Just sellise lausega äratati mind täna öösel. Ajendiks ilmselt see, et olime teisipäeva õhtul piiblitunnis arutanud Kolossa kirja kolmanda peatüki üle. Ikka seda, et kas me oleme siis surnud või mitte. Ja mida tähendab see, et meie elu on varjul Jumalas ühes Kristusega. Ja muidugi see miljoniküsimus: kas ikka on? Ja nende arutelude keskel teisipäeval tsiteerisin ma kadund Andruse tsitaati, et ainus õige evangeelium on see, mida Peetrus nelipühal kuulutas, et te olete au issanda risti löönud ja et tänapäeval on see õpetus mugandunud eneseabi õpetuseks, mis tegelikust asjast väga vähe järele jätab. Kui sedagi.
Mu meelest on oht, et selliste kirjakohtade pealt hakatakse õige pea harrastama nö ajugümnastikat ja siis koos enesesisendusega arvatakse olevat pärale jõudnud. Samas muidugi ühele õigele humanistlikule deistile kohaselt tuleb hambads ristis ka kõiki neid moraalinorme täita. Kui keegi küsib, siis õige vastus on, et suudan ikka vaid koos Jumalaga, tegelikult aga on ju ka inimtahe üsna suure potentsiaaliiga, kui vaid eesmärk piisavalt ahvatlev on. Samal päeval näidati lastele ühes loodussaates, kuidas mehed 40 päeva mööda püstloodis graniitkaljut pea nelikümmend päeva üles ronisid, ripptelkides ööbisid jne. Ja hiljem silitasid paari ruutsentimeetrit kalju tipus, et vot selle maatükikese nimel kõigega riskisimegi.
Aga rõõmusõnum on lihtne. Patu palk on surm. See ongi rõõmusõnum. Või vähemalt rõõmusõnumi kuulmise vaieldamatuks eelduseks. Sina oled Jeesuse risti löönud. Sina jah. Just siin ja praegu. Ja karistuseks pead sa surema. Inimene, kes niimoodi teeb, ei saa ega tohi jääda elama. Ro 3:23 läheb muidugi edasi... aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses. Ehk teisisõnu, kui oled oma surma ärateenitust möönnud, seda mõistnud ning otsusega nõustunud, pakub kuriteo ohver sulle uut võimalust. Sa oled küll surnud, kuid Tema sees võid Sa olla surnuist üles äratatud, mitte küll sellele vanale elule, vaid uuele, uues kvaliteedis, uues hingamises, uues kuues läbinisti.
Ja sel juhul ei saa sa praktiseerida neid vana inimese tegusid. Surnud inimene ju teatavasti ei tegutse. Ja kui Kristus on sinu sees, siis tema ka neid ei tee. Vana Aadam püüab küll ka ise aeg-ajalt "üles tõusta", aga siis saab tallegi meenutada, et tal pole selleks mingit õigust, ta on surnud, sest patu palk on surm.
Ja see uus inimene, kes meie omaõiguse rusudelt üles tõuseb, on loodud õigesti tunnetama Jumalat ja tema armu. See uus inimene elab mõeldes taevastele asjadele ning järgib taevariigi seaduspärasid oma elus ja tegevuses. Mõtleb sellele, mis on ülal, nagu Paulus ütleb... Lihtsalt sellepärast, et talle pole siin surmaelus mingit konksu jäänud. "Kaduv maailm ei ole neil armas", nagu ühes Võidulaulus kunagi oli. Ja kuigi tema maise elu valikud võivad tunduda kõrvaltvaatajale kummalised (laseb rõõmuga oma vara riisuda, ei võitle oma õiguste eest, jne), ei tähenda see ometi, et ta neile, kelle üle ta valvama on pandud, liiga teeks, eriti kõigile neile, kes vajavad ta abi ja toetust.
Ja selline lähenemine vabastab nii omaõigusest, st armu ärateenimisest kui ka (moraali)lõtvusest, st armu jalgadega tallamisest. Ning elu ongi varjul Kristuses, sest muud alternatiivid on läbi proovitud ning leitud vajaka olevat.
Alternatiiv omakorda sellisele varjul olevale elule on see, kui me loeme mistahes tõotusi, lubadusi, jne, jaatame neid mõsitusega, siis paneme need kõrvale ning püüame hambad ristis kuidagi hakkama saada, ikka paremaks, kenamaks, mõjukamaks, mitmel moel rikkamaks saades. See oleks ehk kristlus ilma sügava isikliku kogemuseta, ilma Jumala hääle kuulmiseta, printsiibiusk, tuim sunnitöö, millel ometi oleks justkui igavese elu lootus. Või nii me arvame.
Seega lõpetuseks see tsitaat, millest alguses juttu on:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar