See on ikka päris uskumatu lugu, kuidas üks jutlustaja kümneid tuhandeid kilomeetreid eemal võib jutlustades paika panna nii su endisaegseid kui praegusi võitlusi ning lükata tunnetuse piire. Minuga taas niimoodi eile õhtul juhtuski, kui hakkasin järelkuulama jutlust, mida eelmises postituses refereerin. Teisalt, ega ma nüüd väga palju ka ei imesta, sest sama on Jumal selle inimese kaudu varemgi teinud.
Aga jah, kujundid on värsked ja lähenemisnurk uudne. Vaatamata sellele, et tegemist on jutlusega, mida ma ju jaanuari kuus juba refereerinud olen. Seekord jäid kõrvu teatud nüansid, kuhu tahaksin süveneda. Nimelt see esimene lõik: Its amazing that the more he (Jesus) speaks about his coming suffering and death the more they (disciples) argue over the fantasy of their ultimate triumf. Who's the greatest? The more he prophesies suffering's coming, the more they envison the triumphalism that is rooted in fantasy.
On imestamapanev, et mida rohkem hakkas Jeesus rääkima oma tulevastest kannatustest ja surmast, seda rohkem hakkasid jüngrid vaidlema oma lõpliku võidu pettekujutelma üle: Kes on suurim? Mida rohkem ta neile prohveteerib, et kannatused on tulemas, seda enam kangastub neile triumfaalsus, mille juured on pettekujutelmas.
Kannatused pole tänapäeval mingi popp teema enam ju. Võta Jeesus vastu, siis saad elu ja kõike ülirohkesti, eriti selles elus. Muud pole vaja teha, kui tõsta käsi ja ütle minu järel... Ja oledki päästetud ja võid hakata sisse nõudma oma osa.
Jälle tuleb appi kuuldud jutlus: We think that obedience leads us to painfree triumphalism, but you've received the power of resurrection to lead a crucified life. Meie arvame, et sõnakuulelikkus viib meid valuvaba triumfini, kuid tegelikult oled hoopis saanud ülestõusmise väe, et elada ristilöödud elu. Siiri ütles täna, et tegelikult peakski hoopis niimoodi kuulutatama, et Jeesus oli üksi, teda ei mõistetud, kiusati taga ja lõpuks tapeti. Tule Jeesuse juurde, Ta pakub sulle sedasama: olla taga kiusatud ja mittemõistetud ja lõpuks oma usu eest surmagi minna. Et küll siis oleksid asjad teisiti. Aga loomulikult nõuab see jutlustajaid, kes selle veendumuseni ise jõudnud on.
Sest miks me inimesi lollitame ja neile pärast pöördumist pudrumägesid lubame?! Rist on kristliku elu kõige keskmes olev kujund. Ja kui tõesti oled valinud Kristuse, tuleb varem või hiljem, vabatahtlikult või sunnitult sinu ellu rist. (You will be introduced to the cross, sooner or later, voluntarily or involuntarily, it's the centerpiece of everything we believe in.) Vaid siis, kui oled kiriku sünnitatud sohilaps, siginenud mitte õigest Isast, võid oma pettekujutlustega hauda minna. Jumal kasvatab vaid oma poegi, mitte teise mehe lapsi.
Hea uudis kõige selle juures on, et kui teed Jumalaga koostööd, ei kaota fookust ega lähe "põlvist nõrgaks", saab ta sulle järgmisel hooajal anda rohkem vilja. Teine hea uudis on see, et kui sa võtad iga päev oma risti enese peale, siis ei taba sesoonsed raputused sind ootamatult. (the good news is, if you pick up your cross daily, you won't have to be shaken by it seasonally).
Oi kuidas igatseks kuulda Sõna Ristist. See aga on teadupärast jäledus neile, kes hukka lähevad. Aga ilma ristita ei ole ülestõusmise hommikut. Ilma ristita ei ole ka asja Talle pulma. Vaid see, kes võidab, saab elupärja. Meie aga, kui oleme taandunud ja taganenud, ei ole võitjate hulgas. Arvame, et oma väike turvaline pesakene on parim viis tormid üle elada. Tegelikult mitte. Kõige turvalisem paik on lahingus. (The safest place is in the battle.)
Meil on pilv tunnistajaid, kes taevastel rõdudel nõjatuvad üle ääre ja julgustavad meid. Nemad on elanud need katsumused läbi ja on võidu saavutanud. Nad ütlevad meile: ÄRA ANNA ALLA! Kui sa näeksid seda, mida meie praegu näeme, siis sa ei mõtleks hetkegi selle peale, et oma hetkeline kerge viletsus vahetada igaviku vastu!!! Igaviku, kus võime valitseda kuningatena koos Jeesusega. Mine tagasi! Pane oma nimi uuesti kirja! Sa ei tohi nii kiiresti alla anda ega taanduda.
Katsumused on me elus selleks, et kasvatada meie isloomu. Kui mistahes "kamm" su ellu tuleb, võid loomulikult minna ja nõuda oma õigust. Või sa võid pidada seda katsumust selgeks rõõmuks ning pöörduda Jumala poole ning rõõmuga võtta vastu kas oma vara riisumise või mistahes muu solvangu. Head katsumused ei tule me ellu piisavalt tihti (no mai tea, sellega ei pruugi igaüks nõustuda;-). Mistahes konfliktid, vääritimõistmised, jne jne on olemas vaid selleks, et me selle kaudu õpiksime üksteisega läbi saama ja mitte ainult, üksteist armastama nii, nagu Jeesus meid armastab.
