Jäägi õnnistus

Ühes piiblitunnis hiljuti küsis keegi, et kas tõesti on vaid pisut neid, kes leiavad kitsa tee, mis ellu viib (Mt 7:14)? Ja vastus oli talle umbes selline, et ju neid ikka väga palju on, sest Jumala arm on lihtsalt nii suur. Ja kummatigi ei tekitanud see vastus tookord minus mingit reaktsiooni (peale nõustuva noogutuse), kõik tundus õige ja mis pea asi, mainstream. Alles hiljem tabasin end mõttelt, et oot-oot, kas Jumala arm on tõesti NII suur, et isegi Jumala Sõna tühjaks teeb?

Sest Jumala Sõna raamat on raamat jäägi pääsemisest. Mitte kunagi, mitte üheski olukorras ei saanud enamik inimestest, enamik sootsiumist sõnumile pihta ega osanud õigesti reageerida. Ja siis tuli Jumalal sekkuda hävitusega ja otsida ustavat jääki, kellega saaks edasi töötada. Ja nii kogu aeg, tsükkel kordub, vaatamata sellele, kui palju on inimestel valgust või kui palju nad Jumala imesid näevad või tema ligiolu kogevad lausa füüsiliselt (nt pilve-ja tulesammas kõrbes).

Üks üle kümne aasta usus olnud vend ühest väga toredast kogudusest pahandas, kui ma mitu kuud tagasi rääkisin jäägi ärkamisest. Tema arvas, et see oli minu viis alavääristada kristlasi kuidagimoodi. Kui sellest aru sain, siis selgitasin muidugi, et ei, ei, ei, see ongi Jumala viis asju ajada, otsida neid, kes on "üle jäänud" (nagu Eelijale näidati, et on veel üks hulk, kes pole nõtkutanud oma põlvi baali ees-Ro 11:4). Et "jääk" Jumala silmis on pigem kompliment ustavuse eest, mitte ei tähista midagi ebameeldivat (olles ehk etümoloogiliselt seotudki sõnaga jäätmed). Et kummaline, et jutlustaja ametis tegutsev inimene, kes peab end vaimulikuks õpetajaks, ei ole sellisest mõistest kümne aasta jooksul kuulnudki. Pisut teeb selline asi ärevaks.

Sest ju nagu läbi inimajaloo on ka tänapäeval Jumala asjad varjatud, selleks on vaja vaimulikke silmi ja vaimulikku südant, et mõista, mis tegelikult toimub ja üleloomulikku kuulekust Püha Vaimu juhtimisele, et järgida ja Vaimu mitte kurvastada. Ka seda võime ju ajaloost märgata, et mida rohkem oli kristlus riigiusk, seda lahjemaks läksid doosid. Et justkui koguhulk on konstantne, aga mida suurema hulga peale lahjendada, seda lahjemaks muutub droog. Kindlasti ei pea see nii olema ja ärkamistes on näha ju sedagi, et isikule sattunud "segu" on lahjendamata, kuigi ärganud inimesi tuleb palju. Aga tavaolukorras kipub see ikka lahjenema, kui väline surve ära kaob. Siis tundub, justkui poleks ka sisemiselt vaja enam valvata. Mis kindlasti ei ole ju nii.

Igal ajal on Jumal hoidnud endale alles jäägi, kes on ustav. Ja neid on alati olnud pisut, väga pisut, kes leiavad selle kitsa päästetee. Vaid 8 hinge päästeti läbi vee, kui Noa-aegne uputus maailma hävitas. Vaid 8 hinge, kes ustavalt 120 aastat kuivale maale laeva ehitasid. Vaid kaks meest nö vanast põlvkonnast tohtisid tulla tõotatud maale (4Ms 14:30). Ka nemad olid ujunud vastuvoolu, tuues raporti, mis enamuse maakuulajate raportiga vastuollu läks. Vaid 7 tuhat oli see hulk kogu Iisraeli rahvast Eelija ajal, kes baali polnud kummardanud.

Ka Jeesuse ajal ei osutunud jäägi hulka väliselt usklikud ja ustavad aukandjad. Pigem olid need vaevatud, vigased, vaesed ja patused--kõik need, kellest kuidagi ei arvaks, et Jumalal nendega üldse mingit pistmist võiks olla. Ja ometi, nagu ikka, nagu me juba prohvetitest teame, elab Jumala vaim vaimult alandlike juures ja täidab kõik orud. Mägedelt voolab ta lihtsalt mööda...

Mida siis öelda lõpetuseks? JAH, VAID ÕIGE PISUT ON NEID, kes leiavad kitsa tee. Võidelge, et teie nende hulka kuuluksite, hoiatab Jeesus. Sest ta pole päris kindel, kui ta vaimusilmas lõpuaegadele vaatab, kas ta maa pealt üldse usku leiab, kui ta tagasi tuleb. Kristlus on selleks ajaks kindlasti võidukas olnud läbi sajandite ja kristlaste hulk on rekordiliselt kasvanud, aga see on väline näitaja, ehk indikaator, nagu tänapäeval öeldakse. Kas ta ÜLDSE südameusku leiab, kui ta tagasi tuleb?! See on Jeesuse igatsus ja soov ning ta pole kindel, kas see ka täitub. Kindlasti on kusagil jääk, kes on ustav, kes on oma silmad ja südamed lahti hoidnud ning kes järgivad Püha Vaimu vaikset häält, kui see neid kõigesse tõtte juhatab. Isegi kui see tähendab vastuvoolu ujumist, 120 aastat "tobedat tegevust", mis vaid naeruvääristamist üldsuse poolt kaasa toob...

Praegu on veel armu aeg. Otsige, siis te leiate. Koputage, siis avatakse teile. Paluge, alles siis te saate. Niisama ei kuku midagi sülle. Magavale kassile pidavat ka ennemini hiir suhu jooksma. Jumala aarded on ikka veel varjatud ja jäävadki selleks, kuni Jeesus tagasi tuleb. Siis saab kõik avalikuks, inimeste küsimused ja kahtlused kaovad. Iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab siis, et tema on Issand. Kahjuks aga ei aita see tunnistus siis enam kedagi. Just praegu ootab Jumal meie jagamatut tähelepanu nii tema Sõna, (Ml 1:6) Poeg austab isa ja sulane isandat. Aga kui mina olen isa, kus on siis minu au? Ja kui mina olen Issand, kus on siis minu kartus? ütleb vägede Issand teile, preestrid, kes te põlgate minu nime. Aga te ütlete: "Kuidas me põlgame su nime?" kui Vaimu suhtes. Sest paganate täisarv on täis saamas ja Issanda taastulek on väga ligi.

Ei ole enam aega elada oma himudes ja neid järgida, sest meie pääste on lähemal, kui siis, kui me usklikuks saime. Halb seltskond rikub head kombed, hoiatab Paulus 1 Kor 15:33. Enam ei ole aega kadetseda ja kibestuda Jumala peale, et miks ta just neid inimesi kasutab, keda ta kasutab ja miks ta toimib just nii, nagu toimib. Miks küll asjad ei toimu nii, nagu mina seda aastaid olen ette kujutanud?! Sest kui lõpuni enesele kindlaks jääme, võime kõik kaotada. Ja see oleks väga suur kaotus ja pankrot. Veel on aega otsida, veel on aega leida. Veel on aeg mõista oma pimedust (Joh 9:41) ja osta Jeesuselt silmasalvi (Ilm 3:18)-(tea, mis see turuhind ka praegu on?) Veel on aega varuda värsket õli, mis aitab öö läbi valvata (Mt 25:10-13);  mis kindlustab, et pulmakutse jõusse jääb...