reede, 29. juuni 2012

Mittemillegi omamise õnnistus


Enne kui Issand Jumal tegi inimese maa peale, valmistas ta temale maailma täis kasulikke ja meeldivaid asju, mis teda toidaksid ja rõõmustaksid. 1 Moosese raamatu loomisloos on need lihtsalt "asjad". Nad olid loodud inimesele kasutamiseks, kuid mõeldud olema inimesest väljaspool ja tema teenistuses. Sügaval inimsüdames oli pühamu, kuhu keegi peale Jumala polnud väärt sisenema. Inimese sees oli Jumal, temast väljaspool Jumala tuhat andi, millega ta inimese üle oli puistanud. 
Kuid patt on toonud kaasa komplikatsioonid ning muutnud need samad Jumala annid potentsiaalseks hävingu allikaks hingele.

Meie hädad algasid, kui Jumal sunniti lahkuma Tema kesksest pühamust ning asjadel lubati siseneda. Inimsüdames on asjad valitsuse üle võtnud. Inimestel pole nüüd loomu poolest enam rahu südames, sest Jumal pole seal enam valitsemas, moraalse videviku tingimustes võitlevad kangekaelsed ja agressiivsed õõnestajad omavahel, kes peaks olema esimene trooni peal.

See ei ole pelgalt metafoor, vaid täpne analüüs meie tegelikust vaimulikust õnnetusest. Inimsüdames on tugev, kiuline langenud elu juur,  mille loomuseks on omada, alati ja ainult omada. See himustab asju sügava ja raevuka kirega. Asesõna "minu" tundub piisavalt süütu trükisõnas, kuid selle pidev ja üleüldine kasutus on paljutähenduslik. See sõna väljendab vana Aadama tõelist loomust paremini kui tuhanded köited teoloogiaõpikuid seda suudaks. See sõna on meie raske haiguse verbaalne sümptom. Meie südamete juured on kasvanud sügavale asjade sisse ja me ei julge üles tõmmata ainsatki juurekest, kartes, et me seeläbi sureme.  Asjad on muutunud meile vajalikeks. See on areng, mis algselt ei olnud nii planeeritud. Jumala annid täidavad nüüd Jumala aset ja kogu loodu loomulik kulg on segi paisatud sellest koletuslikust vahetusest.

Meie Issand viitas sellele asjade türanniale, kui ta ütles oma jüngritele: Siis Jeesus ütles oma jüngritele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle (Mt 16:24-25),

Jaotades selle tõe parema mõistmise nimel osadeks, tundub, et meis igaühes on vaenlane, keda me talume iseenda hukatuseks. Jeesus nimetas seda "elu" või "iseennast" või nagu inglise keeles öeldakse "self-life". Selle peamiseks iseloomuomaduseks on tema omandamistahe, sõnad "saamahimu" ja "kasu" väljendavad seda. Lubades sellel vaenlasel elada tähendab lõpuks kõik kaotada. Sellest lahti ütleda ja loobuda kõigest Kristuse pärast, tähendab lõpuks mitte midagi kaotada, vaid säilitada kõik igaveseks eluks. Ja ilmselt antakse siin ka vihje, milline on ainus tõhus viis selle vaenlase hävitamiseks: see on risti kaudu. "Võtku oma rist ja järgigu mind". (vt Mt 16:24)

Tee sügavama Jumala tundmise poole käib läbi hinge vaesuse üksildaste orgude ja kõikidest asjadest loobumise kaudu. Õndsad, kes pärivad kuningriigi, on need, kes on lahti öelnud igast välisest asjast ja on oma südamest välja juurinud kõik omandamistunded. Nemad on need "vaimust vaesed". Nad on sisemiselt jõudnud sellise tasemeni, mis väliselt vastab tavalise kerjuse olukorrale Jeruusalemma tänavail. Just seda tähendab sõna "vaene", nagu Kristus seda kasutas. Need õndsad vaesed ei ole enam orjuses asjade türannia all. Nad on rõhuja ikked purustanud. Ja nad on seda teinud mitte võideldes, vaid alla andes. Kuigi nad on vabad kõigist omandamistunnetest, on siiski kõik asjad nende omad. Nende päralt on taevariik.

Lubage mul manitseda teid seda tõsiselt võtma. Seda ei tohiks mõista kui pelgalt piibliõpet, mille võib mõtteriiulile panna koos inertse massiga teistest doktriinidest. Seesinane on verstapost tee peal haljendavamatele rohumaadele, teekonnal, mis on uuristatud Jumala mäe järskudel püstloodis nõlvadel. Me ei söanda sellest mööda minna, kui tahame järgida selles pühas pürgimises. Kui keeldume sellest sammust, teeme oma edusammudele kohe lõpu.

Ei ole kahtlustki, et see omandi külge klammerdumine on üks kõige ohtlikumaid harjumusi elus. Kuna see on nii loomulik, mõistetakse harva, kui saatanlik see on.  Kuid tagajärjed on traagilised.

Sageli takistab meid oma varandusi Jumalale andmast hirm nende turvalisuse pärast. Eriti avaldub see siis, kui need "asjad" on armastatud sugulased ja sõbrad. Kuid meil ei peaks olema selliseid hirme. Meie Issand tuli mitte hävitama, vaid päästma. Kõik on turvaliselt hoitud, mida me talle usaldanud oleme ja miski pole tõeliselt hoitud, mis pole talle sel viisil üle antud.  

Kristlane, kes on kasvõi niipalju elav, et ennast natukenegi tunneb, tunneb ära selle omandamise haiguse ja tunneb kurbust, et need on ka tema südames. Kui igatsus Jumala järgi on tema sees piisavalt tugev, tahab ta midagi selle asja suhtes ette võtta. Mida ta peaks nüüd tegema?

Esiteks peaks ta ära heitma kogu enesekaitse ning mitte üritama vabandada ennast ei enese silmis ega Issanda ees. Kes iganes kaitseb ennast, selle advokaadiks on ta ise ning pole kedagi teist. Kuid tulgu ta kaitsetult Issanda ette, siis saab tema advokaadiks ei keegi vähem kui Jumal ise. Edasipürgiv kristlane trampigu jalge alla oma petliku südame iga kaval trikk ning nõudku taga ausat ja avatud suhteid Issandaga.

Seejärel peaks ta meeles pidama, et see on püha asi. Ükski hooletult ega ülejala tehtud asjatoimetus pole piisav. Tulgu ta Jumala juurde täis otsustusvõimet saada kuulda võetud. Nõudku ta taga, et Jumal võtaks ta täielikult vastu, et ta võtaks asjad välja ta südamest, et Tema ise võiks valitseda seal väes. Võib juhtuda, et see inimene peab üksikasjalikult nimetama asju ja inimesi nime pidi. Kui ta on piisavalt radikaalne, võib ta lühendada oma tuhusid aastatest minutiteks ning siseneda tõotatud maale ammu enne oma aeglasemaid vendi, kes hellitavad oma tundeid ning manitsevad meid ettevaatlikkusele asjaajamistes Jumalaga.

Ärgem kunagi unustagem, et sellist tõde ei saa õppida rutiinselt, nagu näiteks õpitakse loodusteaduse fakte. Seda peab kogema enne, kui saame selle täiesti selgeks. Me peame oma südames elama läbi Aabrahami karmid ja kibedad kogemused, kui tahame kogeda õnnistust, mis nendele järgneb. Iidne needus ei lähe valutult välja; sitke vana vaenlane meie sees ei heida pikali ega sure kuulekalt meie käsu peale. Ta tuleb meie südamest välja rebida nagu taim pinnasest, ta tuleb välja juurida agoonias ja verega, nagu hammast lõualuust.  Ta tuleb välja ajada meie hingest vägivaldselt, nagu Kristus ajas välja rahavahetajad templist. Ja me peame ennast kaitsma terasrüüga tema haleda kerjamise eest ja mõistma seda kui tärkavat enesehaletsust, üht kõige jäledamat inimsüdame pattu.

Kui me tõepoolest tahame tunda Jumala suhtes kasvavat lähedust, peame me käima seda äraheitmise teed. Ja kui me oleme otsustanud Jumalat kogu südamest taga nõuda, toob ta meid varem või hiljem seda eksamit tegema. Aabraham ei saanud tol hetkel aru, mis eksam see selline oli, kuid oleks ta käitunud kuidagi teisiti, kui ta käitus, oleks kogu Vana Testamendi ajalugu olnud teistsugune. Jumal oleks endale kindlasti teise inimese leidnud, kuid Aabrahami jaoks oleksid tagajärjed olnud äraütlemata traagilised. Niisiis tuuakse meid üksteise järel eksamitulle ja me ei pruugi isegi teada, et me seal oleme. Selles eksamitules ei ole meie jaoks tosinat võimalikku valikut- on vaid üks ja selle alternatiiv -- kuid kogu meie tulevik sõltub sellest, millise valiku me teeme.

Isa, ma tahan tunda Sind, kuid mu argpükslik süda kardab oma mänguasjadest loobuda. Ma ei suuda neist lahkuda, ilma et mu süda verd tilguks, ja ma ei püüa seda õudu lahutuse ees Sinu eest peita. Ma tulen värisedes, kuid ma ikkagi tulen. Palun juuri mu südamest kõik need asjad, mida olen nii kaua hellitanud ja mis on täiesti muutunud elavaks osaks minust enesest. Tee seda selleks, et Sina võiksid siseneda ja elada seal ilma võistlejata. Siis saad Sa teha paiga oma jalgadele auliseks. Siis pole mu südamel vaja, et päike selles paistaks, kuna Sina ise oleksid seal  valguseks ning ööd ei oleks seal enam.  Jeesuse nimel. Aamen.  

Katkeid A. W. Tozeri raamatu "The pursuit of God" III peatükist tõlkinud K.R 

1 kommentaar:

  1. Tänan teid, et siin blogis toodud mõtted ja seisukohad peegeldavad ehedalt suurt tarkust ja Jumala tundmist, tõelist igatsust Tema järele ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat.

    Antud tõlkeartikli juures (tegemist on väga hea tõlketööga!) tahaksin vaid osutada, et lõpupalves toodud "Palun juuri mu südamest kõik need asjad ..." pole mitte Jumala, vaid iga Jumala lapse enda töö, nii mulle tundub, see umbrohutõrje läbi viia (Õp 4:23), armu läbi, mille osaliseks oleme saanud Kristuses. In other words, it is our responsibility to carefully "weed the daily garden of life from all the ungodly seeds that fall into the soil of our day" (K. Ponsford).

    VastaKustuta

Käsk rõõmustada

     Katkend raamatust:   Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".  Tõlkinud Kõrberoos UY.  Copyright  © 2023, by OneKing...