Inimesed on erinevad. See erinevus torkab silma isegi meie suhtumisest peeglisse. Mõni viskab sinna poolkohustusliku pilgu enne väljaminekut, teine "imetleb" end seal pool tundi. Kas nüüd just alati imetleb, kuigi see teistele niimoodi paistab, pigem ehk uurib ta iseenda peegelpilti ja püüab meelde jätta, milline kurd, korts või karvake kusagil on. Ta niiöelda kaardistab olukorra ning ta teab täpselt, milline ta viimse detailini välja näeb--privileeg, mida need esimesed pilguheitjad nautida ei saa. See on aeganõudev ettevõtmine ning ilmselt selle inimese jaoks tähtis ja oluline teema.
Uus Testament räägib meile peeglist vähemalt kahes kohas. 1 Kor 13 ütleb Paulus, et me näeme kui peeglist tuhmi kujutist. Tolleaegsed vaskpeeglid tõesti suuremat täpsust ei võimaldanud. Teine koht on Jakoobuse kirjas. Ju on ka see kirjakoht kultuurilise väärtusega, need teisena mainitud inimesed ehk silmitsejad on vast viimase aja fenomen. No näiteks pärast Lumivalgukest. Ja sealt vaskpeeglist ei näinud ju ka parima tahtmise juures midagi ning tegevusele pühendatud aeg oleks olnud kasutu.
Aga Jakoobus ikkagi annab meile vihje, et me peaksime kõik saama "silmitsejateks" Jumala Sõnasse. Peaksime laskma Sõnal enda ees nii kaua olla, et vaskpeegel muutuks elavhõbedaseks (või mida iganes tänapäeval seal kasutatakse), kust väga selgesti iga kurd, korts ja karvake kätte paistab. Sest kui me vaid pilgu heidame möödaminnes, enne väljaminekut, siis ei tea me täpselt ikkagi, millised me oleme.
Sa arvad, et Sul on vara küllalt ja sa ei teagi, et oled pime ja armetu ja vilets jne. Kuidas võib oma arusaamises nii kapitaalselt mööda panna?! Eks ikka vähese "peeglissevaatamise" viga. Ma füüsilises maailmas kuulun pigem nende pilguheitjate hulka, kel lapsepõlvest värvikalt meeles etteheide "no kas sa peeglisse ei vaadanud?!" Vaimulikult tahaksin ma olla aga silmitseja, kes kummargil on vabaduse täiusliku käsu sisse vaadanud, kes ei näe Sõna läbi mitte ainult teiste vigu ja möödalaskmisi, vaid eelkõige enda omi.
Ei tahaks ju, et Jeesus peaks meile meelde tuletama: "No kas sa PEEGLISSE kunagi ei vaadanud?!" Sest üks suurem peegel, üks suurem tõehetk on tulemas ja siis saavad ilmsiks kõigi inimeste mõtted ja palk tuleb selle eest, mida sa ihus olles teinud oled, olgu see hea või kuri. Ja pole vahet, et oled end pidanud selliseks, kelle ainus puudus on see, et ta liiga Jeesuse sarnane on. Ilmsiks tulevad ka südame sügavaimad mõtlemised. Ja mis teha, pahatihti on need meiegi eest sügavale ära peidetud.
Otsige mind, et te jääksite elama, manitseb Jumal prohvetite kaudu oma rahvast. Otsige mind, siis saate ka iseendist paremini aru, mõistate, milline kurjus on teie omas südames ja te tahate joostes tulla minu juurde, et mina teid parandaksin ja uue südame annaksin. Otsige mind...
Aga ega me ikka vist väga ei taha. Kõik on ju niigi hästi. Jumal on endiselt armuline ja päästab mind, kui ma oma isekate valikute tagajärjel endale haiget teen. Ja küll ma ükskord taevasse ka saan, sest nii on mind õpetatud. Aga TEGELIKULT? Kas Jeesus leiab tagasi tulles usku, seda ehedat ja siirast Jumala hääle kuulmist ja kompromissitut järgimist? Ta ise arvab et mitte. Vaatamata sellele, et kristlaste arv on plahvatuslikult kasvanud. Ja ilma usuta on võimatu meelepärane olla...
Ja tegelikult ei oma siinkohal uskkondlik kuuluvus mingit tähtsust. Kui vaid ehk seda, et mõnes kohas on neist asjust nii palju räägitud, et tulemuseks on küllastus ja paadumine vaimuliku liigsöömise tagajärjel. Kõik on teada, kõigega ollakse nõus, aga reaalsust ei ole. Elu ei ole. Juhtimist ei ole, vähemalt mitte sellisel tasemel nagu olla võiks. Reputatsioon ilma reaalsuseta... vaat et ohtlikemgi olukord, mis kõigile muudele väljakutsetele lisaks veel ka uhkeks teeb.
Lõpuks ei oma õige õpetus, mille üle me ka tihti nii uhked oleme, suuremat tähtsust. Põhiasjad võiksid küll paigas olla, kuid lõpuks ei küsita Sinult, millist usutunnistust sa armulaual lugesid... Nikaia või seda teist. Loeb vaid see, kas kuulsid Jumala häält ja järgisid sellele, pisiasjadeni välja. Et sa ei vöötaks ennast enam ise, vaid laseksid Jumalal end vöötada ja viia sinna, kuhu sa minna ei taha (Joh 21). Ja see on tõsine väljakutse. Andku Issand selles vastu pidada ja murdku ta kõik teised lojaalsused meie eludes oma kirka armu läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar