Isa süda

Eestimaale on jõudnud "uus võimas õpetus", üks omapärane teistsugune evangeelium, kus rõõmusõnumiks pole mitte see, et Jeesus on Sinu eest surnud, vaid et sinu Taevane Issi armastab sind nii väga, et ta on valmis kõigile su puudustele läbi sõrmede vaatama ja sind juba täiuslikuks peab. Ja me teame, mida Paulus galaatlastele mistahes teistsuguse rõõmusõnumi kohta ütleb...

Inimesed, kes seda uut õpetust viljelevad, on imearmsad ja südamlikud. Nad olid kunagi ühel seminaril, kus neid asju räägiti, oma inimlike isade puudused andestada suutnud ning hakanud tunnustama oma taevast isa ning nüüd ei suuda nagu "tsüklist" välja tulla. Armastus Taevase Isa vastu polegi ju vale, kummaliseks muutub aga kogu lugu siis, kui Jeesus nagu sõnavarast ja mõtetest päriselt ära kaob.

Ühe järjekordse üliveenva esitluse ajal, kui väga nemad oma issit armastavad, julgesin küsida, et kus Kristus on sellise käsitluse puhul, kui sina oma issi süles istud? Selle peale ei osatudki vastata. Küll vabandati, et nemad pole teoloogid, küll soovitati lugeda üht ilukirjanduslikku teost, küll öeldi lõpuks, et mõned küsimused ei peagi vastust saama. Vahepeal püüti ikka seletada ka ja siis oli vastuseks, et Jeesus on meie eeskuju, tema on see, kes tee meie jaoks taevasse isa sülle avas. Et siis toimetas oma asja ära ja astus kõrvale, et meile isa süles ruumi teha. "Jeesus on eeskuju", muide kõlab justkui tsitaat Jehoova tunnistajate suust, nagu üks vend pärast seda mulle tabavalt ütles. 

Vaatasin huvi pärast nende ühte ülesriputatud videot, kus üks soomlane räägib malbe häälega, kuidas "Jumal ei ole kohtumõistja, Ta on sinu issi!". Siinkohal kahjuks peab tõdema, et Jumala üks olulisim atribuut, mis lõpuajal eriliselt avalikuks saab, see, et ta on kohtumõistja, on seega kadunud. Jumal on muutunud mitte enam ka vaid isaks, vaid selliseks seniilseks vanaisaks, kes oma laste puudusi pigem armsateks peab. Kuna Eesti ikka muust maailmast nii kaugel on, siis pole ka see õpetus muud kui ammuunustatud vana. John Wimberi ajal, 90ndatel oli Isa süda üks erilisi ilmutusi, mis tolleaegse ärkamisega kaasas käis. Nii et kümmekond aastat kulus, et see õpetus Soome kaudu Eesti jõuaks.

Ja ikkagi on ohtlik kellegi teise ilmutusi maale tuua, kui ise pole jaksanud palves ja sõnas seda läbi katsuda.  Sest esimene küsimus või mistahes kahtlus kellegi teise poolt võib täiesti kõik segi paisata ja emotsionaalselt raske kanda olla. Kui mina selle küsimuse küsisin, ei eeldanud ma, et see ületamatuid raskusi nii kindlameelselt oma tõde kuulutavatele inimestele valmistab. Samas polnud see muidugi midagi uut, et Jeesus kantslist aeg-ajalt kaduma kipub või pelgalt instrumentaalse rolli endale saab. Juskui lapsendamisametnik, kes on juriidiliselt paberid ära vormistanud ja soovib seejärel perekonaale edu uute laste kasvatamisel.

Pakun siinkohal välja ühe teistsuguse mudeli, mis minu meelest Jumala Sõnaga pisut premini haakub.
Jumalal on ainult üks laps. Ainus Poeg. Ainusündinud poeg. See on Jeesus, Jumala ainusündinud Poeg (Joh 3:16). Ainuke Poeg, kes on näinud Isa (Joh 1:18; ja kes ainsana Tema süles istuda saab (1 Tm 6:15). Meie ülejäänud oleme adopteeritud lapsed (Rm 8:15) ja seda vaid Jeesuse kaudu. Kas pole see mitte taas üks kena võrdpilt  taevasest pulmast, kus Jumal Isa võtab vastu oma Poja pruudi oma tütreks, nagu maised äiadki tihti (USA filmide) pulmades ütlevad: "Täna ei kaota ma oma poega, vaid saan juurde tütre, keda mul kunagi olnud pole." Oleme niikaua Jumala lapsed, kuni me oleme Jeesuses. Kui see suhe katkeb, siis pole meil enam osa sellest perekonnast (lakkame olemast "viinapuu oksad" (Joh 15))  ja me hukkume.

Kas seesugune käsitlus teeb mind Jumalale vähem kalliks? Ei sugugi mitte! Ma olen Kristuse pruut, tema armsaim, kalleim. Ta armastab mind minu enese pärast, mitte selle pärast, mida ma teha võiksin või kui palju palvetada või mida iganes. Ma olen tema jaoks kallihinnaline ja nii Isa kui Poeg on mind ihaldanud endale. Kas pole auline? Samas tean ma, et ma olen armust selles kuninglikus perekonnas ja see mõte teeb mind alandlikuks, sest ma tean, et minu väärtolemine pole neid sundinud seda tegema, vaid pelgalt nende armastus, isetu, tingimusteta, lõpmatu. Jeesus on valinud mind, sest ma olin nõdrem, kui enamik teisi (1 Ko 1:26-27) ja vajasin Tema armu enam kui nii mõnigi teine. Ja Ta on mind armastanud Igavese Armastusega, mis jääb püsima ka siis, kui see maailm siin lõpeb. Just Kristus ja Tema sõna minu sees on need, kes aitavad mul püsima jääda, mitte mingid sentimentaalsed mõtisklused mingist issist, kes mind ahviarmastuses juba täiuslikuks peab ja kõigis pattudes ja puudustes lubab edasi elada, sest ta ju nii väga nunnutab mind. Selline jumalapilt vaevalt et kedagi raskustes püsti suudab hoida. Vaid üks pilk Kristusele ristil suudab meid päästa mistahes pattudest ja kiusatustest.

Minu eesmärk siin elus on just Kristust tundma õppida, et ma kuidagi oma taevasest eesmärgist mööda ei paneks ja Jeesuse ikka ära tunneksin, kui Tema ilmub. Ja et ma Temast ei pahanduks, kui Tema mind edasi tahab viia ja mu teekonda korrigeerib, sest mu "äi" on vaatamata kõigele kogu maailma õiglane kohtunik. Just see on ka mu Taevase Isa suurim tahe minu jaoks. Et ma Tema Pojaga üheks saaksin ja kord seda perekonda täiel rinnal nautida võiksin.