Hommikul sai aeg maha võetud, olen pea 2 päeva päris üksi kodus ja tahtsin kiirusest ja rutiinist välja astuda ning keskeneda enesesse. Hommikul lugesin läbi Jeremija, algusest peale. Ei mäleta, et seda kunagi varem niimoodi teinud oleksin. Kõik 52 peatükki.
Mind hämmastasid seal mitmed asjad, mida varem tähele polnud pannud. Esiteks, Jeremija prohveteeris 23 aastat järjest. Ja teda ei võetud kuulda. Teiseks oli huvitav see, kuidas päris lõpuni välja oli Jumala südameigatsuseks see, et rahvas pöörduks. Vähemalt kolmel korral läbi selle raamatu "lootis" kõiketeadev Jumal, et kes teab, võib-olla nad pöörduvad, ja ma saan neile andeks anda ja ei pea tooma hävitust. Kolmandaks oli huvitav (kui nii võib öelda) see järjekindlus, millega religioosne ladvik ennast polsterdas, kuidas tülikatest prohvetitest vabaneda püüti ja vabanetigi (nt Uurija).
Mina olin oma elu ja teenistusega jõudnud sellesse punkti, kus arvasin, et ma olen kõik teada andnud, mida ma Issandalt kuulnud olen ja seega olen "puhas teie kõikide verest" nagu Paulus Efesose koguduse juhtidele ütles, kuna ta pole midagi salanud Jumala kogu nõust nende suhtes. Et vastutus on nüüd neil, kes sõna on kuulnud, vahet pole, kas nad selle vastu võtsid või mitte, käitusid selle järgi või mitte.
Hommikune lugemine pani mind selles filosoofias kahtlema. Kuni oli veel armuaeg, jagas Jermija sõnumit... Parandage meelt, muidu tuleb häving ja teid viiakse Paabelisse. Aga see kõik ei aidanud, sest rahvas oli võimetu KUULMA, mida Issand rääkis. Oma osa oli seal nö rahuprohvetitel, kes jagasid vaid rahusõnumeid ning uinutasid rahvast patule. Seetõttu olid ka kõrvadel eesnahad. Inimlikult on see isegi mõistetav, sest nad olid lähiajaloos läbi elanud nii Hiskija aegse ärkamise ja templi puhastuse kui ka assüürlaste käest pääsemine. Oli ju mõistusevastane, et seesama Jumal võiks nüüd äkki karistada... siiiamaani oli kõik ju vägagi okei olnud.
Aga osadust Jumalaga ei olnud, eriti polnud seda juhtidel ega neilsamadel kenadel rahuprohvetitel, kes rahvast eksitasid. Nad vaid varastasid üksteiselt sõnumeid. Ja tagajärjed olid kohutavad... lammutatud linn, eliit vangi viidud, tempel hävitatud, Jumala auhiilgus igaveseks pühimast paigast lahkunud...
Ka Eestimaa on hävingu ääre peal. Ärkamise ääre peal ka. Kuid karta on, et see ärkamine saab olema vaid ettevalmistus, et mõnedki inimesed taevasse saaksid. Iga päev, iga 24 tundi vähendab meie väärtuslikku aega midagi ette võtta, midagi selle heaks teha, et see ärkamine võiks olla elu ja ühiskonda muutev transformatiivne kogemus. Selle aluseks on loomulikult korportaiivne ühispalve. Ja ei ma ei räägi siin 2 korda aastas läti vendade soovitusel tehtud kampaaniat, kus 2,5 tundi kuulatakse jutlusi ja 15 min parandatakse meelt, vaid ikka selliseid Joeli raamatu vaimus nutmist ja enese välja valamist Jumala ees.
Eile kuulasin üle hulga taas Kansast ja ette sattus see pooletunnine lõik http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=GDCp_wDNYO_rP02RQ0p3FQnvU91r70VH
Täna õhtul kuulasin seda lõiku tema kontekstis koos palvete ja ülistusega (3h)http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=jJ9nJXVc0fmmU5242dY6Q1Mu3hYMDxD2 ja see justkui kinnitas mu kogemust ja tunnetust.
Allen Hood räägib seal sellest, kuidas 90ndate lõpupoole tehti 600 USA suurima koguduse pastorite hulgas uuring ja küsiti, mis on koguduse suurim vajadus. Vastus oli üle 90%l, et vaja oleks ajaloolist ärkamist. 5 aastat hiljem mindi nende pastorite kogudustesse ja 3%l oli mingisugunegi palveteenistus. Ootame ärkamist, aga seda, mis on piibellik ärkamise retsept, seda me ei kasuta. Et on suured käärid ootuste ja reaalsuse vahel ja ei taheta maksta hinda. Lootus on pigem uutel metoodikatel (ehk see kodugrupi metoodika hakkab nüüd paremini tööle), kui Jumalal ja tema abil. Jutluses on põhirõhk julgusel ja selle puudumisel. Tuuakse näiteks John Wesley, kes ütles, et mis siis, kui nad mu anglikaani kirikust välja panevad, ma jutlustan oma isa hauakivil, kuni keegi kuuleb. Ameerikaase saatis ta rändjutlustajaid, kes hobusel ringi sõitsid ja rajasid 2 kogudust päevas (seetõttu ongi metodisti kirikuid veel tänapäevalgi rohkem kui postimaju:-). Tänapäeval aga me muudkui palume "Jaabesi palvet" ja ootame isiklikke õnnistusi, samas kui meie põlvkond me ümber on hukkumas.
Lõpupoole küsib Allen, et kui Su sõnumit pole koguduses vastu võetud, siis mida sa seal veel passid?! Charles Finney olla ka jutlustanud 6 kuud mõnes koguduses ja kui vastu ei võetud, siis ta läks mujale. Arvutasin, et minagi olen 6 kuud meeleparandussõnumeid jaganud ja pastoreid palunud ning anunud, et meeleparanduspalve teenistus kogudusse võetaks. Kahjuks on see üks väheseid keelatud tegevusi meie koguduses. Igaüks peab kodus ise palvetama, on mulle vastuseks öeldud. Samas retoorika on väga hästi paigas ja kui sõnu uskuma jääda, pole usklikemaid inimesi olemaski. Samas Jeesuse tapsid ka ju need oma aja kõige usklikumad.
Seega, ma TEAN, et ma ei ole üksi üle jäänud. Ma TEAN, et Issandal on kusagil üks jääk, kes ei ole nõtkutanud põlvi baali ees. Ma TEAN, et kusagil on üks rahvas, kes TUNNEB oma Jumalat, jääb KINDLAKS ja TEGUTSEB. See on see rahvas, keda Põhja kuningas ei ole suutnud oma libekeelsusega kaasa viia (Taaniel 11:32 ja järgnevad). Ma tahan selle hulga üles otsida, ma tahan leida selle koguduse, kes tahab ja suudab Eesti tuleviku pärast südant valutada ning on valmis maksma hinna, pöördudes Issanda poole kogu südamest, mitte vaid teesklemisi (Jeremija 3:10). Meeleparanduse puudumine on ärkamise takistuseks (Jeremija 3:3, uus tõlge). Täna on veel armuaeg, mis ei kesta aga igavesti. Metoodikad ja välised lahendused tekitavad vaid frustratsiooni ja küünilisust. Ja samas ootab Issand meid kuuldekaugusesse ja jääb kõrgeks, et meie peale halastada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar