Et postitusse kipuvad pikemad vahed sisse tulema. Mõtteid nagu oleks, aga need ei jõua sellise küpsuseni, et nad minust välja pressiksid. Külastasin mõni aeg tagasi poetess Aino Hennot, kes küsis, kas on ikka selline tunne, et kirjutamata kuidagi ei saa? Vastasin siis, et enamsti on jah. Selle peale ütles ta, et no siis on õige asi. Armas :-)
Aga mõtteid on mul viimasel ajal olnud nii mõnedki. Ja ehk läbivaks teemaks on see kurbus ja mure, mida ma näen nii siin kui seal, et meie jumalateenistuse nii põhjus, sisu kui tulemus kipub olema inimene ja tema vajadused. Et Jumal on pigem teenri rollis, kes meile mõnusat äraelamist võimaldab. Kui lugeda Mt 5 õndsakskiitmisi, siis õndsad on hoopis teistsugused inimesed--näljased, janused, tagakiusatud, mittemõistetud... Et kuidas siis täissöönud, enesega rahulolevad, õnnelikud inimesed nende kategooriate alla ära mahuvad?! Või ütleme, et kunagi korra olin näljas, nüüd tulin ja olen kogu aeg täidetud?! Ja sellest hetkest saadik ei ole ei muresid, probleeme ega mittemõistmisi....
Eks sul ei ole vaenlasi, eks sul ei ole tööd,
kas petis maailm hellasti, sind kannab taevateed? Oli üks "musta lauliku" laul...
Me inimestena otsime seda tasakaalu nii väga, et oleme valmis mõtlema välja mida iganes, et tühjust oma hinges täita. Ja kusjuures, paratamatult kaasneb sellega see, et Jumal muutub selliseks nagu meie, apostlid muutuvad selliseks nagu meie ja üldse, kõik on väga meie nägu ja meie moodi. Ja me tahamegi, et see niimoodi oleks ja niimoodi jääks. See kõik oleks väga fine, kui see reaalsus, mida me näeme, olekski ainus reaalsus. Aga mis siis, kui Jeesus ühel päeval tagasi tuleb ja meilt aru pärib?! Mis siis, kui tegelikult hakkabki õige pea toimuma kõik nii, nagu Ilmutuse raamat räägib?
Kui ma sellele mõtlesin, siis kangastus mulle justkui üks linnapargi pikk kiik, kus kiikuda saab vaid kahekesi. Et me oleme justkui seal ühe otsa peal ja ootame mängukaaslast. Ja kui teda ei tule, siis kuhjame sinna teisele poole kõike, mida arvame vajavat ja mis peaks meie hinge igatsuse täitma. Ja mõni aeg tundubki, et võrrand toimib, kuid siis kukume kolksti jälle tagasi maha (see on siis, kui teine laps näiteks hoiatamata maha hüppab).
Ja need aseained seal võivad olla igasugused. Nt. mõttekonstruktsioonid a la K. Hagin: kui endale kinnitad teatud asju, siis ongi need su elus reaalsuseks. Ma kusjuures ei sea kahtluse alla siinkohal sõna väge üles ehitada ja hukutada, kuid probleem on selles, et Jeesus kutsub meid OSADUSSE, elama endaga koos. Sellest jääb haledalt väheks, kui rebin mõne kirjakoha kontekstist välja ja seda siis endale sisendama hakkan. Vaja oleks, et kogu mu elu saaks uuendatud, et Jeesus seal teiselpool kiige otsa peal saaks ja tahaks olla.
Teiseks aseainete grupiks on sidumised. Kõik, mis on minu elus nii ajaliselt kui tähelepanult eespool Jumalast. Kas julgen siin näpuga näidata meie iidol FB peale või peaks kartma community õiglast viha?! ;-) Või näiteks minu lemmikteema--toit. Kusjuures siin ei ole oluline mitte alanenud kehakaal ja selle hoidmine-seda saab hullumeelselt sportides ka all hoida, vaid ikka see, kas suudaksid vastu panna, kui toiduained nii külmkapist kui marketi lettidelt sind nimepidi hüüavad. Vanaema/ema/abikaasa/tüdruksõbra köögis valminud hõrgutistest rääkimata. John Wesley olevat öelnud, et inimene, kes pole kunagi paastunud on sama kaugel Jumala riigist, kui inimene, kes pole kunagi palvetanud. John Wesley ikka ütles aeg-ajalt tabavaid asju. Teinekord mitte nii väga tabavaid. Nt et kiilaspäisust ravib riivitud sibul.
Et me otsime tasakaalu oma ellu ja oleme nõus kõik selle eest ohverdama. Aga Jumal ei ole meid ju kutsunud mugavusse. Ühest küljest jah, pakutakse ülimat turvalisust, hinge ankrut, mis ulatub kaugele eesriide taha, ehk elu koos Jumalaga nii siin kui igavikus, teisalt aga pakutakse meile ülimat pidetust. Ole rahul sellega, mis sul on, ära taotle maist vara, lase ennast röövida, lase endale liiga teha jne. See maailm ei ole sind väärt, vaata taevastele asjadele ja oota sealt oma õndsust...
Ma hakkasin hiljuti uuesti uurima abimaterjalide abil Ilmutuse raamatut. Usun, et õpingute tagajärjel, kui minu suhe ja arusaam Jumalast ka väga hallatavaks muutus, jäi minu positsiooniks premillpretrib. Ehk see õige mugavam, mis millekski ei kohusta. Jeesus võtab meid ju enne katsumusi enda juurde! Kõik, mida vajad, on see, et sul on kunagi võimalus olnud nelja tõsiasja palvet lugeda või kellelegi järele ütelda... Well, may-be not....
Et kuidas siis edasi peaks elama? Tänast metafoori kasutades soovitaksin kiikuda üksinda kahekohaliselt pikal kiigel. Ei oska ma seda veel täiuslikult isegi, aga mõnikord tuleb välja see lihtne tasakaal. Teinekord jälle vuhiseb kiik ülespoole, siis näen kõrgemale puude latvadestki. Ja teinekord leian end kukkumas maa poole... siis avastan, et olen ise sinna teisele poole püüdnud midagi sokutada, nii et Jeesusele seal enam hästi ruumi pole...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar