Mul on hirm

Nii ütles Metropoliit Arseni-- keisrinna hull, ehk mees, kes rääkis tõtt-- Reveli vangkongis loetud tunnid enne oma surma. Loomulikult, vastas pihti vastu võttev vaimulik---oli ju Arseni kartmatult ja kompromissitult astunud vastu Katariina II-le ning läinud seetõttu vastuollu isegi kogu Sinodiga ning sealt keisrinna käsul välja arvatud. Loomulikult, vastas vaimulik, mõeldes ilmselt, et miks ei peaks olema, kui nii paljudele julgesid kohta kätte näidata. Kuid Arseni jätkab: Mul on hirm, et midagi jäi tegemata... Ühesõnaga, vägevaim teatrielamus vist üle aastakümnete...

Minul ei ole hirmu. Ma isegi ei mõtle veel sellistes kategooriates. Korraks lõikas küll südamesse, kui näitleja seda ütles, kuid enamasti olen ma ... nõutu. Ma ei tea, kas meil üldse on veel lootust... kogudusena. Loomulikult ei tea ma kõike, mis igas üksikus koguduses toimub, räägin ilmselgelt neist ringkondadest, kus mina liigun ja mida mujalt tähele panen.

Eelmisel nädalal jõudis minuni järjekordne prohvetlik sõnum. Ma ei kahtle selle kogemuse autentsuses ja olen tänulik Jumalale, et inimene on julgenud selle sõnumi esile tuua ja seda levitada. Mis mind hoopis ärevaks teeb, on vastuvõtja mure, et „Jumal ei tohi niimoodi ütelda“ ja „Inimesed ei saa aru, kui Sa niimoodi ütled, ütle kuidagi teistmoodi“. Mida see tegelikult tähendab? Eks ikka seda, et MEIE teame täpselt, kuidas Jumal meiega suhtlema peaks ja mida ta üldse öelda/teha tohib.

Kust selline suhtumine pärit küll on?! Mitte Piiblist igal juhul. Lugege prohveteid ja näete, milliseid sõnu ja väljendeid prohveteid kasutasid pärast seda, kui olid öelnud: „Nii ütleb Issand!“ Hesekiel, Aamos, Obadja, Jeremija, Hoosea... Nii et kuidas meie küll nii targaks oleme saanud ühtäkki, et teame Jumalastki paremini, mida ja kuidas ta ütlema peab?!

Aegade hämarusest tuleb meelde üks üle-eestiline kristlik seminar 20 aastat tagasi, kus tegelikult ju niimoodi õpetati. „Kujuta ette, et Jumal tuleb su juurde, hakkab rääkima ja see, kuidas sa tead, et see Jumalast on, on see, et see peab läbini positiivne olema.“ Tundub, et see õpetus on vargsi levinud meie hulgas nii, et me seda isegi kahtluse alla ei sea. Ja 20 aastat tagasi võis see ka nii olla, kuid nüüd on vaimulik foon tundmatuseni muutunud ning Jumal tahab meiega tõsiselt suhelda. Kahjuks ei anna me Talle selleks võimalust.

Teine asi, mis mind nõutuks teeb, on see roosamanna, millega meid kantslist toidetakse. Või on see hoopis vahtkumm, mis tegelikult süüagi ei sünni?! See on see õpetus, et kui me kord oleme Jeesust suuga tunnistanud, siis on meil elu lõpuni kindlus olemas, et taevasse saame. Nopime välja ka Pauluse julgustused ikka rõõmsad olla ja usaldada jäägitult, kuid jätame tähelepanuta selle, mida Jumal meilt ootab... see ju nii raske, et selle poole pole mõtet püüeldagi...

Ega see usaldamise õpetus ju vale polegi... küsimus on kontekstis. Alustame Vanast Testamendist. 5 Mooses raamatu 28 ja 29 peatükis on sõnakuulelikkuse õnnistused ja needused. Ja see oli vanatestamentlik korraldus... kui olid jõukas, siis oli see märk, et Jumalal on sinu elust ja teenistusest hea meel. Kui Jeesus ütleb, et rikkal on raske taevariiki minna, siis on jüngrid nõutud: kes siis üldse pääseda võib?! -- mitte rikkuses ei ole küsimus, vaid just selles, et rikkus oli ju Jumala heakskiidu väljendus. Kui nemad ka taevasse ei saa, no kes siis veel?!

Jeesuse tulekuga muutub kõik. Kui sul on kaks kuube, müü üks ära, sest TAEVARIIK ON LÄHEDAL!!! Nüüd ei ole rikkus enam Jumala pitseriks Sinu õigele elule. Pigem on asjad sootuks teisiti. Usukangelased on need, kellede väärt maailm ei olnud; kes otsisid kodumaad (seda taevast ikka), hulkudes ringi, nälga ja puudust kannatades.

See on see kontekst, millest ma räägin. Ka Pauluse elu polnud lust ja lillepidu. Pidevalt oli ta suurtes ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes... (2 Kor 6:4-5). Julgustus rõõmus olla omandab ju hoopis teise mõõtme, kui me selle siia konteksti asetame. Samuti usaldus ja lootus võidukale lõpule, kui tundub, et ujud kui vastuvoolu ja silmaga nähtavat võitu pole mitte kusagil.

Rm 16:17 Ma palun teid, vennad, pidada silmas neid, kes tekitavad lõhesid ja pahandusi õpetuse vastu, mida teie olete õppinud. Hoidke neist eemale. Siin on selgesti öeldud, et taunitavad on lõhed ja pahandused õpetuse suhtes, just nimelt siis, kui minnakse kompromissile evangeeliumiga. Paulus ütleb Galaatia kirjas, et see võib olla ükskõik kes, kasvõi ingel taevast, kui ta õpetab teisiti, kui Jumala sõna ette näeb, ta olgu neetud! Meil on lõhede tekitamine taunitav inimestega suhetes. Juhtidele tuleb kuuletuda, neid pimesi järgida, ei tohi kritiseerida jne jne. Sama seisukohta püüame läbi suruda ka ühiskonnas. Aga õige õpetus? Ah, mis sellest enam! Anname lihtsalt oma parima, nii nagu oskame...

Paulus räägib Filipi kirja 3. peatükis:
17 Vennad, võtke mind eeskujuks ja jälgige neid, kes elavad nõnda, nagu meie teile eeskujuks oleme.18Sest paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena. 19Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest. 20Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat -Issandat Jeesust Kristust, 21kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik.

Siin võib muidugi küsida, et kas see mitte ei viita eelnevale, kus Paulus on rääkinud oma igatsusest ikka edasi pürgida ja et ta pole veel rahul saavutatuga. Et kas tegu pole mitte pelgalt sellise mõtte tasandil otsusega püsima jääda... a la elu lõpuni kirikus käia näiteks? Ei mitte, sest ta ütleb ju, et võtke eeskujuks neid, kes ELAVAD nõnda, nagu Paulus ja veel mõned. Ehk kõik see häda ja viletsus, millest eespool juttu.

Seejärel räägib Paulus Kristuse risti vaenlastest. Kes need veel huvitav on? Kas suhetes lõhede tekitajad ja vastaspoole mõttetud kritiseerijad? Ei hoopiski mitte. Neid iseloomustab kolm asja:
1) nad mõtlevad maapealsetest asjadest
2) nende au on nende häbis (nt rõhuasetus isiklikel saavutustel jne)
3) nende jumal on nende kõht

Kas pole kummastav? Selleks, et olla Kristuse risti vaenlane, polegi muud vaja, kui teenida iseennast ja vaadata, et mu maapealsed asjad kõik jonksus on. Kui ma siis sellele lisaks veel suurt head meelt tunnen, et näed, jaksan isegi veel kõigele lisaks kirikus käia, siis on ka see kolmas (või teine) punkt täidetud –nende au on nende häbis.

