Paabeli kuninganna

Rahvad ja riigid on Piibli prohvetikirjanduses ikka naissoost olnud. Sellest siis pealkiri. Ja juttu tuleb pigem vaimsusest kui tegelikest regentidest. Teame Habakukest ja muudest raamatutest, et Paabeli kuningas oli Jumala viha vits Jumala rahva jaoks, et nad karistuse alla võõrduksid ebajumalatest. Ja nagu ajaloost teame, see loobumine neil ka õnnestus. Pärast Paabeli vangipõlve ei teinud nad endile enam puust ega rauast puuslikke.

Mis oleks aga siis, kui samasugune paralleel kehtib ka vaimulikult? Kui oled kord olnud vaimulikult särav ja tundlik jumalalaps, kuid mingil hetkel õige pisut pisut kõrvale läinud?! Ja siis veel õige pisut ja siis veel veidi.  Ja siis tuleb Paabeli kuningas ja võtab Su vangi. See vangistus on aga selline lubivalge, et tegelikult kaugelt vaadates ei saa arugi, et vangis oled. Ja mida kauem seal istuda, seda raskem on ennast sealt välja võidelda. Tegelikult on raske isegi tunnistada, et vangis oled. Vaatame, mida ütleb sõna. Paabeli kuninganna ehk Paabeli tütre iseloomustus on toodud ära Jesaja 47. peatükis.

1) Ta on austatud, "õrn ja hellitatu", tal on aujärg, millel ta istub. Need kujundid viitavad meelevallale, võimule, mida ta oma kogukonnas omab. Võim teatavasti korrumpeerib ja täielkik võim korrumpeerib lõplikult. Iga juht, kui ta ei ole meelevalla all, võib sattuda Paabeli tütre mõjuvälja. Eriti on siinkohal löögi all need, kes on otsustanud oma senised alluvussuhted tühistada ja ise välja minnes juhtideks hakanud. Võib ju küsida, et mis siis saab, kui mul polegi kedagi kõrgemat, kellele alluda? Ka suurimatel juhtidel peaks olema grupp inimesi, kellele ta ennast allutanud on ja kelle sõna ta vastu võtab. Sest muidu võib ta olla väga kerge saak Paabeli tütre trofeede hulgas, Meelevald ilma alistumiseta on niisiis esimene tunnus. Olge üksteisele allaheitlikud Kristuse kartuses, manitseb meid Jumala Sõna.

2) "Mina ja ei keegi muu". See on üks südame hoiak, mis peab ennast ja omi asju kõige tähtsamaks. Pilv võib olla ammu juba su pealt lahkunud, aga kõnes ja mõtetes võid ikka ekselda endisaja mälestustes. Ja see, et Jumal kunagi sind võimsalt kasutanud on, ei ole ju mitte mingisuguseks garantiiks, et su suhe Temaga täna korras on või et Ta sind edaspidigi kasutab. Enamgi veel--see, keda või mida Jumal kasutab, ei pruugi kanda temale kuuluvuse pitserit. Pigem vastupidi. Koormakandja eesel, vaenuriikide kuningad--ka nemad on olnud Jumala aulisteks tööriistadeks. Jumal on oma valikutes suveräänne.

"Mina ja ei keegi muu". Kui ma tõesti nii arvan, siis kaasneb sellega hoiak, et mina tean kõige paremini. Kõike tean kõige paremini. Tean nii seda, mida teistele vaja läheb kui ka seda, millised nad peaksid olema, kuidas käituma, mida uskuma, kuidas elama. Mina ju tean. Minul on tõe monopol. Teised ei tea midagi ja tore oleks,  kui nad mind kuulda võtaksid, siis tuleks õnn ka nende õuele. Ainuke probleem on, et teised seda ei näe ega suuda mõista ja siis on pahandust palju. Ja aru ei saa, milles asi, sest motiivid ju kõikse puhtamad näikse olevat, et ikka kõik (teised) võiksid parimal võimalikul moel Jumala tahtes püsida. Või nii me arvame.

Tegelikkuses on aga tegemist kontrolli vaimuga. "Amateur providence", ütleks Oswald Chambers ilmselt, ehk "Isehakanud, amatöörjumalus". Need on inimesed, kes panevad ennast Jumala ja teise inimese vahele ning seetõttu võtavad ka palju lööke enda peale. Sest Jumal ei talu enda kõrval teisi jumalusi ning püüab ise inimestele võimalikult lähedasemaks saada. Igale üksikule.

3) Halastuse puudumine. See on sellise hoiaku puudumine, kus ma saan aru, et minule on halastatud ja seetõttu pean ka mina olema halastaja. Kuna mina tean kõigist paremini (vt eelmist punkti), siis võin ma inimesi oma mõtetes ja hinnangutes lõplikult paika panna ja nad sinna mülkasse jättagi. "Raugalegi panid sa peale ränga ikka", manitseb Jumala sõna Jesaja 47. peatükis. Ja pole seal ju palju vahet ka Jeesuse manitsusega, Matteuse 23. peatükist : ⁴Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada.
See tähendab, et jutlused on teistele, sõnumid on teistele. Minul on juba kõik olemas.

Paabeli tütre võidetu on "pärale jõudnud". Tema on oma võlad andeks saanud ja nüüd on tema asi hoolitseda, et kõik väiksemad võlglased oma võlad ära maksaksid (vt Matteuse 18:21jj). Paabeli tütre vaimu mõjualusel on vaimulikult kõik olemas, temas on "Jumala täius" ihulikult ning tal pole enam kuhugile kasvada ega areneda. Areng ja edasiminek on tema karjatatavatele, nii kauaks vähemalt, kuni nad mõistavad, kui kaugele nende karjane on jõudnud ja hakkaks teda selle eest-- kui mitte ülistama, siis vähemalt --austama ja kalliks pidama. Tema ise aga võib enda sees hoida mida iganes, kasvõi surnuluid, sest ta on ju valitu, Jumala poolt valitud tema tööriistaks. Ja talle justkui kehtiksid teised standardid.

Tegelikkuses aga teame, et asjad kaugeltki mitte nii ei ole. Risti all on maa tasane ja Jumal ei vaatagi meie ülbusele ja väärtolemisele. Mis maksab, on vaid Jeesuse veri ja see, kas/kuidas me sellest kinni oskame hoida. Iga päev, iga tund, iga hetk. Jumala suurimaks igatsuseks on vormida meist preesatrid ja kuningad, kes oleksid väärt koos Jeesusega valitsema igavesti. Selleks aga on meil vaja muutuda. Täna, homme, ülehomme. Etaloniks on Jeesus ja tema malbus, mitte ükski kaasinimene, et ma võiksin rahulikult öelda, et vaat sellest olen ju küll juba tublim, ausam, aulisem.

Niisiis, Paabeli tütre vaimsus. Aidaku see väike mõtisklus meil ennast läbi katsuda, kus me oleme või millega tegeleme. Kontrollküsimused võiksid olla sellised: Kas Jumal saab mind veel kätte? Kui ma loen Sõna, kas Jumal saab mind manitseda, uusi sügavusi avada, kõrgemale kutsuda? Kas kuuldud Sõna (kas ise lugemise võienda ja teiste jutluste kaudu) saab imbuda usu läbi minusse või on minus üks paakunud pinnas, kust kõik maha voolab? Millele ma loodan, mida/keda usaldan? Kas Jumal tõesti saab mind juhtida, ka minu mõtteid ja hoiakuid või olen iseenda peremees?!

Lõppeks ei ole ju määravaks see, kui palju ma sõna kuulsin, vaid kui palju olin selle järgi tegija. Eile palves olles vapustas mind üks kuuldud katke: "Su lapsed ehk ei osakgi enam meelt parandada". See jäi minusse "ketrama" ja tegelikult tean oma kogemusest, kui raske on välja tulla Paabeli tütre võrkudest. Endisaegsed imed, lisaks palju teadmisi ja "tagumiktunde" Issana kojas võivad meid pimestada nii, et me ei saa oma olukorrast absoluutselt aru. Ja siis osutumegi nendeks, kes küll kõike Tema nimel tegid, kuid ometi õndsusest ilma jäid.

Lõppeks on oluline vaid õli hulk. Ja seda saab koguda nii, et eemaldad enese keskelt sõrmega näitamise ja nurjatu kõne (Jes 58) ning pakud näljasele sedasama, mida ise himustad. Ehk siis, hakkad (risti alla) kandma kaasinimeste nõtrusi, neid hukka mõistmata ja paika panemata ja teiseks, hoolima ja austama neid, kes sinust nõdremad on... vaesemad, väetimad, haigemad jne.
Ma kardan, et me kõik oleme kunagi olnud vähemal või suuremal määral Paabeli tütre mõjuagendid ning minna lasknud nendel eelpoolnimetatud kolmel suhtumisel. Ja see on ohtlik hoiak, mis lõpuks meid taevariigist välja jätab. Lisaks veel palju muret ja vaeva selles elus.

Me ootame ärkamist. Vähemalt räägime, et ootame. Aga ega tea, kas ikka päriselt ootame? Sellist päris ärkamist, mille peale iga "paduusklik" võiks öelda, et "vaat nüüd olen mina ka ärganud". Sellist ärkamist, mis meie mõtted ja arusaamad Jumalast täiesti uuele tasemele viiks ning igatsema paneks tema lähedust ja pühadust. Ma ei tea, kas me sellist ärkamist üldse tahame? Pigem igatseme ehk sellist, mis meie senised tööd ja teod takkajärgi õigeks kiidaks. Et umbes nii, et meil on kõik juba niigi olemas, saaks nüüd selle väe ka veel selle oma asja peale, vaat siis oleks kõik hästi.

Aga Jumal on kannatlik ja kutsub meid välja Paabelist. Ja mitte ainult. Tema suurimaks igatsuseks on Paabel meie seest kätte saada. Siin aga vajab Kõigeväelinegi sinu ja minu koostööd. Andkem talle selleks maad!