Isa süda

Eestimaale on jõudnud "uus võimas õpetus", üks omapärane teistsugune evangeelium, kus rõõmusõnumiks pole mitte see, et Jeesus on Sinu eest surnud, vaid et sinu Taevane Issi armastab sind nii väga, et ta on valmis kõigile su puudustele läbi sõrmede vaatama ja sind juba täiuslikuks peab. Ja me teame, mida Paulus galaatlastele mistahes teistsuguse rõõmusõnumi kohta ütleb...

Inimesed, kes seda uut õpetust viljelevad, on imearmsad ja südamlikud. Nad olid kunagi ühel seminaril, kus neid asju räägiti, oma inimlike isade puudused andestada suutnud ning hakanud tunnustama oma taevast isa ning nüüd ei suuda nagu "tsüklist" välja tulla. Armastus Taevase Isa vastu polegi ju vale, kummaliseks muutub aga kogu lugu siis, kui Jeesus nagu sõnavarast ja mõtetest päriselt ära kaob.

Ühe järjekordse üliveenva esitluse ajal, kui väga nemad oma issit armastavad, julgesin küsida, et kus Kristus on sellise käsitluse puhul, kui sina oma issi süles istud? Selle peale ei osatudki vastata. Küll vabandati, et nemad pole teoloogid, küll soovitati lugeda üht ilukirjanduslikku teost, küll öeldi lõpuks, et mõned küsimused ei peagi vastust saama. Vahepeal püüti ikka seletada ka ja siis oli vastuseks, et Jeesus on meie eeskuju, tema on see, kes tee meie jaoks taevasse isa sülle avas. Et siis toimetas oma asja ära ja astus kõrvale, et meile isa süles ruumi teha. "Jeesus on eeskuju", muide kõlab justkui tsitaat Jehoova tunnistajate suust, nagu üks vend pärast seda mulle tabavalt ütles. 

Vaatasin huvi pärast nende ühte ülesriputatud videot, kus üks soomlane räägib malbe häälega, kuidas "Jumal ei ole kohtumõistja, Ta on sinu issi!". Siinkohal kahjuks peab tõdema, et Jumala üks olulisim atribuut, mis lõpuajal eriliselt avalikuks saab, see, et ta on kohtumõistja, on seega kadunud. Jumal on muutunud mitte enam ka vaid isaks, vaid selliseks seniilseks vanaisaks, kes oma laste puudusi pigem armsateks peab. Kuna Eesti ikka muust maailmast nii kaugel on, siis pole ka see õpetus muud kui ammuunustatud vana. John Wimberi ajal, 90ndatel oli Isa süda üks erilisi ilmutusi, mis tolleaegse ärkamisega kaasas käis. Nii et kümmekond aastat kulus, et see õpetus Soome kaudu Eesti jõuaks.

Ja ikkagi on ohtlik kellegi teise ilmutusi maale tuua, kui ise pole jaksanud palves ja sõnas seda läbi katsuda.  Sest esimene küsimus või mistahes kahtlus kellegi teise poolt võib täiesti kõik segi paisata ja emotsionaalselt raske kanda olla. Kui mina selle küsimuse küsisin, ei eeldanud ma, et see ületamatuid raskusi nii kindlameelselt oma tõde kuulutavatele inimestele valmistab. Samas polnud see muidugi midagi uut, et Jeesus kantslist aeg-ajalt kaduma kipub või pelgalt instrumentaalse rolli endale saab. Juskui lapsendamisametnik, kes on juriidiliselt paberid ära vormistanud ja soovib seejärel perekonaale edu uute laste kasvatamisel.

Pakun siinkohal välja ühe teistsuguse mudeli, mis minu meelest Jumala Sõnaga pisut premini haakub.
Jumalal on ainult üks laps. Ainus Poeg. Ainusündinud poeg. See on Jeesus, Jumala ainusündinud Poeg (Joh 3:16). Ainuke Poeg, kes on näinud Isa (Joh 1:18; ja kes ainsana Tema süles istuda saab (1 Tm 6:15). Meie ülejäänud oleme adopteeritud lapsed (Rm 8:15) ja seda vaid Jeesuse kaudu. Kas pole see mitte taas üks kena võrdpilt  taevasest pulmast, kus Jumal Isa võtab vastu oma Poja pruudi oma tütreks, nagu maised äiadki tihti (USA filmide) pulmades ütlevad: "Täna ei kaota ma oma poega, vaid saan juurde tütre, keda mul kunagi olnud pole." Oleme niikaua Jumala lapsed, kuni me oleme Jeesuses. Kui see suhe katkeb, siis pole meil enam osa sellest perekonnast (lakkame olemast "viinapuu oksad" (Joh 15))  ja me hukkume.

Kas seesugune käsitlus teeb mind Jumalale vähem kalliks? Ei sugugi mitte! Ma olen Kristuse pruut, tema armsaim, kalleim. Ta armastab mind minu enese pärast, mitte selle pärast, mida ma teha võiksin või kui palju palvetada või mida iganes. Ma olen tema jaoks kallihinnaline ja nii Isa kui Poeg on mind ihaldanud endale. Kas pole auline? Samas tean ma, et ma olen armust selles kuninglikus perekonnas ja see mõte teeb mind alandlikuks, sest ma tean, et minu väärtolemine pole neid sundinud seda tegema, vaid pelgalt nende armastus, isetu, tingimusteta, lõpmatu. Jeesus on valinud mind, sest ma olin nõdrem, kui enamik teisi (1 Ko 1:26-27) ja vajasin Tema armu enam kui nii mõnigi teine. Ja Ta on mind armastanud Igavese Armastusega, mis jääb püsima ka siis, kui see maailm siin lõpeb. Just Kristus ja Tema sõna minu sees on need, kes aitavad mul püsima jääda, mitte mingid sentimentaalsed mõtisklused mingist issist, kes mind ahviarmastuses juba täiuslikuks peab ja kõigis pattudes ja puudustes lubab edasi elada, sest ta ju nii väga nunnutab mind. Selline jumalapilt vaevalt et kedagi raskustes püsti suudab hoida. Vaid üks pilk Kristusele ristil suudab meid päästa mistahes pattudest ja kiusatustest.

Minu eesmärk siin elus on just Kristust tundma õppida, et ma kuidagi oma taevasest eesmärgist mööda ei paneks ja Jeesuse ikka ära tunneksin, kui Tema ilmub. Ja et ma Temast ei pahanduks, kui Tema mind edasi tahab viia ja mu teekonda korrigeerib, sest mu "äi" on vaatamata kõigele kogu maailma õiglane kohtunik. Just see on ka mu Taevase Isa suurim tahe minu jaoks. Et ma Tema Pojaga üheks saaksin ja kord seda perekonda täiel rinnal nautida võiksin.

... ja allik' mudane

Kui kaugelt jälle koju
:,: ma rõõmul rändasin :,:
ja allikat ja kaske
ma jälle tervitin.

Kask oli ära kuivan’d
:,: ja allik’ mudane, :,:
mu neiu oli läinud
ühe teise kaenlasse.

Et sai jälle Aa rannas suvekonverentsil käidud. Ja lootsin tõsimeeli sealt allikast vett ammutada, kuid allik oligi mudane. Suur reservuaar oli küll vett pilgeni täis, kuid samas vohasid ka vetikad ning toru tundus umbes olevat. Vesi valgus pigem mööda seinu alla. Et ei teagi, miks see mulle oluline tundus. Kuidagi kohane paralleel.

Olles käinud sel suvel kahes vaimulikus laagris võib vist öelda, et on vaikne aeg. Jumal ei räägi enam oma sulaste kaudu. Sellest annavad tunnistust 20-aasta tagused tsitaadid ja ajahambast puretud "mõtted, mida Jumal on täna lasknud mul jagada" ning kopeeritud õpetused, olgu siis algallikad kuitahes vägevad, kasvõi Watcman Nee isiklikult. Arutasime ühe lugupeetud seminaripidajaga, et kantslikuulutus võiks ju kõiki inimesi kasvõi pisutki puudutada, mitte vaid sel määral, et vaatad pingsalt kella ja ootad ettekande lõppu. Et kui Jumal ikka oma sõna taga on, on sõnumis kõigile midagi. Sulle antakse võimalus iseendaga silmitsi seista.

Samas on juurde tulnud palju ballasti. Kutsusime seda isekeskis "veiderdamiseks". See on umbes see, kui tõelise asja puudumisel püütakse Jumalat justkui aidata ja igasugu isetegevusega Teda pisutki söödavamaks ja meelepärasemaks muuta. Palvetunnelid ja koormakivikesed jne jne. Sest kui me ringiratast tammudes ikka ja jälle alust laome õpetusele pöördumisest surnud tegudest, siis võib küll muidu kätte igavaks ära minna. Kaua sa oma koormaid ära annad päevast päeva, kui seda juba esimesel õhtul südamest tegid? No jah, kui sa just päeva jooksul neid jälle hoolsasti tagasi ei korjanud. Mis lõpuks muutub ikkagi veiderdamiseks.

Tundub, et inimestel ongi lihtsalt igav. Kõik on juba liiga hästi. Seetõttu on vaja leida mingeid muid asju, mis köidaksid. Näiteks lauamängud, nagu monopol või tsitadell. Kuulsin ühes hommikusöögilauas õhinal selgitust, kuidas monopoli mäng eelmisel ööl lõppes, kes millisel ruudul pidama jäi ning mis siis kõik veel juhtus. See elevus, mis kaasnes, ületas kaugelt igasuguse vaimuliku elevuse. Mis on ju kurb. Sest näitab, kus meie süda tegelikult on.

Igavusest annab märku ka õpetusele oma mingi iseloomuliku nüansi lisamine, mis siis peaks mind ja minu järgijaid teistest eristama ning kogu asja põnevaks, mitteigavaks muutma. Sageli on selliste asjade aluseks kogemuslikud läbielamised. Meenub Peetrus, kes muutmismäele kohe kolm telki tahtis püstitada, sest seal oli ta Issandat kõige kirkamana näinud.  Ja usun, et Issand tahab meid sealjuures tagasi Tema enese juurde tuua, olgu meil vaid mõistlikkust Tema juhatust tähele panna.

Lootust muidugi on, sest ka laagri korraldajad möönsid, et peaks ikka sügavamale minema. Kuhu sügavamale ja kuidas, on ehk praegu veel tundmata maa. Võtmeks kujuneb siingi ehk see, kas arvesse võetakse kogu tarkust, mida Jumal oma koguduse kaudu on jaganud, või lastakse aastast aastasse edasi samas taktis, olles osavõtjad kaheks jaganud- teenijad ja teenitavad. Ei ole vist väga piibellik mudel.

Minu parimad hetked sellel konverentsil olid seotud sellega, kui ma sain kuulata Sillamäe, gorod smerti ehk surmalinna pastori proua lugusid sellest, kuidas inimesed tema koguduses elavad. Või peaks ütlema "hingitsevad" ja kuidas ta neid jätkuvalt Piiblisse suunab, öeldes, et vaadake, te olete kõige õnnelikumad inimesed, teil on vähemalt Kristus, teistel pole sedagi. Ja kuidas nad kogu selle materiaalse viletsuse keskel veel keskvõimule obrokit peavad tasuma. Mis ajuti pea ületamatu koormana tundub. See puudutas sügavalt ja pani enda olukorrastki hoopis teistmoodi aru saama.

Karl Reitsi raamat sai ostetud. "Turu prohvet" nimeks ja suures osas ehk siis pigem mälestused temast. Ja tollal oli samasugune aeg kui praegu. Iseseisvus kirjutati noorte meeste vere arvele. Jumal oli kõrvale heidetud ja mis peamine... kõige vaimulikumad usklikud ei tundnud Jumala märguandeid ära ja pidasid neid haige inimese soigumiseks. Ja seda 80 aastat tagasi, kui koguduses ega laagri teenimismeeskonnas polnud veel okei abielueelsed intiimsuhted ja muud rebased, kes salamahti meie viinamägesid hävitavad. Kallid, mis lootus on meil siis täna Teda ja Tema kuulutust ära tunda?!

Noore usklikuna sattus mulle kunagi ette üks ilmutus, kuidas Kristuse ihu viimsel ajal maa pealt tõuseb ja ennast kõigist röövikutest ja tõukudest vabastab. Ehk on see aeg juba kätte jõudnud? Ehk on aeg allikas mudast puhastada? Aga võib-olla pole see ka enam võimalik, kui liiga kaua ollakse ehitatud hingelisele alusmüürile, mis põhineb inimeste austusel ja polsterdamisel. Ja mis siis sellest, kui Jumal oma vaimuga pisut mõnikord puudutab, tahtes meid ehk üles raputada ja sügavamale viia? Meie saame ikka seda tõlgendada kui piiramatut luba lõdvestuda, "license to chill". Oh andku Issand armu ja oma tarkust!

Kristuspäev

Tänane hommik algas sellega, et kaissu puges pisut ärritunud väikemees, kes teatas, et ta nägi unes selle maailma hävingut. Kõik hävis ning inimesed tassisid koobastesse "mänguasju, lampe ja kardinaid", et midagigi päästa. Ja kõik püüdsid peitu pugeda. Ja korraga oli kogu maailm uus, ainult et teistsugune, kaskede asemel kasvasid palmid ja rästikute, nastikute ja vaskusside asemel olid kobrad, anakondad ja boad, ainult et nad olid kõik sõbralikud, sest saatanat ei olnud enam. Nii algas minu jaoks tänane Kristuspäev.

Nüüdseks olen tagasi ka pärastlõunaselt suurürituselt, kus kodumaa parimad pojad ja tütred, pastorid--kaasad kesksuvises lõõsas kolm tundi katmata palgega päeva koormat ja palavust kandsid. See ohver oli ehk kõige muljetavaldavam. Ja kindlasti oli tore, et keegi jaksas millegi nii suurejoonelisega tegeleda. Mõru maitse jääb aga suhu mõttest, et miks siis ikkagi on kasvõi Tallinnas üliraske leida gruppi inimesi, kes tõeliselt ja süstemaatiliselt viitsiksid ennast Jumala ees "lõhki käristada", ja nimelt südant, mitte riideid ega muidu vaid välisega silma paista.

