Jäin täna pisut hiljaks ja jõudsin alguspalve aluseks olevate kirjakohtade lugemise ajal. Niisiis, kui ma siis üksinda kirikumajja jõudsin, oli teenistus juba alanud... Aga just siis loeti Johannese 16:12-15. Ja minu tähelepanu jäi köitma see, et Jeesusel oli jüngritele veel palju öelda, aga tol hetkel ei suuda nad seda taluda. Kuid Jeesus on muretu: kui Tõe Vaim tuleb, küll ta Teile siis õpetab, mida vaja ja seletab kõik ära... ja kuna ajaliselt on tegemist Jeesuse viimase ööga selles ihus sellel maamunal, siis pole ju eriti midagi ütlemata jäänud... nüüd vaid vaja öeldud sõnad teoks teha... Sellest kirjakohast jääb vägisi mulje, et on midagi VEEL, mida vaid Vaim saab anda, ja mis on vajalik spetsiifilisteks olukordadeks.
Sama mõtet tundub kordavat ka Paulus 2 Kor 2:12, kui ta ütleb, et me oleme saanud Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib. Mitte kinkis, mis tähendaks, et kõik on juba käes, vaid kingib, jätkuvalt, kogu aeg... ja ainult Vaim on see, kes meile seda selgitada saab ja vastu võtta aitab. Ja eks ütle ka Taaniel, et viimsel ajal arusaamine suureneb. Kuidas seda vastu võtta, ju ikka Püha Vaimu kaudu, kes meid kõigesse tõtte aitab juhtida.
Praegu mängib taustaks Kansase igapühapäevahommikune teenistus (algusega 16.30, 18.30 meie aja järgi), kus Mike Bickle räägib sellest, kuidas me inimestena vajame Jumala armu ilmutust, et see meie sisemusse jõuaks, mida kõik Jumal meile tasuta andnud on ja kuivõrd revolutsiooniliselt võib selline arusaam kristlase elus muutusi kaasa tuua. www.ihop.org/weekendservices on link. Nii sellele, kui paljudele teistele väga põnevatele jutlustele.
Et tagasi nende hommikuste mõtete juurde. Et kui meie usu aluseks on Sõna, mis kahtlemata peabki olema, siis kas pole me ühes olulises punktis pisut viltu läinud, kui me vaid Sõnaga piirdume. Paulus hoiatab meid nende eest, kel on jumalakartuse nägu, kuid salgavad tema väge. Et vaja oleks tasakaalu, sest see, mis on kirjutatud, seda peab vaim veel edasigi tõlgendama ja südamesse viima. Teisalt on ehk "karismaniakid" (pole minu väljend, kuulsin seda eelmisel suvel ühelt kuulsalt rändjutlustajalt) oma Väe taotlemisega asja teiste jaoks ära solkinud ja vee sogaseks trampinud. Ja nii tundubki olevat püha ja õige piirduda vaid konstateeringuga, et "kui sa juba kirikusse tulid, küllap siis see juba Jumala Vaimu töö Su elus on".
Ja Jumal on meie Isa, kes hoolitseb meie eest ja kaitseb meid ja vastab vaid meie neile palvetele, mis meile head teevad, ja jätab vastamata neile, mis meile kahju võivad tuua. Mõneti õige, kuid jällegi tasakaalust väljast. Sest Jumala eksistentsi mõte selles käsitluses on meile head teha... Jeesus tuli maa peale meie pärast, et meil oleks parem elada juba siin ja siis lõpuks taevas. Jumal muutub meie teenijaks. Inimese SUURE MINA teenriks...
Eelmisel nädalal juhtus mu kätte üks Theodore Dalrymple'i artikkel Suicide of the West. Will America follow Europe into anomie and atheism?-- "Lääne enesetapp. kas Ameerika järgneb Euroopale tema seadusetuses ja jumalatuses?" Seal ütleb ta väga tabavalt, et kuigi väliselt pole Euroopas asjad kunagi paremini olnud, tundub samas, et eurooplased vaatavad tulevikku hirmuga, justkui põdedes mingit salajast surmahaigust, mis pole veel päris avalikuks saanud, kuid juba närib nende elutähtsaid organeid. Autor paneb asjade seisu Euroopa sekulariseerumise arvele. God is dead in Europe, and I do not see much chance of revival except in the wake of catastrophe, möönab autor...
Samas ütleb ta pisut hiljem, et "Ameerika enda religioon tundub väljastpoolt tulijatele pinnapealne ning meenutab pigem grupiteraapiat. Paljud ameerika koguduste koosviibimised on kui anonüümsete alkohoolikute koosolekud, ainult et ilma alkohoolikuteta." Just-just! tahaks vahele öelda, eks meiegi ole sinnapoole teel. Praegu on seda teraapilist aspekti veel õige pisut märgata, aga tahaks ju, et oleks rohkem...
Et kaua sa vingud ja mida siis tegema peaks? mõtleb ehk mõni kannatamatum lugeja seepeale... Ma usun, et me peaksime Jumalat hakkama palju tõsisemalt võtma ja iseennast mitte ehk nõnda tõsiselt kui siiani. Kuulama, kui Jumal räägib oma Vaimu läbi ja seda väga tõsiselt järgima. Oma pikka ja ülikirjut usuteed jälgides võin tagantjärele märgata, et Jumal oli kogu aeg minu kõrval, juhtides ja suunates ja märku andes, kuid eks ma tihti arvasin, et "mina tean paremini (a la , et ega Jumal SEDA küll ei ütle)", "see oleks lihale liiga valus", "see oli lahe küll, et ma seda kuulsin, aga ütle uuesti, et jälle lahe oleks" jne jne. Jumal ei saanud mind enne kätte, kui mu täiesti "maha murdnud" oli... nii et oma õigusele polnud enam võimalik ehitada...
Jumal ilmutab meile ju kogu aeg midagi ja annab märku asjadest, mida ära tuleb korraldada. Ja siis tuleb sellesse ilmutusse jääda, ehk seda mitte oma sõnadega tühjaks teha ega oma sõnakuulmatusega sellele vastu töötada. Oswald Chambersil (Kirkuse kütkes, My utmost for His Highest) on mingi tsitaat selle kohta, mida ma koheselt üles ei leidnud, kuid lahti läks raamat hoopis 12.-14. veebruari koha pealt ja seal on ka kuulmisest ja kuuletumisest juttu. Meie suurim ja sügavaim vajadus pole ju mitte see, et meie kõrvad on lukus, vaid pigem see, et me ei taha teha seda, mida me kuulnud oleme.
Ka tänastes eestpalvetes oli palju sellist ahastust, et rahu ei ole... perekonnas, naabritega jne. Jah ikka ju aegajalt kaob rahu ära ja tuleb tüdimus ja väsimus ja kõik pole nii, nagu olla võiks. Oma eelmises usuelu etapis oleksin ma "usu kaudu" vastu võtnud, et "kõik on hästi, Jeesus armastab mind ja ma lähen sirge seljaga edasi". Sisuliselt tähendab see aga ju seda, et ma paadutan oma südant ja ei lase Jumalat tema märguannetega enesele ligi. Nüüdsel ajal püüan ma selliste märguannete suhtes palju tähelepanelikum olla. Esimene küsimus oleks see, et mis oli see viimane kord, kui kõik veel hästi oli. Kas oli selles hetkes midagi, mida ma ei kuulnud/kuulanud ja millele ei alistunud. Niimoodi kobades ja kombates on õige tee leidmine palju tõenäolisem, kui uhkelt kummis rinnaga nina püsti soos trampides. Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite... julgustab meid ju ka Jesaja. Ikka armu selleks meile kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar