Täna, kui te kuulete Ta häält....

Elu Vaimu käsk Kristuses Jeesuses on meid vabastanud patu ja surma käsust. Mis see tähendab? Mis vahe seal on? Kusjuures järjest selgemaks saab, et neid nö käsutegusid, ehk inimeste keelde ja käskimisi, on mõlemate juures, nii karismaatikute kui konservatiivide kraavides. Kuidas aga tee peal püsida?!

Kui läheme päris inimajaloo algusesse (Eedeni aeda siis), näeme, et Eva võttis kuulda kellegi teise häält, mitte Jumala. Kuigi ka Jumal oli midagi öelnud... Siis järgmine näide, mis silma torkab, on iisraellased Egiptuses, või tegelikult sealt väljumas. 5Ms 5:27 Mine sina lähedale ja kuule kõike, mis Issand, meie Jumal, ütleb; ja sina räägi meile kõik, mis Issand, meie Jumal, sulle ütleb, siis me kuulame ja teeme nõnda!"

2 Moosese raamatus räägitakse sellest pikemalt, 5 Mooses võtab justkui need sündmused jälle uuesti kokku. Nagu toodud kirjakohas näha, oli rahval hirm Jumala ees. Kartus? Jumalakartus? Tarkuse algus? Ei mitte. Sest see oli selline kartus, mis põgeneb Jumala juurest, on ehitatud valele alusele ja põhineb valel, ehk oma pragmaatilisel tarkusel. Salmid 25 ja 26 25Nüüd aga, miks peame surema? Sest see suur tuli põletab meid ära. Kui me veel edasi kuuleme Issanda, oma Jumala häält, siis me sureme. 26Sest kes kõigest lihast on nagu meie kuulnud elava Jumala häält rääkivat tule seest ja on jäänud elama?

Nad arutlesid umbes nii: Jah, mine Sina, Mooses, sest parem on kui üks inimene hukkub, kui kogu rahvas otsa saab. Mine Sina Mooses, kuula ja siis me kõik teeme TÄPSELT nii nagu Sa ütled!  Ja no ei tulnud see neil kuidagi välja, see täpselt tegemine. Mooses oli veel mäe peal käsulaudu saamas, mägi veel suitses, kui rahvas hakkas nurisema, et ei tea, mis selle Moosesega nüüd juhtunud on?! Kuule Aaron, võta juhtimine ple ja tee meile mingi käegakatsutav asi, mida järgida... Ja Aaron tegigi. Vaatamata sellele, et ka tema oli NÄINUD Jumala imesid, samas Egiptuse nuhtlusi palju lähemalt kui muu rahvas.

Aga ka ülejäänud rahval ei olnud mingit vabandust. Neid oli päästetud Punasest merest, kust nad kuiva jalaga üle läksid, samas kui Vaarao sõjavägi hukkus sealsamas "madalas vees". Ehk teadmine ei aita, kui tahame kuuletuda Jumalale. See on heaks alguseks meie teel, kuid süda peab jääma avatuks Vaimule ja seal peab olema üks igatsus Jeesusele ja Jumalale järjest ligemale püüelda.

Sel nädalal kuulsin üht huvitavat avaldust: et ega Jumal mõistab ükskord kohut meie TEGUDE üle, et  ega see pole üldse tähtis, millised me oleme. Mõttekäik oli umbes selline, et kui sa häid tegusid teed, siis oledki juba "õnnis", sest Jeesus ütles ju KA, et ilma minuta ei või te midagi teha. Et kui juba head teed, siis oledki Jeesuses ja asi ants. Lähemal vaatlemisel tundub, et eks see ikka üks ugrimugrilik tammsaarepikendus ole. Tee tööd ja näe vaeva, küll siis tuleb ka armastus. Või mõni muu hea asi su ellu...

Pühakirja valgel on siin ju probleemiks see, et kui me oma südame kinni paneme ja keeldume kuulmast Jumala häält ja kuuletumast sellele, ehk keeldume pöördumast ja kasvamast, siis tegelikult ühel hetkel me ei tea, mis need teod on, mida meilt oodatakse. Me võime püüda oma parima äranägemise valgel küll tegutseda, aga see ei pruugi üldse olla see, mida meilt oodatakse ja halvimal juhul võime oma tegevuse aluseks olevates hinnangutes nii mööda panna, et ka meie teod, mis on küll mõeldud headena, seda lõppkokkuvõttes siiski ei ole või on hoopis vastupidi.

Ehedaim näide on tolleagsed rahva juhid, kes Jeesuse tapsid, lihtsalt selleks, et päästa rahvast. Järelikult nad tegid head! Nad tunnetasid oma vastutust riigi ja rahva säilimisel!  Sest kui sellel paljasjalgsel intrigandil väga kaua lasta siin ringi kõndida ja rahvast kihutada, siis tulevad roomlased ja võtavad meilt riigi ära. Väga pragmaatiline! Parem on, kui üks inimene hukkub, kui et kogu rahvas hukka saab... Ja nii nad mõtlesid, oma parima arusaamise valgel, kuid tapsid hoopis Elu Ülima Juhi. Ja seda toimimisviisi on harrastanud vaimulikud juhid enne ja pärast neid, samas ehtides prohvetite hauakääpaid ja väites, et kui meie oleksime tol ajal elanud, ei oleks me neid prohveteid taga kiusanud ega tapnud, samas mitte mõistes, et alati ja igal ajastul on Jumal saatnud oma prohvetid, keda ikkagi kuulda ei võeta, sest kõik süsteemid on väga "paigas". Kõik teavad TÄPSELT, kuidas asjad on.

Vana Testamendi prohvetid, eriti Jeremija, kurdavad ka selle üle, et RAHVAS EI KUULE. Rahva kõrvadel on eesnahk. Nad on näinud kõike, teavad, mis on sündinud varem (alates päästmisest Egiptusest), kuid nad on võimetud kuuletuma, sest nende kõrvad on kinni. Või nad kuulevad küll, aga see ei jõua südamesse, He 33 lõpp. Sa oled neile nagu armastuslaul... kena kuulda, kuid lihtsalt ilus laul...

Edasi minnes näeme, et ka Jeesus räägib palju kuulmisest. Lambaid eristab see, et nad KUULEVAD oma karjase häält. Kuulevad ja järgivad. Need, kes ei kuule, ei ole lambad. Nii lihtne see ongi. Viimases raamatus kordub esimestes peatükkides kui refrään: kel kõrvad on, see KUULGU, mida Vaim kogudusele ütleb. Et justkui see variant on ka, et mõnedele pole isegi kõrvu mitte antud? Ja loomulikult ei räägita siin füüsilisest puudest, vaid ikka vaimulikust.

Mis selle õpetusega peale hakata? Ma kardan, et ka tänapäeval on palju selliseid, kellele meeldib see armastuslaul, mis Jumala prohvetite kaudu tuleb. Tore on ilutseda küünla valgusel ja tantsida ümber lõkke, kuid sisse ikka ise ei tahaks päris minna, mine tea, äkki kõrvetab. Las keegi teine uurib sõna, ja palvetab ja rääkige siis mulle, mida leidsite. Ma jätan selle meelde, õpin ära ja teen TÄPSELT, nagu te ütlesite. Aga ei toiminud see seal kõrbes Iisraeli laste puhul, ei toimi see ka meie puhul. Sest ega inimloomus väga palju sellest ajast muutunud ei ole. Meil on vaid uhkemad mänguasjad ning eluasemed.

Mäletan, et kord tuli vend Toivo tagasi oma misjonireisilt (jutt käib siis jälle Tartu MKst u 20 a tagasi) ja ta oli nördinud. Sel korral oli teda muuhulgas kutsutud ka ühe Võrtjärve äärse pastori abikaasa eest palvetama, kes oli vähihaige. Ja Toivo tuli ja jagas oma nördimust: Miks te MIND kutsute, miks te arvate, et MINA olen eriline. JEESUS on see, kes päästab ja tervendab!!! Miks teil MIND vaja on?! Ja tõepoolest, on vaid ÜKS vahemees Jumala ja inimeste vahel, see on JEESUS KRISTUS, täiuslik inimene ja täiuslik Jumal. Teised on kõik vennad ja õed.

Meie võime küll üksteist aidata ja toetada ristiteel, pakkuda klaasi vett või pesta üksteise jalgu, aga lõpuni ei suuda me kedagi aidata, eriti siis, kui jätame selle inimese nö iseenda külge rippuma, või veel hullem, saame tema südametunnistuseks. Tee nii, ära tee naa jne jne. Miks peaks kellegi teise südametunnistus otsustama minu vabaduse üle Kristuses? küsib vend Paulus. Retooriline küsimus annab ka vastuse. EI PEAGI! Aga samas on Paulus piiratud armastuse käsuga ning valib väga, kuidas ta käitub, et mitte nõrgema usuga inimestele komistuseks saada.

Täna, kui te kuulete Ta häält, manitseb Heebrea kiri. TÄNA,  kui kuulete... et justkui need oleksid mingid erilised päevad, kui seda häält üldse kuulda antakse. Täna, KUI te kuulete... kas siis kui või juhul kui? Kas on variant, et isegi kui räägitakse, siis ma ei kuule, või kuulen niikuinii, aga lõpuks on valik, kas seda tähele panna?! "Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!" Hb 4:7 Ehk KUULE ja siis KUULETU. Jälle taas nii lihtne ongi.

Aga enne on vaja, et meie kõrvad avataks ja me üldse kuulda saaksime. Kui me oma ainsa vahemehe Jeesus Kristuse põlgame, siis ei jõua me sihile, ükskõik kui head ja suured ja tugevad eeskujud meid kunagi juhtinud on. Sest nende vahendatust ükskõik kui hoolsalt kinni hoides, läheme lõpuks ikkagi rappa, sest me ei tea, mida Vaim kogudusele just TÄNA ütleb. Ma tahan osadust, mitte ohvrit, on sama mõtet Piiblis ka mujal kinnitatud. Armu selleks meile kõigile, et võiksime oma karjase häält kuulda ja seda järgida!