Palve- ja paastupäev

Täna on taas käes siis see ülelinnaline paastu-ja palvepäev, seekord Olevistes kell 21. Ma usun palve jõusse. Ma usun eestpalvetesse. Ometi, olles mitmetel sarnastel üritustel viibinud, ei lähe ma sinna enam kindla veendumusega, et "yess! täna õhtul saab Tallinna pale muudetud. Palve läbi ja usu kaudu!" Ei ole mul seda kindlat veendumust. Sest ma olen näinud sealgi juba harjumuslikkuse märke ja pisut nagu rutiini. Ja annaks Jumal, et mul õigus ei oleks.

Piiblis on ju väga mitmeid kohti sellest, kuidas, kui Jumala Sõna oli tulnud, et tulemas on häving, rahvas siis sellesse suhtus. Üks neist, Joona raamat, pole ehk veel piisavalt tähelepanu saanud. Joona tuli pärast oma "spaakülastust" lõpuks Niinevesse ja kuulutas: "Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!" Ja mis on vastus? Järgmine salm ütleb, et Niineve mehed uskusid JUMALASSE, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse.

Pole öeldud, et uskusid Joonasse või Joona sõnumit, vaid nad uskusid Jumalasse.  Teisisõnu võiks ehk öelda, et see tähendab, et nad uskusid iseennast või veel täpsemalt "nad tundsid isenda ära". Nad kuulsid seda sõnumit, lasid selle oma sisemusse küsimusega, et kas on õigustatud karistus, said sealt jaatava vastuse ning ei katnud seda siis enese eest kinni vaid nõustusid sellega ja otsisid võimalusi meelt parandada.

Teame, et naaberrahvad pole enne ega pärast Saalomoni Iisraelist midagi pidanud Võiks ju arvata, et Niineve elanikudki oleksid võinud mõelda: No SEDA prohvetit me küll ei kuula! Esiteks mingi võõramaalane, teiseks, haiseb kala sisemuse järele. Ja pealegi, oleks ta nii süütu ja puhas, et Jumal temaga üldse rääkida võiks, siis oleks ta CV puhas nagu prillikivi! Aga pole ju--ise on sama suur patune ja ärgu ta tulgu siin midagi ütlema meile.

Need prohveti puudujäägid kuidagi aga ei olnud niinevelastele enam tähtsad... Nende oma sisemusest oli vastu kajanud üks suur puudus ja pankrott, millel oli lastud Jumala ilmutusega kokku saada. Seda polnud hakatud polsterdama ega ehitama oma müüre Jumala ja iseenda vahele. Ja sündis ime. Jumala kohtuotsus pöördus.

Võiks arvata, et prohvet on rõõmus oma saavutuse üle. Aga see pole nii. Esiteks, tal ei ole võimalust tõestada, et ta tõesti oli suur Jumala prohvet. Ta saab prohvetiks alles siis, kui ta lugu on piibliraamatusse kirjutatud. Teiseks, ta väga ei tahagi, et see rahvas armu saaks. Oli ju Asüüria üks kardetavamaid ja vihatumaid vaenlasi. Kolmandaks, armuandmine Niinevele jätab Joona murtu ja haavatuna Jumala ette, kus tema südame hoiakud ilmsiks tulevad.

Võiduka lõpu puhul poleks seda võimalust tulnudki ja Jumala eest oleks võinud veel teab kui kaua "jooksus olla". Nii et järeldus: Jumal hoiab silma peal ka oma prohvetitel ja ka nende südame hoiakud on Jumalale teada, nii et ükski ei pääse nö "tutvuse poolest", ametihüve ettekäändeks tuues. Ja prohveti meelevald on Jumala meelevald ja sellele alistumine võib hoopis prohvetile rohkem probleeme tuua kui mittealistumine.

Nüüd analoogilisi sõnumeid olid saanud ka Iisrael ja Juuda. Nende vastus oli enamasti otsida ja leida viise, kuidas seda prohvetit elimineerida-vangistada, hukata või mingilgi viisil diskrediteerida. Ega asjata öelda, et selle maailma sugupõlv on targem kui valguse lapsed. Liiga palju head võib kergesti paadutada, eriti kui lootused on ehitatud valedele ootustele, kui me pole sügavuti Sõnas aega veetnud ega muretse selle pärast, mida Jumal TEGELIKULT räägib.

Ka Eestimaa on taas sõjalise kriisi, ilmselt sõja hakul. Mainis seda eile ka Thorbjörn Knudsen. Rahvas kuulab ja noogutab... ning läheb oma eluga edasi, nagu ennegi. Sellest tulevasest õnnetusest on prohveteeringuid olnud nii- ja naasuguseid, Oleviste koguduse inboxi pidavat neid laekuma paar tükki nädalas. Teisalt on juba aastaid olnud ilmutused ja sõnumid: "Mu rahvas! Tulge ometi osadusse! Te ei ole selleks valmis, kui ma teie maad külastama tulen!" Aga ka see kõik pole meid suutnud uskuma panna Jumalasse ja ära tundma oma viletsust.

Elu läheb edasi nagu ikka. Kus on ta tulemise tõotus?! Kõik on ju stabiilselt vanaviisi jäänud... "Me ei usu Jumalasse" on selle probleemi koondnimetus. Oli seda ka Jeremija ja Aamose ajal. Ja sellele järgneb Jumala karistus, et karistuse all rahvas loobuks Jumala pilkamisest. Pärast Paabeli vangipõlve pole Iisrael enam kätega kombatavaid ebajumalaid näiteks teeninud.

Mida siis teha? Joeli raamatus on kästud puhuda sarve kaks korda. Esimene selleks, et teada anda, et Issanda päev on tõepoolest tulemas ja see saab olema hirmuäratav. Kõik, kes sellest kuulevad, värisegu! Nii et kutsutakse üles jumalakartusele ja Jumalasse uskumisse.

Teine sarv puhutakse selleks, et kokku kutsuda püha koosolek... mitte selline, milliseid Issand vihkab (^{Am 5:21}, ^{Js 1:13}).  Kokku kutsuda püha koosolek selleks, et paastuda, nutta ja leinata.  Jumala ees ennast välja valada ja oma pankrotti tunnistada.  

Ja see on täpselt see, mida need vihatud assüürlased tegid, nad esiteks uskusid Jumalasse ja teiseks, riietusid kotiriidesse, katkestasid igapäevase tegevuse, astusid korraks eemale, et endale aru anda, mis toimub. Vaatasid ennast kõrvalt ning jõudsid samale järeldusele, mis oli otsusena tulnud Jumalalt... asjad on ikka väga viltu. Olen kindel, et see sõnum oma pankrotist jõudis igasse kantslisse ja igasse turu nurka. Sellist meeleparandust ihkaks näha ka Tallinnas. Siis oleks ehk lootust, et kohtuotsus pöörataks. Vaid siis, kui me tõesti iseendast tühjaks saaksime....