Kuna mitmed on v6tnud n6uks kirjutada asjadest, mis t6sikindlalt meie hulgas aset on leidnud, siis teen seda minagi. Ei pretendeeri objektiivsusele ega pyyagi asju vaadata va:ljastpoolt.
Et siis Tartu ja mis seal erilist oli? Oli pastor A., kes kahtlemata kogu aeg otsis kedagi v6i midagi. Mis on iseenesest va:ga positiivne, sest hirmus tyytu on istuda kellegi "jalge ees", kes va:idab pidevalt, et tema on juba kohale j6udnud ja tulgu teised ja tehku samuti. Aga mu esimene pastor otsis ja ei saanud ka pidama. Kui va:ljastpoolt tundus, et ta juba midagi leidnud oli, siis polnud ta ise ometi kindel, et kas see ikka see pa:ris asi oli.
Aga see otsimine pani teisedki otsima, sest odava v6i nagu nyyd o:eldakse, lodeva armu 6petust meil polnud. Ma:letan, et pa:rast leerikooli l6ppu otsustasin ma patuse palvet mitte paluda, sest meile oli kogu aeg korrutatud, kui t6sine otsus see ikkagi on ja kui sa seda t6siselt v6tta ei suuda ja eluaegselt pyhenduda ei kavatse, siis a:ra tule yldse proovima, sest Jumalaga juba nalja ei tehta!!!
Ma siis ei so:andanudki, sest ma polnud kindel, et l6puni vastu suudan pidada. Pa:a:stmisele meelitas mind hoopiski pastor Laur, kes S6najalgade kontserdil 16. dets 1989 lubas lahkesti k6igi eest palvetada, kellel kasv6i peavalugi oli. Ja no kuna t6esti pea valutas, ja:in minagi sinna ja:relpalvele. Endalegi yllatuseks olin seda tehes l6puks patuse palve a:ragi o:elnud Syda hakkas kohe hirmsasti valutama, sest teadsin et nii pa:ris ei tohi. Kuna midagi teha ka enam ei saanud, sest s6na oli va:lja la:inud, la:ksin yyrikasse. O:o:sel tuli Jeesus minu tuppa ja nii lausa kolm korda, kuni ma ta a:ra ajasin o:eldes, et ma ei m6elnud seda t6siselt.
Hommikul otsustasin "selle jama l6petada" ja pastorile k6ik raamatud tagasi viia. Teha l6pparve selle uue asjaga. T6usin uljalt pysti, kuid varisesin sinna samasse voodi ette p6randale. See tegi ettevaatlikuks ja taltsutas mu hoogu. Otsustasin raamatukokku minna ja Piiblit uurida, seda enam, et mingi kursuse raames tuli teha eksam va:ljenditest, mis Matteuse evangeeliumist inglise keelde on tulnud. Siis tulid j6ulud, millest ma palju ei ma:leta.
26. dets oli ristimine. See oli olnud mu leerkooli tulemise ajendiks, nii et sellega tahtsin ka yhele poole saada. Teadsin, et ristimisbasseinis kysitakse igasugu kysimusi ja olin iseendas otsustanud, et kui kysitakse midagi sellist, millele ma vastata jaatavalt ei saa (nt kas usud, et Jeesus on su isiklik pa:a:stja), siis va:a:nan kitlisaba kuivaks ja astun va:lja. Kysiti aga hoopis, kas usud, et Jeesus on Jumala Poeg. Seda ma muidugi uskusin! ( ka kurjad vaimud usuvad ju seda ja va:risevad!) Ja saingi ristitud, kuigi rabelesin hirmsasti, kui vee alla la:ksin. Ja koheselt tuli ylisuur r66m, kuigi pa:rast hakkas ikka vaevama, et kuidas ma siis niimoodi...
31. dets o:o:sel olime peretuttavate pool J6geval. Teised la:ksid 6ue rakette vaatama, mina ja:in r6dule millegipa:rast. Korraga ma na:en vaimus, kuidas taevad kokku rullitakse ja Jeesus tuleb oma auhiilguses tagasi ja ongi l6pp. Ja ma teadsin, et mina sellisena kaasa ei saa. Kohe meenusid leerikoolist kaks asja. Esimene (tinglikult pyhitsus), et loobuda tuleb alkoholist, ka sellest k6ige lahjemast, seega ja:i tol aastal ja paljudel ja:rgnevatel aastatel shampus minust puutumata. Muu kraam ka. Uuesti napsitama 6petas mind palju aastaid hiljem hoopis yks USA pastor, kes muidu yks ytlemata kena inimene ja va:ga austusva:a:rne on. Ta:naseks on l6pparve tehtud nii selle pastori kui alkoholiga. Minul va:hemalt.
Teine asi, mis meelde tuli, on tinglikult evangelism. Ehk meenusid read Piiblist, et Jeesus tunnistab Isa ees k6iki, kes teda inimeste ees tunnistavad. Ja nii ma hakkasingi pidulauas teistele ka tunnistama, mida ma leerikoolis 6ppinud olin. Aga rahu ei tulnud. 2. jaanuari 6htul la:ksin pastorile koju. Ekslesin tykk aega, sest minu meelest oli raudtee ta:nav yldse kusagil mujal kui FIs, aga otsustasin ikka instruktsioone ja:rgida ja kuidagi j6udsin kohale. Ra:a:kisin oma ra:nnakutest ja palvetasime seal ylakambris, aga kuidagi ikkagi ei olnud see minu jaoks veenev. Yks asi on aga sellest 6htust siiani meeles... kui maja otsimisest ra:a:kisin, ytles ta, et nii ongi! kui instruktsioone ja:rgid, j6uad alati kohale.
3. jaanuaril tuli aga mu vaimulik ema M. Tallinnast tagasi ja tema ytles, et kuule, sa oled ju nyyd k6ik teinud ja uskunud, ja igatsenud ja kahetsenud, et nyyd pead lihtsalt usaldama. Ja nii ma tegingi ja mu elu muutus hetkega 180 kraadi, ka va:liselt, k6igile ymbritsevaile silmaga na:ha. Siis hakkasime Mga palvetama, ikka 1,5-2, isegi 3 tundi ja:rjest. Lihtsalt nii palju oli Jeesusele o:elda kogu aeg :), ikka vaheldumisi, nagu Vaim andis palvetada. Ysna pea sain ka "keeled" ja olin ylimalt pettunud, kuna olin arvanud, et see viib mind kuhugi "uuele tasemele", kuid midagi ei muutunud tunnetuslikult. Ju see ikka yks to:o:vahend on, ei enamat.
Siis ykskord sattus meie yhikapalvele psyhholoog M ja ytles, et kyll see oli imeline kogemus. Mina ei saanud aru, et mis imeline, see meie igapa:evane elu... La:ksid veel m6ned na:dalad mo:o:da ja neljapa:evase naistepa:eva hommikul na:en hommikupalves suurt valget laeva, mis on uppumas, nina pysti ja pooleldi juba vee all. Tekil seisab ainsana me pastor A, sirgelt ja uhkena, ning la:heb p6hja koos laevaga, nagu yhele ausale kaptenile kohane. K6ik teised on p6genenud nelja tuule poole. Tookord m6tlesin, et laev on meie kogudus ja pastori yksindus ta:histas suhteliselt yksiku inimese staatust, kuna koguduses oli kaks va:ga vastandlikku gruppi ja tema pyydis nende vahel oma rida ajada. Ta:na arvan teadvat, et visioon oli palju laiem nii ajaliselt kui ruumiliselt, ehk ulatus yle koguduse piiride ja ulatub veel tulevikkugi.
Reede 6htul oli Lea juures palve ja laulu6htu, kus juhtus midagi inetut. Pan T, kes noore A s6java:kke mineku ja:rel m6isavalitsejaks oli ja:etud, leidis, et mitte k6ik nendest uutest leeri6pilastest ei ole pa:ris k6lbulikud koguduse noorteosadusega liituma, sest see on ikkagi pyhade osadus. "Mittek6lbulik" sunniti lahkuma. Sellest 6htust ja:i suhu paha maitse. Laupa:eval hoidsin A ja S lapsi ning autos, tagasiteel yhikasse teadsin, et pean sellest visioonist ra:a:kima. Kogemata tulid aga planerimata s6nad: "Kapten, sa oled yksi oma uppuvas laevas!" Ehmatasin ise ka koledasti, ja kartsin et nyyd saan "piki pa:id ja jalgu", aga suur mees mu k6rval vajus hoopis ko:ssi ning kysis: Nojah, mida siis teha?!
Vastust ma teadsin: Psyhholoog Mi igatsus selliste palvete ja:rgi tuleb viia kogudusse, ehk vajab keegi teine veel?! Ytlesin siis, et pa:rast igat teenistust tuleb ja:a:da ja:relpalvele "altari ja eeskoja vahel". Ja tegimegi nii, ja"rjekindlalt 1,5 aastat enne tankide tulekut. Alles hiljuti ytles yhe suure koguduse pastor, et "ega tookord keegi ei uskunud, et me vabaks saame". Ja:tsin vaidlemata, kuid kiusatus oli. Nimelt, "meie kyll uskusime"! ning ykskord v6tsime isegi Karl Vaino ametist maha palve la:bi. Aga see oli vist elukate eeskujul, nad olevat nii teinud.
Tol ajal palvetati ilmselt yldse igal pool rohkem kui praegu, kuid ma ei tea, kas mujal oli ka selliseid systemaatilisi yhis-meeleparanduspalveid. Ja meie kutsusime "pyha koosoleku" kokku sellepa:rast, et prohvetite manitsused (Jesaja, Jeremija, Hesekiel, Hoosea ja eriti JOEL) olid va:ga elavaks saanud. Lugedes ja palvetades tundusid need ajakohasemad olema kui pa:evalehed.
Ta:na on olukord sama hull v6i hullemgi. Rahva enesekindlus on laes, polstriks EL, NATO, Euro jne. Jumal on ammu unustatud. Sa:ilinud on vaid lugupidamine ehk va:line viisakus. Ehk teenitakse huultega, kuid syda on Jumalast kaugel. Lohutatakse endid valelootustega, a la, see on Jehoova tempel!, Me oleme pa:a:stetud! jne, ometi on hea viinapuuna istutatud viljapuu kandmas roiskunud kobaraid ja 6iglus ei tule esile. Ja kohus on tulemas. Selleks, et puhastada.
Tol ajal olid populaarsed mingit ilmutused, kus Kristuse ihu on mudas, koost lahti ning vaklasid ja t6ukusid ta:is, kuid viimseil pa:evil Jumal t6stab ta yles ja Kristuse pruut saab puhtaks ja pyhitsetuks. Ta:na oleme 6nnelikud ja r66msad, et meil on selline Jumal, kes meilt midagi ei n6ua ja armastab meid isegi silmakirjalikena... Eks siis pa:rast paista, kuidas tegelikult on...
Ja mida siis veel o:elda pastor Ast ja tema valitsemisest?! Ta ei yhinenud kunagi selle uue liikumisega, mis l6puks umbes poolsada uut hinge koguduse juurde t6i (1,5 aastaga siis). Yhel korral ja:i ta kyll vist koos kaasaga palvele, aga see oli ka k6ik. See uuendusliikumine ei saanud "osaks temast" ja ta ei saanud sellele l6puni pihta v6i ei tahtnud ennast siduda. Kust mina tean?! Ja kuigi ta Ameerikas olles kyll pyydis a:rkamistele pihta saada eelnevate a:rkamiste osaliste elulugusid uurides, ometi ja:i hinge kahtlus, et ju peab kedagi teist ootama... (Miks peaks lood kellegi teekonnast Jumalaga yleyldse Jumala kellelegi teisele ligidale tooma?! Isegi lood Jeesusest ei suuda seda (vt Joh 5:39-40!)).
Aga yhte asja tuleks kyll l6puks mainida ajaloolise t6e nimel. Kuigi see, mis toimus, polnud pa:ris tema maitse, ei pannud ta ka ka:tt ette. Ju oli selle p6hjuseks yhelt poolt aukartus Jumala ees ning Ta igaks juhuks oli otsustanud Jumala to:o:d mitte takistada (a la kes neid teise inimese visioone l6puni teab?!) Teisalt oli seal kindlasti ka tubli annus enese- v6i ytleme siis, et "jumalakindlust", et kui asjad peaksid hakkama kontrolli alt va:ljuma ja peaks tekkima m6ni "uus v6imas 6petus", nagu loetud aastad varem yhes teises kohas oli juhtunud, siis on tema pastoriamet ja -ordinatsioon piisavad, et asjale 6igel viisil ja aegsasti piir panna. Dixi.
kolmapäev, 17. veebruar 2010
pühapäev, 14. veebruar 2010
Miks peaks Jumal Sind vastu võtma???
Kas sellepärast, et
...oled palunud patuse palve ja Jeesuse südamesse võtnud
...käid usinalt kirikus
...annad endast parima, et vaimulike distsipliine järgida
...maksad Jumala elektriarveid (st annetad lahkesti)
...oled hea inimene ja ei tee kellelegi kurja
Ma väidan täna, et ükski neist põhjendustest ei ava taevaust. Ka mitte see esimene, nö vabakiriku suur ja lai värav, mille peale me loodame. Mäletan, et kunagi päris alguses, kui Jumala asjad olid veel ehedad, tegin piiblitundi päästmisest. Mind hämmastas tookord, et ma ei leidnud sellist meile nii tavapärast patuse palvet evangeeliumitest. Hoopis teistmoodi tulid inimesed Jeesuse juurde. Ja mõned neist, kes väga tulla tahtsid, saadeti tagasi.
Võtame näiteks selle rikka noore mehe. Ta tuleb ja küsib, et mis ma pean tegema? Pea käsud, vastab Jeesus. Tehtud! Vastab noormees. No siis mine müü oma vara ja jaga vaestele! Annab Jeesus nõu edasi. Noormees saab kurvaks, sest tal on palju vara, ja läheb minema. Kujutlegem seda lugu ette tänapäeval. Kujutlegem, et meil on üks väga jõukas noormees, kes oma hinge eest muretseb. Küsimus on sama: Mida ma pean tegema? Vastus: loe patuse palve ja siis tule hakka kirikus käima ja tasapisi annetama (see ei võta ju tükki Sul küljest?!) Ja meie oleksime rõõmsad (näed, jälle sai üks päästetud ja ristitud) ja ka noormees oleks rõõmus—polnudki midagi hullu. Elu võib samamoodi edasi minna, aga nüüd on ka pilet taevasse taskus!
Sarnaseid näiteid on Piiblis veel, kuidas Jeesus inimesi lausa ära ajas. Näiteks see, kui ta ütleb neile otse, et sa ei kõlba Jumala riigile, kui sa kõike ei anna ära, mis sul on ja oma surnuid matta tahad. Ilmselt oli Jeesusele olulisem mitte tema järgijate arv, vaid see, et kõik, kes järgisid, oleksid ka teadlikud oma olukorrast. Et mitte ükski neist ei elaks illusioonides, valelootusi hellitades.
