Mis on osadus

Teema on ajendatud eilsest diskussioonist, mis keerles hiljutimainitud kirjakoha ümber, et Jeesus mõnede kohta öelda võib, et ta neid eladeski tundnud pole. Samas olid need inimesed pea kõike "tema nimel" teinud. Et mis siis on osadus, mille põhjal ma võin öelda, et mina tunnen teda ja tema tunneb mind.

Kas see on tunne? olevat Andrus oma pereliikmeid läbi katsunud. Jah, natuke on, aga mitte ainult. Et mis see siis on? Esmalt, mis osadus ei ole, See ei ole see, kui tunnen end hästi ja võidukalt, sest a) palvetan iga päev, b) Jumal hoiab ja varjab mind c) olen edukas kristlikus töös ning kõigi poolt lugupeetud.

Osadus on eelkõige ehk osadus Sõnaga. See on see, kui Sõna on "lahti". See tähendab seda, et mina loen ja Tema räägib. Ma ei pea kogu oma ballasti tooma Sõna sisse, vaid Jumal võib Sõna kaudu anda uut ja vana oma varasalvedest. Ma mõistan järjest enam, kes Tema on ja kui auline ta on ja mis on Tema plaanid minu ja kogu inimkonnaga. Olen avatud uutele avastustele ja õpetatav, mitte selline kohalejõudnud "valvekommentaator", kellel kõik vastused igale küsimustele kohe puusalt tulistamiseks valmis on.

Ja Sõna pole mitte ainult avatud, vaid Sõna mõõk on minu vastu. Jumala Sõna on kaheteraline mõõk, mis lõhestab hinge ja vaimu, liikmed ja üdi ning on südame meelsuse ja mõtete hindaja. Ja kuna meie süda on kurjem ja kavalam kõigist, siis on meil seda südame meelsuse hindamist hädasti vaja. Aulisem tundub küll see kurjus kinni katta oma määrdunud räbalatega, kuid ega ballisaalis kedagi me sellega ei peta (Mt 22:12)

Nii et selle, kas mul on osadus, tunnen ma ära sellest, kui Jumal minuga süvitsi tegeleb. Kui ta piirab minu isekust, kasvatades mind oma näo sarnaseks, kärpides mu vesikasve ja vohavaid lopsakaid lehti ja suurt ning tugevat lehestikku, mis viljadest kõik jõu ära on võtnud. Selle all mõtlen ma käitumismustreid, mille kohta Paulus ütleks, et see pigemini ei sobi (siivutud naljad jne). Efesose 5:4, 4:29

Lakmustestiks võiks olla ka see, kui palju ma teiste inimeste pattude ja probleemidega tegelen (see on sedapidi paha ja see on teistpidi) ja kui palju enda omadega. Mis sul temast, järgi sina mind, ütleb Jeesus Peetrusele. Kui me iseenda Jumala muutvast armust välja jätame, siis olemegi ükskord välja jäetud. Oma isiklikul eelistusel. Kohtumõistmine, eriti selline lõplik tembeldamine on üksiti ja ainiti Jumala pärusmaa ja sinna meil inimlastena asja ei ole. Kohtumõistjana olen ise muutunud (eba)jumalaks (Jk 4:12) ja ebajumalad teatavasti Tõelise Jumala kõrvale ei mahu, osadusest rääkimata.

Halastaja samaarlase loos läks preester maaslamajast "kaarega mööda" (Lk 16:31). Osaduse märgiks on vast ka see, kui me teiste vajadused iseenda omadest ettepoole seame, maaslamaja üles aitame ja tema haavad seome. Teisisõnu, me näitame üles halastust teiste nõtruste suhtes.

Muidugi eeldab see ka seda, et meie enda haavad on seotud. Mädapaised on välja pigistatud ja balsam peale pandud. Radiant scars, rääkis kunagi Steve Seamands. Kiirgavad armid. See tähendab seda, et kõik mineviku haavad igal võimalikul ja võimatul juhul lahti ei purska. Haavad on armistunud auliselt, selliselt, et haavaarm on küll olemas, aga ta ei tee haiget ja sealt saab ehk tarkust ja jõudu teistegi nõrkejate kinnitamiseks. Ole sina vapper ja pea vastu, mina olen sarnasest olukorrast elusana ja rohkem Jumalat usaldavana välja tulnud.

Johannese esimene kiri tegelikult avab seda osaduses käimist ja olemist täielikumalt. Seal kutsutakse meid üles elama sellist elu, nagu Tema elas. Kriteeriumiks on Jumala Poeg isiklikult. Siis ehk võime öelda, et meil on temaga osadus. 1Jh 1:6 Kui me ütleme: "Meil on osadus temaga", kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. 1Jh 1:7 Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.
Kui me oleme Jeesuses, on meil osadus ka tema surmaga, nagu Paulus teisal ütleb.

Liiga lihtsaks oleme me teinud kogu selle asja. Jeesust pakutakse kui pakettreisi teistpoolsusesse, kusjuures täiesti tasuta. Ja selline asi, mis meile mitte midagi maksma ei lähe, ei ole ka piisavlt atraktiivne ega väärtustatud. Aja jooksul on alates Giuseppe Garibaldist olnud vaimseid liidreid, kes on oma järgijatele pakkunud vaid verd, higi ja pisaraid. Ja neid on järgitud. Leige huvi kiriku vastu on ehk osaliselt tingitud ka sellest, et "teenust" pakutakse devalveerununa. Ja osadus, millest räägitakse, on vaid näiline pettekujutelm. Just nimelt selline, mis kõiki asju vaid "Tema nimel" sooritada lubab, kuid igavikuliselt pigem kahju toob.