Siis jalutades tuli veel südamesse, et mida rohkem Jumal teeb mu elus ja ilmutab ja annab, et seda rohkem mõistaksin, kuidas see kõik on Kristuse tõttu, kes ristil rippus ja andis enda, et minus võiks olla uus loodu, uus elu ja ülirohkesti, aare minu sees, kust tuleb kõik ja mis pole minust enesest. Et tunnistaksin Kristusest, kelle tõttu on mul, mis mul on.
Sa ju tead, kuidas ma korduvalt olen Sulle öelnud, kuidas ma isegi uskuda enam ei oska, veel vähem palvetada, võidelda, Jumalat otsida, Sõna lugeda. Ja siis veel kõik muu pikk ja igav nimekiri.
Mõistsin Jumal üldse ei vaatagi, mis pagunid mu õlgadel on või augud. Ta suri minu eest, et anda mulle uus võimalus, uus elu, lihtsalt tasuta mittemillegi eest. (Kuidas on see võimalik?) Armu, et kas tahan võtan vastu või lükkan ära ja käin oma armetutes pagunites ja aukudes edasi.
See siin on üks ülimalt sügav tunnetus Jumalast, Tema pojast Jeesusest Kristusest ja meist, tema järgijatest, mis pärineb ühest kirjast, mille hiljuti sain. Ometi ütleb Paulus, et kui mul oleks kõik tunnetus, ei oleks minust ühtigi, kui mul ei oleks armastust. Ja armastus on tegu. Ja neid tegusid oodatakse meilt iga päev. Kusjuures, siin tuleb väga vahet teha, kas need on nö käsu teod. Löön hommikul silmad lahti ja mõtlen, kuidas ma täna saaksin Jumala armu ära teenida, mida teha, et näida (või tunda end) nii endale kui teistele kasulikuna. Heategevusel on kindlasti oma koht, ohtlikuks muutub see siis, kui me sellest endale oma väärt olemise monumendi püstitame.
Mina räägin siin ühest teistmoodi armastuse teost. See võib olla mida iganes. Üks öeldud sõna, üks ulatatud veeklaas, üks käik kogudusse, kuigi nagu üldse ei tahaks minna. Või ka millegi tegemata jätmine (sapine sõna, mis keele peal on, selle mitte välja ütlemine; vastu mitte löömine, kuigi selleks on hiilgav võimalus). Neid kõiki iseloomustab see, et need teod või neist hoidumine tunduvad tol hetkel sellele inimesele ületamatud ning seda nad ongi, kui Püha Vaim me nõtrustele appi ei tule... See eeldab aga oma võimetuse tunnistamist ning abi palumist. Üks õrn vaimu puudutus, mis tundub liig valus täitmiseks, võib avada kõik uksed. Sest seal teiselpool kuulekust on ootamas aarded, mida varem pole üldse nähtudki.
Naine, kes kaevul kogemata Jeesusega kokku juhtus, ka temale tuli see kutse tegutseda. Nii tore oli alguses jutelda selle Iisraeli õpetajaga, kes talle privaatseid teoloogiatunde andis. Milline erakordne au (juudid ju samaraarlastega muidu räägigi!), nüüd võtab see mees aega ja kusjuures, räägib veel huvitavat juttu ka! See pidu ja pillerkaar lõppes aga naise jaoks järsku, sellel hetkel, kui Jeesus ütleb: "Mine ja too oma mees!" Mida oleks naine võinud teha? Suu kriipsuks kokku pigistada ja ahastava pilguga Jeesusele otsa vaadata? Ja teha seda niikaua, kuni jüngrid tagasi tulid ja selleks korraks (või ka igavesti) võimalus mööda oli lastud? See on üks inimlik võimalus reageerida, kuigi mitte väga ratsionaalne. Tagantjärgi oleks piinlik olnud.. Teine võimalus oleks olnud põgeneda. Jah, olgu, ma lähen ja toon. Ning minema joosta ning enam mitte kunagi oma nägu sinna näidata. Mine tea, ehk luurab see Jeesus seal jälle. Peaks mingi loori katteks näo ette panema, ehk ta siis ei tunne mind ära...
Ja kolmas võimalus oli see, mille valis naine. Tunnistada tõde ja mitte hoolida, mis sellest edasi saab. See on tollel hetkel valusaim lahendus, sest tuleb tunnistada tegelikku olukorda ja pole ju teada, kuidas see mees sellele reageerib. Äkki ta vihastab ning lükkab mu seepeale kaevu, sest ta ei teadnudki varem, millise naisega ta rääkinud oli... Kuid naine tahab terveks saada, ta ei taha enam elada valedes, enesepettuses, köidikutes. Ta otsustab oma tunnetuse panna tegudesse. Ta avab oma suu ja astub vestlusesse, mille tagajärjeks on vabadus, andestus, ülim rõõm.
Ja nii ootab Jeesus meilt igaühelt midagi, mis on meile armas ja tundub oi kui väärtuslik, aga ometi tuleb see loovutada, et saaksime edasi minna. Ja kui oled sellest läbi läinud, siis mõistad, et see, millest kinni hoidsid, ei olnudki väga väärtuslik selle kõrval, mis Jeesusel pakkuda oli. Samas, kui meie tunnetus ja teadmine ei jõua meie käitumisse, siis ei ole tunnetatust mitte vähematki kasu. See on see vana kõnekäänd, et pead kasvavad suureks, aga lihased ja luustik ei jõua järele. Ja nii ei saa joosta võidujooksu ega olla sõjateenistuses kui ustav sõdur sellele, kes on meid sõtta kutsunud.
Nii et nii see paraku või õnneks on, et niipea, kui oleme midagi kogenud, siis tuleb kindlasti selle järel test, kas paneme oma uue arusaama praktikasse, või lihtsalt mediteerime selle üle?! Mõtiskleme ja tunneme kogetavast ligiolust rõõmu ja oleme uhked, et Jumal nii palju on ilmutanud?! Ka Chambers on nendest asjadest kirjutanud Vt 20. veebruar ja 21. veebruar. See viimane lõik küsib Have you ever been carried away for him?- oled sa teinud Tema heaks midagi meeletut, lihtsalt sellepärast, et armastad teda? Lihtsalt selle pärast, et ta koputas õrnalt Su südamele ja Sa lihtsalt TAHTSID kuuletuda. Oo, milliseid rikkusi on Temal siis seejärel Sinule anda. Palju suuremaid ja imelisemaid, kui see, milleni Su omatehtud ilusad ja head teod iialgi küüniksid. (Minu tagasihoidlik kogemus sel teemal Kõik ma annan Jeesusele...).
Aga mitte saadaolevate rikkuste pärast ei peaks me seda tahtma teha ega tegema, vaid lihtsalt sellepärast, et TEMA on meie eest KÕIK andnud. KÕIK, mis tal oli ja mis midagi väärt oli. Tema kätetööd, tema puidust laudu ja toole, neid ei oskaks me hinnata ega oma maailmas nendega midagi peale hakata. Ta hoolitses, et meil oleks midagi igavikulist, mis ulatub üle aja ja ruumi igavikku. Vaid kogetut ja tunnetatut välja elades on meil lootust Temaga seal igavikus koos olla.
Kuvatud on postitused sildiga Allumine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Allumine. Kuva kõik postitused
teisipäev, 11. mai 2010
teisipäev, 17. november 2009
Lihtne usk alistub autoriteedile
Matteuse evangeeliumis 8. peatükis on lugu, kus Jeesus kohtab väepealikku, kes palub talt oma poja tervendamist. Kohtumise lõpus ütleb Jeesus, et sellist usku pole ta ka Iisraelis mitte leidnud. Milles siis seisnes väepealiku usk? Ta ütles Jeesusele: „Ütle ainult Sõna, siis mu poiss paraneb. Sest ma isegi olen inimene valitsuse all ja minu käsu all on sõjamehi. Ja kui ma ütlen ühele: Mine! Siis ta läheb ja teisele: Tule! Siis ta tuleb ja oma orjale: tee seda! Siis ta teeb“. Näeme, et see väepealik oli oma teenistuses ühe asja väga selgeks saanud ning tunnetas, et samasugune asi toimib ka Jumala riigis. Nimelt, kus on (riigi)kord, seal on käsuliin. Ühelt poolt annab see juhile võimaluse juhtida ja suunata (mida või keda sa juhid, kui keegi ei allu), teisalt aga kaitseb allujat ja piirab tema vastutust sellega, mis temale on usaldatud. Nagu väepealik õigesti mõistis, valitseb samasugune kord ka jumalariigis, nii vaimumaailmas kui tegelikult ka koguduses. Kui seda mõistame ja sellele allume, võib Jeesus ka meie suurest usust rõõmu tunda.
Heebrea kirja 13. peatükist 17. salmist loeme: "Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda tööd rõõmuga, mitte ägades, sest sellest poleks teile kasu!" Ühelt poolt tuuakse siin alistumise vajaduse põhjenduseks see, et juhtidel on ülisuur vastutus. Nad valvavad meie hingi ja peavad ühel päeval aru andma, kuidas nad sellega toime on tulnud. Ilmaliku juhina pean vähemalt kord aastas arenguvestluse käigus oma juhile aru andma, kuidas ma oma alluvaid olen suunanud ja mulle antakse tagasisidet, mida edasi ja kuidas paremini saaks. Samas pean andma jooksvalt aru, kui tekivad mingid probleemid. Minu juht jälgib mind ja nõuab aru.
Täpselt samamoodi on Jumala riigis. Issand on juhtidele usaldanud oma karja, kõik oma lambad, ja ta hoolib oma karjast. Ja tema on hea karjane, kes kutsub ka oma järgijaid olema head karjased (1 Pe 5: 1-5). Kui ma siinkohal räägin juhtidest, siis ei mõtle ma ainult kogudusevanemaid, kellest Peetrus räägib. Tegelikult on ju karjased ka need, kelle hoolde on usaldatud kasvõi ükski lammas, ehk siis lapsevanemad, grupi- ja ülistusjuhtidest rääkimata. Isegi koori liige juhib ju kogudust ülistusse ning on seetõttu juht (küll koorijuhi, muusikajuhi jne meelevalla all). Juhil aga, mistahes tasemel ta ka poleks, on vastutus. Ja tasu on Ülemkarjase käes. Kui tema ilmub, siis annab ta ustavatele närtsimatu pärja. Võibolla võiks diskuteerida, et ilmalik juht peab sagedamini aru andma, et justkui Jumal oleks oma juhid unustanud. Aga ei ole ju! Palves saab tagasisidet oma juhtimisele kasvõi igapäevaselt. Häda meile, kui me sellise arenguvestluse võimalust ise piisavalt tõsiselt ei võta.
Teisalt on siin He 13:17 kutsutud juhitavaid üles alistuma. Minu meelest on see väga tugev sõna. Tõstan käed ja annan alla! Ehk lõpetan siblimise ja kuuletun. See on minule kaitseks Jumalalt, sest ise ja üksi jumalariigis toimetada on liiga ohtlik ja eksimine pea vältimatu. Allumine annab mulle lisatagatise ehk siis kui mina siiralt kuuletudes olen ikkagi rappa läinud, nõutakse selle eest aru Jumala kohtujärje ees minu juhilt. Minult muidugi ka mu tegude eest, kuid juht vastutab selle eest, kuidas ta mind juhtinud, toitnud ja suunanud on. Ja see on väga suur, ülisuur vastutus. Seega, nagu Heebrea kiri ütleb, ei tohi ma olla takistuseks selles protsessis oma allumatuse, kibestumise ja isepäisusega. "Et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates". Seega, siin ei ole meid ju üles kutsutud arvustama oma juhtide tegusid, et kui ma lõpuks oma psühho- või mingi muu analüüsi järel jõuan järeldusele, et ma vist ikka olen nendega nõus, siis noh enam vähem olen nõus. Alistumine tähendab seda, et olen kogu südamest nõus sellega, kuidas mind juhitakse ja lasen Jumalal sekkuda, kui Tema seda õigeks peab.
Aga mis siis, kui juhid eksivad? Oleme ju inimestena kõik eksinud ja eksime ilmselt ka edaspidi. Jakoobus manitseb 3. peatüki alguses, et õpetajad saavad seda suurema nuhtluse. Ehk minu meelest hoiatatakse siin, et Sõna jagamine ei ole mingi kerge teema ja eksimine on väga kerge tulema. Aga ju on siis ka arm ülirohke, kui seda vaid vastu osatakse võtta.
Samas kuidas peaksin alluvana suhtuma sellesse, kui ma arvan teadvat, et mu juht eksib? Usun, et siis on see sügavalt minu juhi ja Jumala vaheline asi (või minu juhi otsese juhi vastutus). Mina alluvana ei tohi sellest teha oma probleemi, muidu ma ei laseks Jumalal olla Jumal, nö ukerdaksin Jumala ja juhi vahel oma kibeduse, tagarääkimise ja mille kõik muuga. Samas lahkuksin Jumalast seatud kaitsva vihmavarju alt ja tühistaksin ise selle kaitse, mis Heebrea 13:17 tõotab. Sellisel juhul vabastab Jumal mu juhi vastutusest minu hinge valvata või täpsemalt, juht ei saaks seda parima tahtmisegi juures teha, sest ma ise käin oma südame teedel ja täiesti teadlikult trotsin jumalikku autoriteeti ning hakkan Jumalale vastu.
1 Sa raamatus on lugu sellest, kuidas rahva juhid astusid avalikult vastu Jumalale. Eli pojad olid kõlvatumad ja teenisid iseennast ja toitsid end parimaga ohvrilihast, sellega, mis oleks pidanud Jumalale kuuluma. Ja see oli suur ebaõiglus. Ja Jumal teadis ja nägi. Aga ei sekkunud. Vähemalt mitte kohe, kui rahva roaohvriga nii toimiti. Läks aastaid, enne kui tuli Jumala karistus ja siis oli see lõplik. Täielik häving. Kummatigi ei leia me, et ühelgi iisraeliidil oleks tulnud pähe küsitleda, "hmmm, see roaohver nüüd küll Jumalani ei jõua, kui selliseid protseduurireegleid rikutakse. Ma arvan, et ma isegi ei peaks enam siia templisse tulema. Ma peaksin kuskile mujale ohverdama minema, kuskile, kus on ikka see "puhas värk", mitte nagu see meie oma." Rahvalt nõudis Jumal ikkagi allumist ja ainult nii sai Tema tuua oma lahenduse, kui aeg täis sai.
Me teame ju, et see taevas ja maa lõppevad kord ära. Siis näeme Jumala vägevat kätt ja avalikuks tuleb kõik see, mis siiani varjul on olnud. Siis nõutakse meilt aru ka selles osas, kuidas me oma juhtidele kuuletunud oleme. Koguduses on Issand seadnud theokraatia ehk Jumala valitsuse, mitte demokraatia (enamus otsustab). Praktiliselt tähendab see seda, et Jumal on see, kes otsustab, mismoodi elu koguduses käib. TEMA on seadnud, ühed apostliteks, teised prohveteiks ja nii edasi. Tema ju ei küsi, kas ma tohin, kallis kogudus, teha nüüd seda või teist. See, et me Jumala vägevat kätt iga päev ei näe, ei tähenda veel, et seda olemas pole või et Ta ühel päeval seda ilmutada ei kavatse.
Jeesus küsib, kas Inimese poeg leiab usku maa pealt, kui ta tagasi tuleb... See on imelik küsimus arvestades, et usklike arv kasvab pidevalt, jumalateenistused muutuvad järjest tarbijasõbralikumaks ning hooned ilusamaks. Ja ikkagi, 2000 aastat tagasi vaatas ta meie peale ja küsis, kas ta üldse usku leiab? Võib-olla on põhjuseks ka see, et oleme unustanud alistuda jumalikule autoriteedile koguduses ja ka väljaspool seda. Lihtne usk alistub autoriteedile.
Heebrea kirja 13. peatükist 17. salmist loeme: "Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda tööd rõõmuga, mitte ägades, sest sellest poleks teile kasu!" Ühelt poolt tuuakse siin alistumise vajaduse põhjenduseks see, et juhtidel on ülisuur vastutus. Nad valvavad meie hingi ja peavad ühel päeval aru andma, kuidas nad sellega toime on tulnud. Ilmaliku juhina pean vähemalt kord aastas arenguvestluse käigus oma juhile aru andma, kuidas ma oma alluvaid olen suunanud ja mulle antakse tagasisidet, mida edasi ja kuidas paremini saaks. Samas pean andma jooksvalt aru, kui tekivad mingid probleemid. Minu juht jälgib mind ja nõuab aru.
Täpselt samamoodi on Jumala riigis. Issand on juhtidele usaldanud oma karja, kõik oma lambad, ja ta hoolib oma karjast. Ja tema on hea karjane, kes kutsub ka oma järgijaid olema head karjased (1 Pe 5: 1-5). Kui ma siinkohal räägin juhtidest, siis ei mõtle ma ainult kogudusevanemaid, kellest Peetrus räägib. Tegelikult on ju karjased ka need, kelle hoolde on usaldatud kasvõi ükski lammas, ehk siis lapsevanemad, grupi- ja ülistusjuhtidest rääkimata. Isegi koori liige juhib ju kogudust ülistusse ning on seetõttu juht (küll koorijuhi, muusikajuhi jne meelevalla all). Juhil aga, mistahes tasemel ta ka poleks, on vastutus. Ja tasu on Ülemkarjase käes. Kui tema ilmub, siis annab ta ustavatele närtsimatu pärja. Võibolla võiks diskuteerida, et ilmalik juht peab sagedamini aru andma, et justkui Jumal oleks oma juhid unustanud. Aga ei ole ju! Palves saab tagasisidet oma juhtimisele kasvõi igapäevaselt. Häda meile, kui me sellise arenguvestluse võimalust ise piisavalt tõsiselt ei võta.
Teisalt on siin He 13:17 kutsutud juhitavaid üles alistuma. Minu meelest on see väga tugev sõna. Tõstan käed ja annan alla! Ehk lõpetan siblimise ja kuuletun. See on minule kaitseks Jumalalt, sest ise ja üksi jumalariigis toimetada on liiga ohtlik ja eksimine pea vältimatu. Allumine annab mulle lisatagatise ehk siis kui mina siiralt kuuletudes olen ikkagi rappa läinud, nõutakse selle eest aru Jumala kohtujärje ees minu juhilt. Minult muidugi ka mu tegude eest, kuid juht vastutab selle eest, kuidas ta mind juhtinud, toitnud ja suunanud on. Ja see on väga suur, ülisuur vastutus. Seega, nagu Heebrea kiri ütleb, ei tohi ma olla takistuseks selles protsessis oma allumatuse, kibestumise ja isepäisusega. "Et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates". Seega, siin ei ole meid ju üles kutsutud arvustama oma juhtide tegusid, et kui ma lõpuks oma psühho- või mingi muu analüüsi järel jõuan järeldusele, et ma vist ikka olen nendega nõus, siis noh enam vähem olen nõus. Alistumine tähendab seda, et olen kogu südamest nõus sellega, kuidas mind juhitakse ja lasen Jumalal sekkuda, kui Tema seda õigeks peab.
Aga mis siis, kui juhid eksivad? Oleme ju inimestena kõik eksinud ja eksime ilmselt ka edaspidi. Jakoobus manitseb 3. peatüki alguses, et õpetajad saavad seda suurema nuhtluse. Ehk minu meelest hoiatatakse siin, et Sõna jagamine ei ole mingi kerge teema ja eksimine on väga kerge tulema. Aga ju on siis ka arm ülirohke, kui seda vaid vastu osatakse võtta.
Samas kuidas peaksin alluvana suhtuma sellesse, kui ma arvan teadvat, et mu juht eksib? Usun, et siis on see sügavalt minu juhi ja Jumala vaheline asi (või minu juhi otsese juhi vastutus). Mina alluvana ei tohi sellest teha oma probleemi, muidu ma ei laseks Jumalal olla Jumal, nö ukerdaksin Jumala ja juhi vahel oma kibeduse, tagarääkimise ja mille kõik muuga. Samas lahkuksin Jumalast seatud kaitsva vihmavarju alt ja tühistaksin ise selle kaitse, mis Heebrea 13:17 tõotab. Sellisel juhul vabastab Jumal mu juhi vastutusest minu hinge valvata või täpsemalt, juht ei saaks seda parima tahtmisegi juures teha, sest ma ise käin oma südame teedel ja täiesti teadlikult trotsin jumalikku autoriteeti ning hakkan Jumalale vastu.
1 Sa raamatus on lugu sellest, kuidas rahva juhid astusid avalikult vastu Jumalale. Eli pojad olid kõlvatumad ja teenisid iseennast ja toitsid end parimaga ohvrilihast, sellega, mis oleks pidanud Jumalale kuuluma. Ja see oli suur ebaõiglus. Ja Jumal teadis ja nägi. Aga ei sekkunud. Vähemalt mitte kohe, kui rahva roaohvriga nii toimiti. Läks aastaid, enne kui tuli Jumala karistus ja siis oli see lõplik. Täielik häving. Kummatigi ei leia me, et ühelgi iisraeliidil oleks tulnud pähe küsitleda, "hmmm, see roaohver nüüd küll Jumalani ei jõua, kui selliseid protseduurireegleid rikutakse. Ma arvan, et ma isegi ei peaks enam siia templisse tulema. Ma peaksin kuskile mujale ohverdama minema, kuskile, kus on ikka see "puhas värk", mitte nagu see meie oma." Rahvalt nõudis Jumal ikkagi allumist ja ainult nii sai Tema tuua oma lahenduse, kui aeg täis sai.
Me teame ju, et see taevas ja maa lõppevad kord ära. Siis näeme Jumala vägevat kätt ja avalikuks tuleb kõik see, mis siiani varjul on olnud. Siis nõutakse meilt aru ka selles osas, kuidas me oma juhtidele kuuletunud oleme. Koguduses on Issand seadnud theokraatia ehk Jumala valitsuse, mitte demokraatia (enamus otsustab). Praktiliselt tähendab see seda, et Jumal on see, kes otsustab, mismoodi elu koguduses käib. TEMA on seadnud, ühed apostliteks, teised prohveteiks ja nii edasi. Tema ju ei küsi, kas ma tohin, kallis kogudus, teha nüüd seda või teist. See, et me Jumala vägevat kätt iga päev ei näe, ei tähenda veel, et seda olemas pole või et Ta ühel päeval seda ilmutada ei kavatse.
Jeesus küsib, kas Inimese poeg leiab usku maa pealt, kui ta tagasi tuleb... See on imelik küsimus arvestades, et usklike arv kasvab pidevalt, jumalateenistused muutuvad järjest tarbijasõbralikumaks ning hooned ilusamaks. Ja ikkagi, 2000 aastat tagasi vaatas ta meie peale ja küsis, kas ta üldse usku leiab? Võib-olla on põhjuseks ka see, et oleme unustanud alistuda jumalikule autoriteedile koguduses ja ka väljaspool seda. Lihtne usk alistub autoriteedile.
pühapäev, 27. september 2009
Nurjatutest sõnadest ja Kristuse ihust
Olles eile sügavalt mõtelnud Jumala suveräänsusest ja laste usust, püüan täna olla tähelepanelikum sõnumitele, mis väikemehe suust tulevad. Olles kirikutee päris alguses küsib ta "laevalaulu", kusagilt mälusopist tuleb meelde üks laul paadist. Laulan selle ette ja küsin, kas see? Ta vastab hõisates: "Laula veel seda laulu, sellest võib saada meie uus laul!" Uus laul? see ju taas piibellik mõiste ja kohe tuleb mõtteisse mitmeid pilte paadist ja veest jne, millele kirikus olles aina lisa antakse. Kirikus on laps tavapäraselt kannatamatu ja püsimatu, kuid teenistuse lõpus jookseb ta minu juurde ja ütleb õhinal, et kohe algab tenniselaud ja me peame ka sinna minema. (Ilmselt on sõnad õnnistus ja tennis segamini läinud ja jutt käib armulauast.) Armulaual olles ei tekita saiatükk mingeid küsimusi. Kui ta aga näeb inimesi väikestest topsikestest joomas, küsib ta, et mis see on. Vastan asiselt: see on mahl ning saan iseeneses kohe noomida ning parandan: "See on Kristuse veri!" Ta joob topsi põhjani ja ütleb: "Väga hea mahl! Ma mõtlesin, et see on vein." Selle peale puhken nutma, sest toimuv ületab taas minu arusaamise.
Pärast jumalateenistuse lõppu lähen rääkima pastoriga, sest selline vajadus anti südamesse. Kuna midagi muud pakilist pole, räägime lapsest ja me mõlemad rõõmustame tema usu üle. Lõpuks palvetame ka kolmesi koos ja meie kahekesi lahkume. Kabinetist väljudes näen lapse pühapäevakooli õpetajat. Kuna tean, et laps tunnist üsna ruttu jalga lasi, hüüan talle juba eemalt: "No mis juhtus, kas teil on seal valeõpetus?!" Ta vaatab mind arusaamatult ja ma kordan öeldut. Õpetaja jääb alandlikuks ja rahulikuks, kuid minul tuleb südamesse terav valu. Kuidas ma võisin? Nädal tagasi olin olnud meeletult tänulik nende inimeste eest, kes ohverdavad oma aja, mil nad muidu saaksid teenistusest osa võtta, lastele. Pomisen midagi vabanduseks ja õpetaja ütleb, et ah pole midagi. Kuid sellest hetkest saadik olen kui diskvalifitseeritud. Kogetud õnnistused on kui peoga pühitud, saadud sõnum pole enam nii tähtis, üldse paistab kõik kuidagi mõttetu. Tean, et kui ma sellest ei tunnista, ei ole mul rohkem kellelegi midagi öelda. Tajun, kui tühine ja rumal ma ilma Jumalata olen. Ja hinges on ääretu kurbus...
Armulaual kogetu põhjal teen järelduse, et mu poeg on saadetud mulle õpetajaks, selgitama, milles see lapselik usk ikkagi seisneb ja enamgi veel, mis on need puudused, mille ilmnemisel Jumal meie usku ikka veel hindab. Teen mõtteis nimekirja.
1) Ta mõtleb palve ajal muudele asjadele (nagu meiegi)
2) Ta jookseb jumalateenistuse ajal ringi (nagu meiegi, oma mõtetes)
3) Ta palvetab pidevalt oma uute mänguasjade eest, kuigi tal neid juba niigi palju on (nagu meiegi)
4) Ta ei saa räägitust aru ja nimetab asju ebaõigete nimedega a la "tenniselaud" mitte "armulaud" (nagu meiegi, vt nt 1Kor 13:9)
5) ta räägib ajuti liiga palju ja on pisut tüütu (nagu meiegi mõnikord või vähemalt mõned meist, mina nende hulgas loetelu igas punktis)
Neid "iluvigu" on ilmselt veelgi, kuid siirus, avatus ja meeleparanduslik hoiak katavad selle kõik kinni, vähemalt kuni usus kasvame. Kuid kindlasti ei ole lapselikus usus küünilisust, sarkasmi ega irooniat. Need on täiskasvanute pärusmaa. Kõik need kristlikud naljad, mis balansseerivad hea maitse piiril, on tegelikult tõelises usuelus välistatud. Ega Paulus niisama ei ütle: Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust Ef 4:29. Kirjakohti on veelgi, nt Ef 5:4, Kl 3:8. Samas ütleb Jakoobus, et kes kõnes ei eksi, on juba täiuslik (3:2). Ja tegelikult teadis Jumal seda ette ning oli mulle juba eile abi saatnud, kui üht netijutlust kuulates köitis tähelepanu etteloetud kirjakoht: 1Kr 9:27 ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks. Mõtlesin, et oi kui huvitav, vana tõlge kasutab ju väljendeid "talitsen" ja "kõlvatumaks". Ehk oleks pikem mõtisklemine selle salmi üle (mitte vaid lingvistiline huvi) tänase ära suutnud hoida? Samas elasin ma ju oma arust Jumala armastuses ja ligiolus ning püüdsin Teda tähele panna igal sammul. Et loo moraal ehk selline, et vaatamata sellele, kui palju Jumal sind oma armust õnnistanud on, ei ole see kunagi garantii, et sa ei langeks. Aitab vaid see, kui Temast 100% kinni hoiad.
Aga selles loos on ka üks väga julgustav mõte. Nimelt, Jumal hoiab omi. Ja eriliselt on tema hoole all need, kes päeva koormat ja palavust kannavad. Ning ta valvab kiivalt, et keegi nendele ega nende kohta midagi öelda ei saaks. Need, kes ütlevad, muutuvad õige pea ise irrelevantseks. Sarkasm, küünilisus ja iroonia osutavad aga südame kõvadusele ja isekusele. Õnneks on aga patt ja kõva süda ainsad annid, mida Kristusele tuua saame (vt. postitust Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse Joh 14:1 ).
Pärast jumalateenistuse lõppu lähen rääkima pastoriga, sest selline vajadus anti südamesse. Kuna midagi muud pakilist pole, räägime lapsest ja me mõlemad rõõmustame tema usu üle. Lõpuks palvetame ka kolmesi koos ja meie kahekesi lahkume. Kabinetist väljudes näen lapse pühapäevakooli õpetajat. Kuna tean, et laps tunnist üsna ruttu jalga lasi, hüüan talle juba eemalt: "No mis juhtus, kas teil on seal valeõpetus?!" Ta vaatab mind arusaamatult ja ma kordan öeldut. Õpetaja jääb alandlikuks ja rahulikuks, kuid minul tuleb südamesse terav valu. Kuidas ma võisin? Nädal tagasi olin olnud meeletult tänulik nende inimeste eest, kes ohverdavad oma aja, mil nad muidu saaksid teenistusest osa võtta, lastele. Pomisen midagi vabanduseks ja õpetaja ütleb, et ah pole midagi. Kuid sellest hetkest saadik olen kui diskvalifitseeritud. Kogetud õnnistused on kui peoga pühitud, saadud sõnum pole enam nii tähtis, üldse paistab kõik kuidagi mõttetu. Tean, et kui ma sellest ei tunnista, ei ole mul rohkem kellelegi midagi öelda. Tajun, kui tühine ja rumal ma ilma Jumalata olen. Ja hinges on ääretu kurbus...
Armulaual kogetu põhjal teen järelduse, et mu poeg on saadetud mulle õpetajaks, selgitama, milles see lapselik usk ikkagi seisneb ja enamgi veel, mis on need puudused, mille ilmnemisel Jumal meie usku ikka veel hindab. Teen mõtteis nimekirja.
1) Ta mõtleb palve ajal muudele asjadele (nagu meiegi)
2) Ta jookseb jumalateenistuse ajal ringi (nagu meiegi, oma mõtetes)
3) Ta palvetab pidevalt oma uute mänguasjade eest, kuigi tal neid juba niigi palju on (nagu meiegi)
4) Ta ei saa räägitust aru ja nimetab asju ebaõigete nimedega a la "tenniselaud" mitte "armulaud" (nagu meiegi, vt nt 1Kor 13:9)
5) ta räägib ajuti liiga palju ja on pisut tüütu (nagu meiegi mõnikord või vähemalt mõned meist, mina nende hulgas loetelu igas punktis)
Neid "iluvigu" on ilmselt veelgi, kuid siirus, avatus ja meeleparanduslik hoiak katavad selle kõik kinni, vähemalt kuni usus kasvame. Kuid kindlasti ei ole lapselikus usus küünilisust, sarkasmi ega irooniat. Need on täiskasvanute pärusmaa. Kõik need kristlikud naljad, mis balansseerivad hea maitse piiril, on tegelikult tõelises usuelus välistatud. Ega Paulus niisama ei ütle: Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust Ef 4:29. Kirjakohti on veelgi, nt Ef 5:4, Kl 3:8. Samas ütleb Jakoobus, et kes kõnes ei eksi, on juba täiuslik (3:2). Ja tegelikult teadis Jumal seda ette ning oli mulle juba eile abi saatnud, kui üht netijutlust kuulates köitis tähelepanu etteloetud kirjakoht: 1Kr 9:27 ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks. Mõtlesin, et oi kui huvitav, vana tõlge kasutab ju väljendeid "talitsen" ja "kõlvatumaks". Ehk oleks pikem mõtisklemine selle salmi üle (mitte vaid lingvistiline huvi) tänase ära suutnud hoida? Samas elasin ma ju oma arust Jumala armastuses ja ligiolus ning püüdsin Teda tähele panna igal sammul. Et loo moraal ehk selline, et vaatamata sellele, kui palju Jumal sind oma armust õnnistanud on, ei ole see kunagi garantii, et sa ei langeks. Aitab vaid see, kui Temast 100% kinni hoiad.
Aga selles loos on ka üks väga julgustav mõte. Nimelt, Jumal hoiab omi. Ja eriliselt on tema hoole all need, kes päeva koormat ja palavust kannavad. Ning ta valvab kiivalt, et keegi nendele ega nende kohta midagi öelda ei saaks. Need, kes ütlevad, muutuvad õige pea ise irrelevantseks. Sarkasm, küünilisus ja iroonia osutavad aga südame kõvadusele ja isekusele. Õnneks on aga patt ja kõva süda ainsad annid, mida Kristusele tuua saame (vt. postitust Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse Joh 14:1 ).
kolmapäev, 23. september 2009
Sadagu õnnistusvihmad!
Ma kummardan Sind, armuvägi,
mis Jeesuses end ilmutand.
Ma astun armastuse ligi,
mis põrmu peale halastand!
Et siis me oleme põrm. Tuhk. Tolm. Ei midagi aulist ega ülistusväärset. Kust aga tuleb see mõte, see kiusatus, justkui võiksime teenida omast jõust ja omast väest ja kui ikka piisavalt palvetad ja Piiblit loed ja armastad, et küll siis tuleb õnnistus ka!
Eile koguduse osaduses tuli südamesse paluda õnnistusvihmade pärast üle Eestimaa. Ja tegingi. Ja koju minnes tuli sellist hästi värskendavat vaevumärgatavat seenevihma. Nagu ei tulnudki, vaid see oli igal pool kõikide ümber. Inimene, kes selles liikus, koges värskendust. Ja see oli kui võrdpilt praegusest ajast, kus, kui sa natuke "õues" käid, ehk liigud Jumala väe mõjusfääris, siis saad piserdatud (kastetud).
Hommikul jäin pisut kohmerdama ja kui õue vaatasin, sadas ladinal. Ei olnud seda rõõmu, et oh kui tore! Pigem selline ebamugavustunne ja mõte, et ehk peaks autoga hoopis tööle minema. Vastik ja märg ju! Oli vaja veel käia läbi korteriühistust, mis asub vastassuunas. Sinna jõudes avastasin, et uks on lukus ja seega oli see tühikäik. Nurisesin edasi ja läksin kodu poole tagasi, kuni sain aru, et ka see on üks võrdpilt: sa palud vihma ja kui seda antakse, siis on Sul vastik ja märg ja paha ja mõtled ainult, kuidas mugavasse autosse saada. Palusin andeks ja läksin edasi: kuna vihm oli tõesti vali, oli tekkinud tee peale ojake, väike jõgi, mis võis ulatuda pahkluudeni. Ja meenus Hesekieli jõgi, mis voolas välja templist. See jõgi oli alguses ka sama sügav, pahkluudeni. Kuna minu ees olev ojake oli väike, siis astusin ma sellest üle. Kohe tekkis mõte, et kas ma olen seda teinud ka vaimulikus mõttes, et kui Jumal on pannud midagi mu ette, millest võiksin jalgu märjaks tehes läbi minna (sest võib olla tahab Jeesus minu jalgu pesta!?), siis kas olen sellest lihtsalt üle astunud?!
Siis jõudsin koduukseni ja kuna auto võtit kotis polnud, siis olin ikka tõesti otsustanud 5. korrusele ronida ja võti tuua. Välisukse võtit otsides läks vihmavarju varre ühenduskoht juustesse ja ma sain tutistada. Siis otsustasin vastupanu lõpetada ja ikkagi jalgsi tööle tulla, läbi vihma.
Ja kui ma seal nii moodi oma vana ja katkise vihmavarjuga kõndisin (sest uus oli töö juurde jäänud), sain ma aru, miks see vihm ja üldse vesi meile nii vastukarva on. Sest põrm lahustub ju vees!!! Kui oled sinna vaimujõkke läinud nii sügavale sisse, et jalad enam põhja ei ulatu, siis lahustub Sinus kõik see, mis Jumalat ei austa ja vool kannab selle ära. Ja alguses on ebameeldiv, aga alternatiiv on seista kaldal ja vaimu vees triivivaid kaaslasi pealt vaadata ja arutleda, et küll nad on ikka kummalised!
Andku Jumal meile armu, et suudaksime anduda nii, nagu meid juhtitakse; alguses pahkluuni, siis põlvini, siis vööni jne kuni oleme täiesti Tema juhitavad.
mis Jeesuses end ilmutand.
Ma astun armastuse ligi,
mis põrmu peale halastand!
Et siis me oleme põrm. Tuhk. Tolm. Ei midagi aulist ega ülistusväärset. Kust aga tuleb see mõte, see kiusatus, justkui võiksime teenida omast jõust ja omast väest ja kui ikka piisavalt palvetad ja Piiblit loed ja armastad, et küll siis tuleb õnnistus ka!
Eile koguduse osaduses tuli südamesse paluda õnnistusvihmade pärast üle Eestimaa. Ja tegingi. Ja koju minnes tuli sellist hästi värskendavat vaevumärgatavat seenevihma. Nagu ei tulnudki, vaid see oli igal pool kõikide ümber. Inimene, kes selles liikus, koges värskendust. Ja see oli kui võrdpilt praegusest ajast, kus, kui sa natuke "õues" käid, ehk liigud Jumala väe mõjusfääris, siis saad piserdatud (kastetud).
Hommikul jäin pisut kohmerdama ja kui õue vaatasin, sadas ladinal. Ei olnud seda rõõmu, et oh kui tore! Pigem selline ebamugavustunne ja mõte, et ehk peaks autoga hoopis tööle minema. Vastik ja märg ju! Oli vaja veel käia läbi korteriühistust, mis asub vastassuunas. Sinna jõudes avastasin, et uks on lukus ja seega oli see tühikäik. Nurisesin edasi ja läksin kodu poole tagasi, kuni sain aru, et ka see on üks võrdpilt: sa palud vihma ja kui seda antakse, siis on Sul vastik ja märg ja paha ja mõtled ainult, kuidas mugavasse autosse saada. Palusin andeks ja läksin edasi: kuna vihm oli tõesti vali, oli tekkinud tee peale ojake, väike jõgi, mis võis ulatuda pahkluudeni. Ja meenus Hesekieli jõgi, mis voolas välja templist. See jõgi oli alguses ka sama sügav, pahkluudeni. Kuna minu ees olev ojake oli väike, siis astusin ma sellest üle. Kohe tekkis mõte, et kas ma olen seda teinud ka vaimulikus mõttes, et kui Jumal on pannud midagi mu ette, millest võiksin jalgu märjaks tehes läbi minna (sest võib olla tahab Jeesus minu jalgu pesta!?), siis kas olen sellest lihtsalt üle astunud?!
Siis jõudsin koduukseni ja kuna auto võtit kotis polnud, siis olin ikka tõesti otsustanud 5. korrusele ronida ja võti tuua. Välisukse võtit otsides läks vihmavarju varre ühenduskoht juustesse ja ma sain tutistada. Siis otsustasin vastupanu lõpetada ja ikkagi jalgsi tööle tulla, läbi vihma.
Ja kui ma seal nii moodi oma vana ja katkise vihmavarjuga kõndisin (sest uus oli töö juurde jäänud), sain ma aru, miks see vihm ja üldse vesi meile nii vastukarva on. Sest põrm lahustub ju vees!!! Kui oled sinna vaimujõkke läinud nii sügavale sisse, et jalad enam põhja ei ulatu, siis lahustub Sinus kõik see, mis Jumalat ei austa ja vool kannab selle ära. Ja alguses on ebameeldiv, aga alternatiiv on seista kaldal ja vaimu vees triivivaid kaaslasi pealt vaadata ja arutleda, et küll nad on ikka kummalised!
Andku Jumal meile armu, et suudaksime anduda nii, nagu meid juhtitakse; alguses pahkluuni, siis põlvini, siis vööni jne kuni oleme täiesti Tema juhitavad.
esmaspäev, 21. september 2009
Siis ma lähen, kui mind juhid
Olles suvel kogenud, kuidas Jumal ühe võimsa ringi mu elule peale teeb ja kogemuslikult justkui mind päris algusesse, päris risti alla tagasi viib ja annab uue lootuse, siis olen ma viimasel ajal mõtisklenud ka selle üle, kuidas asjad seal alguses toimusid. Mis oli see, mis tolleaegset elu ja kogu järgnevat eristas.
Alguses oli sõna... nagu peabki--toitev, mahlane, läbitunnetatud ja läbipalvetatud sõna; siis oli osadus, üksteise eest hoolitsemine ja koormate kandmine ning nende kahe kombinatsioon... sõna osadus, ehk see kui liikmed tunnistavad ja üksteisele sõna jagavad; olid sakramendid ja viimaks palve ning üleandmine, täielik veendumus, et ilma Temata ei või me midagi teha. Jumala juhtimise reaalsus igas olukorras, see oli nii tavaline ja tegelikult nii kättesaadav. Mäletan, et väga kallis ja sageli meenutatud sõna oli Js 30:21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!" Aeg-ajalt kobamisi, kuid siiski edasi minnes.
Seejärel tulid õpinguaastad, kus võis tihti kuulda, et Jumal oma suveräänsuses ei vastagi alati ja kõigel on oma aeg. Kindlasti nii ongi, aga kas tihti ei kasutata selliseid väiteid oma saamatuse ja tahtmatuse peitmiseks? "Te uurite küll pühi kirju, aga ei taha tulla minu juurde, et saaksite elu" (Joh 5:40). Pärast seda perioodi olin veendunud, et olgu mis on, tähtis on teha moraalselt õigeid valikuid ja natuke palvetada ka. Aega läks veel veidi edasi ja siis oli olulisim juba "armastus kõikide vastu". Kõige rohkem on seejuures kahju kaotatud ajast, aastad, mis oleksid võinud olla viljakad, läksid niisama mööda, käies tühjuse järel ning saades tühjuseks. Kuni sel suvel sain taas kogeda Tema mõõtmatut armu ja uut kutset.
Ehk kõige imelisem selle uue elu juures on näha, kuidas üks väike asi viib teiseni, mis viib kolmandani ja nii edasi, kuni moodustub üks pilt. Ja iga lüli selles ahelas on tähtis, iga kohtumine, iga öeldud sõna, isegi iga mõeldud mõte. Kui kogesin, et raadiojutlus mõistab kohut mu veel välja ütlemata mõtete üle, siis taipasin kuidagi uuesti, mida tähendab kitsas tee. Ei paremale, ei vasakule ja kui kaldudki, antakse märku: "see on tee, käige seda!". Selle eelduseks on muidugi, et ma tunnistan endale pidevalt, et ise ei saaks ega oskakski. Mina ju ei näe seda suurt pilti, mis Jumalal mõtteis on. Kuna minu käes on vaid taskulamp (või jalalamp Ps 119) pimedas öös, võin minna vaid valguse ääreni, kuid sealt näeb taas jälle edasi astuda. Võin vaid paluda juhatust ning küsida, mis on järgmine samm, siis astuda see ja seejärel, kui midagi imelist ongi juhtunud, see Talle ülistuses tagasi anda.
Alguses oli sõna... nagu peabki--toitev, mahlane, läbitunnetatud ja läbipalvetatud sõna; siis oli osadus, üksteise eest hoolitsemine ja koormate kandmine ning nende kahe kombinatsioon... sõna osadus, ehk see kui liikmed tunnistavad ja üksteisele sõna jagavad; olid sakramendid ja viimaks palve ning üleandmine, täielik veendumus, et ilma Temata ei või me midagi teha. Jumala juhtimise reaalsus igas olukorras, see oli nii tavaline ja tegelikult nii kättesaadav. Mäletan, et väga kallis ja sageli meenutatud sõna oli Js 30:21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!" Aeg-ajalt kobamisi, kuid siiski edasi minnes.
Seejärel tulid õpinguaastad, kus võis tihti kuulda, et Jumal oma suveräänsuses ei vastagi alati ja kõigel on oma aeg. Kindlasti nii ongi, aga kas tihti ei kasutata selliseid väiteid oma saamatuse ja tahtmatuse peitmiseks? "Te uurite küll pühi kirju, aga ei taha tulla minu juurde, et saaksite elu" (Joh 5:40). Pärast seda perioodi olin veendunud, et olgu mis on, tähtis on teha moraalselt õigeid valikuid ja natuke palvetada ka. Aega läks veel veidi edasi ja siis oli olulisim juba "armastus kõikide vastu". Kõige rohkem on seejuures kahju kaotatud ajast, aastad, mis oleksid võinud olla viljakad, läksid niisama mööda, käies tühjuse järel ning saades tühjuseks. Kuni sel suvel sain taas kogeda Tema mõõtmatut armu ja uut kutset.
Ehk kõige imelisem selle uue elu juures on näha, kuidas üks väike asi viib teiseni, mis viib kolmandani ja nii edasi, kuni moodustub üks pilt. Ja iga lüli selles ahelas on tähtis, iga kohtumine, iga öeldud sõna, isegi iga mõeldud mõte. Kui kogesin, et raadiojutlus mõistab kohut mu veel välja ütlemata mõtete üle, siis taipasin kuidagi uuesti, mida tähendab kitsas tee. Ei paremale, ei vasakule ja kui kaldudki, antakse märku: "see on tee, käige seda!". Selle eelduseks on muidugi, et ma tunnistan endale pidevalt, et ise ei saaks ega oskakski. Mina ju ei näe seda suurt pilti, mis Jumalal mõtteis on. Kuna minu käes on vaid taskulamp (või jalalamp Ps 119) pimedas öös, võin minna vaid valguse ääreni, kuid sealt näeb taas jälle edasi astuda. Võin vaid paluda juhatust ning küsida, mis on järgmine samm, siis astuda see ja seejärel, kui midagi imelist ongi juhtunud, see Talle ülistuses tagasi anda.
laupäev, 19. september 2009
Kõik ma annan Jeesusele...
Eelmisel nädalal oli meil jutluse teemaks risti enese peale võtmine, selle kandmine ja oma mina salgamine. Kuna näiteid just ei toodud, olen terve nädala selle üle pead murdnud, et mida need laused ikkagi tähendavad?!
Eile juhtus üks põnev lugu. Olin nädala keskel Võrus olnud ja ka sealse(te) kogudus(t)e õnnistustest osa saanud ning kuna alguses kavatsesin minna autoga ja hiljem läksin ikkagi ühisbussiga, siis mõtlesin, et kannan selle bensu raha kogudustele. Mõeldud, tehtud. Ühte ülekannet tehes aga näpp vääratas ja üks null tuli juurde. Turtsatasin seda nähes, sest raha mul ju enam sel kuul pole, puhtalt arvelduskrediit, (ehk nagu ma ise ütlen, minu sms laen, mis ka kliki kaugusel, kuid mille intress ei ületa 16% aastas). Niisiis, kiire finantsanalüüsi tagajärjel sai null kohe eemaldatud ja ülekanne tehtud, nagu planeeritud. Teine mõte, mis pähe tuli, oli see, et oleks ma selle nulli sinna jätnud, oleks see olnud justkui mäejutluse õpetus, et annetades vasak käsi ei tea, mida parem teeb. (Aga noh, mäejutlus ju, seal ongi kriteeriumid liiga kõrged, ega see ju järgimiseks polegi !?) Aga vaat ei lähe peast see salm, kuni lõpuks otsustan vastupanu lõpetada ja alistuda ja ülejäänu täiesti kainelt ka üle kanda. Sest nii umbes täpselt kümnis oli juba varem antud (seegi vajas meeldetuletust purunenud tagakummi näol keset ööd kõrvalisel külatänaval, kusjuures kummi läbinud polt (mitte nael) oli ümara otsaga diagonaalselt kummi sisse läinud ja oli poolenisti väljas), kuid näis, et sellest ei piisanud. Viimased aastad olen elanud väga vähe ohverdades ja kuidagi ei tundu ka see praegune mingi tagasimaksuna. Pigem oli see mulle justkui meeldetuletus, et kogu mu raha kuulub ju Talle ja Temal on meelevald sellega teha, mida ta tahab ja millal tahab- muidugi taas minu lahkel loal (või mitte nii lahkel).
Aga huvitav oli hoopis see, kuidas see hetkeks eneseõiguse loovutamine oma pangaarve üle andis uusi visioone, lükkas tunnetuse piire ja tõi meelde ammuununenud poolikud asjad, mis said hetkega korda. Pusletükke minu ümber kukkus taas jälle robinal; kõik perfektselt omavahel haakudes. Ja õhtul Chambersit lugedes võisin temaga nõustuda, et jumalariigi asjad olid muutunud väga lihtsaks. Ta juhib, sa lähed ja asi toimib. Peab ikka juhm olema, kui seda mitte pidevalt oma ellu tahta.
Eile juhtus üks põnev lugu. Olin nädala keskel Võrus olnud ja ka sealse(te) kogudus(t)e õnnistustest osa saanud ning kuna alguses kavatsesin minna autoga ja hiljem läksin ikkagi ühisbussiga, siis mõtlesin, et kannan selle bensu raha kogudustele. Mõeldud, tehtud. Ühte ülekannet tehes aga näpp vääratas ja üks null tuli juurde. Turtsatasin seda nähes, sest raha mul ju enam sel kuul pole, puhtalt arvelduskrediit, (ehk nagu ma ise ütlen, minu sms laen, mis ka kliki kaugusel, kuid mille intress ei ületa 16% aastas). Niisiis, kiire finantsanalüüsi tagajärjel sai null kohe eemaldatud ja ülekanne tehtud, nagu planeeritud. Teine mõte, mis pähe tuli, oli see, et oleks ma selle nulli sinna jätnud, oleks see olnud justkui mäejutluse õpetus, et annetades vasak käsi ei tea, mida parem teeb. (Aga noh, mäejutlus ju, seal ongi kriteeriumid liiga kõrged, ega see ju järgimiseks polegi !?) Aga vaat ei lähe peast see salm, kuni lõpuks otsustan vastupanu lõpetada ja alistuda ja ülejäänu täiesti kainelt ka üle kanda. Sest nii umbes täpselt kümnis oli juba varem antud (seegi vajas meeldetuletust purunenud tagakummi näol keset ööd kõrvalisel külatänaval, kusjuures kummi läbinud polt (mitte nael) oli ümara otsaga diagonaalselt kummi sisse läinud ja oli poolenisti väljas), kuid näis, et sellest ei piisanud. Viimased aastad olen elanud väga vähe ohverdades ja kuidagi ei tundu ka see praegune mingi tagasimaksuna. Pigem oli see mulle justkui meeldetuletus, et kogu mu raha kuulub ju Talle ja Temal on meelevald sellega teha, mida ta tahab ja millal tahab- muidugi taas minu lahkel loal (või mitte nii lahkel).
Aga huvitav oli hoopis see, kuidas see hetkeks eneseõiguse loovutamine oma pangaarve üle andis uusi visioone, lükkas tunnetuse piire ja tõi meelde ammuununenud poolikud asjad, mis said hetkega korda. Pusletükke minu ümber kukkus taas jälle robinal; kõik perfektselt omavahel haakudes. Ja õhtul Chambersit lugedes võisin temaga nõustuda, et jumalariigi asjad olid muutunud väga lihtsaks. Ta juhib, sa lähed ja asi toimib. Peab ikka juhm olema, kui seda mitte pidevalt oma ellu tahta.
Tellimine:
Postitused (Atom)