Siis jalutades tuli veel südamesse, et mida rohkem Jumal teeb mu elus ja ilmutab ja annab, et seda rohkem mõistaksin, kuidas see kõik on Kristuse tõttu, kes ristil rippus ja andis enda, et minus võiks olla uus loodu, uus elu ja ülirohkesti, aare minu sees, kust tuleb kõik ja mis pole minust enesest. Et tunnistaksin Kristusest, kelle tõttu on mul, mis mul on.
Sa ju tead, kuidas ma korduvalt olen Sulle öelnud, kuidas ma isegi uskuda enam ei oska, veel vähem palvetada, võidelda, Jumalat otsida, Sõna lugeda. Ja siis veel kõik muu pikk ja igav nimekiri.
Mõistsin Jumal üldse ei vaatagi, mis pagunid mu õlgadel on või augud. Ta suri minu eest, et anda mulle uus võimalus, uus elu, lihtsalt tasuta mittemillegi eest. (Kuidas on see võimalik?) Armu, et kas tahan võtan vastu või lükkan ära ja käin oma armetutes pagunites ja aukudes edasi.
See siin on üks ülimalt sügav tunnetus Jumalast, Tema pojast Jeesusest Kristusest ja meist, tema järgijatest, mis pärineb ühest kirjast, mille hiljuti sain. Ometi ütleb Paulus, et kui mul oleks kõik tunnetus, ei oleks minust ühtigi, kui mul ei oleks armastust. Ja armastus on tegu. Ja neid tegusid oodatakse meilt iga päev. Kusjuures, siin tuleb väga vahet teha, kas need on nö käsu teod. Löön hommikul silmad lahti ja mõtlen, kuidas ma täna saaksin Jumala armu ära teenida, mida teha, et näida (või tunda end) nii endale kui teistele kasulikuna. Heategevusel on kindlasti oma koht, ohtlikuks muutub see siis, kui me sellest endale oma väärt olemise monumendi püstitame.
Mina räägin siin ühest teistmoodi armastuse teost. See võib olla mida iganes. Üks öeldud sõna, üks ulatatud veeklaas, üks käik kogudusse, kuigi nagu üldse ei tahaks minna. Või ka millegi tegemata jätmine (sapine sõna, mis keele peal on, selle mitte välja ütlemine; vastu mitte löömine, kuigi selleks on hiilgav võimalus). Neid kõiki iseloomustab see, et need teod või neist hoidumine tunduvad tol hetkel sellele inimesele ületamatud ning seda nad ongi, kui Püha Vaim me nõtrustele appi ei tule... See eeldab aga oma võimetuse tunnistamist ning abi palumist. Üks õrn vaimu puudutus, mis tundub liig valus täitmiseks, võib avada kõik uksed. Sest seal teiselpool kuulekust on ootamas aarded, mida varem pole üldse nähtudki.
Naine, kes kaevul kogemata Jeesusega kokku juhtus, ka temale tuli see kutse tegutseda. Nii tore oli alguses jutelda selle Iisraeli õpetajaga, kes talle privaatseid teoloogiatunde andis. Milline erakordne au (juudid ju samaraarlastega muidu räägigi!), nüüd võtab see mees aega ja kusjuures, räägib veel huvitavat juttu ka! See pidu ja pillerkaar lõppes aga naise jaoks järsku, sellel hetkel, kui Jeesus ütleb: "Mine ja too oma mees!" Mida oleks naine võinud teha? Suu kriipsuks kokku pigistada ja ahastava pilguga Jeesusele otsa vaadata? Ja teha seda niikaua, kuni jüngrid tagasi tulid ja selleks korraks (või ka igavesti) võimalus mööda oli lastud? See on üks inimlik võimalus reageerida, kuigi mitte väga ratsionaalne. Tagantjärgi oleks piinlik olnud.. Teine võimalus oleks olnud põgeneda. Jah, olgu, ma lähen ja toon. Ning minema joosta ning enam mitte kunagi oma nägu sinna näidata. Mine tea, ehk luurab see Jeesus seal jälle. Peaks mingi loori katteks näo ette panema, ehk ta siis ei tunne mind ära...
Ja kolmas võimalus oli see, mille valis naine. Tunnistada tõde ja mitte hoolida, mis sellest edasi saab. See on tollel hetkel valusaim lahendus, sest tuleb tunnistada tegelikku olukorda ja pole ju teada, kuidas see mees sellele reageerib. Äkki ta vihastab ning lükkab mu seepeale kaevu, sest ta ei teadnudki varem, millise naisega ta rääkinud oli... Kuid naine tahab terveks saada, ta ei taha enam elada valedes, enesepettuses, köidikutes. Ta otsustab oma tunnetuse panna tegudesse. Ta avab oma suu ja astub vestlusesse, mille tagajärjeks on vabadus, andestus, ülim rõõm.
Ja nii ootab Jeesus meilt igaühelt midagi, mis on meile armas ja tundub oi kui väärtuslik, aga ometi tuleb see loovutada, et saaksime edasi minna. Ja kui oled sellest läbi läinud, siis mõistad, et see, millest kinni hoidsid, ei olnudki väga väärtuslik selle kõrval, mis Jeesusel pakkuda oli. Samas, kui meie tunnetus ja teadmine ei jõua meie käitumisse, siis ei ole tunnetatust mitte vähematki kasu. See on see vana kõnekäänd, et pead kasvavad suureks, aga lihased ja luustik ei jõua järele. Ja nii ei saa joosta võidujooksu ega olla sõjateenistuses kui ustav sõdur sellele, kes on meid sõtta kutsunud.
Nii et nii see paraku või õnneks on, et niipea, kui oleme midagi kogenud, siis tuleb kindlasti selle järel test, kas paneme oma uue arusaama praktikasse, või lihtsalt mediteerime selle üle?! Mõtiskleme ja tunneme kogetavast ligiolust rõõmu ja oleme uhked, et Jumal nii palju on ilmutanud?! Ka Chambers on nendest asjadest kirjutanud Vt 20. veebruar ja 21. veebruar. See viimane lõik küsib Have you ever been carried away for him?- oled sa teinud Tema heaks midagi meeletut, lihtsalt sellepärast, et armastad teda? Lihtsalt selle pärast, et ta koputas õrnalt Su südamele ja Sa lihtsalt TAHTSID kuuletuda. Oo, milliseid rikkusi on Temal siis seejärel Sinule anda. Palju suuremaid ja imelisemaid, kui see, milleni Su omatehtud ilusad ja head teod iialgi küüniksid. (Minu tagasihoidlik kogemus sel teemal Kõik ma annan Jeesusele...).
Aga mitte saadaolevate rikkuste pärast ei peaks me seda tahtma teha ega tegema, vaid lihtsalt sellepärast, et TEMA on meie eest KÕIK andnud. KÕIK, mis tal oli ja mis midagi väärt oli. Tema kätetööd, tema puidust laudu ja toole, neid ei oskaks me hinnata ega oma maailmas nendega midagi peale hakata. Ta hoolitses, et meil oleks midagi igavikulist, mis ulatub üle aja ja ruumi igavikku. Vaid kogetut ja tunnetatut välja elades on meil lootust Temaga seal igavikus koos olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar