Smörgasbord...

... ehk võileivalaud ehk rootsi laud. Laud on lookas, kõike võib võtta, läbisegi, küllastumiseni, nõrkemiseni, kuniks hakkab paha. Siis magad pohmelli välja ja alustad veidi aja pärast uuesti, kui vähegi sisse mahub... Eks need ole ka meie tänapäevased valikud nii mitmelgi moel.

Hommikul sai jälle taas nii elavaks Jeremija 2. peatükk. Nö register, mille tagajärjel kõik muu nii Jeremija raamatus kui Iisraeli ajaloos 6 sajandit enne Kristust toimuma hakkas--sündmused, mis viisid maa vallutamise, templi hävimise ja Paabeli vangipõlveni.

Põhiliseks süüks, mida ette pannakse, on Jumala unustamine, kusjuures, pange tähele, mitte formaalses ja välises mõttes...
- arvati, et hoiduti ebajumalateenistusest, seda peeti tähtsaks ja sellest ammutati kindlust (s 21)
- hädaajal kutsuti Jumalat appi (s 28)
- südametunnistus ei mõistnud kohut ja seega arvati, et ka Jumalal on hea meel (s 35).

Samas, SISEMISELT ei ole enam ammu mingit usaldust ega toetumist Issandale; Teod, mida tehakse, tunnistavad tegelikust usuelu kvaliteedist, elu, mida elatakse, annab märku, et usaldus on hoopis oma raiutud kaevudel, mis sest, et need vett ei pea (parem ikkagi "varblane peos, kui vares katusel"). Kui on võimalus haarata kinni mistahes välisest uuest metoodikast, siis seda ka tehakse, vahetades teed ja heideldes ühe ja teise võimaluse vahel (s23b-24; s 36). Samas ei taheta või ka enam ei osata enam (sest süda on paadunud) tulla elava Jumala juurde, kes kõike annab ja ootab vaid vastuvõtlikku südant. Ei taibata, et tuleks vait jääda ja mõtiskleda, kust ja millest meid siis ikkagi päästetud on ja milleks seda tehti, mis on suurem eesmärk peale selle, et minul kõik hästi oleks?

Usk ei ole ka tänapäeval enam mingi praktiline eluviis, vaid pigem lihtsalt retoorika, pühapäevahommikune õrn kaste, mis langeb hingele ja kosutab ja julgustab, ükskõik, millistest sidumistes ja köidikutes elan ja kuidas toime tulen. Neist vabaneme ükskord taevas ja siis on igavene õndsus... Aga mis siis, kui nii ei ole? Mis siis, kui Jumal ikkagi ootab, et me oma usuelu siin ja praegu välja elaksime, võtaksime tõsiselt hoiatusi, mida Uues Testamendis on tunduvalt rohkem kui seda odava armu ja kõikelubava armastuse teksti.

Jakoobus räägib usust ja tegudest ning jõuab järeldusele, et mõlemad üksinda, ilma teiseta on viljatud. Näide on toodud küll sotsiaalvallast, kuid ülejäänud kontekst kirjas viitab ikkagi väga tõsiselt mäejutluse kõnekujunditele, nii et standardid on sama kõrged, kui Jeesusel ning praktika ei piirdu vaid vaeste abistamisega.

Eelkõige on ju Jeesus huvitatud vangide vabastamisest ja seda mitte ainult teoorias, vaid väga praktiliselt. Ja siin kindlasti on väga oluline see esmane Jumala juurde tulek, kus kogeme, et oleme kõik andeks saanud ja tunnetame vabadust. Samavõrra tähtis või ehk veel tähtsamgi on aga jätkuv pühitsus ja jätkuv vabanemine, mis lubab meil olla osaduses. Vaid puhtad südamelt saavad ju Jumalat näha ja kui süda on koormatud ikete ja takistustega, siis kaob tunnetus ära. Kuidas saab aga olla osadust ilma tunnetuseta?! Ega vist mitte eriti. Ja kui ka teised meie tegelikust olukorrast aru ei saa, siis Jumal ehk ometi?

Jh 8:36Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad. Jh 8:32 "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid."

Soovitan neil, kel huvi, guugeldada sõna "pühitsus" piibel.neti kaudu ja mõelda väga tõsiselt, mida see praktiliselt tähendab ja kuidas seda ikkagi ellu rakendada. Minul endal on kogemus olemas ühes valdkonnas, mis pikka aega suurt meelehärmi tegi. Kui 15 kuud tagasi sellega tegelema hakkasin, ei teinud ma ka saladust, et püüan asjale läheneda probleemi juurte juurde minnes. Ehk teisisõnu, mitte tegeleda kaaluprobleemiga, vaid vabaneda sidumistest oma elus. Mul ei olnud aimugi, et minu keha selle aja jooksul 30 kg võib kaotada. See ei olnud eesmärk. Ning ma ei saa kuidagi vastu võtta, et see oli minu suur tublidus või tahtejõud või järjepidevus. Kui viimased 18 aastat mulle midagi õpetanud on, siis seda, et minul endal ei olnud mingit väge olukorda muuta. Olin surnud oma üleastumistes ja samas nii õnnis ja nii "usklik", et ei saanud arugi, et vabadust vajasin.

Seega on kõik minuga juhtunu Jumala arm ja vaimne vabanemine-- seda kogesin selle aja jooksul nii mitmel tasandil ja nii võimsalt, et seda ei vahetaks mitte millegi vastu. Seisan täna siin tunnistajana, et Jumalal on KÕIK võimalik. Ükski sidumine pole Tema jaoks liiga suur ega ühegi inimese probleem liialt väike ega tähtsusetu. Peame ainult Ta tagasi kutsuma sellesse rolli, kuhu me algselt ta kutsusime ja laskma Temal oma elu juhtida. Igapäevaselt. Ka minu võitlused toidutandril pole kaugeltki lõppenud. Ilmselt kestavad need mu maise elu lõpuni. Aga ma annan endale aru, keda ja mida ma teenin (Fl 3:19), kui ma toidul või mingitel muudel himudel oma elu juhtida lasen (vrdl 1Ts 4:5). Ja siis enam ei tundugi see ahvatlus nii ahvatlev, sest asjad asetuvad oma õigesse järjekorda.

Meile pakutakse igal päeval lõputuid valikuid elu "rootsi lauas". Väga kerge on jääda sinna laua juurde ja ennast "lõhki süüa" (vrdl Js 9:19) ning mitte märgata, et tegelik elu on kusagil mujal ja läheb meist sel juhul lihtsalt mööda.