Taevariik on pärli sarnane, mille ostmiseks kaupmees kõik ära müüs (ja jättis endale, mitte ei müünud edasi), taevariik on ka põllusse peidetud varanduse sarnane, mille saamiseks keegi, kes selle leidis, kõik ära müüs ja selle põllu ostis. KÕIK anti ära, et Kristust kasuks saada. Ju oli mäng küünlaid väärt... Aga kuidas on meiega?
Vana Testamendi oleme juba ammu „ahju ajanud“... ah, Vana seadus, seda ei peagi lugema. Kui, siis Psalm 23 ehk ja mõned ilusamad psalmid veel. Ja muidugi need kohad, kus kellelegi tõotatakse kordaminekut. Neid loeme innukalt ja rakendame oma ellu, uurimata konteksti, kus need sõnad öeldud on ja mille peale seda öeldi.
Kuid Uue Testamendiga on pea samamoodi. Võtame välja just need kõige armsamad kirjakohad ja kuulutame innukalt: „Kõik on valmis, võta vastu.“ Ja unustame ära, et selleks, et üldse vastu võtma saaks hakata, tuleb enne kõigest loobuda. Muidu ei mahu Jeesus meie südamesse. Ei mahu, kui süda kõike muud täis on. Kui vaadata nt tähendamissõna külvajast, siis võib vastu väita, et mahub küll, kuid püsima ei jää. Mis teeb lõpuks sama välja. Just selle pärast tuli Ristija Johannes Jeesuse eel, et südameid valmistada ja Issanda teed tasandada tema eel.
Küsimus, mis mind eilsest õhtust „piinab“, on: Miks ei ole Jeesus piisav meie jaoks? Miks on vaja elava veega kaevu kõrvale kaevata oma pragulisi kaevusid, mis vett ei pea? Miks on vaja otsida väljastpoolt? Miks inimesele, kes on väga lähedalt näinud Jumala tegusid ja väga sügavalt uurinud Jumala tõdesid, miks Jeesus ei ole talle piisav? Miks on vaja sinna kõrvale veel ühtsuguseid ja teistsuguseid väljakutseid? Kui olen KÕIK andnud, siis saan ju rohkem tagasi. Või ei anna ma kõike, kuid sellegipoolest ikka loodan ma olla „nende hulgas“, kui pühad koos kõik marsivad... Mis alusel siis? Ja mis on mul Jumalaga asja igavikus, kui ma siiani pole osanud Temast rõõmu tunda? See lõputu ülistuskoor saab ju väga igav olema, kui mul siiamaani Jumala ülistusega osa ei ole.
Ma kirjutan seda ka endale oma söömishäirete valguses. Need ei pea olema ju muud väljakutsed, mis meie südame olukorda paljastavad. See võib olla mistahes asi, mis võtab aega, energiat, midagi, mille kaudu me püüame teenida ära teiste heakskiitu, kogeda iseenda väärtust ja leida mõtet oma eksistentsile. Vanas laulikus ja võidulauludes on mitmeid laule, kus sõnum on selline, et oleks vaid Jeesus, kõik muu on tühine. Wilcoxi traktaadis "Mett Kaljust" ütleb ta, "kui oled näinud Kristust, ei hooli sa tuhandetest maailmadest temata".
Et ju see ongi see põhiküsimus: kui täna su ümbert kõik võetaks, siis kas saaksid öelda südamest ja ilma kibeduseta: "Issand on andnud, Issand on võtnud. Tema nimi olgu kiidetud!" Teine küsimus, millest annab ilmselt kergemini mööda minna, on see: "kas Jeesus on Sulle kõigeks kõiges, kellekski, kelle pärast kõik muu pühkmeiks arvata?" Aidaku need küsimused meid ausalt ja tõsimeeli ennast Jumala ees "läbi katsuda", kas me oleme veel usus või juba oma kindlalt aluselt maha libisenud? Jeesuski kahtleb, kas ta üldse maa pealt usku leiab, kui ta tagasi tuleb. Mingisugust usku millessegi (inimeste headusesse, Jumala odavasse armu jne jne) leiab kindlasti, aga ju Jeesus mõtles ikka seda usku, mida ta ise kuulutas. Ja sellega on meil küll nagu kitsas käes...
Jumala arm, mida ta Jeesuse kaudu tasuta pakub, on kallis ja hinnaline. See on Jumala Talle veatu ja püha veri, mis voolas Kolgatal Sinu ja minu pattude eest. Sikkude ja tallede veri ei suutnud tuua pikemaajalist lahendust inimese patu probleemile. Ometi oli neid ohvreid vaja, et Jumal oma pühaduses neid, kes teda teenisid, ära ei neelaks. Jeesuse kui Veatu Talle püha veri on lõplik ohver, mis patu probleemi lahendas. ja mitte ainult. Ta äratati surnuist ja istub Ausuure parmeal käel. Ning palvetab meie eest. (Heebrea kiri)
Kui seda ohvrit aga pühaks ei peeta, eriti nende poolt, kes korra olid valgustatud ja siis ära pöördusid, siis ei jää mingit ohvrit enam üle pattude eest, vaid üks kohtu ootamine. Kuidas me küll oleme suure südamerahuga osanud need tõed trivialiseerida nii iseenda kui teiste jaoks?! Mille peale me loodame?!
Tänasel sõbrapäeval kuuleme ilmselt igalt poolt, kuidas me oleme Jumala sõbrad nagu Aabraham, või Taavet või Mooses. Ja no Jeesuse sõbrad kindlasti, ta ju isegi nimetab meid nüüd Johannese evangeeliumis sõpradeks, mitte enam orjadeks. Need on ilusad mõtted, kuid mingem täna sügavamale ja uurigem, mida see sõprus neile inimestele tähendas, kui lähedane oli nende suhe ja milliseid ohvreid ei peetud paljuks selle suhte nimel tuua.
Issand igatseb meid endaga osadusse. See oli Jeesuse ohvrisurma mõte. Ta palus Isalt rahvaid ja Isa tahab need talle anda. Jeesus tahab KÕIKI inimesi enda jurde tõmmata. Kus oleme aga meie ja millega tegeleme, millest rõõmustume? Meie, kes oleme Tema ainsad ihuliikmed siin maa peal. ja kuigi ta võiks tegutseda puhtalt ilma meieta, on tema seda otsustanud teha meie kaudu. Praegu veel. Praegu, kui on veel armuaeg. Kui Jeesus tagasi tuleb, siis kuulutab ta juba ilma meieta ning iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab tema ülemvõimu. Siis on juba hilja pöörduda ja mõtlema hakata, et oot, kuidas ma nüüd ikka elama peaksin kõigi nende tõotuste valgel, mida Jumal mulle nii ülevoolavalt andnud on?
Täna on veel armuaeg. Vaata, nüüd on hästi soodus aeg. Tulgem osadusse, tulgem ja maitskem, et Issand on hea. Maitsmine on midagi hoopis muud, kui vaid kuiv teoretiseering ja mõtteharjutus. See hõlmab kõiki meeli, viit , kuut ja seitsetki.
Tule, Issand Jeesus! Vaim ja Pruut ütlevad: "Tule!"
...oled palunud patuse palve ja Jeesuse südamesse võtnud
...käid usinalt kirikus
...annad endast parima, et vaimulike distsipliine järgida
...maksad Jumala elektriarveid (st annetad lahkesti)
...oled hea inimene ja ei tee kellelegi kurja
Ma väidan täna, et ükski neist põhjendustest ei ava taevaust. Ka mitte see esimene, nö vabakiriku suur ja lai värav, mille peale me loodame. Mäletan, et kunagi päris alguses, kui Jumala asjad olid veel ehedad, tegin piiblitundi päästmisest. Mind hämmastas tookord, et ma ei leidnud sellist meile nii tavapärast patuse palvet evangeeliumitest. Hoopis teistmoodi tulid inimesed Jeesuse juurde. Ja mõned neist, kes väga tulla tahtsid, saadeti tagasi.
Võtame näiteks selle rikka noore mehe. Ta tuleb ja küsib, et mis ma pean tegema? Pea käsud, vastab Jeesus. Tehtud! Vastab noormees. No siis mine müü oma vara ja jaga vaestele! Annab Jeesus nõu edasi. Noormees saab kurvaks, sest tal on palju vara, ja läheb minema. Kujutlegem seda lugu ette tänapäeval. Kujutlegem, et meil on üks väga jõukas noormees, kes oma hinge eest muretseb. Küsimus on sama: Mida ma pean tegema? Vastus: loe patuse palve ja siis tule hakka kirikus käima ja tasapisi annetama (see ei võta ju tükki Sul küljest?!) Ja meie oleksime rõõmsad (näed, jälle sai üks päästetud ja ristitud) ja ka noormees oleks rõõmus—polnudki midagi hullu. Elu võib samamoodi edasi minna, aga nüüd on ka pilet taevasse taskus!
Sarnaseid näiteid on Piiblis veel, kuidas Jeesus inimesi lausa ära ajas. Näiteks see, kui ta ütleb neile otse, et sa ei kõlba Jumala riigile, kui sa kõike ei anna ära, mis sul on ja oma surnuid matta tahad. Ilmselt oli Jeesusele olulisem mitte tema järgijate arv, vaid see, et kõik, kes järgisid, oleksid ka teadlikud oma olukorrast. Et mitte ükski neist ei elaks illusioonides, valelootusi hellitades.
Taevariik on pärli sarnane, mille ostmiseks kaupmees kõik ära müüs (ja jättis endale, mitte ei müünud edasi), taevariik on ka põllusse peidetud varanduse sarnane, mille saamiseks keegi, kes selle leidis, kõik ära müüs ja selle põllu ostis. KÕIK anti ära, et Kristust kasuks saada. Ju oli mäng küünlaid väärt... Aga kuidas on meiega?
Vana Testamendi oleme juba ammu „ahju ajanud“... ah, Vana seadus, seda ei peagi lugema. Kui, siis Psalm 23 ehk ja mõned ilusamad psalmid veel. Ja muidugi need kohad, kus kellelegi tõotatakse kordaminekut. Neid loeme innukalt ja rakendame oma ellu, uurimata konteksti, kus need sõnad öeldud on ja mille peale seda öeldi.
Kuid Uue Testamendiga on pea samamoodi. Võtame välja just need kõige armsamad kirjakohad ja kuulutame innukalt: „Kõik on valmis, võta vastu.“ Ja unustame ära, et selleks, et üldse vastu võtma saaks hakata, tuleb enne kõigest loobuda. Muidu ei mahu Jeesus meie südamesse. Ei mahu, kui süda kõike muud täis on. Kui vaadata nt tähendamissõna külvajast, siis võib vastu väita, et mahub küll, kuid püsima ei jää. Mis teeb lõpuks sama välja. Just selle pärast tuli Ristija Johannes Jeesuse eel, et südameid valmistada ja Issanda teed tasandada tema eel.
Küsimus, mis mind eilsest õhtust „piinab“, on: Miks ei ole Jeesus piisav meie jaoks? Miks on vaja elava veega kaevu kõrvale kaevata oma pragulisi kaevusid, mis vett ei pea? Miks on vaja otsida väljastpoolt? Miks inimesele, kes on väga lähedalt näinud Jumala tegusid ja väga sügavalt uurinud Jumala tõdesid, miks Jeesus ei ole talle piisav? Miks on vaja sinna kõrvale veel ühtsuguseid ja teistsuguseid väljakutseid? Kui olen KÕIK andnud, siis saan ju rohkem tagasi. Või ei anna ma kõike, kuid sellegipoolest ikka loodan ma olla „nende hulgas“, kui pühad koos kõik marsivad... Mis alusel siis? Ja mis on mul Jumalaga asja igavikus, kui ma siiani pole osanud Temast rõõmu tunda? See lõputu ülistuskoor saab ju väga igav olema, kui mul siiamaani Jumala ülistusega osa ei ole.
Ma kirjutan seda ka endale oma söömishäirete valguses. Need ei pea olema ju muud väljakutsed, mis meie südame olukorda paljastavad. See võib olla mistahes asi, mis võtab aega, energiat, midagi, mille kaudu me püüame teenida ära teiste heakskiitu, kogeda iseenda väärtust ja leida mõtet oma eksistentsile. Vanas laulikus ja võidulauludes on mitmeid laule, kus sõnum on selline, et oleks vaid Jeesus, kõik muu on tühine. Wilcoxi traktaadis "Mett Kaljust" ütleb ta, "kui oled näinud Kristust, ei hooli sa tuhandetest maailmadest temata".
Et ju see ongi see põhiküsimus: kui täna su ümbert kõik võetaks, siis kas saaksid öelda südamest ja ilma kibeduseta: "Issand on andnud, Issand on võtnud. Tema nimi olgu kiidetud!" Teine küsimus, millest annab ilmselt kergemini mööda minna, on see: "kas Jeesus on Sulle kõigeks kõiges, kellekski, kelle pärast kõik muu pühkmeiks arvata?" Aidaku need küsimused meid ausalt ja tõsimeeli ennast Jumala ees "läbi katsuda", kas me oleme veel usus või juba oma kindlalt aluselt maha libisenud? Jeesuski kahtleb, kas ta üldse maa pealt usku leiab, kui ta tagasi tuleb. Mingisugust usku millessegi (inimeste headusesse, Jumala odavasse armu jne jne) leiab kindlasti, aga ju Jeesus mõtles ikka seda usku, mida ta ise kuulutas. Ja sellega on meil küll nagu kitsas käes...
Jumala arm, mida ta Jeesuse kaudu tasuta pakub, on kallis ja hinnaline. See on Jumala Talle veatu ja püha veri, mis voolas Kolgatal Sinu ja minu pattude eest. Sikkude ja tallede veri ei suutnud tuua pikemaajalist lahendust inimese patu probleemile. Ometi oli neid ohvreid vaja, et Jumal oma pühaduses neid, kes teda teenisid, ära ei neelaks. Jeesuse kui Veatu Talle püha veri on lõplik ohver, mis patu probleemi lahendas. ja mitte ainult. Ta äratati surnuist ja istub Ausuure parmeal käel. Ning palvetab meie eest. (Heebrea kiri)
Kui seda ohvrit aga pühaks ei peeta, eriti nende poolt, kes korra olid valgustatud ja siis ära pöördusid, siis ei jää mingit ohvrit enam üle pattude eest, vaid üks kohtu ootamine. Kuidas me küll oleme suure südamerahuga osanud need tõed trivialiseerida nii iseenda kui teiste jaoks?! Mille peale me loodame?!
Tänasel sõbrapäeval kuuleme ilmselt igalt poolt, kuidas me oleme Jumala sõbrad nagu Aabraham, või Taavet või Mooses. Ja no Jeesuse sõbrad kindlasti, ta ju isegi nimetab meid nüüd Johannese evangeeliumis sõpradeks, mitte enam orjadeks. Need on ilusad mõtted, kuid mingem täna sügavamale ja uurigem, mida see sõprus neile inimestele tähendas, kui lähedane oli nende suhe ja milliseid ohvreid ei peetud paljuks selle suhte nimel tuua.
Issand igatseb meid endaga osadusse. See oli Jeesuse ohvrisurma mõte. Ta palus Isalt rahvaid ja Isa tahab need talle anda. Jeesus tahab KÕIKI inimesi enda jurde tõmmata. Kus oleme aga meie ja millega tegeleme, millest rõõmustume? Meie, kes oleme Tema ainsad ihuliikmed siin maa peal. ja kuigi ta võiks tegutseda puhtalt ilma meieta, on tema seda otsustanud teha meie kaudu. Praegu veel. Praegu, kui on veel armuaeg. Kui Jeesus tagasi tuleb, siis kuulutab ta juba ilma meieta ning iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab tema ülemvõimu. Siis on juba hilja pöörduda ja mõtlema hakata, et oot, kuidas ma nüüd ikka elama peaksin kõigi nende tõotuste valgel, mida Jumal mulle nii ülevoolavalt andnud on?
Täna on veel armuaeg. Vaata, nüüd on hästi soodus aeg. Tulgem osadusse, tulgem ja maitskem, et Issand on hea. Maitsmine on midagi hoopis muud, kui vaid kuiv teoretiseering ja mõtteharjutus. See hõlmab kõiki meeli, viit , kuut ja seitsetki.
Tule, Issand Jeesus! Vaim ja Pruut ütlevad: "Tule!"
reede, 12. veebruar 2010
Mis aeg see on?
Mis on konsultandi ja eduka konsultandi vahe? "Tõed", mida kasutada, on ju kõigil ühesugused. Kas "parem hilja, kui mitte kunagi" või "mida varem, seda parem"? Kas "julge hundi rind on rasvane" või "parem karta kui kahetseda"? Õiged on need vanasõnad ju kõik. Ent kumba neist just selles olukorras kasutada? Vaat just selles ongi küsimus.
Koguja ütleb ka, et on olemas igasuguseid aegu: Aeg kive pilduda, aeg kive koguda. Kõigel on oma aeg. Ja ilmselt on kivide kogumine suht mõtetu just sel ajal, kui neid pilduma peaks. Et edukus ja viljakus ka Jumala riigis sõltub just selllest, et ära tajuda see õige AEG ja astuda esile. Kui see maha magada, siis võib juhtuda nii, nagu Jeesus Jeruusalemma kohta ütles: Sa ei ole ära tundnud oma armukatsumise AEGA.
Kui Hanna endale pisarsilmil poega palus, et Jumal tema alanduse ära võtaks, siis ta saigi oma tahtmise. Ja ka see oli üks eriline AEG Iisraelis... Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased. 1Sm 3:1. Ja siis tuli kunagi, enne Jeesuse tulekut, veel 400 aastat sellist aega, kus üldse Jumala sõna ei olnud. Ehk siis VAIKNE AEG.
Ja see ongi just praeguse hetke põhiküsimus. Milline on praegune aeg? See on võtmeküsimus, millest võib sõltuda rahva saatus. See, kuidas me kantslist või kust iganes mujalt Sõna kaudu inimesi juhime, ei saa olla kunagi neutraalne. Kas minna sõtta või olla kaitses? See on ju iga kindrali põhiotsus igal lahingupäeval. Ja mida iganes kindral valib, peab tal olema ka strateegia, et kuidas seda sõjategevust harrastada või kuidas seal kaitses tegutseda.
Jesaja raamatus on kaks peatükki, mis käsitlevad sõjategevust ja seda, mida on rahval Jumalalt sel puhul oodata. Peatükk 37 annab meile kindlust, et Jumal päästab, kui häda peaks tulema. Ja Jumal päästis imeliselt. Peatükis 39 tuleb Issanda sõna Paabeli saadikutega seoses ja siis on sõnumiks: "Kõik viiakse minema! Midagi ei jää järele!" Kuningas kuuleb ja ütleb, et ah vahet pole, MINU ajal on vähemalt rahu.
Kui Jeremija hakkab kuulutama selle 39. peatüki täitumist, siis on tema ümber hulk prohveteid, kes kuulutavad Jes 37 peatüki põhjal rahu ja julgeolekut. "VALE PEATÜKK!" tahaks Jeremija hüüda. "Te pole minuga osaduses olnud Jr 23:18," sekundeerib talle ka Jumal. Jr 23:22 "Kui nad oleksid olnud osaduses minuga, siis nad kuulutaksid mu rahvale minu sõnu ning pööraksid neid nende kurjadelt teedelt ja kurjadest tegudest." Nad tüssavad rahvast valelootusega, kuulutades rahu sõnumit. Jr 23:16 Nad ütlevad ühtepuhku...: "Issand on öelnud: Teil on rahu!" Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: "Teile ei tule õnnetust!" Jr 23:17
Ehk Jeremija ajal toimus täpselt seesama asi, et enamik prohveteid ei taibanud ära, mis aeg tegelikult oli. David Wilkerson räägib oma raamatus America's Last Call (1998), et vaatamata tolleaegsele prosperityle on varsti järgnemas finantskriis, sest Jumal annab selliseid majanduslikult ülihäid aegu, et inimesed Teda otsiksid ja tulevasteks hädadeks valmistusid. (Joosepi ajal oli ju samuti ja Joosep oskas ilmutuse tagajärjel seda aega taibata). Aga nagu ikka, mõistetakse tarkus õigeks alles tema laste poolt. Ehk, alles lapsed oskavad hinnata seda, mida isad valesti tegid. Kui just Jumal armu ei anna ja ennast ja oma tahet ei ilmuta.
Eelmises postituses mainisin Jesajat ja seda, et me vajame hädasti Jesaja 6. peatüki ilmutust Jumala auhiilgusest. Keegi kuskil ütles, et see kutse, mis seejärel Jesajale tuli, see polnud üldse temale mõeldudki. Jesaja vaid KUULIS PEALT, kuidas Jumal küsib: Keda ma saadaksin? Kes läheks? Jesaja vaid kuulis seda pealt ja kuuletus: Saada mind! Olen siin! Et see kutse on tänagi veel jõus ja tänagi küsitakse: keda ma saadaksin? Kes läheks? Et seda kutset aga kuulda, on esmalt vaja olla osaduses ja siis paluda, anuda ja igatseda ilmutust Tema auhiilgusest. Ja siis loksub kõik muu paika. Ja küll tema siis juba puhastab ja läkitab ja kasutab oma astjat nii, nagu tema tahab.
Et siis milline aeg meil praegu Eestimaal (ja maailmas) on?! See on võtmeküsimus. Kui usume, et Taevas on lahti, siis peame Jumalat ka USALDAMA; et kui me teda siiralt palume, ta ei anna meile midagi muud. Ka Kristuse ihu on siin kui valvuriks: kurjus katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb kõik ilmsiks. Ja peaksime usaldama ka seda, KUIDAS ja kelle kaudu Jumal tahab tuua oma vabastust ja oma au. See saab ALATI olema teistsugune, kui meie ette kujutasime. Ja peaaegu alati peab arvestama, et enne au tuleb alandusest läbi minna. Kas või selle pärast, et oskaksime seejärel Jumalat paremini tähele panna.
Issand, ava me silmad ja ilmuta oma auhiilgust!
Koguja ütleb ka, et on olemas igasuguseid aegu: Aeg kive pilduda, aeg kive koguda. Kõigel on oma aeg. Ja ilmselt on kivide kogumine suht mõtetu just sel ajal, kui neid pilduma peaks. Et edukus ja viljakus ka Jumala riigis sõltub just selllest, et ära tajuda see õige AEG ja astuda esile. Kui see maha magada, siis võib juhtuda nii, nagu Jeesus Jeruusalemma kohta ütles: Sa ei ole ära tundnud oma armukatsumise AEGA.
Kui Hanna endale pisarsilmil poega palus, et Jumal tema alanduse ära võtaks, siis ta saigi oma tahtmise. Ja ka see oli üks eriline AEG Iisraelis... Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased. 1Sm 3:1. Ja siis tuli kunagi, enne Jeesuse tulekut, veel 400 aastat sellist aega, kus üldse Jumala sõna ei olnud. Ehk siis VAIKNE AEG.
Ja see ongi just praeguse hetke põhiküsimus. Milline on praegune aeg? See on võtmeküsimus, millest võib sõltuda rahva saatus. See, kuidas me kantslist või kust iganes mujalt Sõna kaudu inimesi juhime, ei saa olla kunagi neutraalne. Kas minna sõtta või olla kaitses? See on ju iga kindrali põhiotsus igal lahingupäeval. Ja mida iganes kindral valib, peab tal olema ka strateegia, et kuidas seda sõjategevust harrastada või kuidas seal kaitses tegutseda.
Jesaja raamatus on kaks peatükki, mis käsitlevad sõjategevust ja seda, mida on rahval Jumalalt sel puhul oodata. Peatükk 37 annab meile kindlust, et Jumal päästab, kui häda peaks tulema. Ja Jumal päästis imeliselt. Peatükis 39 tuleb Issanda sõna Paabeli saadikutega seoses ja siis on sõnumiks: "Kõik viiakse minema! Midagi ei jää järele!" Kuningas kuuleb ja ütleb, et ah vahet pole, MINU ajal on vähemalt rahu.
Kui Jeremija hakkab kuulutama selle 39. peatüki täitumist, siis on tema ümber hulk prohveteid, kes kuulutavad Jes 37 peatüki põhjal rahu ja julgeolekut. "VALE PEATÜKK!" tahaks Jeremija hüüda. "Te pole minuga osaduses olnud Jr 23:18," sekundeerib talle ka Jumal. Jr 23:22 "Kui nad oleksid olnud osaduses minuga, siis nad kuulutaksid mu rahvale minu sõnu ning pööraksid neid nende kurjadelt teedelt ja kurjadest tegudest." Nad tüssavad rahvast valelootusega, kuulutades rahu sõnumit. Jr 23:16 Nad ütlevad ühtepuhku...: "Issand on öelnud: Teil on rahu!" Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: "Teile ei tule õnnetust!" Jr 23:17
Ehk Jeremija ajal toimus täpselt seesama asi, et enamik prohveteid ei taibanud ära, mis aeg tegelikult oli. David Wilkerson räägib oma raamatus America's Last Call (1998), et vaatamata tolleaegsele prosperityle on varsti järgnemas finantskriis, sest Jumal annab selliseid majanduslikult ülihäid aegu, et inimesed Teda otsiksid ja tulevasteks hädadeks valmistusid. (Joosepi ajal oli ju samuti ja Joosep oskas ilmutuse tagajärjel seda aega taibata). Aga nagu ikka, mõistetakse tarkus õigeks alles tema laste poolt. Ehk, alles lapsed oskavad hinnata seda, mida isad valesti tegid. Kui just Jumal armu ei anna ja ennast ja oma tahet ei ilmuta.
Eelmises postituses mainisin Jesajat ja seda, et me vajame hädasti Jesaja 6. peatüki ilmutust Jumala auhiilgusest. Keegi kuskil ütles, et see kutse, mis seejärel Jesajale tuli, see polnud üldse temale mõeldudki. Jesaja vaid KUULIS PEALT, kuidas Jumal küsib: Keda ma saadaksin? Kes läheks? Jesaja vaid kuulis seda pealt ja kuuletus: Saada mind! Olen siin! Et see kutse on tänagi veel jõus ja tänagi küsitakse: keda ma saadaksin? Kes läheks? Et seda kutset aga kuulda, on esmalt vaja olla osaduses ja siis paluda, anuda ja igatseda ilmutust Tema auhiilgusest. Ja siis loksub kõik muu paika. Ja küll tema siis juba puhastab ja läkitab ja kasutab oma astjat nii, nagu tema tahab.
Et siis milline aeg meil praegu Eestimaal (ja maailmas) on?! See on võtmeküsimus. Kui usume, et Taevas on lahti, siis peame Jumalat ka USALDAMA; et kui me teda siiralt palume, ta ei anna meile midagi muud. Ka Kristuse ihu on siin kui valvuriks: kurjus katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb kõik ilmsiks. Ja peaksime usaldama ka seda, KUIDAS ja kelle kaudu Jumal tahab tuua oma vabastust ja oma au. See saab ALATI olema teistsugune, kui meie ette kujutasime. Ja peaaegu alati peab arvestama, et enne au tuleb alandusest läbi minna. Kas või selle pärast, et oskaksime seejärel Jumalat paremini tähele panna.
Issand, ava me silmad ja ilmuta oma auhiilgust!
esmaspäev, 8. veebruar 2010
Kraavidest ja Teest
Jätkan eelmiste päevade mõtete lahti harutamist. Ehk nagu minult küsiti, et kas siin ei ole vastuolu, et ise ärgitad ka inimesi otsima, aga kui keegi teine seda teeb, siis on paha. Jätkan seda selgitustööd juba kasutatud metafoori ehk kraaviga. Mu mõtteis on selline kõrgem tee, kus siis kraavid pole iseenesest mitte kraavid, vaid muu maaga tasane pind, kuid tee on kõrgem.
Et siis küsimus, kas on käes või ei ole käes? Juriidiliselt on kõik kohe käes. Kõik rikkused, kõik aarded. Muutunud on õiguslik suhe Jumalaga. Kristuse ristisurma kaudu, kui meie seda oma elus jaatame, saab Jumala õiglus rahuldatud ja ta ei arva meile meie pattu süüks, vaid peab Jeesuse vereohvrit piisavaks. Selle kaudu on avatud tee Jumalani ja elu Temaga.
Praktiliselt aga ei ole veel miski käes, ehk me peame väga hoolega jälgima, et me ka käiksime selles uues elus, kutsumise vääriliselt Ef 4:1 . Uskudes ja tunnistades, et meie uuendatud juriidiline staatus maksis Jumalale Tema ainusündinud Poja elu, ei saa see meid jätta ükskõikseks. Su elu peab muutuma, kui Sa selles reaalsuses elad. See ajendab meid sirutuma taevase eesmärgi poole Fl 3:14 ja kindlustama oma kutsumist 2Pt 1:10, mis muide ka komistamast hoiab.
Nüüd aga igapäevaselt, kas saame üldse millegagi rahul olla? Ma väidan, et saame küll. Inimesed pahanduvad Jeesusest kahel põhjusel: asjad, mida Jumal teeb, nii elus üldse kui teiste juures--kas SEE võib olla mingi prohvet?!-Lihtne puusepa poeg! ja teiseks kõik see, mida Jumal ei tee... ma olen palunud ja siis kiitnud ja tänanud ja mis kõik veel... ja ikka ei toimi (me oleme NII kaua ärkamise pärast palunud). Jakoobus ütleb, et sa palud pahasti ja tahad seda kasutada oma himudes, st iseenda ja oma agenda promomiseks. Näiteks. Ka variant. Aga mitte sellest ei räägi ma täna.
Pigem ikka sellest, et mitte keegi ei suuda keskenduda negatiivsele, sellele, mis veel käes pole ja väga kaua vastu pidada. Surmaeelses õpetuses Johannese evangeeliumis lubab Jeesus, et kõik, mida me tema nimel palute, ta annab meile. Ja meie palume küll, aga ikka kõike ei saa. Et siis ikka mingid käärid?! Aga käime enne teises kraavis ka ära.
Teine kraav on see, et keskendutakse sellele juriidilisele küljele (mis on täiesti piibellik), kuid unustatakse ära (või visatakse välja) see praktiline pool ja inimese vastutus. Kõik on antud, usu vaid ja tuku edasi. Ja siis inimene usubki, et piisab, kui teiste samasugustega aeg ajalt kohtuda, siis ongi pääste kindel ja elu ilus, kusjuures elada võid nii, nagu ise tahad, ühiskonna norme muidugi täites (st hoidudes ikka sellest kõige hullemast), aga sisemuse pärast eriti muretsema ei pea. Kui miski kriibibki, saad kohe öelda "vaenlasele", et "mul on kõik hästi".
Et siis Tee. Milline see on? Jesaja tuleb appi. Js 30:21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"
See Tee on siis nimelt selline, mis põhineb Sõnal. Ja mitte ainult kirjasõnal, vaid elaval sõnal. Sellisel, mis aeg-ajalt meelde tuleb ja sisemuse ebameeldivalt häirivaks muudab ning mida seejärel ei tohi oma inimlike mõttekonstruktsioonide abil (a la "mul on kõik hästi") vaigistada. See on osadus, see on reaalne juhtimine.
Ja no kas tohib siis olla rahul või mitte? Ma usun, et tohib küll. Kui see ebameeldiv kriipimine on Jumala ette viidud ja palutud, et mis ma nüüd siis tegema pean ja tuleb selgus ja kindlus edasise sammu suhtes, siis tavaliselt tuleb ka lahendus. Ja kinnitus vaimus, kuigi väliselt võib asi tunduda katastroofina. Aga see kinnitus on nii imeline, nii vägev, et selle vastu muu ei saa. Ehk tsiteerides klassikuid ;-): "Ligiolu on lihtsalt nii võimas". Et sellega saab küll rahul olla. Ja peabki olema. Millega siis veel, kui mitte sellega?! Saab rahul olla ja edasi minna. Ehk samas --rahul olemine ei tähenda rahuldumist lõpuni.
KURISTIK, MITTE KRAAV
Et tegelikult on kaks ülisügavat kraavi veel, mis nende kahe kraavi kõrval jooksevad. Nende nimed on odav arm ja käsumeelsus. Õigemini on nad nende kahe eelnimetatud kraavi edasiarendus, sügavamale kaevamine.
Odav arm tähendab seda, et andestus on väga saadaval. Eksid, palud andeks, eksid veel sama asjaga, palud andeks ja nii lõputult. Muutma selles tsüklis midagi ei pea, sest Jumal armastava isakaruna ei taha ju midagi muud, kui meile andestada ja meie vajadusi täita. Selline rõõmsalt aasal kepsleva varsa pilt lööb ette. Heebrea kiri hoiatab, et selliselt käitudes teeme Jeesuse vereohvri tühiseks Hb 10:26. Kuna Jeesuse ohver oli lõplik, siis ei ole enam võimalik ka ükski muu pääsetee. Jumala päästest mitte hoolimine, kui oled juba tõde tunnetanud, tähendab selle ohvri tähtsusetuks pidamist Hb 6:6. Mõelge, kui peaksite oma lapse kellegi teise päästmiseks ohverdama (meenub mingi lugu paadisõidust, kus isa otsustas päästa naabripoisi oma poja asemel, kui lekkiv paat kõiki kanda enam ei suutnud) ja see inimene ei peaks seda miskiks.
Teine kuristik on käsumeelsus. Jumal on kuri ja õiglane kohtumõistja. "Sa lähed põrgusse, kui sa nii teed või nii ei tee," kuulsin üht ema oma teismelist korduvalt manitsemas. Jumalal on ka selline ülikorras raamatupidamine (Jumal ju ikkagi!), kõik on paigas ja tema teab su igat sammu, igat palvet, igat liigutust ja värske bilanss ripub kogu aeg silme ees. Ja selleks, et armu ära teenida, tuleb palvetada-- just hommikuti ja mitu tundi, sõna tuleb lugeda, tunnistama peab jne. Neis asjus pole ju iseenesest midagi halba, probleem on vaid selles, et need armuvahendid pole kunagi neutraalsed. Hoiak, millega neisse siseneme, kinnistub. Ja välja pääseda on üha raskem. Selle käsumeelsusega kaasneb muidugi ka rahulolu oma püüdlustest--vaata, kui tore, et suutsin oma päevakavast kinni pidada ja pattudest hoiduda. Küll Jumalal on nüüd minust hea meel. Järelikult olen teda väärt selle kaudu, mida mina korda suudan saata. Ja saan taevasse. Kusjuures ei saa, sest selline õigus pole parem kui kirjatundjate oma. Mt 5:20
Mõlemad teed on kuristikud ja sealt väljarabelemiseks on väga suurt Jumala armu vaja. Kumbki kuristik keskendub ühele Jumala põhiomadusele kahest, kuid vaja oleks tervikpilti. Need omadused on Jumala armastus ja Jumala pühadus. Ja Jumalas on need mõlemad koos. Kogu aeg. Ja neid ei tohiks inimene mitte lahutada.
Usun, et minu koguduse kontekstis oleme väga hästi ära õppinud, et Jumal on armastus ja ta armastab meid pööraselt. Nüüd on see, mida me hädasti vajame, ilmutus Jesaja 6. peatükist, seesama, mida meile pühapäeval ette loeti.
1Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. 2Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta
lendas. 3Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: "Püha, püha, püha on
vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!"4Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.
5Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat."6Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi,mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.7Ja ta puudutas mu suud ning ütles: "Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud."
Et mõtiskle selle sõna üle. Jesaja oli ju ka "OK guy", riigimees ja kuninga nõustaja, ega ta mingisugune patune polnud siis tavamõistes. Ja ometi, nähes Jumala pühadust ja tema auhiilgust, nähes ülistust, mida Taeva ja Maa Valitsejale annavad seeravid, ei protesteeri ta ka selle üle, kui ingel tema limaskestade suunas põleva söega lendab. Sest Jesaja mõistab, et see on ainuke viis Kõigepühama Jumala ligiolus püsima jääda.
Rist oli Jumala armastuse ja Jumala pühaduse täielik kombinatsioon. Jumala viha Sinu ja minu patu pärast viis Jeesuse ristile, et Jumala pühad kriteeriumid saaksid rahuldatud. Teisalt viis Jeesuse ristile Jumala armastus meie kõigi vastu, kui meie alles patused olime, ehk siis, kui meie sellest midagi veel hoolida ei osanud.
Mõtiskle Risti üle, mis on paganaile jõledus ja juutidele rumalus ja ära sumpa kraavi põhjas. Las Issand ilmutab Sulle oma au ja tõmbab Sind üles õuduste august. Usuelu point ei ole ju see, et siin ilmas kuidagi kõik enam vähem toimiks, vaid see, et me suudaksime püsima jääda "kurjal päeval Ef 6:13, siis kui Jeesus tagasi tuleb. Ta tuleb kui Jumal kogu oma auhiilguses väega, selle samaga, mis Iisraeli lastel oli eelmaitsena kõige pühamas paigas ja kuhu sisenedes pidi väga hoolikalt jälgima, et lõhnarohte ikka piisavalt oleks. See teadmine, et Jumal nad rahvana kunagi vastu oli võtnud, palju ei aidanud. Vaja oli valmis olla tollel hetkel, et auhiilgus ära ei neelaks.
Anna, Issand, meile ilmutus oma auhiilgusest, et Sinu tuli meid kord ära ei neelaks!
Et siis küsimus, kas on käes või ei ole käes? Juriidiliselt on kõik kohe käes. Kõik rikkused, kõik aarded. Muutunud on õiguslik suhe Jumalaga. Kristuse ristisurma kaudu, kui meie seda oma elus jaatame, saab Jumala õiglus rahuldatud ja ta ei arva meile meie pattu süüks, vaid peab Jeesuse vereohvrit piisavaks. Selle kaudu on avatud tee Jumalani ja elu Temaga.
Praktiliselt aga ei ole veel miski käes, ehk me peame väga hoolega jälgima, et me ka käiksime selles uues elus, kutsumise vääriliselt Ef 4:1 . Uskudes ja tunnistades, et meie uuendatud juriidiline staatus maksis Jumalale Tema ainusündinud Poja elu, ei saa see meid jätta ükskõikseks. Su elu peab muutuma, kui Sa selles reaalsuses elad. See ajendab meid sirutuma taevase eesmärgi poole Fl 3:14 ja kindlustama oma kutsumist 2Pt 1:10, mis muide ka komistamast hoiab.
Nüüd aga igapäevaselt, kas saame üldse millegagi rahul olla? Ma väidan, et saame küll. Inimesed pahanduvad Jeesusest kahel põhjusel: asjad, mida Jumal teeb, nii elus üldse kui teiste juures--kas SEE võib olla mingi prohvet?!-Lihtne puusepa poeg! ja teiseks kõik see, mida Jumal ei tee... ma olen palunud ja siis kiitnud ja tänanud ja mis kõik veel... ja ikka ei toimi (me oleme NII kaua ärkamise pärast palunud). Jakoobus ütleb, et sa palud pahasti ja tahad seda kasutada oma himudes, st iseenda ja oma agenda promomiseks. Näiteks. Ka variant. Aga mitte sellest ei räägi ma täna.
Pigem ikka sellest, et mitte keegi ei suuda keskenduda negatiivsele, sellele, mis veel käes pole ja väga kaua vastu pidada. Surmaeelses õpetuses Johannese evangeeliumis lubab Jeesus, et kõik, mida me tema nimel palute, ta annab meile. Ja meie palume küll, aga ikka kõike ei saa. Et siis ikka mingid käärid?! Aga käime enne teises kraavis ka ära.
Teine kraav on see, et keskendutakse sellele juriidilisele küljele (mis on täiesti piibellik), kuid unustatakse ära (või visatakse välja) see praktiline pool ja inimese vastutus. Kõik on antud, usu vaid ja tuku edasi. Ja siis inimene usubki, et piisab, kui teiste samasugustega aeg ajalt kohtuda, siis ongi pääste kindel ja elu ilus, kusjuures elada võid nii, nagu ise tahad, ühiskonna norme muidugi täites (st hoidudes ikka sellest kõige hullemast), aga sisemuse pärast eriti muretsema ei pea. Kui miski kriibibki, saad kohe öelda "vaenlasele", et "mul on kõik hästi".
Et siis Tee. Milline see on? Jesaja tuleb appi. Js 30:21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"
See Tee on siis nimelt selline, mis põhineb Sõnal. Ja mitte ainult kirjasõnal, vaid elaval sõnal. Sellisel, mis aeg-ajalt meelde tuleb ja sisemuse ebameeldivalt häirivaks muudab ning mida seejärel ei tohi oma inimlike mõttekonstruktsioonide abil (a la "mul on kõik hästi") vaigistada. See on osadus, see on reaalne juhtimine.
Ja no kas tohib siis olla rahul või mitte? Ma usun, et tohib küll. Kui see ebameeldiv kriipimine on Jumala ette viidud ja palutud, et mis ma nüüd siis tegema pean ja tuleb selgus ja kindlus edasise sammu suhtes, siis tavaliselt tuleb ka lahendus. Ja kinnitus vaimus, kuigi väliselt võib asi tunduda katastroofina. Aga see kinnitus on nii imeline, nii vägev, et selle vastu muu ei saa. Ehk tsiteerides klassikuid ;-): "Ligiolu on lihtsalt nii võimas". Et sellega saab küll rahul olla. Ja peabki olema. Millega siis veel, kui mitte sellega?! Saab rahul olla ja edasi minna. Ehk samas --rahul olemine ei tähenda rahuldumist lõpuni.
KURISTIK, MITTE KRAAV
Et tegelikult on kaks ülisügavat kraavi veel, mis nende kahe kraavi kõrval jooksevad. Nende nimed on odav arm ja käsumeelsus. Õigemini on nad nende kahe eelnimetatud kraavi edasiarendus, sügavamale kaevamine.
Odav arm tähendab seda, et andestus on väga saadaval. Eksid, palud andeks, eksid veel sama asjaga, palud andeks ja nii lõputult. Muutma selles tsüklis midagi ei pea, sest Jumal armastava isakaruna ei taha ju midagi muud, kui meile andestada ja meie vajadusi täita. Selline rõõmsalt aasal kepsleva varsa pilt lööb ette. Heebrea kiri hoiatab, et selliselt käitudes teeme Jeesuse vereohvri tühiseks Hb 10:26. Kuna Jeesuse ohver oli lõplik, siis ei ole enam võimalik ka ükski muu pääsetee. Jumala päästest mitte hoolimine, kui oled juba tõde tunnetanud, tähendab selle ohvri tähtsusetuks pidamist Hb 6:6. Mõelge, kui peaksite oma lapse kellegi teise päästmiseks ohverdama (meenub mingi lugu paadisõidust, kus isa otsustas päästa naabripoisi oma poja asemel, kui lekkiv paat kõiki kanda enam ei suutnud) ja see inimene ei peaks seda miskiks.
Teine kuristik on käsumeelsus. Jumal on kuri ja õiglane kohtumõistja. "Sa lähed põrgusse, kui sa nii teed või nii ei tee," kuulsin üht ema oma teismelist korduvalt manitsemas. Jumalal on ka selline ülikorras raamatupidamine (Jumal ju ikkagi!), kõik on paigas ja tema teab su igat sammu, igat palvet, igat liigutust ja värske bilanss ripub kogu aeg silme ees. Ja selleks, et armu ära teenida, tuleb palvetada-- just hommikuti ja mitu tundi, sõna tuleb lugeda, tunnistama peab jne. Neis asjus pole ju iseenesest midagi halba, probleem on vaid selles, et need armuvahendid pole kunagi neutraalsed. Hoiak, millega neisse siseneme, kinnistub. Ja välja pääseda on üha raskem. Selle käsumeelsusega kaasneb muidugi ka rahulolu oma püüdlustest--vaata, kui tore, et suutsin oma päevakavast kinni pidada ja pattudest hoiduda. Küll Jumalal on nüüd minust hea meel. Järelikult olen teda väärt selle kaudu, mida mina korda suudan saata. Ja saan taevasse. Kusjuures ei saa, sest selline õigus pole parem kui kirjatundjate oma. Mt 5:20
Mõlemad teed on kuristikud ja sealt väljarabelemiseks on väga suurt Jumala armu vaja. Kumbki kuristik keskendub ühele Jumala põhiomadusele kahest, kuid vaja oleks tervikpilti. Need omadused on Jumala armastus ja Jumala pühadus. Ja Jumalas on need mõlemad koos. Kogu aeg. Ja neid ei tohiks inimene mitte lahutada.
Usun, et minu koguduse kontekstis oleme väga hästi ära õppinud, et Jumal on armastus ja ta armastab meid pööraselt. Nüüd on see, mida me hädasti vajame, ilmutus Jesaja 6. peatükist, seesama, mida meile pühapäeval ette loeti.
1Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. 2Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta
lendas. 3Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: "Püha, püha, püha on
vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!"4Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.
5Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat."6Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi,mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.7Ja ta puudutas mu suud ning ütles: "Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud."
Et mõtiskle selle sõna üle. Jesaja oli ju ka "OK guy", riigimees ja kuninga nõustaja, ega ta mingisugune patune polnud siis tavamõistes. Ja ometi, nähes Jumala pühadust ja tema auhiilgust, nähes ülistust, mida Taeva ja Maa Valitsejale annavad seeravid, ei protesteeri ta ka selle üle, kui ingel tema limaskestade suunas põleva söega lendab. Sest Jesaja mõistab, et see on ainuke viis Kõigepühama Jumala ligiolus püsima jääda.
Rist oli Jumala armastuse ja Jumala pühaduse täielik kombinatsioon. Jumala viha Sinu ja minu patu pärast viis Jeesuse ristile, et Jumala pühad kriteeriumid saaksid rahuldatud. Teisalt viis Jeesuse ristile Jumala armastus meie kõigi vastu, kui meie alles patused olime, ehk siis, kui meie sellest midagi veel hoolida ei osanud.
Mõtiskle Risti üle, mis on paganaile jõledus ja juutidele rumalus ja ära sumpa kraavi põhjas. Las Issand ilmutab Sulle oma au ja tõmbab Sind üles õuduste august. Usuelu point ei ole ju see, et siin ilmas kuidagi kõik enam vähem toimiks, vaid see, et me suudaksime püsima jääda "kurjal päeval Ef 6:13, siis kui Jeesus tagasi tuleb. Ta tuleb kui Jumal kogu oma auhiilguses väega, selle samaga, mis Iisraeli lastel oli eelmaitsena kõige pühamas paigas ja kuhu sisenedes pidi väga hoolikalt jälgima, et lõhnarohte ikka piisavalt oleks. See teadmine, et Jumal nad rahvana kunagi vastu oli võtnud, palju ei aidanud. Vaja oli valmis olla tollel hetkel, et auhiilgus ära ei neelaks.
Anna, Issand, meile ilmutus oma auhiilgusest, et Sinu tuli meid kord ära ei neelaks!
pühapäev, 7. veebruar 2010
Mõtisklus
Viimane ööpäev on olnud huvitav, seda vähemalt. Olen teada saanud, et mu esimesel pastoril, kes mulle Jumala sõna algeid õpetas, ei olnud päästekindlust. Ta loomulikult jaatas kõike ja palvetas meie noortega, aga südames sügaval oli ikka kahtlus: "Jeesus, kas oled sina see, või peame ootama kedagi teist." Nojah, see seletab nii mõndagi just meie koguduse praktikas -näiteks miks need arvutud leerikoolilapsed pidama ei jäänud, olles saanud äratatud ja iga poolaasta tuli jälle kui otsast alustada.
Samas oli pastor otsiv ja igatsev hing ning pakkus kogudusele parimat, otsis kadunuid ja püüdis analüüsida, mis tema lammaste elus toimub. Nagu sedagi, mismoodi teda ennast oli õpetatud ja kuidas see talle mõjuda võis. Nagu eelmises postituses kirjutan Ihust ja üksikisikust, arvan, et ka tema formatsioonis oli tähtsal kohal see "sinilinnu püüdmise õpetus", mida ta tahtmatult, kuid sellegipoolest omaks oli võtnud. Õiget asja ei saagi olemas olla, sest .... lihtsalt ei saa! Ja kui Jumal sisse murdis, siis jäi ikkagi kahtlus, et on see nüüd siis ikka päris, või tuleb oodata midagi muud?! Ja ega ta lõpuni veendunud polnudki. Vaatamata poolesajale uuele inimesele koguduses, kes püsima jäid ka pärast äratatud saamist --ilming, mida mina pidasin pigem temapoolse ausa ja armu täis Sõna jagamise, mitte meie järeltöö teeneks. Või ümber öeldes, ilma selle elemendita oleks Jumalal samalaadset tööd väga raske seal paigas teha olnud.
Et mida me siis otsime???
1) Ma väidan, et Jumala armastuse kogemine on reaalne. Mulle oli Jumal vaimuliku isa kõrval andnud ka vaimuliku ema, kes minuga koos ja minu eest palvetas. Ja kes ise uskus sellesse, mida ütles. Ja mina uskusin tema kaudu (pole ka ime, olen eluaeg pigem naiivne olnud;-) Ja asjad hakkasid toimima. Sa palud. Ja saad. Ja tuleb mälupilt ja palvetad selle inimese eest. Ja lähed ühikast välja ja see inimene jalutab vastu, hapu nägu peas. Mälupildi kaudu tead täpselt, mida talle öelda. BUMM! Toimub vabanemine. Ja nii edasi... Esimestest nädalatest ja kuudest alates...
2) Ma väidan, et jumalakartus, kui see on ühendatud rahulolemisega, on suur tuluallikas. Jumalakartus enne ja siis rahulolu. Mitte vastupidi. (Et enesega rahulolu kõigepealt ja küll mulle siis jumalakartuse nägu ka pähe tuleb.... nägu võib olla tulebki, aga siis salgad sa tema väe 2Tm 3:5). Lõputu rahulolematus, mida ma eelmises postituses ka sinilinnu püüdmiseks nimetan, väsitab ja masendab. Et ikka pole sa küllalt hea, ikka on vaja olla veel pisut rohkem ustav, pisut (või palju!) rohkem palvetada, rohkem tunnistada, rohkem rabeleda. Ja siis mõtled, miks siis Jeesus kaasa ei tule?! Miks ta siis ei tee seda, mida tõotanud on?! Ja teisalt on muidugi see lõputu rahulolu, et "kõik on juba käes" ja tukume edasi. Mõlemad on kraavid, mis teega paralleelselt jooksevad, kuid vaid tee viib sihile, mitte kraavid.
3) Jumal kutsub meid HINGAMISSE, mitte HINGELDAMISSE. Need oma väärt olemise püüded lihtsalt ei SAA meid juhtida hingamisveele, sest seda saab vaid Hea Karjane. Lambad on rumalad, kergesti häiritud igast välisest ärritusest. ISE vett otsima minnes irdub ta ju karja juurest ja ka karjasest. Jeesus on see, kes kogu karja kui ühtset gruppi hingamisveele tahab juhatada ja juhatabki, aga ainult siis, kui me Temast ennast juhtida laseme (sh Sõna tähele paneme, KOGU tema eheduses, mitte valikuliselt ja neid kirjakohti, mida me ikka oleme harjunud lugema /kuulma.)
Viskuda "armumerre" on kõige aulisem asi. Aga see eeldab, et oled oma patu TÕESTI Jumalale usaldanud (kusjuures patusele loomusele on see raskeim asi maailmas, ikka tahaks ISE midagi teha) ja usaldad teda ka järgmistel sammudel. Loobud oma "raamatupidamisest", kus on kreedit/deebet ja bilanss iga päev paigas. Õhtul löö aga numbrid kokku ja võid rahul olla kordaläinud päevast! EI! EI! EI! Armastuse osadus on peigmehe ja pruudi osadus (Ülemlaul), kus maksab vaid see, et need kaks ei saa iialgi teineteisest küllalt.
4) Koguduseta ei ole õiget vaimulikku elu. Oleme näinud nii vabu radikaale (kellel kogudust üldse vaja pole) kui ka neid, kes esimese kuulujutu peale kuhugi mujale lähevad, sest "sealt pidi saama". Mõlemad grupid on kodutud. Ja mõlemaid manitseb sõna: Jr 4:1 Kui sa, Iisrael, pöördud, siis pöördu minu poole, ütleb Issand; ja kui sa mu palge eest kõrvaldad oma jäledused, siis sa ei jää kodutuks. Samas loomulikult tuleb meil vaadata väga tõsiselt üle, mida kogudus meile TEGELIKULT tähendab, milliseid funktsioone ta täidab mitte ainult ideaalis, vaid reaalis. Ja järeldused teha ja korrektuurid sisse viia.
Hesekieli 34. peatükk valgustab lõpuaja karjaste ja "ülemlammaste" tegutsemisi. Vesi on rikutud, lambad ekslevad mägedel, toitu ei ole. Üks väga õnnetu olukord. Ja Jumal näeb ja kuuleb ja tunneb muret ning tema mõistab kord kohut meie üle õiglaselt, meie tegude järgi.
Lk 12:47 Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa,48kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Kallid, armsad, karjased! Veel on armuaeg, veel on võimalus teha oma töös korrektiive ja hakata Sõna tõsiselt võtma. See armuaeg saab varsti otsa ja Sinu käest nõutakse kõigi murtud lammaste verd, keda sa kaitsta pole osanud/saanud. Sest need lambad olid Ülemkarjase poolt jäetud SINU HOOLDE!
Et sellega algust teha, peaksime lahutama inimese tema õpetusest. Jeesusel polnud sellega probleemi, ühel hetkel võis ta Peetrust kiita ülivõimsa ilmutuse vastuvõtmise eest ja järgmisel hetkel sõidelda: "Tagane minust, saatan!" Meie seda niimoodi ei suuda, aga ehk püüaksime vähemalt, st katsuksime läbi mitte inimesi, vaid vaimud (st selle, mida see inimene ütleb) ja teeksime järeldused igakordselt uuesti, ehk "peaksime kinni, mis hea on".
Muide, ka Paulus pidi Peetruse "hukka mõistma" Gl 2:11 ehk noomima, kui see Antiookias silmakirjatsema hakkas Gl 2:14. Et pole Piiblis sellist "inimese igavese headuse õpetust", kui ta kord pöördunud on. Seega ei tohiks ka meie ustavust meile ja meie agendale pidada tõe ülimaks kriteeriumiks, kuigi inimlikult on kiusatus suur, meist igaühel. Räägin siinkohal nimelt sellisest suhtumisest nagu: "See on nii kallis vend, tema räägib alati õigust!" Või "Tema on mulle öelnud midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, järelikult see inimene ei saa olla õige ja teda ei saa usaldada!"
Jeesus ütles ülempreestritele: Tõesta, et see, mis ma ütlesin, paha on. Ehk teisisõnu ütleb ta, las meil tekkida diskussioon, ma selgitan teile Jumala suuri asju. Ma selgitan teile Jumala pääste olemust. Ära pane pead liiva alla ega põgene, sest nii ei saavuta sa midagi. Oled vaid "näo järgi kohtumõistja" (Joh 7:24) ja seetõttu kui Jumala asemik ja see on väga paha. Vt Jk 4:12 Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik - tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja?
5) Jumala juhtimine ja järgimine algab pisiasjadest. Lk 11:9 Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse. Ja saad kala, mitte mao, muna, mitte skorpioni.
Tuleb järgida oma südametunnistust ja püüda selle järgi elada, isegi, kui otsused ja valikud "rumalad" ja "enesele kahjuks olevatena" tunduvad. Jumala igatsus on ju meid juhtida, nii heal kui halval päeval. Aeg-ajalt peaksime ilmselt ka ootama, kui tee ähmane tundub... Issand, kui sina kaasa ei tule, siis meie ei lähe!
Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud. Oma rabelemine nagunii ju ei aita ja kui oleme ükskord tajunud, et ilma Temata ei suuda me midagi teha, ju siis muutuks ka meie vajadus Temast sügavamalt kinni hoida ja Tema Sõna tähele panema hakata.
Ja muidugi see, et kui keegi on äratatud saanud, tuleb seda kogemust jagada koguduse kasvamiseks ja hüvanguks, et ka teised saaksid julgustatud. Igaühel peaks olema midagi, kui kokku tullakse 1Kr 14:26. Ja kui alguses on vaid üksikutel, siis küll see tuli ja igatsus levib, kui seda inimlikult lämmatama ei hakata. Ja vaid nii saab ihu üles kasvada armastuses Ef 4:16.
Oh olgu Issand armuline!
PS. Ristija Johannesel ei olnud mingit kahtlust, kes on Jeesus ja milleks ta tuli. Ta oli ju kogenud ja näinud, kuidas Isa ise Jeesuse kohta tunnistust andis. Pigem teadis prohvet, et tema päevad on loetud ja tal oli vaja oma jüngrid Jeesusele üle anda (Tema peab kasvama, mina pean kahanema). Mis parem viis seda teha, kui läkitada need jüngrid ise Jeesuselt küsima (oled sina see või peame teist ootama?), pannes nad samas uskuma, et nad oma õpetajale teene osutavad...
Samas oli pastor otsiv ja igatsev hing ning pakkus kogudusele parimat, otsis kadunuid ja püüdis analüüsida, mis tema lammaste elus toimub. Nagu sedagi, mismoodi teda ennast oli õpetatud ja kuidas see talle mõjuda võis. Nagu eelmises postituses kirjutan Ihust ja üksikisikust, arvan, et ka tema formatsioonis oli tähtsal kohal see "sinilinnu püüdmise õpetus", mida ta tahtmatult, kuid sellegipoolest omaks oli võtnud. Õiget asja ei saagi olemas olla, sest .... lihtsalt ei saa! Ja kui Jumal sisse murdis, siis jäi ikkagi kahtlus, et on see nüüd siis ikka päris, või tuleb oodata midagi muud?! Ja ega ta lõpuni veendunud polnudki. Vaatamata poolesajale uuele inimesele koguduses, kes püsima jäid ka pärast äratatud saamist --ilming, mida mina pidasin pigem temapoolse ausa ja armu täis Sõna jagamise, mitte meie järeltöö teeneks. Või ümber öeldes, ilma selle elemendita oleks Jumalal samalaadset tööd väga raske seal paigas teha olnud.
Et mida me siis otsime???
1) Ma väidan, et Jumala armastuse kogemine on reaalne. Mulle oli Jumal vaimuliku isa kõrval andnud ka vaimuliku ema, kes minuga koos ja minu eest palvetas. Ja kes ise uskus sellesse, mida ütles. Ja mina uskusin tema kaudu (pole ka ime, olen eluaeg pigem naiivne olnud;-) Ja asjad hakkasid toimima. Sa palud. Ja saad. Ja tuleb mälupilt ja palvetad selle inimese eest. Ja lähed ühikast välja ja see inimene jalutab vastu, hapu nägu peas. Mälupildi kaudu tead täpselt, mida talle öelda. BUMM! Toimub vabanemine. Ja nii edasi... Esimestest nädalatest ja kuudest alates...
2) Ma väidan, et jumalakartus, kui see on ühendatud rahulolemisega, on suur tuluallikas. Jumalakartus enne ja siis rahulolu. Mitte vastupidi. (Et enesega rahulolu kõigepealt ja küll mulle siis jumalakartuse nägu ka pähe tuleb.... nägu võib olla tulebki, aga siis salgad sa tema väe 2Tm 3:5). Lõputu rahulolematus, mida ma eelmises postituses ka sinilinnu püüdmiseks nimetan, väsitab ja masendab. Et ikka pole sa küllalt hea, ikka on vaja olla veel pisut rohkem ustav, pisut (või palju!) rohkem palvetada, rohkem tunnistada, rohkem rabeleda. Ja siis mõtled, miks siis Jeesus kaasa ei tule?! Miks ta siis ei tee seda, mida tõotanud on?! Ja teisalt on muidugi see lõputu rahulolu, et "kõik on juba käes" ja tukume edasi. Mõlemad on kraavid, mis teega paralleelselt jooksevad, kuid vaid tee viib sihile, mitte kraavid.
3) Jumal kutsub meid HINGAMISSE, mitte HINGELDAMISSE. Need oma väärt olemise püüded lihtsalt ei SAA meid juhtida hingamisveele, sest seda saab vaid Hea Karjane. Lambad on rumalad, kergesti häiritud igast välisest ärritusest. ISE vett otsima minnes irdub ta ju karja juurest ja ka karjasest. Jeesus on see, kes kogu karja kui ühtset gruppi hingamisveele tahab juhatada ja juhatabki, aga ainult siis, kui me Temast ennast juhtida laseme (sh Sõna tähele paneme, KOGU tema eheduses, mitte valikuliselt ja neid kirjakohti, mida me ikka oleme harjunud lugema /kuulma.)
Viskuda "armumerre" on kõige aulisem asi. Aga see eeldab, et oled oma patu TÕESTI Jumalale usaldanud (kusjuures patusele loomusele on see raskeim asi maailmas, ikka tahaks ISE midagi teha) ja usaldad teda ka järgmistel sammudel. Loobud oma "raamatupidamisest", kus on kreedit/deebet ja bilanss iga päev paigas. Õhtul löö aga numbrid kokku ja võid rahul olla kordaläinud päevast! EI! EI! EI! Armastuse osadus on peigmehe ja pruudi osadus (Ülemlaul), kus maksab vaid see, et need kaks ei saa iialgi teineteisest küllalt.
4) Koguduseta ei ole õiget vaimulikku elu. Oleme näinud nii vabu radikaale (kellel kogudust üldse vaja pole) kui ka neid, kes esimese kuulujutu peale kuhugi mujale lähevad, sest "sealt pidi saama". Mõlemad grupid on kodutud. Ja mõlemaid manitseb sõna: Jr 4:1 Kui sa, Iisrael, pöördud, siis pöördu minu poole, ütleb Issand; ja kui sa mu palge eest kõrvaldad oma jäledused, siis sa ei jää kodutuks. Samas loomulikult tuleb meil vaadata väga tõsiselt üle, mida kogudus meile TEGELIKULT tähendab, milliseid funktsioone ta täidab mitte ainult ideaalis, vaid reaalis. Ja järeldused teha ja korrektuurid sisse viia.
Hesekieli 34. peatükk valgustab lõpuaja karjaste ja "ülemlammaste" tegutsemisi. Vesi on rikutud, lambad ekslevad mägedel, toitu ei ole. Üks väga õnnetu olukord. Ja Jumal näeb ja kuuleb ja tunneb muret ning tema mõistab kord kohut meie üle õiglaselt, meie tegude järgi.
Lk 12:47 Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa,48kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Kallid, armsad, karjased! Veel on armuaeg, veel on võimalus teha oma töös korrektiive ja hakata Sõna tõsiselt võtma. See armuaeg saab varsti otsa ja Sinu käest nõutakse kõigi murtud lammaste verd, keda sa kaitsta pole osanud/saanud. Sest need lambad olid Ülemkarjase poolt jäetud SINU HOOLDE!
Et sellega algust teha, peaksime lahutama inimese tema õpetusest. Jeesusel polnud sellega probleemi, ühel hetkel võis ta Peetrust kiita ülivõimsa ilmutuse vastuvõtmise eest ja järgmisel hetkel sõidelda: "Tagane minust, saatan!" Meie seda niimoodi ei suuda, aga ehk püüaksime vähemalt, st katsuksime läbi mitte inimesi, vaid vaimud (st selle, mida see inimene ütleb) ja teeksime järeldused igakordselt uuesti, ehk "peaksime kinni, mis hea on".
Muide, ka Paulus pidi Peetruse "hukka mõistma" Gl 2:11 ehk noomima, kui see Antiookias silmakirjatsema hakkas Gl 2:14. Et pole Piiblis sellist "inimese igavese headuse õpetust", kui ta kord pöördunud on. Seega ei tohiks ka meie ustavust meile ja meie agendale pidada tõe ülimaks kriteeriumiks, kuigi inimlikult on kiusatus suur, meist igaühel. Räägin siinkohal nimelt sellisest suhtumisest nagu: "See on nii kallis vend, tema räägib alati õigust!" Või "Tema on mulle öelnud midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, järelikult see inimene ei saa olla õige ja teda ei saa usaldada!"
Jeesus ütles ülempreestritele: Tõesta, et see, mis ma ütlesin, paha on. Ehk teisisõnu ütleb ta, las meil tekkida diskussioon, ma selgitan teile Jumala suuri asju. Ma selgitan teile Jumala pääste olemust. Ära pane pead liiva alla ega põgene, sest nii ei saavuta sa midagi. Oled vaid "näo järgi kohtumõistja" (Joh 7:24) ja seetõttu kui Jumala asemik ja see on väga paha. Vt Jk 4:12 Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik - tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja?
5) Jumala juhtimine ja järgimine algab pisiasjadest. Lk 11:9 Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse. Ja saad kala, mitte mao, muna, mitte skorpioni.
Tuleb järgida oma südametunnistust ja püüda selle järgi elada, isegi, kui otsused ja valikud "rumalad" ja "enesele kahjuks olevatena" tunduvad. Jumala igatsus on ju meid juhtida, nii heal kui halval päeval. Aeg-ajalt peaksime ilmselt ka ootama, kui tee ähmane tundub... Issand, kui sina kaasa ei tule, siis meie ei lähe!
Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud. Oma rabelemine nagunii ju ei aita ja kui oleme ükskord tajunud, et ilma Temata ei suuda me midagi teha, ju siis muutuks ka meie vajadus Temast sügavamalt kinni hoida ja Tema Sõna tähele panema hakata.
Ja muidugi see, et kui keegi on äratatud saanud, tuleb seda kogemust jagada koguduse kasvamiseks ja hüvanguks, et ka teised saaksid julgustatud. Igaühel peaks olema midagi, kui kokku tullakse 1Kr 14:26. Ja kui alguses on vaid üksikutel, siis küll see tuli ja igatsus levib, kui seda inimlikult lämmatama ei hakata. Ja vaid nii saab ihu üles kasvada armastuses Ef 4:16.
Oh olgu Issand armuline!
PS. Ristija Johannesel ei olnud mingit kahtlust, kes on Jeesus ja milleks ta tuli. Ta oli ju kogenud ja näinud, kuidas Isa ise Jeesuse kohta tunnistust andis. Pigem teadis prohvet, et tema päevad on loetud ja tal oli vaja oma jüngrid Jeesusele üle anda (Tema peab kasvama, mina pean kahanema). Mis parem viis seda teha, kui läkitada need jüngrid ise Jeesuselt küsima (oled sina see või peame teist ootama?), pannes nad samas uskuma, et nad oma õpetajale teene osutavad...
laupäev, 6. veebruar 2010
Ihust ja üksikisikust
Ef 1:22 ja ta (Jumal Isa) alistas tema (Kristuse) jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, 23kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.
See on auline salm ja tegelikult on terve peatükk auline ja väeline. Räägitakse sellest, millised rikkused on meil Kristuses. Kunagi oli vist lausa selline raamatukenegi "Temas", mis sellest peatükist rääkis. Ma ei mäleta, milline oli selle raamatu rõhuasetus, kas need õnnistused arvati olevat individuaalselt üksikisikule või rõhutati seal ka koguduse osadust. Igal juhul annab 1. peatüki lõpp ammendava vastuse. Kõik need õnnistused, millest eespool juttu on, kogu see meelevald, mis Kristusele kuulub ja mida Ta omadega jagada tahab, kuulub KOGUDUSELE, kes on tema (Kristuse) ihu.
Ilmselt on kogudus siin läinud ühiskonna nägu, sest kogudusest kui ihust me eriti tänapäeval ei kuule. Pigem ikka, et "mine kambrisse ja sule uks". Korporatiivne identiteet jääb sinna kohvilaua osadusse pigem. Seal selgub, kes on kes ja kes kellega käib.
Ma avastasin jahmatusega, et ilmselt on üles kasvanud terve põlvkond minuealisi (st 40+/-5 aastaseid), kes tunnistavadki usuelu vaid üksikisiku kontekstis. Kui öelda, et korporatiivne kriis nõuab korporatiivset lahendust ja ühispalvet, kukuvad need sõnad tühjusesse. Oma osa on siin kindlasti ka valdavalt eelmise sajandi suurel õpetajal, kes aegajalt saare pealt päälinnas õpetamas käis.
Minul pole vist au teda kuulda olnud, aga keegi, kes ta jalge ees on istunud, ütleb tema kohta nii: "Aeg-ajalt tuligi Hiiu saare pealt Tallinna mees ... ja ütles, et te pole veel seda õiget asja kätte saanud ja et otsige aga muudkui edasi. Õige asi tema esituses jäi aga ikka kaugeks ja püüdmatuks. Kas ta ise selle kätte oli saanud või mitte, jäi samuti hämaraks. Aga niipalju teadis ta küll et meie veel ei ole õieti midagi kätte saanud." Kuna me oleme kõik pärist oma "lapsepõlvest", siis unistabki nimetatud põlvkond veel tänapäeval sinilinnust, kes on kauge ja püüdmatu ning suhtub umbusklikult igaühesse, kes väidab end midagi tunnetavat. Pole ju võimalik, sest "õige asi" on kättesaamatu. Peab olema, sest nii on harjutud.
Seesama mees julgustab ka vaid Jumalaga suhtlema, kui su ellu tuleb "prügi". Põhjused on head ja üllad:
1) teisi inimesi ei tohi sina mitte oma prügiga määrida,
2) vaid Jumalale tunnistades ei saa keegi teine teada ja pole keelepeksu
3) keegi ei hakka sinu pattu sulle meenutama
Nii ongi igamehel oma Jumal ja oma jumalateenistuse viis. Ja pastor täidab vaid esindusfunktsiooni, justkui peaesineja igapühapäevasel kontsertetendusel. Kogudus saab ju endaga suurepäraselt hakkama. Mismoodi, seda me eriti ei tea ja ei tahagi teada. Ja nii võib vabalt juhtuda, et "Nii palju, kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda." Jr 11:13 Heh, no ei ole mitte midagi uut päikese all. No tõesti ei ole.
Veel ei saa ma sellest aru, et kuidas saab sellise arvamuse juurde jääda, kui innukalt ja südamega Piiblit uurida--Efesose kiri, tähendamissõna viinapuust, elavad kivi ja püha preesterkond, Kolossa kiri, Peetruse kirjad, apostlite teod, Johannese 17, jne jne, kõik need räägivad kollektiivsest identiteedist ja kollektiivsest ühtsusest. Kuidas on see võimalik, et me seda ei märka?
Seepärast võibki kantslist pigem kuulda, kuidas pastor koguduseliikmeid ärgitab Jumalale lähemale minema ja siis üksi välja minema, Jumalariigi üllast tööd tegema, kusjuures vihjatakse samuti, et "te pole õiget asja kätte saanud, pingutage veel, ikka veel ja veel!" Samas peaks ju seesama karjane ise teed näitama, mitte lambaid enda ees ajama kui Jaakob, kes naised ja lapsed Eesaviga kohtumiseks kõige ette rivistas, juhul kui peaks konfliktiks minema (ise jäi ta lemmiknaise ja tema pojaga muidugi viimaseks). Aga ega see karjanegigi koguduseta midagi suuda. Nii et siis jääbki üle vaid õhata ja loota, et "kui ükskord Kalev koju jõuab..." või kui valge laev maabub...
Tegelikult on aga KÕIK juba ju olemas, mida me vajame nii eluks kui jumalakartuseks. 2Pt 1:3Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.
Jeesus on oma vere valanud, saatnud oma Püha Vaimu meie südameisse, on valmistanud meile asemed taevas Jh 14:2, on kutsunud meid püha kutsega enne igavesi aegu 2Tm 1:9. Mis keelab meid selles täiuses elamast? Miks me ei taha neid tõotusi oma ellu ja oma koguduse ellu?
Kallid! Jumal ega Jeesus pole kunagi mõelnud, et seda tööd peaks igaüks üksi tegema. Meelevald, KUIDAS seda tööd üleüldse teha, on antud ju kogudusele, mitte üksikisikule. Ja muide, mul on selle individualistliku lähenemise vastu ka üks väga praktiline argument, mille võib muidugi kohe maha kanda kui emotsionaalse ja teoorias mittepraktiseeritava. 18 aastat tagasi saatis Jumal meie kogudusse umbes 50 vastpöördunut, kuid senised liidrid olid lahkumas teoloogilistele õpingutele. Jumal andis seega enne ärasõitu organiseerida liidrigrupi, kus 50 inimest sai jagatud viide gruppi ja igale määratud 2 grupijuhti. Nende 10 grupijuhiga tegime 1991. a augustis 6-8 tunniseid koolitusi (leerikooli materjalid Piibli põhitõdedest ja ühispalve).
Kui need grupijuhid lõpuks üksi (st suhteliselt ebastabiilse juhtimise all) kogudusse jäid, kuid oma kooskäimisi ei katkestanud, juhtus tihtipeale nii, et kui nad kokku tulid ja põlved maha panid, siis 5-10 minuti jooksul Jumal ilmutas ning kõigil oli teada, mis võitluste või läbikukkumistega keegi oli rinda pistnud eelneva nädala jooksul. Et ükski neist ilusaist kolmest punktist ei maksnud Jumala ees, kui Kristuse ihu toimis kui ihu --kui üks liige kannatab, kannatavad teised liikmed temaga koos. Ja koos saadi kõik asjad Jumala armutrooni ette viia. Ning armastus vaid kasvas ja koos saadi üle mistahes raskustest.
Kujutagem ette, mida selline osadus tänapäeval praktiliselt tähendaks? Seda, et me elaksime üksteisega lähestikku, kannaksime üksteise koormaid ja ei pahanduks üksteise peale. Samuti ei kapseldutaks ega põgenetaks üksteise eest, vaid jagataks seda, mis on südamel ja ei kardetaks ka halvakspanu ega tõrjumist, kui see, millega mina võitlen, nii "auline" pole, kui olla võiks. Jumal ju teab, millised "murtud" inimesed me oleme. Probleem on selles, et meie veel ei tea, või ei taha seda teada, meelsamini oleksime kui jaanalinnud, kes ebameeldivuste puhul pea liiva alla peidavad. (vrdl Iiob 39:13-17). Nii võib, aga see pole eriti tark ega viljakas toimlemisviis.
Kui oleksime üksteise vastu ausad ja julgeksime tunnistada üksteisele oma läbikukkumisi ja tõelisi võitlusi, saaksime üsna pea aimu ka sellest, milline meie oma süda on (nõustuksime Jeremijaga, et see on kaval, kuri ja ravimatu Jr 17:9) ning seetõttu suudaksime kohtumõistmiseta kanda ka mistahes teise inimese mistahes suurt pattu--risti alla, kus on tema koht. Ja kogeda andestust ning ühtsust Vaimus.
Miks küll püüame üksteisele muljet jätta, et see usuelu on kui lust ja lillepidu ning mis peaasi, "Hakuna Matata" (No worries, Lion King). Kui see sinu elus tõesti nii on, siis ilmselt elad omatehtud reaalsuses. Piibel tõotab ju oma järgijatele pigem kannatusi ja raskusi, 2Kr 4:9 , kuid vaid Kristuse nime pärast kannatades hingab sinu peal kirkuse Vaim 1Pt 4:14, ei mitte siis, kui omaenese rumaluse pärast kannatad. Me ei tohi elada enesepiisavuses, justkui oleks Jumal meile kõik juba kätte andnud (nii ojektiivselt kui subjektiivselt), kui me usklikuks saime. Sest seda ta ju ei teinud (vähemalt ei suutnud me kõike kohe rakendada ning peame kasvama). Ta tahab anda armu armu peale ja see arm on igal hommikul uus.
Oo, tõuse, kogudus! Vabane mürkidest, mida sinusse pumbatakse. Vabane õpetustest, mis püüavad liikmeid üksteisest lahutada ega toeta ihu ühtsust. Mõista ära oma potentsiaal Kristuse ihuna, jumaliku täiusena, kes KÕIK KÕIGES täidab. Mõista ära see osadus, millega su peigmees sind armastab. Ta tahab oma liikmeid koguda kui kanaema poegi. Ära puikle talle enam vastu, sest aeg on otsa saamas. Tema sõna maksab rohkem kui sinu oma. Ta tahab koguda kõik pillutatud ja nad rahusidemega ühendada. Et kogudus võiks tõusta ja olla oma peigmehe vääriline, viljakas ja auline, rüütatud valgeisse riideisse.
See on auline salm ja tegelikult on terve peatükk auline ja väeline. Räägitakse sellest, millised rikkused on meil Kristuses. Kunagi oli vist lausa selline raamatukenegi "Temas", mis sellest peatükist rääkis. Ma ei mäleta, milline oli selle raamatu rõhuasetus, kas need õnnistused arvati olevat individuaalselt üksikisikule või rõhutati seal ka koguduse osadust. Igal juhul annab 1. peatüki lõpp ammendava vastuse. Kõik need õnnistused, millest eespool juttu on, kogu see meelevald, mis Kristusele kuulub ja mida Ta omadega jagada tahab, kuulub KOGUDUSELE, kes on tema (Kristuse) ihu.
Ilmselt on kogudus siin läinud ühiskonna nägu, sest kogudusest kui ihust me eriti tänapäeval ei kuule. Pigem ikka, et "mine kambrisse ja sule uks". Korporatiivne identiteet jääb sinna kohvilaua osadusse pigem. Seal selgub, kes on kes ja kes kellega käib.
Ma avastasin jahmatusega, et ilmselt on üles kasvanud terve põlvkond minuealisi (st 40+/-5 aastaseid), kes tunnistavadki usuelu vaid üksikisiku kontekstis. Kui öelda, et korporatiivne kriis nõuab korporatiivset lahendust ja ühispalvet, kukuvad need sõnad tühjusesse. Oma osa on siin kindlasti ka valdavalt eelmise sajandi suurel õpetajal, kes aegajalt saare pealt päälinnas õpetamas käis.
Minul pole vist au teda kuulda olnud, aga keegi, kes ta jalge ees on istunud, ütleb tema kohta nii: "Aeg-ajalt tuligi Hiiu saare pealt Tallinna mees ... ja ütles, et te pole veel seda õiget asja kätte saanud ja et otsige aga muudkui edasi. Õige asi tema esituses jäi aga ikka kaugeks ja püüdmatuks. Kas ta ise selle kätte oli saanud või mitte, jäi samuti hämaraks. Aga niipalju teadis ta küll et meie veel ei ole õieti midagi kätte saanud." Kuna me oleme kõik pärist oma "lapsepõlvest", siis unistabki nimetatud põlvkond veel tänapäeval sinilinnust, kes on kauge ja püüdmatu ning suhtub umbusklikult igaühesse, kes väidab end midagi tunnetavat. Pole ju võimalik, sest "õige asi" on kättesaamatu. Peab olema, sest nii on harjutud.
Seesama mees julgustab ka vaid Jumalaga suhtlema, kui su ellu tuleb "prügi". Põhjused on head ja üllad:
1) teisi inimesi ei tohi sina mitte oma prügiga määrida,
2) vaid Jumalale tunnistades ei saa keegi teine teada ja pole keelepeksu
3) keegi ei hakka sinu pattu sulle meenutama
Nii ongi igamehel oma Jumal ja oma jumalateenistuse viis. Ja pastor täidab vaid esindusfunktsiooni, justkui peaesineja igapühapäevasel kontsertetendusel. Kogudus saab ju endaga suurepäraselt hakkama. Mismoodi, seda me eriti ei tea ja ei tahagi teada. Ja nii võib vabalt juhtuda, et "Nii palju, kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda." Jr 11:13 Heh, no ei ole mitte midagi uut päikese all. No tõesti ei ole.
Veel ei saa ma sellest aru, et kuidas saab sellise arvamuse juurde jääda, kui innukalt ja südamega Piiblit uurida--Efesose kiri, tähendamissõna viinapuust, elavad kivi ja püha preesterkond, Kolossa kiri, Peetruse kirjad, apostlite teod, Johannese 17, jne jne, kõik need räägivad kollektiivsest identiteedist ja kollektiivsest ühtsusest. Kuidas on see võimalik, et me seda ei märka?
Seepärast võibki kantslist pigem kuulda, kuidas pastor koguduseliikmeid ärgitab Jumalale lähemale minema ja siis üksi välja minema, Jumalariigi üllast tööd tegema, kusjuures vihjatakse samuti, et "te pole õiget asja kätte saanud, pingutage veel, ikka veel ja veel!" Samas peaks ju seesama karjane ise teed näitama, mitte lambaid enda ees ajama kui Jaakob, kes naised ja lapsed Eesaviga kohtumiseks kõige ette rivistas, juhul kui peaks konfliktiks minema (ise jäi ta lemmiknaise ja tema pojaga muidugi viimaseks). Aga ega see karjanegigi koguduseta midagi suuda. Nii et siis jääbki üle vaid õhata ja loota, et "kui ükskord Kalev koju jõuab..." või kui valge laev maabub...
Tegelikult on aga KÕIK juba ju olemas, mida me vajame nii eluks kui jumalakartuseks. 2Pt 1:3Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.
Jeesus on oma vere valanud, saatnud oma Püha Vaimu meie südameisse, on valmistanud meile asemed taevas Jh 14:2, on kutsunud meid püha kutsega enne igavesi aegu 2Tm 1:9. Mis keelab meid selles täiuses elamast? Miks me ei taha neid tõotusi oma ellu ja oma koguduse ellu?
Kallid! Jumal ega Jeesus pole kunagi mõelnud, et seda tööd peaks igaüks üksi tegema. Meelevald, KUIDAS seda tööd üleüldse teha, on antud ju kogudusele, mitte üksikisikule. Ja muide, mul on selle individualistliku lähenemise vastu ka üks väga praktiline argument, mille võib muidugi kohe maha kanda kui emotsionaalse ja teoorias mittepraktiseeritava. 18 aastat tagasi saatis Jumal meie kogudusse umbes 50 vastpöördunut, kuid senised liidrid olid lahkumas teoloogilistele õpingutele. Jumal andis seega enne ärasõitu organiseerida liidrigrupi, kus 50 inimest sai jagatud viide gruppi ja igale määratud 2 grupijuhti. Nende 10 grupijuhiga tegime 1991. a augustis 6-8 tunniseid koolitusi (leerikooli materjalid Piibli põhitõdedest ja ühispalve).
Kui need grupijuhid lõpuks üksi (st suhteliselt ebastabiilse juhtimise all) kogudusse jäid, kuid oma kooskäimisi ei katkestanud, juhtus tihtipeale nii, et kui nad kokku tulid ja põlved maha panid, siis 5-10 minuti jooksul Jumal ilmutas ning kõigil oli teada, mis võitluste või läbikukkumistega keegi oli rinda pistnud eelneva nädala jooksul. Et ükski neist ilusaist kolmest punktist ei maksnud Jumala ees, kui Kristuse ihu toimis kui ihu --kui üks liige kannatab, kannatavad teised liikmed temaga koos. Ja koos saadi kõik asjad Jumala armutrooni ette viia. Ning armastus vaid kasvas ja koos saadi üle mistahes raskustest.
Kujutagem ette, mida selline osadus tänapäeval praktiliselt tähendaks? Seda, et me elaksime üksteisega lähestikku, kannaksime üksteise koormaid ja ei pahanduks üksteise peale. Samuti ei kapseldutaks ega põgenetaks üksteise eest, vaid jagataks seda, mis on südamel ja ei kardetaks ka halvakspanu ega tõrjumist, kui see, millega mina võitlen, nii "auline" pole, kui olla võiks. Jumal ju teab, millised "murtud" inimesed me oleme. Probleem on selles, et meie veel ei tea, või ei taha seda teada, meelsamini oleksime kui jaanalinnud, kes ebameeldivuste puhul pea liiva alla peidavad. (vrdl Iiob 39:13-17). Nii võib, aga see pole eriti tark ega viljakas toimlemisviis.
Kui oleksime üksteise vastu ausad ja julgeksime tunnistada üksteisele oma läbikukkumisi ja tõelisi võitlusi, saaksime üsna pea aimu ka sellest, milline meie oma süda on (nõustuksime Jeremijaga, et see on kaval, kuri ja ravimatu Jr 17:9) ning seetõttu suudaksime kohtumõistmiseta kanda ka mistahes teise inimese mistahes suurt pattu--risti alla, kus on tema koht. Ja kogeda andestust ning ühtsust Vaimus.
Miks küll püüame üksteisele muljet jätta, et see usuelu on kui lust ja lillepidu ning mis peaasi, "Hakuna Matata" (No worries, Lion King). Kui see sinu elus tõesti nii on, siis ilmselt elad omatehtud reaalsuses. Piibel tõotab ju oma järgijatele pigem kannatusi ja raskusi, 2Kr 4:9 , kuid vaid Kristuse nime pärast kannatades hingab sinu peal kirkuse Vaim 1Pt 4:14, ei mitte siis, kui omaenese rumaluse pärast kannatad. Me ei tohi elada enesepiisavuses, justkui oleks Jumal meile kõik juba kätte andnud (nii ojektiivselt kui subjektiivselt), kui me usklikuks saime. Sest seda ta ju ei teinud (vähemalt ei suutnud me kõike kohe rakendada ning peame kasvama). Ta tahab anda armu armu peale ja see arm on igal hommikul uus.
Oo, tõuse, kogudus! Vabane mürkidest, mida sinusse pumbatakse. Vabane õpetustest, mis püüavad liikmeid üksteisest lahutada ega toeta ihu ühtsust. Mõista ära oma potentsiaal Kristuse ihuna, jumaliku täiusena, kes KÕIK KÕIGES täidab. Mõista ära see osadus, millega su peigmees sind armastab. Ta tahab oma liikmeid koguda kui kanaema poegi. Ära puikle talle enam vastu, sest aeg on otsa saamas. Tema sõna maksab rohkem kui sinu oma. Ta tahab koguda kõik pillutatud ja nad rahusidemega ühendada. Et kogudus võiks tõusta ja olla oma peigmehe vääriline, viljakas ja auline, rüütatud valgeisse riideisse.
Nõnda, nagu Noa päevad olid...
Just nii pidavat olema Inimese Poja taastulek... nõnda, nagu Noa päevad olid... Lk 17:27 nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik. Mitte, et abiellumises või söömises/joomises eneses midagi taunimisväärset oleks. Pigem on see lihtsalt viide sellele, et inimesed elasid "oma elu", inglise keeles on üks hea väljend: "Business as usual". Mt 24:39 lisab: ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära -, nõnda on ka Inimese Poja tulemine.
No aga miks siis ei taibanud? Kas Jumal oli ülekohtune? 1Pt 3:20 lisab tollaste inimeste kohta: kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed - see tähendab kaheksa hinge - veest päästeti. Arvutuste kohaselt oli neil lausa 120 aastat aega vaadata, kuidas Noa laeva ehitab --Ikka igal hommikul üles ja koos poegadega hiigelkonstruktsiooni püsti panema. Piiblis seda otsesõnu pole, aga kõik filmid ja ppk materjalid kirjeldavad ka seda mõnitamist, mis selle ehitustööga kaasas käis. -- Mis vihm? Mis vesi? Sellist asja pole varem olnud! Noa, sa peaksid natuke vabamalt võtma ja elust rõõmu tundma! Segi oled läinud või? Mis karistus?! Mille eest? Mis Jumal? Kus? Vaata ja näe, teda pole ju olemas!
Aga Noa ehitas. Koos naise, poegade ja miniatega. Sest Issand oli Temaga rääkinud. Nii sellest, et patu mõõt oli täis saanud, kui sellest, mismoodi võib sellest hukatusest pääseda (vt 1 Mo 6:11-14). Ehk Jumala asjad olid Noale ILMUNUD (st ilmutatud) ja miski ei suutnud teda sellelt teelt kallutada.
Mõnes mõttes oli Noal kergem kui kasvõi Jeesusel, sest tol ajal ei olnud veel institutsioone, kes oleksid Jumalaga suhtlemisest teinud oma ainuõigusliku privileegi. Paar päeva tagasi nõudis laps Gibsoni filmi vaatamist. Vaatasimegi. Ega ta palju ei jaksanud, aga mõnda kohta siiski. Mind hämmastas seal see iseenesestmõistetavus ja suur "usk õigusesse", mis vaimulikul eliidil oli, kui nad verisekspekstud Jeesust küsitlesid tema "kuritegude" kohta. KUIDAS SA JULGED NII ÜTELDA?! Jeesuse vastus: Tõesta, et öeldu paha on! Ega Jeesus rohkem ei vaevu eriti selgitama ka midagi, sest pole mõtet. Kui nad siiani pole alistunud meeleparandussõnumile, siis ei aita miski. Ei aita lõpuks ka mitte see, kui templi eesriie kaheks käriseb ja kõige püham paik maavärina tagajärjel avalikuks saab. Meelt parandavad vaid röövel ja rooma sõdur. Jumala suuri asju (Sõna, tunnetus, meelevald) vaid iseenda monopoliks pidades said need samad asjad nende vaenlasteks ja takistasid pääsemist (loe 1Kr 14:36 ja edasi kuni s38) Aga see selleks. Tagasi Noa juurde.
Et samamoodi saab siis olema Jeesuse taastulek ja et seda mõista ja selles reaalsuses elada, on vaja ilmutust. Mäletan, et see evangeeliumite kirjakoht Noast sai mulle väga elavaks kord Rootsis, kui elasin suvel kiriku katusekambris ja pika põuaperioodi järel hakkas vastu laupäeva ööd sadama ja ei jätnudki järele terve päev. Plekkkatus andis kindlasti oma osa, kuid mäletan siiani, kuidas minusse tuli paanika, et "nüüd hakkabki peale". See tunnetus jäi kusagile südamesse ja meenub aeg ajalt suurte sadude ajal.
Täna hommikul, kui sõnum Noast taas mu südamesse tõusis ja ma oma südant ausalt "läbi katsusin", siis avastasin, et ega ma seda taastulekut päris sügaval südames ikka ise ka ei usu. Ma elan pigem selle tänapäeva elu reaalsuses "Söögem ja joogem, sest homme me sureme!" Js 22:13 Ka Paulus väidab sama väljendit kasutades, et kogu tema töö oleks tühine, kui surnuid ei äratataks. 1Kr 15:32. Praktiliselt elan selles reaalsuses, et "manjana!" Sest kui ma TÕELISELT usuksin, et Jeesus tuleb õige pea tagasi ja et isegi kui tema tulemine viibib, siis iga hetk võib olla Su elus viimane ja kui Jeesuse veri ei ole Sinu patuvõlga tasunud või kui oled iseeneselegi ootamatult selle kalli vere jalge alla trampinud, siis pead igaviku veetma ilma Jumalata. Lõputuna näiv valikuvõimalus ja -vabadus, mida meile tavaelus pakutakse (small, medium, tall, caff-decaff jne- You've got mail), ei kesta igavesti.
Me peame valgust, soojust ja headust iseenesestmõistetavaks, justkui default setting-uks. Tegelikkuses on need Jumala atribuudid ja kui Jumal need ära võtab, siis on pilkane pimedus ja saatana meelevald, otsatu kurjus ja otsatu õudus. Ei taha kedagi hirmutada, aga siinkohal üks minu meelest väga mõtlemapanev link sellest, mis sel juhul saama hakkab. Kusjuures ka selle mp3 sõnumi mõte pole kedagi hirmutada, vaid julgustada oma suhted Jumalaga korda seadma. http://media.ihop.org.s3.amazonaws.com/ac714696-d988-4cd6-a5c8-f5c109892d94.mp3
Mõtlesin, et kui ma tegelikkuses (st sügaval südames) ka usuksin, siis ma ju elaksin teistmoodi, eriti oma suhetes kaasinimestega. Ma ei hämaks enam, kui küsitaks, miks ma nii palju alla olen võtnud, et kas mul on uus mees?! Ma siis ju tunnistaksin JULGUSEGA, et eks see üks suur Jumala arm ja ime ole, kuigi mina ise veel oma himudes siplen (vt Himudest ja pühitsusest). Ja teeksin seda mitte ainult kiriku seinte vahel, kus see pigem hooplemisena tundub, vaid igal ajal, olgu hetk sobiv või ebasobiv.
Kui paljud meist kristlastest on mõistnud seda, et vahimehe kohustus (Hesekiel 33) pole mitte ainult Vana Testamendi prohvetite ülesanne, vaid maksev ka tänapäeval?! Et meie käest nõutakse nende verd, keda me pole hoiatanud, et nad oma jumalatuilt teilt pöörduksid? Nt Paulus ütleb Efesose koguduse vanematele, et ta on süüta nende verest, sest "ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist." Ap 20:27 No ja mida muud ütleb Jeesuski väites, Mt 10:32 Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. (vt ka Lk 12:8). Et nii inimeste kui inglite ees tunnistatakse sind omaks, kui oled saanud ilmutuse Issandast ja mõistad temas oleva elu reaalsust. Sest niisama, omast jõust tunnistades need asjad ei toimi, võime end lõhki tunnistada, aga vilja sellel ei oleks. "Ja osaduseta Jumalaga on kõik, mis teeme neetud" (Meetilk)
Ma tegelikult tean seda, mida "patuvalu hingede pärast" tähendab. Mäletan seda tunnet või tunnetust, kui see emotsioon või täpsemalt reaalsus sind endasse haarab. Siis loksuvad tõesti kõik asjad paika ja pole küsimustki, kes su elu juhib. Siis on lihtne 3 tundi järjest palvetada (tol ajal isegi põlvedel), sest "õli voolab". Jeesus on kohal ning palved jõuavad armu aujärje ette, mitte ei kuku kolinal laest tagasi alla.
See vaene inimlaps on isegi nii nõder, et ta ka uskuda ise ei saa ega suuda. Ka see on Jumala tegu meie sees, kui ta meile usku annab. Ainus, mille eest meie saame hoolitseda, on see, et meil oleks pidev janu... nälg ja janu Jumala järele. See eeldab oma kaevatud kaevudest (mille vesi nagunii roiskunud on) vabanemist, loobumist nii oma õigusest kui ka hingehaavadest ja vaid kogu lootuse panemist Jumalale. Ja patuse loomuse jaoks on see raskeim asi maailmas. (vt Vägvisare, kuidas kogeda janu)
Issand, ärata mind üles sellest unest. Ilmuta end, oma suurust, oma vägevust, oma ilu ja armastusväärsust! Tee oma Sõna väga elavaks, et me ei elaks enam oma himude järgi, vaid võiksime Sind tähele panna ja järgida. Ava me südame silmad, et me näeksime, mis lootus see on, milleks sa meid oled kutsunud. Aita meid elada selle kutse vääriliselt, et me kuidagi ei osutuks kõlbmatuks nagu Eesav. Aita meid, sest me ise ei suuda ilma Sinuta midagi! Aamen.
No aga miks siis ei taibanud? Kas Jumal oli ülekohtune? 1Pt 3:20 lisab tollaste inimeste kohta: kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed - see tähendab kaheksa hinge - veest päästeti. Arvutuste kohaselt oli neil lausa 120 aastat aega vaadata, kuidas Noa laeva ehitab --Ikka igal hommikul üles ja koos poegadega hiigelkonstruktsiooni püsti panema. Piiblis seda otsesõnu pole, aga kõik filmid ja ppk materjalid kirjeldavad ka seda mõnitamist, mis selle ehitustööga kaasas käis. -- Mis vihm? Mis vesi? Sellist asja pole varem olnud! Noa, sa peaksid natuke vabamalt võtma ja elust rõõmu tundma! Segi oled läinud või? Mis karistus?! Mille eest? Mis Jumal? Kus? Vaata ja näe, teda pole ju olemas!
Aga Noa ehitas. Koos naise, poegade ja miniatega. Sest Issand oli Temaga rääkinud. Nii sellest, et patu mõõt oli täis saanud, kui sellest, mismoodi võib sellest hukatusest pääseda (vt 1 Mo 6:11-14). Ehk Jumala asjad olid Noale ILMUNUD (st ilmutatud) ja miski ei suutnud teda sellelt teelt kallutada.
Mõnes mõttes oli Noal kergem kui kasvõi Jeesusel, sest tol ajal ei olnud veel institutsioone, kes oleksid Jumalaga suhtlemisest teinud oma ainuõigusliku privileegi. Paar päeva tagasi nõudis laps Gibsoni filmi vaatamist. Vaatasimegi. Ega ta palju ei jaksanud, aga mõnda kohta siiski. Mind hämmastas seal see iseenesestmõistetavus ja suur "usk õigusesse", mis vaimulikul eliidil oli, kui nad verisekspekstud Jeesust küsitlesid tema "kuritegude" kohta. KUIDAS SA JULGED NII ÜTELDA?! Jeesuse vastus: Tõesta, et öeldu paha on! Ega Jeesus rohkem ei vaevu eriti selgitama ka midagi, sest pole mõtet. Kui nad siiani pole alistunud meeleparandussõnumile, siis ei aita miski. Ei aita lõpuks ka mitte see, kui templi eesriie kaheks käriseb ja kõige püham paik maavärina tagajärjel avalikuks saab. Meelt parandavad vaid röövel ja rooma sõdur. Jumala suuri asju (Sõna, tunnetus, meelevald) vaid iseenda monopoliks pidades said need samad asjad nende vaenlasteks ja takistasid pääsemist (loe 1Kr 14:36 ja edasi kuni s38) Aga see selleks. Tagasi Noa juurde.
Et samamoodi saab siis olema Jeesuse taastulek ja et seda mõista ja selles reaalsuses elada, on vaja ilmutust. Mäletan, et see evangeeliumite kirjakoht Noast sai mulle väga elavaks kord Rootsis, kui elasin suvel kiriku katusekambris ja pika põuaperioodi järel hakkas vastu laupäeva ööd sadama ja ei jätnudki järele terve päev. Plekkkatus andis kindlasti oma osa, kuid mäletan siiani, kuidas minusse tuli paanika, et "nüüd hakkabki peale". See tunnetus jäi kusagile südamesse ja meenub aeg ajalt suurte sadude ajal.
Täna hommikul, kui sõnum Noast taas mu südamesse tõusis ja ma oma südant ausalt "läbi katsusin", siis avastasin, et ega ma seda taastulekut päris sügaval südames ikka ise ka ei usu. Ma elan pigem selle tänapäeva elu reaalsuses "Söögem ja joogem, sest homme me sureme!" Js 22:13 Ka Paulus väidab sama väljendit kasutades, et kogu tema töö oleks tühine, kui surnuid ei äratataks. 1Kr 15:32. Praktiliselt elan selles reaalsuses, et "manjana!" Sest kui ma TÕELISELT usuksin, et Jeesus tuleb õige pea tagasi ja et isegi kui tema tulemine viibib, siis iga hetk võib olla Su elus viimane ja kui Jeesuse veri ei ole Sinu patuvõlga tasunud või kui oled iseeneselegi ootamatult selle kalli vere jalge alla trampinud, siis pead igaviku veetma ilma Jumalata. Lõputuna näiv valikuvõimalus ja -vabadus, mida meile tavaelus pakutakse (small, medium, tall, caff-decaff jne- You've got mail), ei kesta igavesti.
Me peame valgust, soojust ja headust iseenesestmõistetavaks, justkui default setting-uks. Tegelikkuses on need Jumala atribuudid ja kui Jumal need ära võtab, siis on pilkane pimedus ja saatana meelevald, otsatu kurjus ja otsatu õudus. Ei taha kedagi hirmutada, aga siinkohal üks minu meelest väga mõtlemapanev link sellest, mis sel juhul saama hakkab. Kusjuures ka selle mp3 sõnumi mõte pole kedagi hirmutada, vaid julgustada oma suhted Jumalaga korda seadma. http://media.ihop.org.s3.amazonaws.com/ac714696-d988-4cd6-a5c8-f5c109892d94.mp3
Mõtlesin, et kui ma tegelikkuses (st sügaval südames) ka usuksin, siis ma ju elaksin teistmoodi, eriti oma suhetes kaasinimestega. Ma ei hämaks enam, kui küsitaks, miks ma nii palju alla olen võtnud, et kas mul on uus mees?! Ma siis ju tunnistaksin JULGUSEGA, et eks see üks suur Jumala arm ja ime ole, kuigi mina ise veel oma himudes siplen (vt Himudest ja pühitsusest). Ja teeksin seda mitte ainult kiriku seinte vahel, kus see pigem hooplemisena tundub, vaid igal ajal, olgu hetk sobiv või ebasobiv.
Kui paljud meist kristlastest on mõistnud seda, et vahimehe kohustus (Hesekiel 33) pole mitte ainult Vana Testamendi prohvetite ülesanne, vaid maksev ka tänapäeval?! Et meie käest nõutakse nende verd, keda me pole hoiatanud, et nad oma jumalatuilt teilt pöörduksid? Nt Paulus ütleb Efesose koguduse vanematele, et ta on süüta nende verest, sest "ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist." Ap 20:27 No ja mida muud ütleb Jeesuski väites, Mt 10:32 Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. (vt ka Lk 12:8). Et nii inimeste kui inglite ees tunnistatakse sind omaks, kui oled saanud ilmutuse Issandast ja mõistad temas oleva elu reaalsust. Sest niisama, omast jõust tunnistades need asjad ei toimi, võime end lõhki tunnistada, aga vilja sellel ei oleks. "Ja osaduseta Jumalaga on kõik, mis teeme neetud" (Meetilk)
Ma tegelikult tean seda, mida "patuvalu hingede pärast" tähendab. Mäletan seda tunnet või tunnetust, kui see emotsioon või täpsemalt reaalsus sind endasse haarab. Siis loksuvad tõesti kõik asjad paika ja pole küsimustki, kes su elu juhib. Siis on lihtne 3 tundi järjest palvetada (tol ajal isegi põlvedel), sest "õli voolab". Jeesus on kohal ning palved jõuavad armu aujärje ette, mitte ei kuku kolinal laest tagasi alla.
See vaene inimlaps on isegi nii nõder, et ta ka uskuda ise ei saa ega suuda. Ka see on Jumala tegu meie sees, kui ta meile usku annab. Ainus, mille eest meie saame hoolitseda, on see, et meil oleks pidev janu... nälg ja janu Jumala järele. See eeldab oma kaevatud kaevudest (mille vesi nagunii roiskunud on) vabanemist, loobumist nii oma õigusest kui ka hingehaavadest ja vaid kogu lootuse panemist Jumalale. Ja patuse loomuse jaoks on see raskeim asi maailmas. (vt Vägvisare, kuidas kogeda janu)
Issand, ärata mind üles sellest unest. Ilmuta end, oma suurust, oma vägevust, oma ilu ja armastusväärsust! Tee oma Sõna väga elavaks, et me ei elaks enam oma himude järgi, vaid võiksime Sind tähele panna ja järgida. Ava me südame silmad, et me näeksime, mis lootus see on, milleks sa meid oled kutsunud. Aita meid elada selle kutse vääriliselt, et me kuidagi ei osutuks kõlbmatuks nagu Eesav. Aita meid, sest me ise ei suuda ilma Sinuta midagi! Aamen.
Tellimine:
Postitused (Atom)