Mitteeduelamused vabastavad meid meist endist. Meeleheites ja ahastuses sa tead, et Jumal ei valinud sind mitte sellepärast, et sa parim, ilusaim ja targim olid. Kui seda mõistad, saad aru, et sul pole midagi tõestada ega kellelegi muljet avaldada. See on vaid tema suveräänne tahe ja armastus olnud, seega pole sinul vaja teha muud, kui jääda temasse ning olla Tema jaoks kättesaadav. (I'm free. Why? The Life's in the vine. I have nothing to prove, no one to impress. I just gotta get in there and become available and abide. The pruning saves us from ourselves.)
Kui igaüks, kes Issanda nime appi hüüab, taevariiki saaks, ei peaks Jeesus osadele lõpuks ette heitma, et nad teda küll appi hüüdsid, aga tema sõnade järgi ei teinud. Milline on meie tänane usuelu? On see pettekujutelmades sündinud võidujoovastus ja triumfitaotlus vastupidiselt kogu Jumala ilmutatud tarkusele või on see ülestõusmise vägi, mis avaldub ristilöödud elus? Ristirahvas, rõõmusta!
Ei saa mitte vaiki olla... :) Nii olulise teema juures. Väga head ja olulised mõtted, palju õpetlikku. Mõni mõte lisaks ja kommentaariks.
VastaKustutaMinu jaoks on olnud küsimus kannatuste lähtekoha kohta. Kui kannatus tuleb, siis ta võib olla Jumalast saadetuna või ka mitte. Ma ei usu, et iga kannatus on Jumalast ja et peaksin kannatama mõttetult. Mõni kannatus on lihtsalt paratamatus ja põhjustatud (pattulangenud) füüsilise maailma piiratusest kõige üldisemas mõttes. Mõni kannatus on ka kurjast tekkinud: Jumal on lubanud, aga mitte algatanud, seda siis Iiobi näitel. Neid skeeme võib veel olla, kõik ei pruugi Piiblis kirjas olla. Igatahes on minu jaoks kõige raskem osa see, et aru saada, mis on kannatuse allikas. Kui ma tean, et Jumalast, siis ma ei võitleks selle vastu, pole mõtet. Aga kui ma ei tea, siis ka võitlen selle vastu, mis mul muud üle jääb.
Sellega haakub võib-olla teine küsimus, et kas Jumal tahab, et tema lapsed võitleksid? Kas saab see olla omaette eesmärk? Ma arvan, et Pauluse üleskutse lähtub ka pigem paratamatusest ja kurja tegevusest, st. kuri ikka ründab, petab, sosistab jne. See meenutab ülalolevat lõiku, alt kolmandat. Ma nõustun sellega, et konfliktid ja arusaamatused aitavad õppida üksteisega läbisaamist ja armastusse jäämist, aga ma ei saa nõustuda sellega, et konfliktid jms. oleks eesmärk omaette. Mitte et seda seal väidetud oleks, aga pidasin vajalikuks selle vahe välja tuua. Võib-olla vaid sellel juhul võib see olla eesmärk omaette, kui Jumal, teades tulevikku, valmistab meid ette mingiks konkreetseks olukorraks, kus Jumala riigi töö või meie enda hinge saatus saaks oluliselt kannatada-kahjustada, kui vastav inimene pole eelnevalt "ette valmistatud" ja läbi katsutud.
Tere, Riivo!
VastaKustutaMiks see kannatuste lähtekoht selliseks pähkliks on? Miks seda üldse vaja teada on? Muide, ka Iiobi sõbrad olid "eksperdid" sel alal ja püüdsid välja nuputada, et kust ja mis ning Jumal nimetab nad üleastujateks.
See mõtisklus põhineb jutlusel (soovitan VÄGA kuulata), mis käsitleb kärpimist, oksalõikust, ning seda viljakandmise vältimatu eeldusena. Sealt jutlusest tuleb mu meelest küll välja, et igasugu ahistust võiks tervitada kui võimalust kasvada (ja mitte ise oma käsivatte jõul endale õigust nõutada). Kannatused kindlasti ei ole eesmärgiks omaette, eesmärgiks on ikka Kristusesse kasvamine.
Praegune kantslikuulutus on tihti just selline põhjendamatu triumfi- ja prosperity taotlus, mille juured on fantaasias. Samas, Uues Testamendis sellist pole. Seal on Risti-rahvas mööda kõrbeid ringi hulkund ja otsinud tulevast kodumaad, ahistatud, hüljatud, solvatud. Kõike hüljates. Lõpuks võitjana lahingust väljunud. Kui me kristlusest risti välja võtame, jäävadki üle vaid soovunelmad. Aga eks ka see üks aja märk ole...
Ega see kannatuste lähtekoht nii suur pähkel polegi, need mõtted lihtsalt kaasnesid, kui kogu teemat lugesin. Lisasin mõtteid juurde. Triumfi ja külluse kuulutust on küllaga, selles pole kahtlust. Oleks hea, kui kõik need asjad oleksid tasakaalus ja omal kohal. Aga on tõesti imekspandav, et välditakse kannatuste teemat. jah, võib-olla peale hoogsat ja "elavat" "ülistust" ei kõlba kannatuste jutt enam kuhugi. Ma kasutan jutumärke, sest need mõisted on paraku muutunud kahetähenduslikuks ja ehk isegi lausa ära varjudeks tõelise asemel. Aga see on vist juba teine teema, mõtted arenevad, vabandan :)
VastaKustuta