Jätkaksin eileõhtust mõttearendust nõutusest. Miks ma siis ikkagi nõutu olen? Sest ma ei näe väljapääsu... ei milleski muus, kui et inimesed prohvetlikke sõnumeid tõsiselt hakkaksid võtma ja vaikseks jääksid ning meelt parandaksid. Praeguses olukorras ei aitaks isegi ärkamine, st nt kui kusagil koguduses hakkaksid toimima imeteod... see oleks siis vaid selle praeguse olukorra kinnistamine ja julgustus, et kõik on kõige paremas korras juba niigi. Ja kui seesama vägi toimiks mõne ärganud ja tundliku inimese kaudu, siis ka sellest poleks kasu. Ehk nagu ütles mulle ükskord üks sarnane Jumalamees: Mis mõtet on käsi peale panna ja tervendada ja inimesi päästmisele tuua, kui nad koguduses ju lihtsalt TAPETAKSE ÄRA!
Ma ei kritiseeri siinkohal kogudusi ega veel vähem nende juhte. Sest nemad ei tea, mida nad teevad. Neid juhivad "koguduse inglid", nagu mu õpetaja mulle hiljuti ütles. Ja inimesed on lihtsalt vaimsete jõudude meelevalla all ega mõistagi, et midagi võiks olla teisiti. Nad on petetud ning petavad seetõttu ka neid, kes neid kuulevad. Eks räägib sellest ka see prohvetlik sõna, millest eelmises postituses juttu on.
Jumal ei ole ju muutunud ja ka teie, Iisraeli lapsed, ei ole sellega hakkama saanud. Vana Testament on Jumala Sõna ja ka sealt ei kao ükski täht ega täpike. Vana Testamendi eeltähendused kaotavad oma praktilise tähtsuse, kui tuleb täiuslik asi, kuid tõde, mida nad kujutavad, jääb ikkagi püsima. Mis oli suurimaks patuks, mida Jumal prohvetitele Jeremija ja Hesekieli ajal ette heitis? (See aeg oli siis Paabeli vangipõlvele eelenenud aeg)... Eks ikka seda, et "mu rahva vigastust nad ravivad kerglaselt", nad ei astu müüripragudesse rahva kaitseks, nad kuulutavad rahu, kui rahu ei ole. Jne. kas pole sarnane olukord?!
Ja Jumal on "meeleheitel" (vt prohvetlik sõna) , sest rahvas on ära pöördunud ning keeldub tulemast tagasi. See pesa, mis on punutud, on nii turvaline ja nii "kindel"--saab seda ju igapidi ise juhtida ja kontrollida. Seda saab hallata ja tunda, et valitsed ise ning oled nii oma saatuse kui iseenda peremees, sõltumatu kõigest ja kõigist. Ja noh, taevasse saab ka ju niikuinii, selles ei kahtle meist keegi. Ometi on ju öeldud, et ilma pühitsuseta ei saa MITTE KEEGI Jumalat näha. Ja seegi on selle prohvetliku sõnumi üks põhiteemasid. Kui te ei puhastu, siis saab saatan teid kätte ja te hukkute, kogudus! Kunagi mõistusest läbi lastud palve ei päästa. Vaid väga reaalne ühendus Jeesusega võib meid päästa. Vaid õige õpetus, mis põhineb Sõnal, võib päästa meid endid ja neid, kes meid kuulevad (1Tm 4:16)
Kui ma seda prohvetlikku sõna lugesin, siis ühe koha peal ärkas minus kirjatundlik variser. See oli see koht, kus manitseti paastuma ja Sõna lugema. Aga palve? Kuidas see välja on jäänud?! Kogemata vist?! Ei sugugi mitte! Just paastudes Sõna lugedes on võimalik, et Jumal saab lõhkuda ära meie pühad traditsioonid ja mõttekõrgistused, need õpetused, mis pole kunagi õiged olnudki, kuid mida on jaganud armsad ja ustavad inimesed, kelle sõnades me pole julenud kahelda.
Seal (kuri)kuulsal 2. aprilli meeleparandusööl, kus kogu Tallinna meel sai 15 minutiga parandatud, oli ka üks Oleviste vend, kes soovis kõigile "püha rahulolematust". Väga vinge. Mina siinjuures lisaksin "püha kahtlemise", just selles mõttes, et me võiksime ise uurida ja mitte rahulduda nende beebilusika portsjonite, läbinäritud manna ja säilitusaineid täis jamaga. Et me võiksime nii elavat Sõna täis saada, et see hakkab meist välja voolama. Ja et me ei vaidleks Sõnaga, vaid alluksime sellele ja teeksime selle järgi, eksides pigem liigse sõnakuulelikkuse kui sõnakuulmatuse pool. Vaid siis on meil lootust, kasvõi alustuseks lihtsalt aru saada sellest, mis ajal me elame ja mis kõik meid ootamas on. Välja sellest rahulolevast, kõikelubavast kristlusest, mis midagi ei maksa ja midagi väärt ei ole.
2Kr 7:1 Armsad, et meil nüüd on niisugused tõotused, siis puhastagem endid ihu ja vaimu kogu rüvedusest, täiustades oma pühadust Jumala kartuses. ütleb Paulus
Peetrus lisab: 2Pt 1:4 Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.
Hesekiel räägib 33. peatüki lõpus: Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi. Teame, kuidas see Iisraeli rahva jaoks lõppes. Ka Jeremija hoiatab Jer 5:31 Midagi kohutavat ja jäledat sünnib maal: prohvetid kuulutavad valet, preestrid õpetavad nendega käsikäes ja mu rahvas armastab seda nõnda. Aga mida te teete, kui sellele tuleb lõpp? Et mida me siis huvitav teeme, kui prohveteeringud täituma hakkavad?! Kas oleme valmis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar