Eluallikas

Sooviksin siinkohal jagada ühe kalli inimese kirja, mille täna sain. Olen tänulik Issandale, et Tema teeb jätkuvalt oma head tööd nende sees, kes teda otsivad ja igatsevad. Ning vabastab kõigest, mis Teda ei austa. See on väga auline ja  ükski inimene poleks mu sõbrale ühe öö jooksul suutnud nii palju õpetada ja selliseid sügavusi avada. Tänu olgu Issandale kõige armu eest!

Tere :)

Minu plaanist end distsiplineerida tuli välja unetu öö hoopis. Ma olin nii ärevil, et ei suutnud uinuda, kuulasin isegi rahustavat ülistusmuusikat, aga ei midagi. Uni saabus hommikul. Palvetasin ja mõtisklesin.

Aga keset ööd, ise olin ju ärevil, hakkas rahulik, kindel, tark, selge ja konkreetne hääl mu sees kõnelema ja sellest voolas rahu nagu eilegi kui minu Jumal minuga kõneles. See polnud sugugi tige või ähvardav või sundiv, rõhuv. Rahu oli selles; heldus, mis ajab tõesti meelt parandama.

Jk 3:17 Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta.

Mu palvete peale tuli mu sees rahulik hääl: "Mu laps, mu laps" Muidugi tõusis see vana hirm, et äkki olen hoopis kuradi laps, ahastus kas Jumal räägib minuga või olen jälle mingi pettuse ohvriks langenud. Aga siis tuli, et kurat ei hüüa lapseks kedagi vaid orjaks. Kubjasel on orjad, mitte lapsed.

Mu Jumal kutsub mind oma lapseks. See on kallim, mis võib minuga juhtuda! Jumala armastus on tõeliselt kallis! Mu südames hakkas kõnelema teemal ebajumalad minu elus. Need ei olegi nii hirmsa baali või kuldvasika nägu kui vanasti. Vaid armsa inimese, koera, kooli, Hiiumaa, arvuti, asjade, isegi laulmise nägu.

Kõik tegelikult algas juba varem eelmine kord, kui Issand ilmutas oma heldust mulle ja mind valdas suur rõõm ja ma ainult tahtsin Teda kiita ja tänada. Kuni sain teada, et meie palvegrupis ühel naisel suri isa. Nii oli mul üks silm rõõmus ja teine kurb. Mõtlesin kohe sellele, et ma mitte ei taha mõelda ka sellele, et mu oma ema enam ühel päeval pole. Läksin õue jalutama, et siiski Jumalat kiita ja vaikselt istuda Tema ees. Tee peal leidsin ühe ilusa lihvitud kivi. See oli nii ilus, panin selle tasku, et siis tuppa panna ja alles hoida. Kõndisin edasi ja jõudsin meie tiigi juurde. Veeretasin kivi oma taskus ja äkki tuli minusse: Kas ma oleksin nõus selle kivi tiiki viskama? Muutusin kurvaks, see oli nii ilus kivi ja kuidas nüüd viskan ära. Uuesti, kas ma olen valmis loobuma sellest kallist kivist, et kasuks saada Kristust. Mu ees oli valik, kas Issand või minu ilus kivi. Mõistsin, Issand on ju kallim ja heitsin kivi vette. Kogesin vaimus toimus midagi. Läksin oma lemmikpaika ja kogesin Tema lähedust.

Tagasi tulles tänase öö juurde.
Jumal on. Teda pole keegi loonud. Ta ei ole piiratud ajaga. Ta on igavene. Temast üksi lähtub elu ja iseenese läbi on Ta kõik loonud ja eluõhu andnud. Ülejäänud on kõik loodud olendid, kellel pole iseeneses elu anda. Loodu on küll elu kandja, aga elu enda annab Jumal, kes on eluallikas. Maapealne loodu on kinni surma ja kaduvuse all. Loodu on piiratud aja ja ruumiga. Ebajumalateenistuse ohtlikkus seisneb selles, et kes või mis on inimese ebajumal, selliseks ta ise lõpuks muutub.

Psalm115: 5-8
Nende ebajumalad on hõbe ja kuld,
inimeste kätetöö.
Suu neil on, aga nad ei räägi;
silmad neil on, aga nad ei näe;
kõrvad neil on, aga nad ei kuule;
nina neil on, aga nad ei tunne lõhna;
käed neil on, aga nad ei katsu;
jalad neil on, aga nad ei kõnni;
nende kurk ei kõnele.
Nende sarnaseks saavad nende tegijad
ja kõik, kes nende peale loodavad.

Jumal üksi annab elu, ebajumalad kui loodud aga mitte, nende teenimise tulemus on surm ja kaduvus, mille all kogu loodu on. Küsimus kas ma olen valmis loovutama kõik, mis on saanud meelevalla minu üle, kallimaks kui Jumal ehk ebajumalaks, et KASUKS SAADA KRISTUST ehk ELU.

Arvestades Aabrahami ja Iisaku lugu, Iisak jäi alles, sest Jumalal oli plaan tema elu üle. Ometi pidi Aabraham läbi tegema selle loobumise akti, andma ära Jumalale kõige kallima. Lahti laskma omamise tundest, et Jumal oleks talle eluks, mitte Iisak. Kas ma olen valmis LOOVUTAMA kõik, mis mul on, et kasuks saada Kristust? Kas ma olen valmis elama ilma selleta, mis mul on või nende inimesteta, kes mul on? Kas ma olen valmis LAHTI LASKMA, VABAKS LASKMA KÕIGEST nii elutust kui elavast, loobuma, mitte kinni hoidma? Selles on vabadus. Sa ei kaota oma Iisakuid, aga sa ei ole ka nende külge aheldatud, kui neid enam ei ole. Sest sinu elu lähtub Temast.

Mulle tuli meelde kirjakoht rikkast mehest Luuka 18:18-23 Jeesus palus tal ära müüa kõik ja jagada vaestele ja järgneda talle. Aga rikas sai kurvaks, sest tal oli palju vara. Ma mõistsin Jumalale ei lähe korda, millest ma loobun. Oo Jumal ma loobusin filmist, mida armastasin ja sellest ja tollest. Jumalale ei lähe see korda. Ta ootab, et kõik annaksin ära. Ja Ta läheb oma tahtmises sügavamale. See ei ole see, et ma loobun kõigest, olen puupaljas ja alasti ja näljas jne, et olen nii eraldunud ja pühendunud, vaid ootab, et mu SÜDA EI OLEKS KINNI NEIS ASJUS vaid üksi Temas, kelles ainsana on ELU. Et ma suudan elada nii puuduses kui rikkuses, arvutiga või arvutita, Hiiumaaga või Hiiumaata, armsa inimesega või armsa inimeseta, andidega või andideta, tööga või tööta. Peaasi, et mu süda hoiab kinni ainsast - Issandast.

Ül 3:4 Vaevalt olin neist möödunud, kui ma leidsin tema, keda mu hing armastab. Ma hoidsin teda kinni ega lasknud lahti, kuni olin ta viinud oma ema kotta, selle kambrisse, kes mind oma ihus oli kandnud.

Jumal tahab ka eemaldada suurima ebajumala nimega: MINA, MINU, MULLE, mis on inimkonna surmajuur. See on suur vaenlase vale, et MA EI TAHA JUMALAT. JUMAL ON MU ELUALLIKAS! Kuidas ei peaks ma Teda tahtma... Meil koguduses räägiti ükskord ühest mehest, kes oli olnud Jumala ees igatsedes ja öelnud, et igatseb väga Jumalat. Aga Vaim ütles talle: "Ei sa ei igatse, siis sa teeksid mu tahet, lihtsalt teeksid" Ja see mees tunnistas, et ta tegelikult ei igatse Jumalat ja Vaim sai temaga kohe tegelema hakata. Mina oma rumaluses ja suures igatsuses Jumala järele arvasin, et pean sama tegema, noh tunnistama, et ei tahagi tegelikult Jumalat. Muidugi hakkasin seda ka tegema, sellepärast kirjutasin sulle ennem sinu juurde tulemist nii. Aga mind hakkas see hävitama, hävitama mu usku, mu igatsust Tema järele. Vaim ütles eile mulle hoopis, et ma ei neaks enam. Needus lõppes ristil. Lõpetatud.

Mina pean hoopis rääkima, et tahan Jumalat ja tahan teha Tema tahet ka läbi tunnete ja saepuru pressides, sest tegelikult TAHAN VÄGA ja Issand aitab ju teha Tema tahet, võita patt ja kiusatused, ma suudan Temas! See on ju mu sees! Isegi armastus, mida arvasin, et ei ole. Ta on elu, mu elu, mu elu! Kui jõudsin sellesse tundmisse, siis nägin korraks pilti, kuidas suur müürikivi oma paika läks.

Igavene elu, rahu, rõõm, armastus, õigus, headus, igavene surma puudumine!

Tahan koju!