Ja kusjuures ametlik kuulutus uinutab meid, et kõik on hästi. Korra oled palvetanud, siis ei kisu keegi sind Jeesuse käest. Nojah, aga kui Sa ise ei taha sinna püsima jääda, siis kuivanud oksad lõigatakse ju ära. Ja sarnaseid kirjakohti on mitte vähe... Kummaline on see, et kui tormid oma hinges lakkavad, siis on väga suur kiusatus seal pingis koos kogudusega tukkuda ja lasta endale sisendada, et kõik on hästi. Mis sest, et Jumal on kaugemal. Mis sest, et kogemusi jääb vähemaks (ega me siis tunnetele ei tohi midagi ehitada, ikka usule, mis praktikas tähendab, et mõistusest tuleb korra läbi lasta ja siis kõik ok).

Aga tunnetus? Jumalale avatud olemine? Tema tahte täitmine? Kuuletumine? Jne jne? See polekski justkui oluline. Peaasi, et me ikka üksteist armastame... Mul on üks tuttav, kes hiljuti võitles end välja oma suhtes Jumalaga. Ta jäi palves ja Sõna uurimises nii kaua püsima, kuni Jumala asjad avanesid. Ja ma usun, et nüüd tõesti ei kisu keegi teda Jumala peopesast, sest tema usk ei ole mitte inimeste tarkuses, vaid Jumala väes.

Veel üks huvitav asi, et miks Paulus peab nuttes nendest risti vaenlastest rääkima ja kui ta juba nutab, miks siis keegi teda tähele ei pane?! No ju ikka seepärast, et inimesed olid oma turvalisuses nii kindlad, et nad ei vajanud mingit kahtlase reputatsiooniga Paulust neile mingit jutlust pidama. Jah, nüüd, 2000 aastat hiljem austame me Paulust ja nimetame tema järgi oma kirikuid, kuid tol ajal, kui ta ringi liikus, tõi ta ju tüli ja pahandust pea igasse paika, kuhu ta oma nina sisse pistis. Et taas mõttekoht...

Vastandina Kristuse risti vaenlastele on toodud need, kes Pauluse elustiili järgivad. Selgelt on öeldud, et nad mõtlevad taevastele asjadele, sest seal on nende kodupaik, ja ilmselt võib tuletada kirjakoha kontekstist ka selle, et neid ei juhi nende kõht, ehk lihalikud himud. Nad suudavad nii oma söömisharjumusi taltsutada ega kuluta liigselt aega ega energiat sellele maailmale mulje avaldamiseks.

Ma olen nõutu, sest ma ei tea, mida oleks vaja, et asjad muutuma hakkaksid. Harjumusel teatavasti on väga suur jõud. Ja Jumal armastab meid piiritult, nagu ka selles juba viidatud prohvetlikus sõnas kirjeldatud on. Ühel hetkel ei jää Jumalal tema piiritus armastuses muud üle, kui võtta ära kõik need kargud, mis meid siiani toestanud on.

Üks meie kiriku austatud juhte ja vaimseid isasid olla kord öelnud, et tema, ta pere ja koguduse elu läks kõik nii hästi, et "ainsaks probleemiks oli see, et probleeme ei olnud". Aga Jumal jahtis ju temagi südant ja proleemid ei lasknud end kaua oodata... märtsipommitamine laastavate tagajärgedega ja muud väljakutsed. Ja alles siis koges ta Jumalat ning tema armu hoopis teisel tasandil ning suutis ka koguduse laeva väga tormistes vetes kartmatult juhtida.

Kas me tõesti pole ajaloost midagi õppinud ning tahame ka nüüd nii kaua oodata, kui kõik, mille kallal vaeva oleme näinud, meilt võetakse?! Ka Iisraeli ajaloost näeme ju, et Jumal võis korduvalt lasta isegi oma templi hävitada. Peaasi, et rahvas südamest Tema poole pöörduks, käristades lõhki südamed, mitte riided; pöördudes tema poole kõigest südamest, mitte teesklemisi (Jr 3:10). Tänu Jumalale, et veel on armuaeg ja tema halastused pole otsa lõppenud.