Kristuspäev

Tänane hommik algas sellega, et kaissu puges pisut ärritunud väikemees, kes teatas, et ta nägi unes selle maailma hävingut. Kõik hävis ning inimesed tassisid koobastesse "mänguasju, lampe ja kardinaid", et midagigi päästa. Ja kõik püüdsid peitu pugeda. Ja korraga oli kogu maailm uus, ainult et teistsugune, kaskede asemel kasvasid palmid ja rästikute, nastikute ja vaskusside asemel olid kobrad, anakondad ja boad, ainult et nad olid kõik sõbralikud, sest saatanat ei olnud enam. Nii algas minu jaoks tänane Kristuspäev.

Nüüdseks olen tagasi ka pärastlõunaselt suurürituselt, kus kodumaa parimad pojad ja tütred, pastorid--kaasad kesksuvises lõõsas kolm tundi katmata palgega päeva koormat ja palavust kandsid. See ohver oli ehk kõige muljetavaldavam. Ja kindlasti oli tore, et keegi jaksas millegi nii suurejoonelisega tegeleda. Mõru maitse jääb aga suhu mõttest, et miks siis ikkagi on kasvõi Tallinnas üliraske leida gruppi inimesi, kes tõeliselt ja süstemaatiliselt viitsiksid ennast Jumala ees "lõhki käristada", ja nimelt südant, mitte riideid ega muidu vaid välisega silma paista.

Hellaks teeb mind ka see, kui mainitakse, et tegemist on 20 a möödumisega ajast, kui Jumal meile vabaduse kinkis. Et niisama lihtne see oligi, kinkis ja kõik. Seda, et kogu Vana Testament meile õpetab, et sõjalise interventsiooni võib tagasi pöörata vaid "eeskoja ja altari vahel" toimuv tõeline meeleparandus ja korporatiivne ühispalve, seda justkui ei teata ega tähtsustata. Inimesed, kes praegu on juhtpositsioonidel, polnud ilmselt 20 a tagasi vahimehe kohustustes ega kuulunud ringkondadesse, kus need vahipostid olid. Ja nii tundubki, et piisas vaid korraks Taeva poole õhata ja tankid läksid tuldud teed tagasi. Ja miks peaks see olukord nüüd siis teistsugune olema, kui mingi oht meid ähvardaks?!

Mina aga tean ja võin tunnistada, et poolteist aastat enne seda saatuslikku tankipäeva tõi Jumal ühe koguduse põlvili, tehes seda ilmutuse kaudu ja andis südamesse teha järelpalveid pärast igat teenistust ning ühtekokku 5 korda nädalas. Kirjakohtadeks Joel, Jeremija, Hesekiel... Tunnetan, et praegu on just samasugune aeg, kus tuleks oma palvejõud mobiliseerida, kuid sellekohased ettepanekud kukuvad pastorite kurtidele kõrvadele. Ja isegi selliste pastorite, kelle visioonitaju ja ettenägemisvõimet tänasel päeval eeskujuks toodi. "Inimene palvetagu üksi oma palvekambris," on mulle sulaselgelt vastatud. Ja inimesed, neil on muudki teha... elu vajab ju elamist, kõigi oma lampide, kardinate ja mänguasjadega...

Issanda päev... Kristuspäev... Äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda me ootame. Aga kes suudaks küll taluda tema tulemise päeva?! Ja õnnis on see, kes Temast ei pahandu...