Vaimulikust olukorrast....1948

Selsinasel peaaegu et üleilmse pimeduse tunnil ilmub üks rõõmustav kiir: konservatiivse kristluse rüpes on järjest enam inimesi, kelle vaimuliku elu märgiks on kasvav nälg Jumala enese järele. Nad otsivad innukalt vaimulikke reaalsusi ja neid ei heiduta sõnad, samuti ei ole nad rahul õigete "tõlgendustega" tõest. Nad janunevad Jumala järele ja nad ei saa rahuldatud enne, kui nad on joonud sügavalt Elava Vee Allikast.

See on ainuke tõeline märk ärkamise võimalikkusest, mida minul on õnnestunud tuvastada mistahes vaimulikul horisondil. Ehk on see pilv, mis pole suurem inimese peopesast, märk, mida üksikud pühad siin ja seal on otsinud.  Selle tulemuseks võib olla elu ülestõusmine paljudele hingedele ja selle kiirgava imetluse taas kätte võitmine, mis peaks kaasnema usuga Kristusesse; selle imetluse, mis on tänapäeva Jumala kogudusest peaaegu kadunud.

Kuid seda nälga peavad tajuma hakkama ka meie vaimulikud juhid. Praegune evangelikalism, kui kõnekujundit kasutada, on püstitanud altari ja jaotanud ohvri tükkideks, kuid nüüd tundub rahulduvat kivide loendamise ja tükkide ümberpaigutamisega ning ei paista üldse hoolivat, et kõrge Karmeli mäe tipus ei ole märkigi tulest. Kuid tänu Jumalale, et on siiski mõned, kellele see korda läheb. Need on inimesed, kes küll armastades altarit ja rõõmutsedes ohvrist, ei suuda ometi leppida sellega, et tuli altarilt pidevalt puudub. Nad igatsevad Jumalat üle kõige. Nad on janus, et isiklikult maitsta Kristuse armastuse "läbistavat armsust", selle Kristuse, kellest kõik pühad prohvetid on kirjutanud ja psalmistid laulnud.

Tänapäeval ei ole puudust piibliõpetajatest, kes Kristuse doktriini printsiipe õigesti edasi annavad, kuid liiga paljud neist tunduvad rahulduvat sellega, et õpetavad usu algtõdesid aastast aastasse, imelikul kombel mitte mõistes, et nende teenistuses pole mingit nähtavat Ligiolu ega midagi ebaharilikku nende isiklikes eludes. Nad teenivad pidevalt usklikke, kes oma rinnus tunnevad igatsust, mida jumalasulaste õpetus lihtsalt ei rahulda.

Ma usun, et ma räägin armulikult, kuid puudujäägid meie kantslikuulutuses on reaalsed. Miltoni kohutav lause on sama kohane tänapäeval, kui see tema ajalgi oli: "Nälginud lambad vaatavad üles, ja ei saa söönuks". See on tõsine asi ja mitte väike skandaal kuningriigis, kui me näeme Jumala lapsi nälgimas ajal, mil nad on istumas Isa laua taga. Wesley sõnade tõde saab teoks meie silme ees:

"Ortodoksia, või õige arvamus, on parimal juhul väga õbluke osa religioonist. Kuigi õiged (elu)hoiakud ei saa eksisteerida ilma õigete arvamusteta, saavad õiged arvamused siiski eksisteerida ilma õigete hoiakuteta. Jumala kohta võib omada õiget arvamust, ilma et sellega kaasneks armastus või ükski õige hoiak Tema suhtes. Saatan on selle tõestuseks." 

Tänu meie suurepärastele piibliseltsidele ja teistele tublidele ühingutele, kes Jumala sõna külvamisega tegelevad, on tänapäeval palju miljoneid inimesi, kellel on "õiged arvamused", ilmselt on neid rohkem, kui kunagi varem koguduse ajaloos. Siiski oleks huvitav teada, kas kunagi on olnud aegu, mil tõeline vaimulik ülistus on praegusest madalamal tasemel olnud. Suurele osale kogudusest on ülistuse kunst täielikult kaotsi läinud, ja selle asemele on tulnud üks imelik ja võõrapärane "programm". See on sõna, mis on laenatud teatrist ja mida kurvastuseks kasutatakse seda tüüpi avaliku teenistuse kohta, mis nüüd ülistuse aset meie seas täitma peaks.

Õige piiblitõlgendus on kahtlemata möödapääsmatu Elava Jumala koguduses. Ilma selleta ei saa ükski kogudus olla Uue Testamendi kogudus selle sõna kitsamas tähenduses. Kuid tõlgendust võib läbi viia sellisel viisil, mis jätab kuulajad ilma mistahes vaimulikust kosutusest. Sest need pole vaid pelgalt sõnad, mis hinge kosutavad, vaid Jumal Ise, ja nii kaua kui kuulajad ei leia Jumalat isikliku kogemuse kaudu, ei ole neil mingit kasu sellest, et nad tõde kuulsid. Piibel ei ole asi iseenesest, vaid vahend toomaks inimesi lähedasse ja kosutavasse Jumala tundmisesse, et nad võiksid Temasse siseneda, rõõmu tunda tema Ligiolust, võiksid maitsta ja kogeda päris Jumala enda sisemist armsust oma südamete tuumas ja keskmes.

See raamat on tagasihoidlik katse aidata Jumala näljastel lastel just niiviisi Teda leida. Mitte miski siin ei ole uus, kui vaid selles mõttes, et see on avastus, mille minu oma süda on teinud vaimulike reaalsuste kohta, mis on kõige rõõmustavamad ja imelisemad minu jaoks. Teised enne mind on läinud palju kaugemale kui mina nendesse pühadesse saladustesse, kuid kui ka mu tuli ei ole suur, on see ometi tõeline ja võib leiduda mõnigi inimene, kes oma küünla selles leegis süüdata saab.

A. W. Tozer. Chicago, Illinois. 16. juunil 1948.
Eessõna tõlgitud raamatust "The Pursuit of God. The Human Thirst for the Divine!