Olen viimasel ajal käinud palju konverentsidel ja kokkusaamistel. Täna lausa kahes kohas. Üks neist oli õhtupoolik kunstihoones, Kaljo Põllule pühendatud teabepäev täiskasvanuharidusest. Huvitav ja hariv oli mõlemal pool. Sellel esimesel, mis algas juba päev varem, filosofeeris üks ettekandja Eesti teemadel ja mõistis hukka, et viimasel ajal on taunima hakatud seda va "edukuse kultust" ja küsis, "kas meil peaks siis edutuse kultus olema ?!"
Teine ettekanne, mis siinkohal ehk äratoomist väärib, puudutas meeskonnatööd ja tutvustati seal sellist meest nagu Patrick Lencioni ja tema viieastmelist põhjuste püramiidi, miks meeskonnatöö ei toimi. Püramiidi alumine osa on usalduse puudus, mitte selles suhtes, et kas sa oma töö ikka ära teed, vaid hoopis selles tähenduses, et kas sa usaldad oma kolleege nii palju, et võid olla sina ise ja rääkida sellest, mis tegelikult südamel on. Kui sellist usaldust pole, on järgmiseks astmeks konflikti hirm, hirm konfliktide ees, kus arvatakse, et kui ma kedagi ei kritiseeri, ehk siis ei kritiseerita mind ka. Samas, kui inimesed on kirglikult võidelnud oma asja eest ja siis jõudnud kompromissile, ei ole neil vaja seda järgmist düsfunktsiooni astet, milleks on vähene pühendumine... sest ülesanne pole saanud osaks selle meeskonna liikmetest. Kui puudub huvi, siis välditakse ka vastutust ja veeretatakse seda ühelt teisele, oma kraest ära, keegi ei korrigeeri kedagi ega midagi ning püramiidi tipuks või lõpptagajärjeks on ükskõiksus tulemuste suhtes. Ehk meeskonnatöö on ümmargune null.
Aga mis ma siin ikka kirjutan, las hr. Lencioni räägib sellest ise, youtube'i vahendusel. Esimese 1,5 minuti vältel toob ta need viis astet välja ning lisab siis, et ta mõtles selle teooria küll äriühingutele, kuid tema raamatut kasutavad edukalt nii koolid, kirikud kui isegi sõjavägi. Ehk teisisõnu, kõik üksused, kelle jaoks on eluliselt vaja teha tegelikult toimivat meeskonnatööd ning leida sünergia. Raamat on välja antud ka eesti keeles.
Meie eestimaine ettekandja lisas veel, et kui pole usaldust, siis ei julgeta eksida. Kui julgen eksida, tulevad ja head ideed ja innovatsioon. Oleviste kiriku piibli läbilugemise initsiatiiv 6.-12. juunini on kindlasti innovaatiline. Huvitav, kui palju on seal neid kirjakohti, mida selles kirikus kunagi kuuldud pole. Ja kui palju oleks neid meie kirikus, kui otsustaksime sama teha...
Aga tagasi konverentside juurde. Seal tänapärastlõunasel oli esinejate plejaad väga väärikas. Lagle Parek, Leonhard Lapin, Loone Ots, Arvo Valton... Ja ka seal tuli see võitlemise teema esile, kuid pisut teise nurga alt. Nimelt hakati ühel hetkel arutama, miks meie praegune ühiskond ikka nii imelikult viltu kipub vajuma. Ja siis ütles prof Lapin midagi väga huvitavat... Et see vabadus kingiti meile, me ei pidanud selle eest eriti võitlema ega midagi ohvriks tooma, samas kui isegi kapitalistlikes riikides on pärast sõda käinud ikka mingi madin... feministid, lillelapsed, jne jne. Et selline võitlemine tekitab solidaarsust ja toob välja mingid kõrgemad ideaalid ning kuna meil seda ei olnud, kingiti vabadus ning sellele lisaks veel hästi palju rahalisi vahendeid ilma igasuguste tingimusteta (ei mõtle siin formaalset ESFi abikõlbmatust;-), siis ongi tulemuseks vaid majanduslik võidujooks, et nii mõnigi ametnik peab lausa küsima, et "kas peab siis edutuse kultus olema vä?!"
Ei pea. Üldse ei pea. Tegelikult pakkus alternatiivi välja Lagle Parek, kes arvas, et meie maa kuvand väljapoole võiks olla, et "siin on vahva, meil on huvitav ning meil on vahva seetõttu, et me oleme nutikad." Et see on üks väike rahvas, kes on loov ja "vägevalt nokitsev". Võim peaks tulema võimalikult alla, et otsused oleksid MEIE omad. Hetkel kipub rõõm nagu kaduma, sest JOKK otsuseid on palju. Õigus/õiglus on eetikast ja moraalist ees ning puudub tunne, et "nii ei tehta". Proua Parek lisas lõpuks ka veel seda, et viimased nädalad on näidanud, kui väetid me võime olla loodusjõudude ees (tuhapilv jne). Ta sõnas, et "maailm pakub meile veel küllaldaselt väljakutseid ja meil peab olema väikese hakkamasaamise oskus".
Kui trolliga kesklinna sõitsin, siis ehmatas mind kiri ühel majaseinal pisut enne Kristiine keskust: WAKE THE F**K UP! Siis pärastlõunasel konverentsil luges mu pinginaaber mingit ajalehte ning seal jäi mulle silma sama sõnum, et aeg oleks üles ärgata ja Euroopa Liit on kui Titanicu tekil päikesetoole kohendav laevameeskond. Või midagi sellist. Kaks väga sarnast sõnumit väga lühikese aja jooksul. Mõlemad justkui "hüppasid" välja ei tea kust ja ei tea milleks.
Mis siis veel on juhtunud. Mu poeg sai paar päeva tagasi ristitud. Vee alla kastmisega ja oma usu peale (ilma ristivanemateta siis), mis sellest, et ta vaid 4,5 aastane on. Vesi oli kirikus ju olemas ja kes siis keelab ristimist, kui inimene usub ja oma usku tunnistab. Ja ka see oli tema enda kindel soov ja tahtmine, saada ristitud "nagu Jeesus multifilmis", valgete riietega ja päriselt vees. Kõik oli väga kaunis, kuid see liturgia, millest ristitavad meil läbi peavad minema, selle juures mõtlesin mina küll, et äi tea, palju need täiskasvanudki sellele pihta said?! Ja kas sellest üldse on võimalik ilma teoloogilise hariduseta aru saada? Apostlid küsisid ju lihtsalt: "kas sa usud, et Jeesus on Jumala Poeg?" Ei hakand nemad seal tseremoonitsema... Mitte et mul liturgia kui sellise vastu midagi väga oleks. Kuid liturgia oleks siis ju veel eriliselt võimas, kui inimene seda täiesti enda omana suudaks tunnetada. Et tagasi Lapini ja Lencioni juures...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar