... ja allik' mudane

Kui kaugelt jälle koju
:,: ma rõõmul rändasin :,:
ja allikat ja kaske
ma jälle tervitin.

Kask oli ära kuivan’d
:,: ja allik’ mudane, :,:
mu neiu oli läinud
ühe teise kaenlasse.

Et sai jälle Aa rannas suvekonverentsil käidud. Ja lootsin tõsimeeli sealt allikast vett ammutada, kuid allik oligi mudane. Suur reservuaar oli küll vett pilgeni täis, kuid samas vohasid ka vetikad ning toru tundus umbes olevat. Vesi valgus pigem mööda seinu alla. Et ei teagi, miks see mulle oluline tundus. Kuidagi kohane paralleel.

Olles käinud sel suvel kahes vaimulikus laagris võib vist öelda, et on vaikne aeg. Jumal ei räägi enam oma sulaste kaudu. Sellest annavad tunnistust 20-aasta tagused tsitaadid ja ajahambast puretud "mõtted, mida Jumal on täna lasknud mul jagada" ning kopeeritud õpetused, olgu siis algallikad kuitahes vägevad, kasvõi Watcman Nee isiklikult. Arutasime ühe lugupeetud seminaripidajaga, et kantslikuulutus võiks ju kõiki inimesi kasvõi pisutki puudutada, mitte vaid sel määral, et vaatad pingsalt kella ja ootad ettekande lõppu. Et kui Jumal ikka oma sõna taga on, on sõnumis kõigile midagi. Sulle antakse võimalus iseendaga silmitsi seista.

Samas on juurde tulnud palju ballasti. Kutsusime seda isekeskis "veiderdamiseks". See on umbes see, kui tõelise asja puudumisel püütakse Jumalat justkui aidata ja igasugu isetegevusega Teda pisutki söödavamaks ja meelepärasemaks muuta. Palvetunnelid ja koormakivikesed jne jne. Sest kui me ringiratast tammudes ikka ja jälle alust laome õpetusele pöördumisest surnud tegudest, siis võib küll muidu kätte igavaks ära minna. Kaua sa oma koormaid ära annad päevast päeva, kui seda juba esimesel õhtul südamest tegid? No jah, kui sa just päeva jooksul neid jälle hoolsasti tagasi ei korjanud. Mis lõpuks muutub ikkagi veiderdamiseks.

Tundub, et inimestel ongi lihtsalt igav. Kõik on juba liiga hästi. Seetõttu on vaja leida mingeid muid asju, mis köidaksid. Näiteks lauamängud, nagu monopol või tsitadell. Kuulsin ühes hommikusöögilauas õhinal selgitust, kuidas monopoli mäng eelmisel ööl lõppes, kes millisel ruudul pidama jäi ning mis siis kõik veel juhtus. See elevus, mis kaasnes, ületas kaugelt igasuguse vaimuliku elevuse. Mis on ju kurb. Sest näitab, kus meie süda tegelikult on.

Igavusest annab märku ka õpetusele oma mingi iseloomuliku nüansi lisamine, mis siis peaks mind ja minu järgijaid teistest eristama ning kogu asja põnevaks, mitteigavaks muutma. Sageli on selliste asjade aluseks kogemuslikud läbielamised. Meenub Peetrus, kes muutmismäele kohe kolm telki tahtis püstitada, sest seal oli ta Issandat kõige kirkamana näinud.  Ja usun, et Issand tahab meid sealjuures tagasi Tema enese juurde tuua, olgu meil vaid mõistlikkust Tema juhatust tähele panna.

Lootust muidugi on, sest ka laagri korraldajad möönsid, et peaks ikka sügavamale minema. Kuhu sügavamale ja kuidas, on ehk praegu veel tundmata maa. Võtmeks kujuneb siingi ehk see, kas arvesse võetakse kogu tarkust, mida Jumal oma koguduse kaudu on jaganud, või lastakse aastast aastasse edasi samas taktis, olles osavõtjad kaheks jaganud- teenijad ja teenitavad. Ei ole vist väga piibellik mudel.

Minu parimad hetked sellel konverentsil olid seotud sellega, kui ma sain kuulata Sillamäe, gorod smerti ehk surmalinna pastori proua lugusid sellest, kuidas inimesed tema koguduses elavad. Või peaks ütlema "hingitsevad" ja kuidas ta neid jätkuvalt Piiblisse suunab, öeldes, et vaadake, te olete kõige õnnelikumad inimesed, teil on vähemalt Kristus, teistel pole sedagi. Ja kuidas nad kogu selle materiaalse viletsuse keskel veel keskvõimule obrokit peavad tasuma. Mis ajuti pea ületamatu koormana tundub. See puudutas sügavalt ja pani enda olukorrastki hoopis teistmoodi aru saama.

Karl Reitsi raamat sai ostetud. "Turu prohvet" nimeks ja suures osas ehk siis pigem mälestused temast. Ja tollal oli samasugune aeg kui praegu. Iseseisvus kirjutati noorte meeste vere arvele. Jumal oli kõrvale heidetud ja mis peamine... kõige vaimulikumad usklikud ei tundnud Jumala märguandeid ära ja pidasid neid haige inimese soigumiseks. Ja seda 80 aastat tagasi, kui koguduses ega laagri teenimismeeskonnas polnud veel okei abielueelsed intiimsuhted ja muud rebased, kes salamahti meie viinamägesid hävitavad. Kallid, mis lootus on meil siis täna Teda ja Tema kuulutust ära tunda?!

Noore usklikuna sattus mulle kunagi ette üks ilmutus, kuidas Kristuse ihu viimsel ajal maa pealt tõuseb ja ennast kõigist röövikutest ja tõukudest vabastab. Ehk on see aeg juba kätte jõudnud? Ehk on aeg allikas mudast puhastada? Aga võib-olla pole see ka enam võimalik, kui liiga kaua ollakse ehitatud hingelisele alusmüürile, mis põhineb inimeste austusel ja polsterdamisel. Ja mis siis sellest, kui Jumal oma vaimuga pisut mõnikord puudutab, tahtes meid ehk üles raputada ja sügavamale viia? Meie saame ikka seda tõlgendada kui piiramatut luba lõdvestuda, "license to chill". Oh andku Issand armu ja oma tarkust!