Hellaks teeb mind ka see, kui mainitakse, et tegemist on 20 a möödumisega ajast, kui Jumal meile vabaduse kinkis. Et niisama lihtne see oligi, kinkis ja kõik. Seda, et kogu Vana Testament meile õpetab, et sõjalise interventsiooni võib tagasi pöörata vaid "eeskoja ja altari vahel" toimuv tõeline meeleparandus ja korporatiivne ühispalve, seda justkui ei teata ega tähtsustata. Inimesed, kes praegu on juhtpositsioonidel, polnud ilmselt 20 a tagasi vahimehe kohustustes ega kuulunud ringkondadesse, kus need vahipostid olid. Ja nii tundubki, et piisas vaid korraks Taeva poole õhata ja tankid läksid tuldud teed tagasi. Ja miks peaks see olukord nüüd siis teistsugune olema, kui mingi oht meid ähvardaks?!

Mina aga tean ja võin tunnistada, et poolteist aastat enne seda saatuslikku tankipäeva tõi Jumal ühe koguduse põlvili, tehes seda ilmutuse kaudu ja andis südamesse teha järelpalveid pärast igat teenistust ning ühtekokku 5 korda nädalas. Kirjakohtadeks Joel, Jeremija, Hesekiel... Tunnetan, et praegu on just samasugune aeg, kus tuleks oma palvejõud mobiliseerida, kuid sellekohased ettepanekud kukuvad pastorite kurtidele kõrvadele. Ja isegi selliste pastorite, kelle visioonitaju ja ettenägemisvõimet tänasel päeval eeskujuks toodi. "Inimene palvetagu üksi oma palvekambris," on mulle sulaselgelt vastatud. Ja inimesed, neil on muudki teha... elu vajab ju elamist, kõigi oma lampide, kardinate ja mänguasjadega...

Issanda päev... Kristuspäev... Äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda me ootame. Aga kes suudaks küll taluda tema tulemise päeva?! Ja õnnis on see, kes Temast ei pahandu...

Meie aja diagnoos. A. W. Tozer

Generatsioon kristlasi, keda on kasvatatud vajutatavate nuppude ja automatiseeritud masinate keskel, on aeglasemate ja vähem otseste meetodite suhtes eesmärgile jõuda kärsitu.  Oleme püüdnud rakendada tehnoloogiaajastu meetodeid oma suhtesse Jumalaga. Loeme oma peatüki, peame lühikese hardushetke ja tormame minema, lootes kompenseerida oma sügavat sisemist pankrotti külastades järgmist evangeelset koosolekut või kuulates järgmist põnevat lugu, mida jutustab vaimulik seikleja, kes on hiljuti tulnud järjekordselt retkelt kaugelt maalt.

Sellise vaimsuse traagilised tagajärjed on igal pool meie ümber: pinnapealsed elud, õõnsad vaimulikud arutlused,  suurem osakaal naljal ja lõbul evangeelsetel koosolekutel, inimeste austamine, usuga seotud välistele asjadele lootmine, pool-religioossed osadused, müügimehe meetodid, dünaamilise isiksusetüübi segiajamine Püha Vaimu väega. Sellised ja sellega sarnased on kurja haiguse, raske ja tõsise tõve sümptomid.

Selle meid tabanud raske haiguse eest ei ole mitte keegi üksinda vastutav ja ükski kristlane pole täielikult süüst vaba. Oleme kõik panustanud otseselt või kaudselt sellesse kurba asjade seisu. Oleme olnud liiga pimedad märkama, liiga arad, et välja öelda või liiga enesega rahulolevad, et igatseda midagi paremat kui see kehv, keskpärane toit, millega teised tunduvad rahul olevat. Teisisõnu öeldes, oleme aktsepteerinud üksteise ideed, kopeerinud üksteise elusid ja teinud üksteise kogemused mudeliks meie endi omile. Ja terve sugupõlve kestel on trend olnud allapoole. Nüüd oleme jõudnud päris põhja välja, ja mis kõige hullem, oleme pannud Tõe Sõna muganduma oma kogemustega ja leppinud selle madalikuga pidades seda õnnistatud haljaks aasaks.

Vaja on otsustuskindlat südant ja rohkem kui natuke julgust, et end sellest meie aja haardest lahti väänata ja piibellike radade juurde tagasi pöörduda. Kuid see on võimalik. Aeg-ajalt on kristlased minevikus pidanud seda tegema. Ajaloos on kirja pandud mitmeid laiaulatuslikke tagasipöördumisi, mida on juhtinud sellised mehed nagu St. Francis, Martin Luther ja George Fox. Kahjuks ei tundu hetkel ühtki Lutherit ega Foxi silmapiiril olevat. Kas veel ühte sarnast pöördumist tasub loota eene Kristuse tagasitulekut on küsimus, milles kristlastel ei ole täielikku üksmeelt, kuid see pole meie jaoks praegu ka mitte väga suure tähtsusega küsimus. 

Ma ei väida teadvat, mida Jumal oma suveräänsuses maailma mastaabis veel teha võib. Kuid  mida ta kindlasti teeb tavalisele mehele või naisele, kes Tema palet otsib, seda tean ma hästi ning võin ka teistele rääkida. Pöördugu iga inimene Jumala poole tõsiselt, hakaku ta harjutama ennast jumalakartuses, otsigu ta võimalust arendada oma vaimuliku vastuvõtlikkuse võimeid usalduse, sõnakuulelikkuse ja alandlikkuse kaudu ning tulemused ületavad kõik, mida ta oleks võinud loota oma kehvematel ja nõrgematel päevadel.

Iga inimene, kes meeleparanduse ja Jumala juurde siira tagasituleku kaudu  murrab ennast välja vormist, milles teda on hoitud, ning läheb Piibli enda juurde vaimuliku mõõdupuu jaoks, saab väga rõõmustatud sellest, mida ta sealt leiab.

Öelgem seda veelkord: Üleilmne Ligiolu on fakt. Jumal on siin. Kogu universum on elav Tema elu kaudu. Ja ta ei ole mingi võõrapärane või tundmatu Jumal, vaid meile tuttav meie Issanda Jeesue Kristuse Isa, kelle armastus on need tuhanded aastad ümbritsenud patust inimrassi. Ja ta püüab alati saada meie tähelepanu osaliseks, meile ennast ilmutada, meiega suhelda. Meie sees on võime Teda tunda, kui me vaid vastame Tema pakkumistele (Ja seda me nimetamegi Jumala poole pürgimiseks!) Me saame teda tundma järjest suuremal määral, kui meie vastuvõtlikkus saab täiuslikumaks usu, armastuse ja praktika kaudu.

Oo Jumal ja Isa, ma parandan meelt, et kõik mu mõtted on kogu aeg patuselt tegelenud nähtavate asjadega. Maailm on olnud liiga palju minuga. Sina oled olnud siin ja ma ei teadnud seda. Olen olnud pime Sinu Ligiolu suhtes. Ava mu silmad, et ma võiksin näha Sind minus ja minu ümber. Kristuse pärast. Aamen. 

Tõlgitud raamatust "The Pursuit of God" V peatükist.

Eesriide eemaldamine

Kirikuisade väljaütlemistest pole ükski nii kuulus kui Augustinuse tsitaat: "Sina oled loonud meid Sulle Enesele ja meie südamed on rahutud, kuni nad leiavad rahu Sinus". Suur pühamees kirjeldab siin paari sõnaga inimrassi algust ja sisemist ajalugu. Jumal valmistas meid Temale endale—see on ainus selgitus, mis rahuldab mõtleva inimese südant, mida iganes ta mõistus selle peale ei kostaks. Kui aga väär haridus ja moonutatud mõtlemine juhivad inimese teistsugustele järeldustele, ei saa ükski kristlane teda palju aidata. Sellise inimese jaoks ei ole mul sõnumit. Mu innustus on suunatud neile, keda Jumala tarkus on eelnevalt salajas õpetanud. Ma räägin janunevatele südametele, kelle igatsused on saanud äratatud Jumala puudutusest nende südames ja sellised inimesed ei vaja mõistuslikku tõendusmaterjali.
…

Hinge sisemine rännak patutihnikust nauditavasse Jumala ligiollu on kaunisti illustreeritud Vana Testamendi pühamus. Tagasipöörduv patune sisenes esmalt välisõue, kus ta tõi vereohvri vaskaltaril ja pesi end pesunõus, mis seisis selle kõrval. Siis läks ta läbi eesriide pühasse paika, kuhu ei pääsenud ükski loomulik valgus. Kuldne küünlajalg, mis oli Jeesuse võrdpilt, heitis oma pehmet kuma kõige peale. Seal olid ka vaateleivad, mis rääkisid Jeesusest, Eluleivast ja viirukialtar, katkematu palve võrdpilt.

Kuigi jumalakummardaja oli juba nii palju kogenud, ei olnud ta siiski veel sisenenud Jumala ligiolusse. Veel üks eesriie lahutas teda kõige pühamast paigast, kus lepituskaane peal elas Jumal ise hirmuärataval ja aulisel kujul. Kuni pühamu püsis, tohtis vaid preester sinna siseneda ja sedagi vaid kord aastas, verega, mida ta ohverdas oma pattude ja oma rahva pattude eest. See viimane eesriie käristati katki, kui meie Issand Kolgatal hinge heitis ja püha kroonik selgitab, et see eeriide katkirebimine avas tee igale kummardajale maailmas, et tulla uuel ja elaval viisil otse jumalikku Ligiolusse.
 
Uues Testamendis ühildub kõik selle Vana Testamendi kujundiga. Vabaksostetud inimesed ei pea enam peatuma hirmu tundes, enne kui nad sisenevad Kõige pühamasse paika. Jumala tahe on, et me pressiksime Tema ligiolusse ja elaksime kogu oma elu seal. Me peame seda kogema teadlikult. See on enam kui vaid omandatud õpetus. See on elu, mida saab nautida iga päeva igal hetkel.

See Ligiolu Leek oli leviitpreesterluse tukslev süda. Ilma selleta oleksid kõik kogudusetelgi riistad ja seadmised kui mingi võõra keele tähed, millel mingit tähendust ei meie ega Iisraeli jaoks pole. Pühamu suurim tõsiasi oli, et Jehoova oli seal; Ligiolu ootas eesriide taga.  

Samamoodi on Jumala Ligiolu kristluse keskne tõsiasi. Kristliku sõnumi keskmes on Jumal ise ootamas, et Tema lunastatud lapsed pressiksid Tema ligiolu teadlikku kogemisse. Seda tüüpi kristlus, mis praegu moes juhtub olema, tunneb Tema ligiolu vaid teoreetiliselt. Seal ei rõhutata kristlase privileegi seda juba praegu kogeda. Sellise õpetuse järgi oleme me Jumala ligiolus positsiooniliselt ja mitte midagi ei räägita sellest, et seda ligiolu on vaja kogeda reaalselt. Leegitsev innukus, mis sütitas mehi nagu McCheyne, on täiesti kadunud. Ja praegune kristlaste põlvkond mõõdab ennast selle ebatäiusliku mõõdupuu järgi. Vääritu rahulolu asendab põlevat innukust. Oleme rahul oma juriidiliste õigustega ja enamikul juhul läheb meile väga vähe korda, et isiklikud kogemused puuduvad.
...
Jumal on nii võimsalt imeline, nii lõputult ja täiuslikult vaimustav, et Ta võib pelgalt Iseenda kaudu täita, pilgeni täita meie loomuse sügavaimad nõudmised, müstilised ja sügavad nagu me loomuski. Selline ülistus nagu Faberil (ja tema on vaid üks suurest hulgast, keda keegi loendada ei jõua) ei saa tulla pelgalt õpetuslikust teadmisest Jumalast. Südamed, mis on „valmis lõhkema“ armastusest Jumala vastu, on need, kes on seisnud Ligiolus ja on vaadanud avatud silmil Jumaliku majesteetlikkust. Lõhkenud südametega inimestel oli omadus, mida tavalisel inimestel pole ja mida nad ei mõista. Nad rääkisid vaimuliku autoriteediga. Olles olnud Jumala ligiolus, andsid nad ülevaate, mida nad seal nägid.

Nad olid prohvetid, mitte kirjatundjad, sest kirjatundja räägib meile, mida ta lugenud on, kuid  prohvet räägib, mida ta näinud on. Erinevus ei ole vaid kujuteldav. Kirjatundja, kes on lugenud ja prohveti, kes on näinud, vahel on merelaiune erinevus. Meil on tänapäeval  tohutul hulgal õige õpetusega kirjatundjaid, kuid prohvetid, kus nemad on? Üle evangelikaalse koguduse kõlab kirjatundja käre hääl, kuid kogudus ootab malbet häält pühakult, kes on eesriidest läbi uuristanud ja on sisemiste silmadega üksisilmi vaadanud Jumalat tema imelisuses. Ja siiski on selline läbiuuristamine, tungimine tundlikusse elukogemusse  Pühas Ligiolus  privileeg, mis on antud igale Jumala lapsele.

Eesriie on eemaldatud Jeesuse ihu katki käristamise kaudu ning Jumala poolt pole enam midagi, mis takistaks meil siseneda. Miks me siis passime ilma selleta? Miks nõustume elama kõik oma elupäevad Kõige Pühamast Paigast väljaspool ning ei astu kunagi sisse, et heita pilk Jumalale? Me kuuleme, kuidas Peigmees ütleb: Näita mulle oma nägu,  luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv  ja su nägu on ilus!" (Ül 2:14) Me tunnetame, et see kutse on meie jaoks, kuid siiski ebaõnnestub meil lähedale tulemine. Aastad mööduvad, me jääme vanaks ja väsime kogudusetelgi välisõuedes. Mis meid takistab?

Vastus, mida sel puhul tavaliselt antakse, et me oleme lihtsalt „külmad“, ei selgita kõiki fakte. Südamekülmusest on midagi tähtsamat, midagi, mis võib olla selle külmuse taga ja põhjuseks. Mis see on? Mis muu kui eesriide olemasolu meie südametes! Eesriie, mida ei lükata kõrvale nagu esimest eeriiet, vaid mis jääb sinna edasi ning jätkuvalt hoiab eemale valgust ning peidab Jumala näo meie eest. See eesriie on meie lihalik langenud loomus, mis elab meis edasi, ilma kohtumõistmiseta, mitteristilöödud ja mittehüljatud.  See eesriie on tihedasti kootud mina-elu, mille olemasolu me pole kunagi tõeliselt tunnistanud, mille üle me oleme salajas häbi tundnud ja mida me neil põhjustel pole kunagi toonud risti alla. See läbipaistmatu eesriie ei ole väga müstiline ega väga raskesti äratuntav. Peame vaid vaatama oma südametesse ja me näeme seda seal, olgugi, et kokku õmmeldud, paigatud ja parandatud, kuid ta on siiski seal olemas, meie elude vaenlane ja tõhus takistus meie vaimulikule edasiminekule.

See eesriie ei ole kaunis ning sellest me tavaliselt ei suvatse rääkida. Kuid mina kõnelen janunevatele hingedele, kes on otsustanud järgida Jumalat ja ma tean, et nemad ei pöördu tagasi, kuigi tee läheb ajuti läbi tumedate mägede. Jumala õhutus nende sees kindlustab nende inimeste jätkuva edasipürgimise. Nad on võimelised silmitsi seisma kuitahes inetute faktidega ja kannatavad risti oodatava rõõmu asemel. Seega olen ka mina julge nimetama need lõimed, millest see sisemine eesriie kootud on.

Eesriie on kootud  mina-elu peentest niitidest, milleks on inimvaimu liitpatud. See pole midagi, mida me teeme, vaid midagi, kes me oleme ja selles just seisnebki nii nende filigraansus kui ka vägi. Kui minna konkreetsemaks, on mina-patud eneseõigus, enesehaletsus, enesekindlus, enesepiisavus, eneseimetlus, enesearmastus ja mitmed teised sarnased. Nad elutsevad liiga sügaval meie sees ja on meie loomuse lahutamatu osa, kuni tuleb Jumala valgus ja selle paljastab. Nende pattude räigemad ilmingud – egoism, eputamine, enesereklaam on kummalisel kombel sallitud kristlike juhtide hulgas, isegi laitmatu õpetusega ringkondades. Neist ilmingutest on nii palju tõendeid, et tegelikult on nad paljude inimeste jaoks samastunud evangeeliumiga. Ma loodan, et see ei ole küüniline tähelepanek öelda, et praegusel ajal, kui tahta olla populaarne mõnel pool nähtava koguduse juures, on need omadused väga nõutud. Mina edendamine Kristuse edendamise egiidi all on nii tavaline, et väärib vähe tähelepanu.

Võiks ju oletada, et õige õpetus inimese langenud loomusest ja õigeksmõistmise vajadusest Kristuse õiguse kaudu üksi päästavad meid mina-pattude väest, kuid nii need asjad ei toimi. Mina võib elada noomimata lausa altari peal. Ta võib vaadata verest nõretava ohvri surma ning mitte olla vähimalgi määral sellest puudutatud. Mina võib võidelda reformaatorite usu eest ja jutlustada kõlavalt päästmist armu kaudu ning ise nendest pingutustest tugevamaks saada. Õigust öelda tundub, et mina lausa toitubki ortodoksiast ja tunneb ennast kodusemalt piiblikonverentsil kui kõrtsilaua ääres. Kuna me igatseme Jumala järgi, siis annab see minale suurepärase keskkonna, mille rüpes õitseda ja kasvada.
Mina on see läbipaistmatu eesriie, mis peidab Jumala nägu meie eest. Seda saab eemaldada vaid vaimuliku kogemuse kaudu, mitte iialgi vaid õpetuse läbi. Samahästi võiksime õpetada pidalitõbe enda seest väljuma. Jumala hävitustöö peab tehtud saama enne, kui me vabaks saame. Peame kutsuma risti tegema oma surmavat tööd meie sees. Peame tooma oma mina-patud ristile kohtumõistmiseks. Peame valmistuma mõningal määral kannatustest läbiminekuks , kust ka meie Issand läbi läks, kui ta kannatas Pontius Pilaatuse all.

Pidagem meeles, et kui me räägime eesriide käristamisest, siis me kasutame kõnekujundit ja see kõlab poeetiliselt, peaaegu meeldivalt, kuid tegelikkuses ei ole selles midagi meeldivat. Inimkogemuses koosneb see eesriie elavast vaimulikust koest, mis on tundlik ja võdiseb—see on aine, millest kogu meie olemus koos seisab ja sealt meid puudutada tähendab teha meile valu. Kui seda rebitakse, oleme haavatud, vigastatud ja  veritseme. Väites vastupidist on muuta  rist mitteristiks ja surm üleüldse mittesurmaks. Kallist ja õrnast koest, kus on elu, läbi käristamine ei saa iialgi olla midagi muud kui sügavalt valus. Siiski just nii mõjus rist Jeesusele ja selliselt mõjub ta ka igale inimesele, et teda vabastada.

Vaadakem ette, et me ei mängiks oma sisemise eluga, lootes, et me ise suudame eesriide lõhki rebida. Jumal peab tegema meie jaoks kõik. Meie osa on alistuda ja usaldada. Peame patud üles tunnistama, ära heitma, mina-elust lahti ütlema ja siis arvama selle ristilööduks. Kuid peame tähelepanelikult eristama laisa „vastuvõtmise“ Jumala tõelisest tööst. Peame nõudma, et ta selle täide viiks. Me ei julge jääda rahule enese ristilöömise  õige õpetusega. See oleks kui Sauli jäljendamine, kes parimad lammastest ja härgadest alles jättis.

Nõua taga, et see töö saaks tehtud tões ja see saab tehtud. Rist on kare ja surmatoov, kuid ta on tõhus. Ta ei hoia oma ohvrit igavesti rippumas. Tuleb hetk, kui töö on lõpetatud ja kannatav ohver sureb. Pärast seda on ülestõusmise au ja vägi ning valu ununeb rõõmu pärast, et eesriie on eemaldatud ja oleme sisenenud tõelisse vaimulikku kogemusse elava Jumala ligiolus.

Issand, kui suurepärased on Sinu teed ja kui kavalad ja pimedad on inimeste tegemised. Näita meile, kuidas surra, et võiksime uuesti tõusta uude ellu. Kärista katki meie mina-elu eesriie ülevalt alla nagu sa templi eesriide katki käristasid. Me tuleme siis ligi täielikus usukindluses. Me elame Sinuga igapäevases kogemuses siin maa peal, et me harjuksime Sinu auhiilgusega, kui me siseneme Sinu taevasse et elada koos Sinuga seal. Jeesuse Nimel. Aamen.

Tõlgitud III peatükist "Removing the  Veil" A.W.Tozeri raamatust "The Pursuit of God"

Mittemillegi omamise õnnistus

Enne kui Issand Jumal tegi inimese maa peale, valmistas ta temale maailma täis kasulikke ja meeldivaid asju, mis teda toidaksid ja rõõmustaksid. 1 Moosese raamatu loomisloos on need lihtsalt "asjad". Nad olid loodud inimesele kasutamiseks, kuid mõeldud olema inimesest väljaspool ja tema teenistuses. Sügaval inimsüdames oli pühamu, kuhu keegi peale Jumala polnud väärt sisenema. Inimese sees oli Jumal, temast väljaspool Jumala tuhat andi, millega ta inimese üle oli puistanud. 
Kuid patt on toonud kaasa komplikatsioonid ning muutnud need samad Jumala annid potentsiaalseks hävingu allikaks hingele.

Meie hädad algasid, kui Jumal sunniti lahkuma Tema kesksest pühamust ning asjadel lubati siseneda. Inimsüdames on asjad valitsuse üle võtnud. Inimestel pole nüüd loomu poolest enam rahu südames, sest Jumal pole seal enam valitsemas, moraalse videviku tingimustes võitlevad kangekaelsed ja agressiivsed õõnestajad omavahel, kes peaks olema esimene trooni peal.

See ei ole pelgalt metafoor, vaid täpne analüüs meie tegelikust vaimulikust õnnetusest. Inimsüdames on tugev, kiuline langenud elu juur,  mille loomuseks on omada, alati ja ainult omada. See himustab asju sügava ja raevuka kirega. Asesõna "minu" tundub piisavalt süütu trükisõnas, kuid selle pidev ja üleüldine kasutus on paljutähenduslik. See sõna väljendab vana Aadama tõelist loomust paremini kui tuhanded köited teoloogiaõpikuid seda suudaks. See sõna on meie raske haiguse verbaalne sümptom. Meie südamete juured on kasvanud sügavale asjade sisse ja me ei julge üles tõmmata ainsatki juurekest, kartes, et me seeläbi sureme.  Asjad on muutunud meile vajalikeks. See on areng, mis algselt ei olnud nii planeeritud. Jumala annid täidavad nüüd Jumala aset ja kogu loodu loomulik kulg on segi paisatud sellest koletuslikust vahetusest.

Meie Issand viitas sellele asjade türanniale, kui ta ütles oma jüngritele: Siis Jeesus ütles oma jüngritele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle (Mt 16:24-25),

Jaotades selle tõe parema mõistmise nimel osadeks, tundub, et meis igaühes on vaenlane, keda me talume iseenda hukatuseks. Jeesus nimetas seda "elu" või "iseennast" või nagu inglise keeles öeldakse "self-life". Selle peamiseks iseloomuomaduseks on tema omandamistahe, sõnad "saamahimu" ja "kasu" väljendavad seda. Lubades sellel vaenlasel elada tähendab lõpuks kõik kaotada. Sellest lahti ütleda ja loobuda kõigest Kristuse pärast, tähendab lõpuks mitte midagi kaotada, vaid säilitada kõik igaveseks eluks. Ja ilmselt antakse siin ka vihje, milline on ainus tõhus viis selle vaenlase hävitamiseks: see on risti kaudu. "Võtku oma rist ja järgigu mind". (vt Mt 16:24)

Tee sügavama Jumala tundmise poole käib läbi hinge vaesuse üksildaste orgude ja kõikidest asjadest loobumise kaudu. Õndsad, kes pärivad kuningriigi, on need, kes on lahti öelnud igast välisest asjast ja on oma südamest välja juurinud kõik omandamistunded. Nemad on need "vaimust vaesed". Nad on sisemiselt jõudnud sellise tasemeni, mis väliselt vastab tavalise kerjuse olukorrale Jeruusalemma tänavail. Just seda tähendab sõna "vaene", nagu Kristus seda kasutas. Need õndsad vaesed ei ole enam orjuses asjade türannia all. Nad on rõhuja ikked purustanud. Ja nad on seda teinud mitte võideldes, vaid alla andes. Kuigi nad on vabad kõigist omandamistunnetest, on siiski kõik asjad nende omad. Nende päralt on taevariik.

Lubage mul manitseda teid seda tõsiselt võtma. Seda ei tohiks mõista kui pelgalt piibliõpet, mille võib mõtteriiulile panna koos inertse massiga teistest doktriinidest. Seesinane on verstapost tee peal haljendavamatele rohumaadele, teekonnal, mis on uuristatud Jumala mäe järskudel püstloodis nõlvadel. Me ei söanda sellest mööda minna, kui tahame järgida selles pühas pürgimises. Kui keeldume sellest sammust, teeme oma edusammudele kohe lõpu.

Ei ole kahtlustki, et see omandi külge klammerdumine on üks kõige ohtlikumaid harjumusi elus. Kuna see on nii loomulik, mõistetakse harva, kui saatanlik see on.  Kuid tagajärjed on traagilised.

Sageli takistab meid oma varandusi Jumalale andmast hirm nende turvalisuse pärast. Eriti avaldub see siis, kui need "asjad" on armastatud sugulased ja sõbrad. Kuid meil ei peaks olema selliseid hirme. Meie Issand tuli mitte hävitama, vaid päästma. Kõik on turvaliselt hoitud, mida me talle usaldanud oleme ja miski pole tõeliselt hoitud, mis pole talle sel viisil üle antud.  

Kristlane, kes on kasvõi niipalju elav, et ennast natukenegi tunneb, tunneb ära selle omandamise haiguse ja tunneb kurbust, et need on ka tema südames. Kui igatsus Jumala järgi on tema sees piisavalt tugev, tahab ta midagi selle asja suhtes ette võtta. Mida ta peaks nüüd tegema?

Esiteks peaks ta ära heitma kogu enesekaitse ning mitte üritama vabandada ennast ei enese silmis ega Issanda ees. Kes iganes kaitseb ennast, selle advokaadiks on ta ise ning pole kedagi teist. Kuid tulgu ta kaitsetult Issanda ette, siis saab tema advokaadiks ei keegi vähem kui Jumal ise. Edasipürgiv kristlane trampigu jalge alla oma petliku südame iga kaval trikk ning nõudku taga ausat ja avatud suhteid Issandaga.

Seejärel peaks ta meeles pidama, et see on püha asi. Ükski hooletult ega ülejala tehtud asjatoimetus pole piisav. Tulgu ta Jumala juurde täis otsustusvõimet saada kuulda võetud. Nõudku ta taga, et Jumal võtaks ta täielikult vastu, et ta võtaks asjad välja ta südamest, et Tema ise võiks valitseda seal väes. Võib juhtuda, et see inimene peab üksikasjalikult nimetama asju ja inimesi nime pidi. Kui ta on piisavalt radikaalne, võib ta lühendada oma tuhusid aastatest minutiteks ning siseneda tõotatud maale ammu enne oma aeglasemaid vendi, kes hellitavad oma tundeid ning manitsevad meid ettevaatlikkusele asjaajamistes Jumalaga.

Ärgem kunagi unustagem, et sellist tõde ei saa õppida rutiinselt, nagu näiteks õpitakse loodusteaduse fakte. Seda peab kogema enne, kui saame selle täiesti selgeks. Me peame oma südames elama läbi Aabrahami karmid ja kibedad kogemused, kui tahame kogeda õnnistust, mis nendele järgneb. Iidne needus ei lähe valutult välja; sitke vana vaenlane meie sees ei heida pikali ega sure kuulekalt meie käsu peale. Ta tuleb meie südamest välja rebida nagu taim pinnasest, ta tuleb välja juurida agoonias ja verega, nagu hammast lõualuust.  Ta tuleb välja ajada meie hingest vägivaldselt, nagu Kristus ajas välja rahavahetajad templist. Ja me peame ennast kaitsma terasrüüga tema haleda kerjamise eest ja mõistma seda kui tärkavat enesehaletsust, üht kõige jäledamat inimsüdame pattu.

Kui me tõepoolest tahame tunda Jumala suhtes kasvavat lähedust, peame me käima seda äraheitmise teed. Ja kui me oleme otsustanud Jumalat kogu südamest taga nõuda, toob ta meid varem või hiljem seda eksamit tegema. Aabraham ei saanud tol hetkel aru, mis eksam see selline oli, kuid oleks ta käitunud kuidagi teisiti, kui ta käitus, oleks kogu Vana Testamendi ajalugu olnud teistsugune. Jumal oleks endale kindlasti teise inimese leidnud, kuid Aabrahami jaoks oleksid tagajärjed olnud äraütlemata traagilised. Niisiis tuuakse meid üksteise järel eksamitulle ja me ei pruugi isegi teada, et me seal oleme. Selles eksamitules ei ole meie jaoks tosinat võimalikku valikut- on vaid üks ja selle alternatiiv -- kuid kogu meie tulevik sõltub sellest, millise valiku me teeme.

Isa, ma tahan tunda Sind, kuid mu argpükslik süda kardab oma mänguasjadest loobuda. Ma ei suuda neist lahkuda, ilma et mu süda verd tilguks, ja ma ei püüa seda õudu lahutuse ees Sinu eest peita. Ma tulen värisedes, kuid ma ikkagi tulen. Palun juuri mu südamest kõik need asjad, mida olen nii kaua hellitanud ja mis on täiesti muutunud elavaks osaks minust enesest. Tee seda selleks, et Sina võiksid siseneda ja elada seal ilma võistlejata. Siis saad Sa teha paiga oma jalgadele auliseks. Siis pole mu südamel vaja, et päike selles paistaks, kuna Sina ise oleksid seal  valguseks ning ööd ei oleks seal enam.  Jeesuse nimel. Aamen.  

Katkeid A. W. Tozeri raamatu "The pursuit of God" III peatükist tõlkinud K.R 

Järgida Jumalat kogu südamest

Usust õigeks saamise õpetus - piibellik tõde ning õnnis vabadus viljatust legalismist ja mitte kuhugi jõudvatest inimlikest ponnistustest--on meie ajal kurja seltskonda sattunud ning seda tõlgendatakse paljude poolt sellisel moel, mis tegelikult inimesi Jumala tundmisest eemale tõukab. Kogu vaimuliku pöördumise protsess on tehtud mehhaaniliseks ja vaimutuks. Usku võib nüüdsest praktiseerida, ilma et see puudutaks meie moraalsust ja ilma, et see meie Aadama loomust häbistaks. Kristust võib "vastu võtta" ilma, et vastuvõtja hinges tekiks mingi eriline armastus Tema vastu.  Inimene saab "päästetud", kuid ta pole ei näljane ega janus Jumala järele. Tegelikult hoopis õpetatakse ja julgustatakse teda olema rahul vähesega.

Tänapäeva teadlane on kaotanud Jumala Tema maailma imede keskel; meil kristlastel on tõeline oht kaotada Jumal Tema sõna maailma imede keskel. Me oleme peaaegu unustanud, et Jumal on isik ja selles mõttes saab suhet temaga kultiveerida. Isikutele on ainuomane tunda teisi isikuid, kuid ühe isiku täielikku tundmist ei saavutata esimesel kohtumisel. Alles pärast pikka ja armastavat vaimset läbikäimist saavad kaks isikut teineteise täielikust potentsiaalist mingisuguse ettekujutuse.

Jumal on isik ja oma vägeva loomuse sügavuses Ta mõtleb, tahab, rõõmustab, tunnetab, armastab, igatseb ja kannatab nagu iga teinegi isik. Ennast meile tuntavaks tehes käitub ta isikuna. Ta suhtleb meiega meie meelte, tahte ja emotsioonide kaudu. Pidev ja ilma piinlikkustundeta armastuse ja mõtete vahetus Jumala ja lunastatud inimese hinge vahel on Uue Testamendi religiooni tukslev süda.

Sina ja mina oleme (kui meie patud välja arvata) Suure Jumala väikesed koopiad. Olles loodud Tema näo järgi, on meie sees võime Teda tunda. Oma pattude tõttu jääb meil vajaka väest. Sellest hetkest, kui Vaim on äratanud meid ellu uuestisünni kaudu, tunnetab kogu meie olemus oma sugulust Jumalaga ja hüppab rõõmust selle äratundmise tõttu. See on see taevane ülevaltsünd, ilma milleta me ei saa Jumala riiki näha. See pole siiski mitte lõpp, vaid alles algus, sest nüüd algab auline püüdlus, südame rõõmus avastusretk Jumala põhjatutesse rikkustesse. See on see, kus me alustame, kuid kus me lõpetame, seda pole ükski inimene veel avastanud, sest Kolmainsa Jumala hirmuäratavatel ja saladuslikel sügavustel ei ole ei otsa ega äärt.

Olles leidnud Jumala ja ikka tema poole püüelda, see on inimhinge armastuse paradoks, mida liiga kergesti rahulduv religionist põlgab, kuid mille põleva südamega Jumala laste rõõmsad kogemused õigeks mõistavad.

Tule ligi mineviku pühadele meestele ja naistele ning sa koged peagi nende Jumala järgi igatsuse tulisust. Nad leinasid Teda taga, nad palvetasid, nägid vaeva ja otsisid Teda päeval ja öösel, heal ajal ja kurjal. Kui nad Ta lõpuks leidsid, oli leidmine seda magusam, mida pikem oli olnud otsimine.

Mooses kasutas teadmist Jumalast argumendina, et Teda paremini tundma õppida. "Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis, sest vaata, see rahvas on sinu rahvas."(2 Mo 33:13). Ja sellelt pinnalt ta tõusis ning palus julgelt:  "Näita siis mulle oma auhiilgust!" (2 Mo 33:18). Jumalal oli tegelikult hea meel sellisest innukast avaldusest ja järgmisel päeval kutsus Ta Moosese mäele ja seal lasi Ta kogu oma au tema silme eest läbi käia.

Taaveti elu oli vaimuliku igatsuse voog, tema psalmides kajavad nii otsija karjed kui ka leidja rõõmsad hüüded. Paulus tunnistas, et tema elu allikaks on põletav igatsus Kristuse järele. Et ma tunneksin Teda" (Filipi 3:10) oli tema südame eesmärk, mille nimel ta ohverdas kõik muu. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust (Fi 3:8).

Lauluraamatu hümnid on täis magusat igatsust Jumala järele, Jumala, keda laulik otsib, kuid samas teab, et ta Tema juba leidnud on. "Tema tee mu silme ees, seda otsin vaid", laulsid meie isad vaid üks lühike sugupõlv tagasi, kuid seda laulu meie suures koguduses enam ei kuule. Kui traagiline, et selle otsimise teevad praegusel pimedal ajastul meie eest ära meie piibliõpetajad. Kõige keskmeks on esimene samm ehk Kristuse "vastuvõtmine" (termin, mida muide Piiblist ei leiagi) ja pärast seda ei oodata meilt enam, et me igatseksime rohkem Jumala ilmutust oma hingedele. Meid on meelitatud vale loogika lõksu, mis tungivalt nõuab, et kui me oleme Tema leidnud, ei ole meil vaja Teda enam otsida.  Seda esitatakse meile kui õige õpetuse viimset sõna ning samas peetakse iseenesest mõistetavaks, et ükski Piibli järgi õpetatud kristlane pole kunagi teisiti mõelnudki. Seeläbi lükatakse järsult kõrvale kogu tunnistus ülistavast, otsivast, laulvast kogudusest. Kristuselõhnaliste pühade suure armee südame-teoloogia heidetakse ära ja asendatakse üleoleva piiblitõlgendusega, mis oleks kindlasti imelik tundunud nii Augustinuse, Rutherfordi kui ka David Brainerdi taolistele.

Selle suure üleüldise jahtumise keskmes, võin ma rõõmsalt tunnistada, on mõned, keda ei rahulda selline pinnapealne loogika. Nad möönavad, et argumendid on õiged, kuid siis pöörduvad eemale, otsivad pisarsilmil mõne üksiku paiga ja palvetavad: "Oo Jumal, näita mulle oma auhiilgust!" Nad tahavad maitsta, puudutada oma südametega, näha oma südame silmadega seda imet, kes on Jumal.

Ma tahan teadlikult julgustada üht võimsat igatsust Jumala järele. Selle puudumine on meid toonud meie praegusesse madalseisu. Meie vaimulike elude jäikus ja puisus on tingitud sellest, et meil puudub püha igatsus. Enesega rahulolu on kogu vaimuliku kasvamise surmav vaenlane. Sügav igatsus peab olema nähtav, muidu ei ilmuta Kristus ennast oma rahvale. Ta ootab, et teda tahetaks. Väga kahju, et väga paljude puhul meie hulgast ta ootab nii kaua, liiga kaua, ilmaasjata.

Igal ajastul on oma jooned. Praegu elame vaimuliku keerulisuse ajastul. Lihtsust, mis on Kristuses, on meie hulgas harva leida. Selle asemel on programmid, tegevuskavad, meetodid, organisatsioonid ning närviliste tegevuste maailm, mis kõik võtavad aega ja tähelepanu, kuid ei suuda kunagi rahuldada südame igatsust. Meie sisemise kogemuse pinnapealsus, meie ülistuse õõnsus ja see orjalik maailma jäljendamine, mis iseloomustab meie reklaamimeetodeid, kõik need kinnitavad, et meie, tänasel päeval, tunneme Jumalat vaid ebatäielikult ning Jumala rahu vaevalt et üldsegi.

Kui tahaksime leida Jumalat kesk kõiki väliseid vaimulikke asju, peame me esmalt otsustama, et otsime Teda ja siis jätkama teed lihtsuses. Nüüdsel ajal nagu muistegi ilmutab Jumal  ennast "imikutele" ja peidab end paksu pimedusse tarkade ja mõistlike eest. Peame oma lähenemist Temale lihtsustama. Peame jõudma välja põhiasjadeni (ja selgub, et neid on õnneks väga vähe). Peame ära heitma kõik pingutused muljet avaldada ja tulema ilma kavaluseta, lapseliku aususega. Kui me seda teeme, siis kahtlemata vastab Jumal meile kiiresti.

Kui religioon on öelnud oma viimase sõna, on vähe, mida me vajame, peale Jumala enese. Kurjuslik komme otsida "Jumalat-ja" tulemuslikult takistab meil leida Jumala täit ilmutust. "Ja" on meie suur vaenlane. Kui me jätame "ja" ära, leiame me peagi Jumala ning Temas leiame me kõik selle, mida oleme kogu elu salamisi igatsenud. Me ei peaks kartma, et otsides vaid Jumalat, me  äkki kitsendame oma elusid liialt või piirame oma südame suurenevaid igatsusi. Tõde on vastupidine. Me võime kindlalt endale lubada lasta Jumalal saada meile Kõigeks, koondada ja ohverdada paljusus selle Ühe nimel.

Inimesel, kelle  varandus on Jumal, on kõik asjad Ühes. Talle võidakse keelata palju tavalisi varandusi, või kui tal lubatakse neid omada, siis nende nautimine on niivõrd häiritud, et need ei saaks iialgi olla vajalikud tema õnne jaoks. Kui ta ka peab need käest andma, üks teise järel, siis ta peaaegu ei tunnegi kaotuse valu, sest tal on kõikide asjade Allikas, kogu tema rahulolu, kogu õndsus, kogu rõõm on Ühes. Mida ta iganes ka ei kaotaks, ta pole tegelikult kaotanud midagi, sest  tal on kõik asjad nüüd olemas Ühes, ja seda puhtalt, õigusega ja igavesti.

*******

Oo Jumal, ma olen maitsnud Sinu headust ja see on mind nii täitnud kui ka pannud janunema rohkema järele. Ma olen väga teadlik, et ma vajan veel enam armu. Mul on häbi igatsuse puudumise pärast. Oo Jumal, Kolmainu Jumal, ma tahan sind tahta; ma igatsen olla täidetud igatsusega; ma janunen, et mind tehtaks veel janusemaks. Näita mulle oma auhiilgust, ma palun Sind, et ma sel moel võiksin Sind tõeliselt tunda. Alusta armulikult minu sees üks uus armastuse töö. Ütle mu hingele: "Tõuse üles, mu kullake, mu kaunike ja tule eemale". Siis anna mulle armu tõusta ja järgida Sind, üles sellelt uduselt madalikult, kus ma olen uitanud nii kaua. Jeesuse nimel. Aamen. 

Tõlge katkenditest I peatükist raamatust A. W. Tozer. "The Pursuit of God. The Human Thirst for the Divine".

Vaimulikust olukorrast....1948

Selsinasel peaaegu et üleilmse pimeduse tunnil ilmub üks rõõmustav kiir: konservatiivse kristluse rüpes on järjest enam inimesi, kelle vaimuliku elu märgiks on kasvav nälg Jumala enese järele. Nad otsivad innukalt vaimulikke reaalsusi ja neid ei heiduta sõnad, samuti ei ole nad rahul õigete "tõlgendustega" tõest. Nad janunevad Jumala järele ja nad ei saa rahuldatud enne, kui nad on joonud sügavalt Elava Vee Allikast.

See on ainuke tõeline märk ärkamise võimalikkusest, mida minul on õnnestunud tuvastada mistahes vaimulikul horisondil. Ehk on see pilv, mis pole suurem inimese peopesast, märk, mida üksikud pühad siin ja seal on otsinud.  Selle tulemuseks võib olla elu ülestõusmine paljudele hingedele ja selle kiirgava imetluse taas kätte võitmine, mis peaks kaasnema usuga Kristusesse; selle imetluse, mis on tänapäeva Jumala kogudusest peaaegu kadunud.

Kuid seda nälga peavad tajuma hakkama ka meie vaimulikud juhid. Praegune evangelikalism, kui kõnekujundit kasutada, on püstitanud altari ja jaotanud ohvri tükkideks, kuid nüüd tundub rahulduvat kivide loendamise ja tükkide ümberpaigutamisega ning ei paista üldse hoolivat, et kõrge Karmeli mäe tipus ei ole märkigi tulest. Kuid tänu Jumalale, et on siiski mõned, kellele see korda läheb. Need on inimesed, kes küll armastades altarit ja rõõmutsedes ohvrist, ei suuda ometi leppida sellega, et tuli altarilt pidevalt puudub. Nad igatsevad Jumalat üle kõige. Nad on janus, et isiklikult maitsta Kristuse armastuse "läbistavat armsust", selle Kristuse, kellest kõik pühad prohvetid on kirjutanud ja psalmistid laulnud.

Tänapäeval ei ole puudust piibliõpetajatest, kes Kristuse doktriini printsiipe õigesti edasi annavad, kuid liiga paljud neist tunduvad rahulduvat sellega, et õpetavad usu algtõdesid aastast aastasse, imelikul kombel mitte mõistes, et nende teenistuses pole mingit nähtavat Ligiolu ega midagi ebaharilikku nende isiklikes eludes. Nad teenivad pidevalt usklikke, kes oma rinnus tunnevad igatsust, mida jumalasulaste õpetus lihtsalt ei rahulda.

Ma usun, et ma räägin armulikult, kuid puudujäägid meie kantslikuulutuses on reaalsed. Miltoni kohutav lause on sama kohane tänapäeval, kui see tema ajalgi oli: "Nälginud lambad vaatavad üles, ja ei saa söönuks". See on tõsine asi ja mitte väike skandaal kuningriigis, kui me näeme Jumala lapsi nälgimas ajal, mil nad on istumas Isa laua taga. Wesley sõnade tõde saab teoks meie silme ees:

"Ortodoksia, või õige arvamus, on parimal juhul väga õbluke osa religioonist. Kuigi õiged (elu)hoiakud ei saa eksisteerida ilma õigete arvamusteta, saavad õiged arvamused siiski eksisteerida ilma õigete hoiakuteta. Jumala kohta võib omada õiget arvamust, ilma et sellega kaasneks armastus või ükski õige hoiak Tema suhtes. Saatan on selle tõestuseks." 

Tänu meie suurepärastele piibliseltsidele ja teistele tublidele ühingutele, kes Jumala sõna külvamisega tegelevad, on tänapäeval palju miljoneid inimesi, kellel on "õiged arvamused", ilmselt on neid rohkem, kui kunagi varem koguduse ajaloos. Siiski oleks huvitav teada, kas kunagi on olnud aegu, mil tõeline vaimulik ülistus on praegusest madalamal tasemel olnud. Suurele osale kogudusest on ülistuse kunst täielikult kaotsi läinud, ja selle asemele on tulnud üks imelik ja võõrapärane "programm". See on sõna, mis on laenatud teatrist ja mida kurvastuseks kasutatakse seda tüüpi avaliku teenistuse kohta, mis nüüd ülistuse aset meie seas täitma peaks.

Õige piiblitõlgendus on kahtlemata möödapääsmatu Elava Jumala koguduses. Ilma selleta ei saa ükski kogudus olla Uue Testamendi kogudus selle sõna kitsamas tähenduses. Kuid tõlgendust võib läbi viia sellisel viisil, mis jätab kuulajad ilma mistahes vaimulikust kosutusest. Sest need pole vaid pelgalt sõnad, mis hinge kosutavad, vaid Jumal Ise, ja nii kaua kui kuulajad ei leia Jumalat isikliku kogemuse kaudu, ei ole neil mingit kasu sellest, et nad tõde kuulsid. Piibel ei ole asi iseenesest, vaid vahend toomaks inimesi lähedasse ja kosutavasse Jumala tundmisesse, et nad võiksid Temasse siseneda, rõõmu tunda tema Ligiolust, võiksid maitsta ja kogeda päris Jumala enda sisemist armsust oma südamete tuumas ja keskmes.

See raamat on tagasihoidlik katse aidata Jumala näljastel lastel just niiviisi Teda leida. Mitte miski siin ei ole uus, kui vaid selles mõttes, et see on avastus, mille minu oma süda on teinud vaimulike reaalsuste kohta, mis on kõige rõõmustavamad ja imelisemad minu jaoks. Teised enne mind on läinud palju kaugemale kui mina nendesse pühadesse saladustesse, kuid kui ka mu tuli ei ole suur, on see ometi tõeline ja võib leiduda mõnigi inimene, kes oma küünla selles leegis süüdata saab.

A. W. Tozer. Chicago, Illinois. 16. juunil 1948.
Eessõna tõlgitud raamatust "The Pursuit of God. The Human Thirst for the Divine!

Kõrbest iluaiaks

Kuid mida siis saaksime teha oma olemusliku üksi olekuga, mis nii sageli murrab meie teadvusse kui lootusetu üksilduse tunne? Mida tähendab öelda, et ei sõprus ega armastus, ei abielu ega kogukond või seda üksildust ära võtta? Mõnikord on illusioonid rohkem elatavad kui reaalsus ja miks mitte järgida meie igatsust hüüda abi oma üksilduses ja otsida kedagi, keda emmata ning kelle kätel meie pinges ihu ja meel võiksid hetkeks leida sügava rahu ja me võiksime nautida hetkelist kogemust, et meid mõistetakse ja aktsepteeritakse?!

Need on rasked küsimused, mis lähtuvad meie haavatud südametest, kuid nendega tuleb arvestada, olgugi, et nad viivad meid okkalisele teele. See okkaline tee on pöördumise tee, pöördumine üksildusest üksindusse. Selle asemel, et oma üksilduse eest ära joosta, püüdes seda unustada või eitada, peame me seda kaitsma ja muutma selle viljakandvaks üksinduseks. Et elada vaimulikku elu, peame esmalt leidma julgust astuda meie üksilduse kõrbesse, et seda leebete ja järjepidevate ponnistustega muuta üksinduse aiaks. See nõuab mitte ainult julgust, vaid ka tugevat usku. Nii raske, kui on uskuda seda, et kuiv, mahajäetud kõrb võiks anda lõputuid liike lilli, on sama raske ette kujutada, et meie üksildus peidab tabamata ilu. Suundumine üksildusest üksindusse on aga iga vaimuliku elu algus, sest see on suundumine rahutust meelest rahulikku vaimu, väljapoole suunatud himudest sissepoole suunatud otsimisse, kartust täis klammerdumisest kartmatusse mängulisusesse.

Üks noor tudeng kirjutas hiljuti oma kogemuse üle mõtiskledes nii: Kui üksildus kummitab mind võimalikkusega olla lävepakk tupiktee asemel, uus loodu haua asemel, kohtumispaik põhjatu sügaviku asemel, siis kaotab aeg oma meeleheitliku haarde minu suhtes. Siis ei pea ma enam elama tegevuste virvarris, mis mind enda alla matavad ega kartma, et olen mingi võimaluse käest lasknud.

On väga raske uskuda, et see tõsi on. Sageli läheme toredate meeste ja naiste juurde oma probleemidega, lootes salamisi, et nemad meie raskused ära võtavad ning vabastavad meid meie üksilduse koormast. Sageli see ajutine kergendus, mida nad pakuvad, viib meid samade valude tugevama ilmnemiseni, kui oleme taas omaette. Kuid mõnikord me kohtame ja kuuleme seda harukordset inimest, kes ütleb: "Ära jookse, ole tasa ja vaiki. Kuula tähelepanelikult oma enda heitlust. Vastus sinu küsimusele on peidetud sinu enda südamesse".

Tõeline vaimulik teejuht on see, kes selle asemel, et öelda meile, mida teha või kelle juurde minna, pakub meile võimalust jääda üksi ja siseneda meie oma kogemusse. Ta paneb meid nägema, et vee valamine meie kuivale pinnasele väikeste sortsude kaupa ei aita meid sugugi, vaid et me leiame elava vee allika siis, kui me sirutume piisavalt sügavale oma kaeblemiste pealispinna alla.

Üks sõber kirjutas kord: "Õppida nutma, õppida pidama vahti, õppida ootama koidikut. Võib olla see ongi inimeseks olemise tähendus." Seda on raske tõeliselt uskuda, sest me pidevalt leiame end klammerdumas inimeste, raamatute, ürituste, kogemuste, projektide ja plaanide külge, lootes salamisi, et seekord on kõik teisiti. Me muudkui katsetame igat tüüpi tuimestitega, sest leiame, et "psüühika tuimestus" on sageli meeldivam, kui meie sisemise tundlikkuse teravamaks muutumine. Kuid... me võime vähemalt endale oma enesepettust meelde tuletada ja tunnistada enesele oma haiglast poolehoidu tupikteede suhtes.

Need mõned korrad aga, kui me tõesti alistume oma rangetele isandatele ja kuulame hoolikalt oma rahutuid südameid, võime hakata tunnetama kurbuse keskel rõõmu, hirmude keskel rahu, meie ahnuse keskel võimalust olla kaastundlik ja et tõepoolest, meile vastiku üksilduse keskel võime leida vaikse üksinduse algeid.

Henri J. M. Nowen "Reaching Out. The Three Movements of the Spiritual Life". From Desert to Garden.

Mis on osadus

Teema on ajendatud eilsest diskussioonist, mis keerles hiljutimainitud kirjakoha ümber, et Jeesus mõnede kohta öelda võib, et ta neid eladeski tundnud pole. Samas olid need inimesed pea kõike "tema nimel" teinud. Et mis siis on osadus, mille põhjal ma võin öelda, et mina tunnen teda ja tema tunneb mind.

Kas see on tunne? olevat Andrus oma pereliikmeid läbi katsunud. Jah, natuke on, aga mitte ainult. Et mis see siis on? Esmalt, mis osadus ei ole, See ei ole see, kui tunnen end hästi ja võidukalt, sest a) palvetan iga päev, b) Jumal hoiab ja varjab mind c) olen edukas kristlikus töös ning kõigi poolt lugupeetud.

Osadus on eelkõige ehk osadus Sõnaga. See on see, kui Sõna on "lahti". See tähendab seda, et mina loen ja Tema räägib. Ma ei pea kogu oma ballasti tooma Sõna sisse, vaid Jumal võib Sõna kaudu anda uut ja vana oma varasalvedest. Ma mõistan järjest enam, kes Tema on ja kui auline ta on ja mis on Tema plaanid minu ja kogu inimkonnaga. Olen avatud uutele avastustele ja õpetatav, mitte selline kohalejõudnud "valvekommentaator", kellel kõik vastused igale küsimustele kohe puusalt tulistamiseks valmis on.

Ja Sõna pole mitte ainult avatud, vaid Sõna mõõk on minu vastu. Jumala Sõna on kaheteraline mõõk, mis lõhestab hinge ja vaimu, liikmed ja üdi ning on südame meelsuse ja mõtete hindaja. Ja kuna meie süda on kurjem ja kavalam kõigist, siis on meil seda südame meelsuse hindamist hädasti vaja. Aulisem tundub küll see kurjus kinni katta oma määrdunud räbalatega, kuid ega ballisaalis kedagi me sellega ei peta (Mt 22:12)

Nii et selle, kas mul on osadus, tunnen ma ära sellest, kui Jumal minuga süvitsi tegeleb. Kui ta piirab minu isekust, kasvatades mind oma näo sarnaseks, kärpides mu vesikasve ja vohavaid lopsakaid lehti ja suurt ning tugevat lehestikku, mis viljadest kõik jõu ära on võtnud. Selle all mõtlen ma käitumismustreid, mille kohta Paulus ütleks, et see pigemini ei sobi (siivutud naljad jne). Efesose 5:4, 4:29

Lakmustestiks võiks olla ka see, kui palju ma teiste inimeste pattude ja probleemidega tegelen (see on sedapidi paha ja see on teistpidi) ja kui palju enda omadega. Mis sul temast, järgi sina mind, ütleb Jeesus Peetrusele. Kui me iseenda Jumala muutvast armust välja jätame, siis olemegi ükskord välja jäetud. Oma isiklikul eelistusel. Kohtumõistmine, eriti selline lõplik tembeldamine on üksiti ja ainiti Jumala pärusmaa ja sinna meil inimlastena asja ei ole. Kohtumõistjana olen ise muutunud (eba)jumalaks (Jk 4:12) ja ebajumalad teatavasti Tõelise Jumala kõrvale ei mahu, osadusest rääkimata.

Halastaja samaarlase loos läks preester maaslamajast "kaarega mööda" (Lk 16:31). Osaduse märgiks on vast ka see, kui me teiste vajadused iseenda omadest ettepoole seame, maaslamaja üles aitame ja tema haavad seome. Teisisõnu, me näitame üles halastust teiste nõtruste suhtes.

Muidugi eeldab see ka seda, et meie enda haavad on seotud. Mädapaised on välja pigistatud ja balsam peale pandud. Radiant scars, rääkis kunagi Steve Seamands. Kiirgavad armid. See tähendab seda, et kõik mineviku haavad igal võimalikul ja võimatul juhul lahti ei purska. Haavad on armistunud auliselt, selliselt, et haavaarm on küll olemas, aga ta ei tee haiget ja sealt saab ehk tarkust ja jõudu teistegi nõrkejate kinnitamiseks. Ole sina vapper ja pea vastu, mina olen sarnasest olukorrast elusana ja rohkem Jumalat usaldavana välja tulnud.

Johannese esimene kiri tegelikult avab seda osaduses käimist ja olemist täielikumalt. Seal kutsutakse meid üles elama sellist elu, nagu Tema elas. Kriteeriumiks on Jumala Poeg isiklikult. Siis ehk võime öelda, et meil on temaga osadus. 1Jh 1:6 Kui me ütleme: "Meil on osadus temaga", kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. 1Jh 1:7 Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.
Kui me oleme Jeesuses, on meil osadus ka tema surmaga, nagu Paulus teisal ütleb.

Liiga lihtsaks oleme me teinud kogu selle asja. Jeesust pakutakse kui pakettreisi teistpoolsusesse, kusjuures täiesti tasuta. Ja selline asi, mis meile mitte midagi maksma ei lähe, ei ole ka piisavlt atraktiivne ega väärtustatud. Aja jooksul on alates Giuseppe Garibaldist olnud vaimseid liidreid, kes on oma järgijatele pakkunud vaid verd, higi ja pisaraid. Ja neid on järgitud. Leige huvi kiriku vastu on ehk osaliselt tingitud ka sellest, et "teenust" pakutakse devalveerununa. Ja osadus, millest räägitakse, on vaid näiline pettekujutelm. Just nimelt selline, mis kõiki asju vaid "Tema nimel" sooritada lubab, kuid igavikuliselt pigem kahju toob.

Sõna Ristist

See on ikka päris uskumatu lugu, kuidas üks jutlustaja kümneid tuhandeid kilomeetreid eemal võib jutlustades paika panna nii su endisaegseid kui praegusi võitlusi ning lükata tunnetuse piire. Minuga taas niimoodi eile õhtul juhtuski, kui hakkasin järelkuulama jutlust, mida eelmises postituses refereerin. Teisalt, ega ma nüüd väga palju ka ei imesta, sest sama on Jumal selle inimese kaudu varemgi teinud.

Aga jah, kujundid on värsked ja lähenemisnurk uudne. Vaatamata sellele, et tegemist on jutlusega, mida ma ju jaanuari kuus juba refereerinud olen. Seekord jäid kõrvu teatud nüansid, kuhu tahaksin süveneda. Nimelt see esimene lõik: Its amazing that the more he (Jesus) speaks about his coming suffering and death the more they (disciples) argue over the fantasy of their ultimate triumf. Who's the greatest? The more he prophesies suffering's coming, the more they envison the triumphalism that is rooted in fantasy.

On imestamapanev, et mida rohkem hakkas Jeesus rääkima oma tulevastest kannatustest ja surmast, seda rohkem hakkasid jüngrid vaidlema oma lõpliku võidu pettekujutelma üle: Kes on suurim? Mida rohkem ta neile prohveteerib, et kannatused on tulemas, seda enam kangastub neile triumfaalsus, mille juured on pettekujutelmas.

Kannatused pole tänapäeval mingi popp teema enam ju. Võta Jeesus vastu, siis saad elu ja kõike ülirohkesti, eriti selles elus. Muud pole vaja teha, kui tõsta käsi ja ütle minu järel... Ja oledki päästetud ja võid hakata sisse nõudma oma osa.

Jälle tuleb appi kuuldud jutlus: We think that obedience leads us to painfree triumphalism, but you've received the power of resurrection to lead a crucified life. Meie arvame, et sõnakuulelikkus viib meid valuvaba triumfini, kuid tegelikult oled hoopis saanud ülestõusmise väe, et elada ristilöödud elu. Siiri ütles täna, et tegelikult peakski hoopis niimoodi kuulutatama, et Jeesus oli üksi, teda ei mõistetud, kiusati taga ja lõpuks tapeti. Tule Jeesuse juurde, Ta pakub sulle sedasama: olla taga kiusatud ja mittemõistetud ja lõpuks oma usu eest surmagi minna. Et küll siis oleksid asjad teisiti. Aga loomulikult nõuab see jutlustajaid, kes selle veendumuseni ise jõudnud on.

Sest miks me inimesi lollitame ja neile pärast pöördumist pudrumägesid lubame?! Rist on kristliku elu kõige keskmes olev kujund. Ja kui tõesti oled valinud Kristuse, tuleb varem või hiljem, vabatahtlikult või sunnitult sinu ellu rist. (You will be introduced to the cross, sooner or later, voluntarily or involuntarily, it's the centerpiece of everything we believe in.) Vaid siis, kui oled kiriku sünnitatud sohilaps, siginenud mitte õigest Isast, võid oma pettekujutlustega hauda minna. Jumal kasvatab vaid oma poegi, mitte teise mehe lapsi.

Hea uudis kõige selle juures on, et kui teed Jumalaga koostööd, ei kaota fookust ega lähe "põlvist nõrgaks", saab ta sulle järgmisel hooajal anda rohkem vilja. Teine hea uudis on see, et kui sa võtad iga päev oma risti enese peale, siis ei taba sesoonsed raputused sind ootamatult. (the good news is, if you pick up your cross daily, you won't have to be shaken by it seasonally).

Oi kuidas igatseks kuulda Sõna Ristist. See aga on teadupärast jäledus neile, kes hukka lähevad. Aga ilma ristita ei ole ülestõusmise hommikut. Ilma ristita ei ole ka asja Talle pulma. Vaid see, kes võidab, saab elupärja. Meie aga, kui oleme taandunud ja taganenud, ei ole võitjate hulgas. Arvame, et oma väike turvaline pesakene on parim viis tormid üle elada. Tegelikult mitte. Kõige turvalisem paik on lahingus. (The safest place is in the battle.)

Meil on pilv tunnistajaid, kes taevastel rõdudel nõjatuvad üle ääre ja julgustavad meid. Nemad on elanud need katsumused läbi ja on võidu saavutanud. Nad ütlevad meile: ÄRA ANNA ALLA! Kui sa näeksid seda, mida meie praegu näeme, siis sa ei mõtleks hetkegi selle peale, et oma hetkeline kerge viletsus vahetada igaviku vastu!!! Igaviku, kus võime valitseda kuningatena koos Jeesusega. Mine tagasi! Pane oma nimi uuesti kirja! Sa ei tohi nii kiiresti alla anda ega taanduda.

Katsumused on me elus selleks, et kasvatada meie isloomu. Kui mistahes "kamm" su ellu tuleb, võid loomulikult minna ja nõuda oma õigust. Või sa võid pidada seda katsumust selgeks rõõmuks ning pöörduda Jumala poole ning rõõmuga võtta vastu kas oma vara riisumise või mistahes muu solvangu. Head katsumused ei tule me ellu piisavalt tihti (no mai tea, sellega ei pruugi igaüks nõustuda;-).  Mistahes konfliktid, vääritimõistmised, jne jne on olemas vaid selleks, et me selle kaudu õpiksime üksteisega läbi saama ja mitte ainult, üksteist armastama nii, nagu Jeesus meid armastab.

Mitteeduelamused vabastavad meid meist endist. Meeleheites ja ahastuses sa tead, et Jumal ei valinud sind mitte sellepärast, et sa parim, ilusaim ja targim olid. Kui seda mõistad, saad aru, et sul pole midagi tõestada ega kellelegi muljet avaldada. See on vaid tema suveräänne tahe ja armastus olnud, seega pole sinul vaja teha muud, kui jääda temasse ning olla Tema jaoks kättesaadav. (I'm free. Why? The Life's in the vine. I have nothing to prove, no one to impress. I just gotta get in there and become available and abide. The pruning saves us from ourselves.)

Kui igaüks, kes Issanda nime appi hüüab, taevariiki saaks, ei peaks Jeesus osadele lõpuks ette heitma, et nad teda küll appi hüüdsid, aga tema sõnade järgi ei teinud. Milline on meie tänane usuelu? On see pettekujutelmades sündinud võidujoovastus ja triumfitaotlus vastupidiselt kogu Jumala ilmutatud tarkusele või on see ülestõusmise vägi, mis avaldub ristilöödud elus? Ristirahvas, rõõmusta!

Responding well in the season of Pruning

Its amazing that the more he (Jesus) speaks about his coming suffering and death the more they (disciples) argue over the fantasy of their ultimate triumf. Who's the greatest? The more he prophesies suffering's coming, the more they envison the triumphalism that is rooted in fantasy.

Pruning... Its a season that obedience demands and ushers in. The hour of the power of darkness is coming.

The good news is, if you pick up your cross daily, you won't have to be shaken by it seasonally.

You will be introduced to the cross, sooner or later, voluntarily or involuntarily, it's the centerpiece of everything we believe in.

The process of loss on multiple fronts produces weariness, fear, despair. The tempatation comes when you're being pruned and you want to draw back into your own little controllable environment. Just gonna keep it safe.

But in the pruning season its not time for retreat, it's time for refocus. The pruning season demands that you refocus without retreat. You can't draw back from what God called you to. The safest place is in the battle.

"You know, nobody really gets that prayer thing. And I'm really good at accounting" :-(

Nothing can derail the Christian like the reinterpretation of the previous season. Suddenly it wasn't all that good. Suddenly, you're making concessions. You know why you're making the concessions? You interpreted the last season wrongly. You interpreted it through the lens of the evil one. And in the weakness of pruning and despair you heard the wrong voice.

Pruning makes fruitful branches more fruitful. That's the difference. We think that obedience leads us to painfree triumphalism, but you've received the power of resurrection to lead a crucified life.

You don't have to waste a good trial. They don't come around often. You can count it all joy. :-))

In the pruning season you realize you don't have any life outside the vine. That's good news. Why? Because that means he didn't pick you because you were impressive. He didn't call you because you were noble and talented.

Beloved, when you discover that God didn't choose you because you were unique, impressive, talented, then you are free. You've got nothing left to prove. You're free. Why? He called me because he called me. Why? Because i'm the most unimpressive, untalented, least smart and God uses the foolish things of the world to shame the wise. I'm free. Why? The Life's in the vine. I have nothing to prove, no one to impress. I just gotta get in there and become available and abide.  The pruning saves us from ourselves.

If we cooperate in the season of pruning, He will give us authority in prayer in the next season.

Remember the great cloud of witnesses who are so glad they cooperated with God. There are hundreds of millions of saints who have walked the same trials you walked and every one of them are shouting over the balconies of heaven: YOU. KEEP. GOING! If you don't quit, you win! Don't you draw back! You're going to be ruling class for all eternity. Don't you dare let the little trial, don't you dare give up the kingdom because of that! Get back in the game! You sign up again! These are momentary light afflictions. If you could see what we see now, you wouldn't have wasted that good trial. Get back in the game!!!

Beloved, do you know you're going to inherit the universe. You're going to be a ruling class with for all eternity with King Jesus.

There's a special place in God's heart for the pioneering minority. He remembers.

In the season of pruning I get real simple. I go to my friends and ask: give me 2-3 things that are not worthy of the calling... you probably talk to others about it. Give them to me,    but be real gentle;-)

I only correct my own sons, not my neighbor's kids. The truth is, I'm correcting you for one reason: I want you to have a really joyous pleasurable life and if you're filled with dishonesty and conceit and greed, irresponsibility, then .... errr, its not gonna bode well for you. So, because I love you I'm gonna let you in on some secrets on how to be successful and to grow in favor w God and men.

Recognize the corporate season of pruning and encourage the daylight out of everybody. The call to leadership is  when you're being pruned, God asks you to step outside yourself and recognize you're not alone. God's call to leaders is this: encourage everyone else while you're being pruned. When you're in the corporate season of pruning, the gift of encouragemnet is your gift. This aint about you, Peter, it's about feeding my sheep.

You asked for the authority in prayer, but you didn't understand the verses in John 15:7-8. God is answering your prayers!!!

Source: https://s3.amazonaws.com/ihopkc-marketing/resources/Session+05+4-20-12+6pm+Allen+Hood.mp3
 
Pdf: https://s3.amazonaws.com/ihopkc-marketing/resources/Pruning+-+Heb.+12.pdf

Paabeli kuninganna

Rahvad ja riigid on Piibli prohvetikirjanduses ikka naissoost olnud. Sellest siis pealkiri. Ja juttu tuleb pigem vaimsusest kui tegelikest regentidest. Teame Habakukest ja muudest raamatutest, et Paabeli kuningas oli Jumala viha vits Jumala rahva jaoks, et nad karistuse alla võõrduksid ebajumalatest. Ja nagu ajaloost teame, see loobumine neil ka õnnestus. Pärast Paabeli vangipõlve ei teinud nad endile enam puust ega rauast puuslikke.

Mis oleks aga siis, kui samasugune paralleel kehtib ka vaimulikult? Kui oled kord olnud vaimulikult särav ja tundlik jumalalaps, kuid mingil hetkel õige pisut pisut kõrvale läinud?! Ja siis veel õige pisut ja siis veel veidi.  Ja siis tuleb Paabeli kuningas ja võtab Su vangi. See vangistus on aga selline lubivalge, et tegelikult kaugelt vaadates ei saa arugi, et vangis oled. Ja mida kauem seal istuda, seda raskem on ennast sealt välja võidelda. Tegelikult on raske isegi tunnistada, et vangis oled. Vaatame, mida ütleb sõna. Paabeli kuninganna ehk Paabeli tütre iseloomustus on toodud ära Jesaja 47. peatükis.

1) Ta on austatud, "õrn ja hellitatu", tal on aujärg, millel ta istub. Need kujundid viitavad meelevallale, võimule, mida ta oma kogukonnas omab. Võim teatavasti korrumpeerib ja täielkik võim korrumpeerib lõplikult. Iga juht, kui ta ei ole meelevalla all, võib sattuda Paabeli tütre mõjuvälja. Eriti on siinkohal löögi all need, kes on otsustanud oma senised alluvussuhted tühistada ja ise välja minnes juhtideks hakanud. Võib ju küsida, et mis siis saab, kui mul polegi kedagi kõrgemat, kellele alluda? Ka suurimatel juhtidel peaks olema grupp inimesi, kellele ta ennast allutanud on ja kelle sõna ta vastu võtab. Sest muidu võib ta olla väga kerge saak Paabeli tütre trofeede hulgas, Meelevald ilma alistumiseta on niisiis esimene tunnus. Olge üksteisele allaheitlikud Kristuse kartuses, manitseb meid Jumala Sõna.

2) "Mina ja ei keegi muu". See on üks südame hoiak, mis peab ennast ja omi asju kõige tähtsamaks. Pilv võib olla ammu juba su pealt lahkunud, aga kõnes ja mõtetes võid ikka ekselda endisaja mälestustes. Ja see, et Jumal kunagi sind võimsalt kasutanud on, ei ole ju mitte mingisuguseks garantiiks, et su suhe Temaga täna korras on või et Ta sind edaspidigi kasutab. Enamgi veel--see, keda või mida Jumal kasutab, ei pruugi kanda temale kuuluvuse pitserit. Pigem vastupidi. Koormakandja eesel, vaenuriikide kuningad--ka nemad on olnud Jumala aulisteks tööriistadeks. Jumal on oma valikutes suveräänne.

"Mina ja ei keegi muu". Kui ma tõesti nii arvan, siis kaasneb sellega hoiak, et mina tean kõige paremini. Kõike tean kõige paremini. Tean nii seda, mida teistele vaja läheb kui ka seda, millised nad peaksid olema, kuidas käituma, mida uskuma, kuidas elama. Mina ju tean. Minul on tõe monopol. Teised ei tea midagi ja tore oleks,  kui nad mind kuulda võtaksid, siis tuleks õnn ka nende õuele. Ainuke probleem on, et teised seda ei näe ega suuda mõista ja siis on pahandust palju. Ja aru ei saa, milles asi, sest motiivid ju kõikse puhtamad näikse olevat, et ikka kõik (teised) võiksid parimal võimalikul moel Jumala tahtes püsida. Või nii me arvame.

Tegelikkuses on aga tegemist kontrolli vaimuga. "Amateur providence", ütleks Oswald Chambers ilmselt, ehk "Isehakanud, amatöörjumalus". Need on inimesed, kes panevad ennast Jumala ja teise inimese vahele ning seetõttu võtavad ka palju lööke enda peale. Sest Jumal ei talu enda kõrval teisi jumalusi ning püüab ise inimestele võimalikult lähedasemaks saada. Igale üksikule.

3) Halastuse puudumine. See on sellise hoiaku puudumine, kus ma saan aru, et minule on halastatud ja seetõttu pean ka mina olema halastaja. Kuna mina tean kõigist paremini (vt eelmist punkti), siis võin ma inimesi oma mõtetes ja hinnangutes lõplikult paika panna ja nad sinna mülkasse jättagi. "Raugalegi panid sa peale ränga ikka", manitseb Jumala sõna Jesaja 47. peatükis. Ja pole seal ju palju vahet ka Jeesuse manitsusega, Matteuse 23. peatükist : ⁴Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada.
See tähendab, et jutlused on teistele, sõnumid on teistele. Minul on juba kõik olemas.

Paabeli tütre võidetu on "pärale jõudnud". Tema on oma võlad andeks saanud ja nüüd on tema asi hoolitseda, et kõik väiksemad võlglased oma võlad ära maksaksid (vt Matteuse 18:21jj). Paabeli tütre vaimu mõjualusel on vaimulikult kõik olemas, temas on "Jumala täius" ihulikult ning tal pole enam kuhugile kasvada ega areneda. Areng ja edasiminek on tema karjatatavatele, nii kauaks vähemalt, kuni nad mõistavad, kui kaugele nende karjane on jõudnud ja hakkaks teda selle eest-- kui mitte ülistama, siis vähemalt --austama ja kalliks pidama. Tema ise aga võib enda sees hoida mida iganes, kasvõi surnuluid, sest ta on ju valitu, Jumala poolt valitud tema tööriistaks. Ja talle justkui kehtiksid teised standardid.

Tegelikkuses aga teame, et asjad kaugeltki mitte nii ei ole. Risti all on maa tasane ja Jumal ei vaatagi meie ülbusele ja väärtolemisele. Mis maksab, on vaid Jeesuse veri ja see, kas/kuidas me sellest kinni oskame hoida. Iga päev, iga tund, iga hetk. Jumala suurimaks igatsuseks on vormida meist preesatrid ja kuningad, kes oleksid väärt koos Jeesusega valitsema igavesti. Selleks aga on meil vaja muutuda. Täna, homme, ülehomme. Etaloniks on Jeesus ja tema malbus, mitte ükski kaasinimene, et ma võiksin rahulikult öelda, et vaat sellest olen ju küll juba tublim, ausam, aulisem.

Niisiis, Paabeli tütre vaimsus. Aidaku see väike mõtisklus meil ennast läbi katsuda, kus me oleme või millega tegeleme. Kontrollküsimused võiksid olla sellised: Kas Jumal saab mind veel kätte? Kui ma loen Sõna, kas Jumal saab mind manitseda, uusi sügavusi avada, kõrgemale kutsuda? Kas kuuldud Sõna (kas ise lugemise võienda ja teiste jutluste kaudu) saab imbuda usu läbi minusse või on minus üks paakunud pinnas, kust kõik maha voolab? Millele ma loodan, mida/keda usaldan? Kas Jumal tõesti saab mind juhtida, ka minu mõtteid ja hoiakuid või olen iseenda peremees?!

Lõppeks ei ole ju määravaks see, kui palju ma sõna kuulsin, vaid kui palju olin selle järgi tegija. Eile palves olles vapustas mind üks kuuldud katke: "Su lapsed ehk ei osakgi enam meelt parandada". See jäi minusse "ketrama" ja tegelikult tean oma kogemusest, kui raske on välja tulla Paabeli tütre võrkudest. Endisaegsed imed, lisaks palju teadmisi ja "tagumiktunde" Issana kojas võivad meid pimestada nii, et me ei saa oma olukorrast absoluutselt aru. Ja siis osutumegi nendeks, kes küll kõike Tema nimel tegid, kuid ometi õndsusest ilma jäid.

Lõppeks on oluline vaid õli hulk. Ja seda saab koguda nii, et eemaldad enese keskelt sõrmega näitamise ja nurjatu kõne (Jes 58) ning pakud näljasele sedasama, mida ise himustad. Ehk siis, hakkad (risti alla) kandma kaasinimeste nõtrusi, neid hukka mõistmata ja paika panemata ja teiseks, hoolima ja austama neid, kes sinust nõdremad on... vaesemad, väetimad, haigemad jne.
Ma kardan, et me kõik oleme kunagi olnud vähemal või suuremal määral Paabeli tütre mõjuagendid ning minna lasknud nendel eelpoolnimetatud kolmel suhtumisel. Ja see on ohtlik hoiak, mis lõpuks meid taevariigist välja jätab. Lisaks veel palju muret ja vaeva selles elus.

Me ootame ärkamist. Vähemalt räägime, et ootame. Aga ega tea, kas ikka päriselt ootame? Sellist päris ärkamist, mille peale iga "paduusklik" võiks öelda, et "vaat nüüd olen mina ka ärganud". Sellist ärkamist, mis meie mõtted ja arusaamad Jumalast täiesti uuele tasemele viiks ning igatsema paneks tema lähedust ja pühadust. Ma ei tea, kas me sellist ärkamist üldse tahame? Pigem igatseme ehk sellist, mis meie senised tööd ja teod takkajärgi õigeks kiidaks. Et umbes nii, et meil on kõik juba niigi olemas, saaks nüüd selle väe ka veel selle oma asja peale, vaat siis oleks kõik hästi.

Aga Jumal on kannatlik ja kutsub meid välja Paabelist. Ja mitte ainult. Tema suurimaks igatsuseks on Paabel meie seest kätte saada. Siin aga vajab Kõigeväelinegi sinu ja minu koostööd. Andkem talle selleks maad!

Stopping by...

Ma pole siin peaaegu kuu aega peatunud. Ehk on aeg... Üks põhjus, miks ma ehk ei kirjuta enam, on see, et mul on nüüd võimalus ka "päris inimestega" suhelda. Nimelt hakkasime laup hommikul koos käima. Ning arutelud venivad päris pikaks ja kuidagi naljakas on siia neist konspekte üles riputada. Aga ma tean, et ma vajan sellist osadust nagu õhku ja vett.

Koguduses on meil ka uued tuuled. Teeme visioonipäevi ja püüame eluolu kirikus kuidagi paremaks saada. Söakas supt. käskis ühel korral üles kirjutada kõik probleemid, mis kohaletulnuid koguduses häirivad. Ja list tuli lausa mitu lehekülge pikk. Ja ju selle sisu ikka põhitegijatele väga hästi peale ka ei läinud. Nüüd siis teeme ettepanekuid, kuidas neid probleeme lahendada. Ja siis usume, et lahenevadki.

Aga seal koduosaduses oleme arutanud mäejutu üle ja püüdnud mõista, mida see vaimus vaesus ja leinamine ikkagi tähendavad. Ja aru saanud, et ehk keskendub tänapäeva kuulutus ehk liialt sellele, et Sulle ja mulle mõnusat äraelamist kindlustada. Kantslist tulev sõnum ei konfronteeri mitte kuidagi, laseb igal ühel arvata seda, mida ta ise õigeks peab. Näiteks piiblitunnis tuli välja, üks naine väitis nii, et Paulusel pole kristlusega mitte midagi tegemist, et tuleb ikka Jeesust ja tema jüngreid kuulata. Aga ju saab temagi rahulikult käia ja just seda varianti oma usust praktiseerida, sest vastasmõju ei ole.

Tahaks midagi hoopis muud. Ei tahaks seda kohe mitte kuidagi, et paarikümne aasta pärast tõstad pilgu üles ning mõtled, et huvitav, kuidas küll (Jumala) elu minust mööda läks?! Tahaks olla innustunud ja põleda heleda leegiga, tahaks kuuluda ühte gruppi, kes tähtsustab samu põhimõtteid ning on suuteline ühise eesmärgi nimel koonduma. Tahaks ikka seda PÄRIS asja, mitte koitanud ja hallitanud leiba. Hea peremees pidavat ju ikka nii uut kui vana oma tagavaradest välja tooma. Mitte vaid seda kõige kopitunumat.

Samas lootust ju on. Need enigmaatilised märgid, mis meile aeg ajalt jutluse keskel visatakse, a la "ehk peakime meiegi oma Nehustanidest loobuma" või "rist ja au käivad alati koos" annavad justkui alust arvata, et see tõeline asi polegi väga kaugel. Kui vaid eestkõnelejal jätkuks selgroogu välja pakkuda, mis need Nehustanid meie ajal ja meie kontekstis olla võiksid. Aga hetkel tundub küll nii, et igaüks mõtleb sinna ise juurde, mida ta tahab (näiteks Nehustan Pauluse) ning võib päeva lõpus end õnnelikuna tunda. Mis ongi justkui eesmärk. Kuid puud kasvavad sel juhul ju kõveraiks ning aastate pärast neid sirgu ajada on oi kui raske, kui mitte võimatu.

Aga mida me teha saame. Suurt ei midagi. Vähemalt ei midagi muud, kui palvetada ning taotleda Jumalariiki, rünnata seda ning kiskuda seda endale. Sest mingi lahendus peab tulema. Ju need visioonipäevadki selleks ellu on kutsutud, et ühed enam ei saa ja teised ei taha. Milline see lahendus küll olema saab, seda ei oska mina küll ette kujutada.

Patu palk on surm. Teine osa

Mul on miskipärast tunne, et olen selle teema jätnud hooletusse, st ei ole seda piisavalt avanud, kuigi see mulle ehk avanes. I osa saadaval siin ning sealne põhiväide on, et evangeelium seda tähendabki, et sa oled iseeneses ära mõistnud, et sa patune oled.

Niisiis: Patu palk on surm ja see postulaat on absoluutne. Pole vahet, kas pead ennast kristlaseks, õigeks evangeelseks kristlaseks, päästetud inimeseks või milliseks tahes variatsiooniks veel. Patu palk on surm sinu jaoks samuti nagu inimese jaoks tänavalt, kes Jeesusest midagi kuulnud pole. Või on kuulnud, kuid ta ära põlanud. Või tegelikult on sinu jaoks seda enam see sõna tõde, sest sul pole lootustki pöörduda... kui me meelega pattu teeme pärast seda, kui oleme tõe tunnetusele jõudnud, siis ei jää enam üle mingit ohvrit pattude eest, hoiatab Heebrea kiri. Inimene tänavalt võib täna veel pöörduda ja siseneda uude ellu.

Kogudus tänapäeval on aneemiline ning ilmselgelt minetanud tundlikkuse patule. "Ega me pole kohtumõistjad", võib aeg-ajalt kuulda vabanduseks, kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta ning lastakse inimestel olla, julgustades neid oma pattudes edasi elama. Kas polnud see ka Jeremija ajal üks tõsisemaid süüdistusi valeprohvetitele: minu rahva vigastust te ravite kerglaselt, pinnapelaselt?!

Paulus räägib teisal, et ta oli otsustanud kogudust külastades mitte kedagi ega midagi muud tunda, kui Kristust nende sees. See on hoopis teine lähenemine. Igale inimesele ligineda nii, et tunned temas ära Kristuse või siis "kristusevajaduse". Sellisel juhul poleks tavapärane "oh mis nüüd meie, me pole mingid kohtumõistjad" võimalik. "Kui näed oma venda patustamas ja ta pöördub, oled oma venna võitnud." Ja sa lähed ja teedki seda, vähemalt üritad, teades, et sul on selleks taevalik mandaat. Siis peaks enne selle eelpoolnimetatud geisõbra vastuvõtmist kirikunoorte õpetajaks ja käeandmist "osaduse märgiks" toimuma midagi niisugust, et inimesele antakse teada, kuidas Jumal seda olukorda näeb ning pakutakse lahendust pöördumise läbi.

Siin muidugi on taas see oht, et teatud asjad hakkavad paremini silma ning neid saab väliselt justkui täpsemalt mõõta. Ning siis "lajatada". Selle vastu aitab kindel veendumus, et igasugune patt peaks meie enda teadvuses olema ühtviisi jube ning äärmiselt taunitav. On see siis kadedus, kiimalus, kogu see nimekiri neist Pauluse kirjadest; aga ka liigsöömine, argus, kangekaelsus, uhkus, tagarääkimine, sildistamine või mis iganes muud. Kõik (ka pisi)patud on ÜHTVIISI igavikulise tähtsusega, mille harrastajaid veab kiirrong sihiga "surm ja igavene lahutus Jumalast".

Kallid, kui me pattu selliselt mõistaksime, siis küllap otsiksime pisarsilmil lahendusi sellele olukorrale. Küllap siis teeksime mida iganes, et end sellest kiirrongist lahutada. Küllap siis oleks igatsust palvetada ja pöörduda selle ainsa poole, kes meid surmast päästa võib, nii nagu Jeesus seda oma maise elu päevil tegi (Heebrea 5:7). Küllap siis näeks ka maailm seda uut kvaliteeti ning tahaks osa saada elavast allikast. "Te pole veel surmani vastu pannud patu vastu võideldes," julgustab meid selleks ka Heebrea kiri (12:4).

Aga niimoodi tänapäeval enam ei saa. Me oleme liiga humanistlikud: liig viisakad ja mittesekkuvad üksteise ellu. Jumalgi ei sekku ju enam inimeste ellu. Tema on selleks kõik loonud, et meil ikka ja igavesti kõik hästi oleks/läheks. Kuidas seal norra prohveteeringus oligi? "Õnnekristlus", kus on tähtis vaid inimeste heaolu. Rõhk on materiaalsetel asjadel, nagu Jumal seda iialgi tõotanud pole.

Me ootame ärkamist. Meie tingimustel. Keda me lollitame?! Kõik ärkamised läbi ajaloo on alanud sellest, et inimestel ärkab südametunnistus, suureneb patutunnetus ning hakatakse otsima lahendust patu probleemile elik pöördutakse Jumala poole lahenduste leidmiseks. Lihtsalt ja otse, ilma igasuguste ürituste, algatuste, strateegiate ja esindajateta. Igatsus on nii suur, et seda võib täita vaid otsetee palvekambrist taevatroonini.

Memm rääkis Tartu päevil ikka, kuidas Läänemaa ärkamise ajal oli inimeste igatsus Jumala järgi ning patutunnetus nii suur olnud, et nad meeleheites kraapisid küüntega puidust palvela seinu. Aga keegi ei tulnud neile "appi" patuse palvet lugema, inimene pidi ennast ise Jumalani välja võitlema. Laval lauldi abiks võidulaule (need on need pikad jutluse moodi laulud, millest mõned Robirohi ellu on äratanud). Ja kui inimene võitles ja võidu sai, siis tõusis ta üles ja "uutes keeltes kiitis Jumalat," nagu üks võidulaul ütleb. Ja kes ei saanud võitu, see jäi sinna maha ning ahastab seal memme sõnul veel tänapäevani edasigi.

Charles Finneyl on üks raamatuke (või on keegi selle hiljem ta mõtetest kokku klopsinud). Raamatukese pealkiri on How to experience revival - Kuidas kogeda ärkamist. Ja oh imet küll, alata saab ärkamine oma südame läbiuurimisest ja Jumala valguse sisselaskmisest. Ja eriliselt võimas on see siis, kui seda kogudusena teha. Finneyl on seal raamatukeses pikad nimekirjad, mis kõik veel võib patt olla, kui peaks juhtuma, et endast liiga hästi arvad. Et siin siis ärkamise võti, mis maas vedeleb. Juba aastakümneid.

Kuidas edasi? Mis siis, kui oled lasknud Jumala valguse enda sisse? Siis tuleb masendus, täielik deprekas, sest sa mõistad, et sinus pole midagi head. Kõik, mis on hea, on Jumala and, sinu enda panus võib küll kanda igatsust õigesti toimida, aga välja tuleb ikka "kakvsegdaa". Mida siis teha annaks? Ega muud ei saagi, kui ennast surnuks arvata, ühes kõigi oma himudega. Surra koos Kristusega Kolgata ristil, et Jumala vaim sind surmast ellu saaks äratada. Ja siis ei ela enam sina, vaid Kristus sinu sees, auhiilguse lootus.

Vaid nii on meil lootust üleüldse Jumalale kuidagi kõlbavaks osutuda. Vaid nii saame elada mäejutluse järgi. Sest kui me seda mäejuttu vaid kättesaamatu ideaalina käsitleme ning oma pattudes sureme, siis nii ongi. Kusjuures, vaid selline uus kvaliteet oleks märgiks maailmale, et midagi on seal koguduses teisiti. Seal on need, kes ei jookse koos maailmaga "lodeva elu voolus", vaid nad tõesti usuvad sellesse, mida nad jutlustavad... Ja selline uus kvaliteet tekitaks ka tagakiusu, mittemõistmist ja vihkamist ning avaks uksed märterlusele--mis pole tegelikult ei muud kui kiirtee Jumala juurde, otse tema altari alla Taevasesse troonisaali (Ilmutuse 6:9).

"Patu palk on surm" on AINUS uks evangeeliumisse. Ainus tee räsitud inimhingele on see, et me "pattudele ära sureksime" ning elaksime Jumalale. Küll tema siis ka kõige muu eest hoolt kannab... Muide, eks räägi sellest ka John Wesley kuulus tsitaat, mis küll aja jooksul mitmetesse versioonidesse on muganenud, kuid alljärgnev on ilmselt originaalilähedasim: John Wesley once said, ``Give me a hundred men who fear nothing but God, hate nothing but sin and are determined to know nothing among men but Jesus Christ and Him crucified, and I will set the world on fire with them.'' (Anna mulle 100 inimest, kes ei karda kedagi peale Jumala, vihka midagi peale patu ja ei taha inimeste hulgas tunda kedagi muud kui vaid Jeesus Kristust ja teda kui ristilöödut ja ma süütan nendega koos selle maailma põlema).

Eelõhtul

Täidan ühe viitkohustuse. Nimelt sattus mu kätte üks arvatavasti üle 10 a vanune kiri, mis võib, kuid võib ka mitte omada väga suurt tähendust.  Loomulikult on võimalik, et keegi on selle "põlve peal" kokku klopsinud mõni aeg tagasi (nt Guugel sellist äratusjutlustajat nagu Emmanuel Ninos ega ka kristlikku ajakirja Magazinet (mulle) välja ei anna), kuid jääb ka võimalus, et tegemist on autentse materjaliga. Ja kui nii, siis võiks see meid hetkeks "rajalt maha võtta" ning panna mõtlema, kuhu poole me ikkagi teel oleme. Ja isegi kui see materjal autentne pole, võib selles sisalduv siiski tõeks osutuda. 40+ aastat tagasi ei oleks keegi tõepoolest praegust TVprogrammi ette kujutada suutnud...

Nägemus lõpuaegadest
1968. aastal, kolmkümmend aastat tagasi, rääkis väärikas 90aastane norra daam nelipühi jutlustajale Emmanuel Ninosele nägemusest, mille oli saanud. Et see tundus mehele liiga kategoorilise ja raskena - nägemuses nähtud sündmused olid veel kolmkümmend aastat tagasi ebanormaalsed ja seadusega keelatud --, kirjutas ta selle küll üles, kuid pani kõrvale.

Ta mõtles, et asjade väljakäimine avalikkuse ees sellisel kujul oleks liig ning arvatavasti ei võetaks seda tõsiselt. Hiljaaegu oma kohvreid ja pabereid üle vaadates leidis Ninos kolletunud paberi ja luges seda nagu välgust rabatu.

Pikaajaline rahu ja desarmeerimine
"Ma nägin maailma nagu kaarti - ma nägin Euroopat, maad maa järel, nägin Skandinaaviat, nägin Norrat," oli see naine rääkinud. "Nägin teatud asju, mis pidid juhtuma vahetult enne Jeesuse taastulekut, koguduse aja lõppu ja vahetult enne seda, kui see suur häda inimkonda tabab -- häda, mille sarnast inimesed varem ei ole üle elanud.

Vahetult enne Jeesuse tulekut ja hädaohu saabumist inimkonnale tuleb aeg, mida iseloomustab rahu ning desarmeerimine, mille sarnast pole olnud. Tuleb rahu ja see kestab kaua. Selle rahuperioodi ajal toimub paljudes maades taandrelvastumine, sh ka Norras. Kolmas maailmasõda algab moel, nagu keegi pole oodanud, ootamatust allikast. See tabab meid sama ootamatult ja oleme selleks valmis sama vähe kui 9. aprillil 1940 (sakslased okupeerisid Norra, tungides maale Rootsi poolt).

Nägin, et kristlaskonda tabab leigus, mille sarnast pole olnud - ärataganemine ja äralangemine  tõelisest ja elavast Kristusest. Jeesuse tuleku eel ei ole kristlased enam vastuvõtlikud raputava kuulutuse suhtes, nad ei taha enam kuulata patust ja armust, seadusest ja evangeeliumist, nad ei taha enam kuulda tervenemisest ja meeleparandusest. Selle asemel tuleb teistlaadi kuulutus nagu "õnnekristlus", mille järgi on tähtis vaid inimeste heaolu. See puudutab ainult materiaalseid asju, nagu Jumal seda kunagi tõotanud pole. Kirikud, vabakirikud ja palvekojad tühjenevad järjest enam ja enam. Kuulutuse asemel oma risti võtmisest ja Jeesuse järgimisest tuleb hoopiski meelelahutus, kunst ja kultuur. Sinna, kus peaksid olema ärkamise, leina- ja pöördumiskoosolekud, tuleb meelelahutus.

See sünnib väga laiaulatuslikult, vahetult enne Jeesuse tagasitulekut, kui hädaoht meid tabab. Leiab aset suur moraalne langus, nagu Norra ei ole näinud; inimesed hakkavad elama koos, otsekui nad oleksid abielus. Kokkukolimine enne abielu algust ja abieluline ebatruudus saab olema nii valdav, hõlmama nii suure ala ja olema nii aktsepteeritav, et seda hakatakse kõikvõimalikel viisidel vabandama. Sarnane elustiil tungib ka kristlikesse kogudustesse, ilma et seda isegi konfronteeritaks. Ka loomuvastast pattu (homoseksualismi) hakatakse sallima.

Vahetult enne Jeesuse tagasitulekut hakatakse televisioonis näitama saateid, mida ei ole nähtudkunagi varem. Televisioon täitub vägivalla ja õudusega, õpetab inimesi mõrvama ja tapma. Tänavatel on ohtlik käia: rahvas hakkab tegema, mida näeb, kusjuures nad ei vaata televisioonis ühteainsat kanalit - saab olema väga palju erinevaid kanaleid, väljakutseid korraga. Kanalite vahetus saab võimalikuks nagu praegu raadios, kus keerame üht lainenuppu teise järel.

Televisioon täitub vägivallaga niivõrd, et sellesse suhtutakse kui meelelahutusse. Kõige hullemaid mõrvastseene ja vägivalda levitatakse ühiskonnas. Teleekraanil näidatakse intiimstseene: kõige salajasemaid asju, mis toimuvad abielus. See hakkab juhtuma ja sa näed selle täitumist. Seadused, mis täna seda kõike keelavad, murtakse maha ja kõige kohutavamaid asju hakatakse näitama otse meie silmade ees teles.

Euroopasse tulvavad inimesed  vaestest maadest. Nad saabuvad ka Skandinaaviasse ja Norrasse. Rahvas tuleb, aga neid ei sallita ja nende vastu ollakse julmad. Neid koheldakse enam ja enam nagu juute enne sõda.

Siis saab meie pattude mõõt täis -- see juhtub vahetult enne Jeesuse taastulekut ja enne seda, kui meid tabab III maailmasõda. See saab olema lühike sõda. Kõik, mida ma olen iial kogenud sõja kohta, on lihtne lapsemäng selle kõrval, sest see algab nagu iga tavaline sõda, kuid see levib ja lõpeb aatomipommidega.

Õhk saab olema niivõrd saastunud, et seda on võimatu sisse hingata ja see tabab paljusid kontinente -- Ameerikat, Jaapanit, Austraaliat, rikkaid maid. Maa muutub kasutuskõlbmatuks, vett ei saa enam pruukida--tulemuseks on, et elama jääb väga väike jääk inimesi. Need, kes jäävad ellu rikastes maades, üritavad põgeneda vaestesse maadesse, mis ei ole kahjustatud, kuid need saavad kohtlema meid, nagu meie kohtlesime neid. Nad ei taha meid vastu võtta.

Ma olen õnnelik, et ma ei pea seda ise üle elama, kuid kui aeg läheneb, pead sina olema julge, reisima ringi, rääkima ja hoiatama inimesi selle eest, mida olen näinud," oli rääkinud see eakas daam Emmanuel Ninosele 1968. a pisut enne oma surma.
                                                                                Ajalehest Magazinet