rahulolu ja mugavust (privileegid, mis "õigusega" meile kuuluvad, nagu oleme pikki aastaid kuulma harjunud). Wilcoxi Meetilgas on umbes selline mõte, et kes pole kunagi kogenud, milline kohutav põrgu on ta omas südames, ei suuda kunagi Jeesust vastu võtta nii nagu Tema seda on kavatsenud. See teadmine, et minus, see tähendab minu lihas midagi head ei ole, saab olla ainsaks eelduseks Kristuse õiguse, lunastuse ja tarkuse vastuvõtmisel. Mitte see, et mina oma armastusväärsuses nii hea ja kallis olen, et Jumalgi näed minu eest ristil suri ja nüüd mind ka kõigi muude kingitustega üle külvata tahab.

Ja see tühjaks saamine on tänapäeval raskem kui 20 aastat tagasi, kui butafooriat me ümber vähem oli. Kui meie tähelepanu eest ei võisteldud nii innukalt. Vähem oli igasugu asendustegevusi, nii kirjandust, millega võib kergesti tasakaalust välja minna kui ka otseseid eneserahuldustegevusi, kust me Jumala aseainet otsime. Ma ei väida, et meelelahutus või kristlik kirjandus iseenesest halb on, oluline on see, millele me toetume ja kust mida ammutame, olgu siis oma õpetust, väärtolu või tähendust. Ja kui me neist aseainetest tühjaks ei saa, võime lõpmatuseni tantsida ja paluda, et Jumal meid täidaks, kuid tuli ei lange.

Kui usume, Jumal tahab meid täita ja juhtida, siis ei peaks seda tantsu ja tralli seal ümber väga palju olemagi. Nagu Eelija, kes oma Jumalas kindel oli vaatamata vahepealsetele depressioonihoogudele, kui tundus, et Jumal oli ära kadunud. Aga kui käes on show time, piisab sellest, et ta Jumala alla kutsub ning Ta tuleb, nii tule kui Väega. Eelija on eelnevalt oma viletsust tunnetades kaevanud vundamendini välja ning teab kogemuslikult, et ta saab loota vaid Jumala väele ja tegevusele.

Pilgeni täis tassi sisse ka kardinaalset erinevat vedelikku tilgutades ei muutu tassi sisu keemiline koostis mitte väga palju. Üheks saamine, üheks ihuks saamine... on see üldse võimalik tänapäeval Kristuse ihus? Ju vaid siis, kui oma õlekõrtest või heintest ehitised maani maha lõhutakse ja vundamendist ülespoole koos ehitama hakatakse. Kui tehakse selgeks, mis on vundament ja mis mitte. Ehk teisisõnu, kas ei tähenda ka mitte seda, et saadakse ilmutus, kes Jeesus Kristus on ning osatakse teda lahutada oma erakondlikest eelistustest.

Hoia, Jumal, Eestit!