Eilsel Kaljo Põllu ja täiskasvanuhariduse teabepäeval, mis muide oli kõigile soovijatele ligipääsetav ning osadele lausa tasuta, teistele sümboolse tasu eest III seminar Inimene õpib kogu elu (pdf), oli avakõnelejaks Loone Ots, kes rääkis muinaspõhja mütoloogiast kunstniku loomingus. Ma vabandan Loone ees juba ette, et annan siinkohal edasi vaid nii palju, kui see minul mingeid minu taustsüsteemiga haakuvaid mõtteid tekitas.
Nagu me ilmselt teame, on siis maailm muinaspõhjas jagunenud kolmeks: Valhalla, kus elavad sõdalased pärast surma. Need, kes Valhallasse ei pääse, lähevad surnute koju (Hel), mis ei ole mingitki pidi selline kontsentreeritud kurjuse asupaik. Keskele jääb Midgardr, ehk inimeste asupaik. Need maailmad ei asetse üleval ja all, nagu "kristlikus mütoloogias", nagu seal märgiti, vaid nende vahel saab liikuda, kulgedes mööda nähtamatut diagonaali, kus võib liigelda isegi kaarikutega ja liiklemine on põhimõtteliselt võimalik. Nagu Kalevipoegki, võib selles põrgus käia mitu korda, tagasi tulla ja jälle minna. Nende maailmade vahel pole ka sellist kristlikku vastuolu ega piiratletust, et kui oled juba ühes igaviku paigas, siis on teisele poole või ka elavate maale tulek võimatu. Sest nende vahel on ligipääsmatu kuristik (Lk 16:26).
Sellest arusaamade erinevustest mõtiskledes tabasin end küsimast, et ehk elame me rohkem selle muinaspõhja mõjusfääris, kui kristlastena endale tunnistada tahaksime. Miks muidu suhtume nii ükskõikselt Piiblis kirjapandusse. Küll me siis palvetaks ja otsiks Jumalat, kui teaksime, et nii meie kui meie lähedaste valikud niivõrd lõplikud on. Kuidagi varjatult usume ehk ikkagi (meie ja kõik põhjamaad), et ju annab mööda seda diagonaali veel liigelda küll. Ja inimesed, kes ühtäkki tunnetavad vaimumaailma ja selle osalist kurjust ja absoluutset tõsidust ning reaalsust, no need on lihtsalt pisut imelikud või ületöötanud või mingil muul kombel vildakad...
Teine asi, mis sellest ettekandest elavaks sai, oli see, et tõeline õpetaja ehk mentor vahendab ideid (Valhallat) ja mälu (Heli) inimestele Midgarderis. (Surnute riigis Hel'is ongi ju hästi palju mälu ja mälestusi). Ja nii on see ju ka Piiblis. Meid kutsutakse mõtisklema usukangelaste üle, säilitama seda mälu nii öelda, kuid samas oleme täiesti alasti, kui meil ei ole visioone ega ideid ülevalt. Mõlemad peavad olema, et sõnum muutuks elavaks ja selliseks, mis tõesti südamest südamesse läheb.
Nüüd kui tagasi tulla selle Lencioni püramiidi juurde ja mõeldes kohe saabuvale nelipühi päevale, siis on ju huvitav see esimene usaldus ehk julgus eksida. Teame, et jüngrid põgenesid ristilöömise päeval ja ega nad ka pärast, kui ülestõusnud Jeesus nendega suhtles, väga julged polnud. Kuid nelipühapäeval juhtus midagi uut. Nad kõik said täis vaimu ja kuulutasid Issanda sõna julgesti. Ja suurepärane meeskonnatöö (mis küll ka mitte täiesti ilma kivide ja kändudeta ei sujunud) tulemusena viidi evangeelium paarikümne aastaga tolleaegselt tuntud maailma otsteni välja.
Et mis siis juhtus? Mis moodi mõjutas Püha Vaimu tulek neid protsesse? Mismoodi andis Vaim julgust?
Esiteks tuli veendumus oma tegevuse õigsusesse ja vajalikkusesse. Tuli ilmselt ka arusaam, et Jeesuselt kuuldud õpetus on ainuõige. Neil muidugi ei olnud ka muinaspõhja mõjutusi, kuid samas oli Vana Testament. Kui mõtleme Taavetile, siis tema jaoks oli inimestele vaid kaks võimalikku paika: elavate maa ja "surnute juures" Ps 88:6, Kg 9:3. Taevas oli mõeldud ikka ja ainult Jumala asupaigaks 2 Aj 6:18. Alles Jeesus on see, kes ühelt poolt ütleb, et ta läheb meile asemeid valmistama, seda siis Taevasse, kus enne oli olnud vaid Jumal ja teisalt toob sisse ehmatava reaalsuse, et elavate maalt lahkunute vahel tehakse väga suurt vahet ja need kaks maailma ei saa enam mitte kunagi kokku. See oli revolutsiooniline õpetus (Vt Lk 16:19-31) ning kahtlemata väga tahke tükk alla neelata.
Teisalt antakse neile armu oma veendumused kinnitada ohvrite ja verega. Uus õpetus, kellestki paljasjalgsest Jeesusest, kes nüüd olla üles tõusnud, tekitab pahameelt ja hirmu valitsevas eliidis ning loomulikult püütakse oma parima arusaamise valgel uut liikumist summutada. Tekib see võitlusmoment, millest ka eilsel seminaril puudust tunti, see "madistamine", mis lihvib ideaale ja tekitab solidaarsust. Sellises olukorras ei olnud võimalik jääda pealtvaatajaks... ah, ma ei sekku parem, vaatan, mis saama hakkab. Polnud võimalik. Vaja oli otsustada ja kõik pidid valima, kuhu nad kuuluvad. Ehk taaskord Lagle Parekit tsiteerides "valik tõstab sind, kasvatab sind" ning "jagab vastutust", st annab sulle võimaluse oma tegude eest vastutada, mis on üks ütlemata võimas ja väestav tunne.
Sest soo on soo. See on just see konflikti kolmas osapool, mis lubab kogu kurjusel maailmas võimutseda (nt koolikiusamistes jne). Ja kuigi hiljem jääb hinge võib-olla kriipima, et miks ma küll midagi ette ei võtnud, kui mu kaaslast peksti, võib ometi "rõõmustada", et ega ma nagunii neile vastu poleks ka saanud ja hea, et ise terve nahaga pääsesin. Väikese positiivse inimese väikesed rõõmud...
Siinkohal tekib küsimus, et kas vajame uut okupatsiooni, mis meid survestaks ja takistaks? See muidugi võib, aga ei pruugi tulemusi anda, ehk prohveti sõnadega: kõik sulatamine oli asjata - kurjad ei eraldunud. (Jer 6:29).
Pigem vajame me uut nelipüha, mis õpetuse selgeks lööks ja veendumuse tooks. See aga ei saa juhtuda enne, kui oleme tajunud end kapitaalselt läbi kukkununa--kõik see, mille kallal oleme tööd teinud ja vaeva näinud, ei kõlba muuks kui tuleroaks... nagu jüngridki, kelle illusioonid purunesid õpetaja hukkamisega. Süda sai rõõmu küll täis juba ülemises toas, kui Jeesus end elavana ilmutas, aga täielik võit tuli ikkagi nelipühapäeval. Ja siis ei olnud nende teel enam takistusi, kui neid ka väliselt oli, siis vähemalt ei olnud nad ise enestele enam takistuseks. Suures plaanis. Väiksemaid lööminguid õpetuse pärast ja isegi suhete ning isiksuste pinnal ikka oli (loe Apostlite tegude raamatut), kuid need olid vajalikud, et ühiselt edasi minna. Minna just nii, nagu tänapäeva strateegid õpetavad, et otsus oleks MEIE oma--neil kõigil oli selles otsuses olnud oma panus ja seetõttu tekkis ka veendumus ning lõpuks oli tööl tulemus. Oh kas pole imeline, kuidas kogu ümbritsev meile päevast päeva jutlust peab?! Oleks vaid kõrvu kuulda...
Viited Lencionile youtube'is düsfunktsionaalsest meeskonnatööst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar