Rääkisin hiljuti ühe õega kogudusest, öeldes, et ma keskendun hetkel oma palvetes läbimurdele koguduses. Ta vastas: Küll see tuleb! Ega ta tulemata ei jää! See vastus pani mind mõtlema. See on analoogiline juba varem kuuldule. Kui Jumal tahab, las ta siis teeb... Seda aga, et iga läbimurre, iga võit tuleks kätte võidelda ja läbi palvetada, seda tunnetust ja kogemust nagu ei olekski. Kõik tuleb niikuinii, mis tulema peab... Fatalism on vist sellise eluhoiaku nimi.
Aga, mida ütleb Sõna?! Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale. RÜNDAJAD KISUVAD SELLE ENDALE. Tuleb rünnata, tuleb palvetada niikaua, kuni me näeme REAALSEID vastuseid, mitte enam ei uinuta iseennast ja teisi, et "usu läbi" ongi meil kõik juba ideaalne.
Lubatagu mulle jälle üks ekskurss 20 a tagusesse aega, kus vastpöördunud kristlasena ei olnud mingit probleemi oma vaimuliku emaga palvetada tund, kaks või kolm tundi järjest. Me RÜNDASIME taevariiki ja KISKUSIME ta endale. Ei olnud igav, ei olnud väsitav. Ei olnud vaja küünlaid ja inspireerivaid jutlusi sinna vahepeale. Midagi polnud vaja. Jeesusest oli enam kui küll. Ja me kogesime reaalseid palvevastuseid. (Nüüd palvetan ma enamuse ajast üksinda, ju on siis selline aeg lihtsalt).
Ja hoopis aulisemaks läksid nii palvevastused kui ka palved, kui hakkasime kogudusega järelpalvetes käima pärast igat teenistust (4 päeva nädalas). Üksinda oma kambris palvetada on kindlasti väga kallis Jumala silmis, kuid tõelise meelevalla saavutab kogudus (ihu) ikkagi koos tegutsedes ja koos palvetades. Olen ka praeguses koguduses paar korda seda teisipäeviti kogenud, kus see tuli justkui levib ka teistele ja osalejad saavad kinnitatud.
Nüüd üks hoiatus ka. Alati on inimesi, kes jäävad kusagile pisut kaugemale vaatama, et ei tea, kas on ikka see päris. Need on justkui need, kelle kohta R. Liardon (oli kunagi selline pisike raamat) ütleb, et nad tahavad vanaema põllepaeltes taeva saada. Et Jumalal ei ole lapselapsi. Ja see teiste osadus, mida oled siin maa peal nautinud (sütitavad kõned, palved, laulud), ei aita Sind mitte karvavõrdki, kui ise taevauksel seisad. Siis peab sul endal see hea ja magus õli olema, mida Jumalale ohvriks tuua. Ja meie siin elus ei saa iial teada, kellel seda on ja kellel mitte, sest väliselt oleme kõik ühesugused, nagu need 10 neitsitki.
RÜNDA TAEVARIIKI ja KISU TA ENDALE. Tunnista endale oma pankrotti ja oma koguduse pankrotti. Et Jeesust ei ole siin. Ja me keegi ei tea, kus ta on. Me ei koge teda kaaskristlaste südametes nagu võiksime ja me ei koge teda koguduses sellisena, nagu ta on tõotanud meie keskel olla. Kus ta siis on? Oh, et oleks meil rohkem Maarja Magdaleenasid, kes õhkaksid: Ütle mulle, kuhu te ta pannud olete ja ma lähen ja TOON TA ÄRA!!! Jeesus on Taevas, istub Isa paremal käel. Ja sealt saab teda "kätte" vaid taevariiki rünnates. Läbi palvetades, püsivalt, vankumatult, innukalt. Kõik Temale alistades ja lastes Temal rääkida.
Meie relvad paistavad väetid ja viletsad pealtnäha... Palve ja paastumine... ühenduses vaimumõõga, usukilbi ja päästekiivriga (Ka see varustus tuleb kõigepealt taeva laost kätte võidelda), kuigi Sõna ütleb, et need on VÄGEVAD maha kiskuma kindlustusi. Mõtleme pigem koos Peetrusega, et vot oleks ikka see päris mõõk, saaks pahadele otsa peale teha... Ja mõnel meist ongi meelevald, millega hukka või õigeks mõista. Et siis kasutamegi neidsamu lihalikke vahendeid.
See on ristieelne mõtlemine... Üleüldse elame me justkui ristieelses ajas. Ja see on ju tegelikult põnev aeg, mida iseloomustavad
- Patutundmine ja päästekogemus. Issand, ma olen patune inimene, mine mu juurest ära!
- Imetegude nägemine/kogemine. Tuhandete söötmine mitmel korral, tervenemised, surnuist ellu ärkamised, jne jne.
- Usaldus Jeesuse suhtes. Ma võin isegi vee peal kõndida!
- Innukus Jumala asjade suhtes, ka näiteks ehitustegevuses. Issand, siin muutmismäel on NII HEA olla, teeme siia kolm telki ja jääme igaveseks siia.
Samas iseloomustab seda aega ka
- oma vägevuse tunnetamine ja sõjakus (Siin on kaks mõõka! Kui vaja, siis võitleme Su pärast, Jeesus (küsimata, kas Jeesus sellisest sõjakusest üldse midagi peab).
- Võimu jagamine ja küsimused : kes on suurim? Kes seal taevariigis ikka Su paremal käel olla saab?
- Jumala asjade „selgeks“ tegemine iseenda ja teiste jaoks. Issand, kuhu Sa lähed? Kust teame teed? Kuidas seda teed ikka teistele seletada?!
Vaatamata sellele, et Jeesus jäi siinkohal alati müstiliseks ja pööras nende pilgud tagasi oma ISIKULE ning taunis igasugu lihtsustatud mudeleid, oleme meie selle "teeleidmisega" ikkagi ühele poole saanud. Meie teame täpselt mida öelda, et kõik korrektne oleks ja siis sugereerime endale ja teisteel, et nii ongi. Isiklik suhe ja isik üleüldse jäävad sealjuures tahaplaanile.
Nii et elame veel siinpool risti, aga oma "usus" arvame, et oleme juba nelipühapäevis ja ootame Vaimu väljavalamist. Aga enne tuleks ristist läbi minna ja KÕIK sinna alla maha panna. Nii oma püüdlused, anded, väärt olemised, igapäevased palved ja hoidumised kurjast, kui oma patud--isekus, kurjus, omaõigus, võimutahe, kontrollivaim jne jne.
Peetrus on taas siin heaks näiteks, ta tegelikult justkui läkski koos oma Issandaga surma. Kui Jeesus oli risti löödud, oli ka Peetrus KÕIK kaotanud. Issand oli tema jaoks reaalne ja tal ei olnud (õnneks) seda võimalust, et oma pankrotis enesele sugereerida, et ma võtan usu läbi vastu, et kõik on endiselt kõige paremas korras. Ja alles siis saab Jeesus kohata teda Tibeeria rannal ja täita teda iseenda ja oma tahtega.
Mingi idamaa õpetussõna räägib, kuidas noor mees läks meistri juurde ja palus tal anda talle kõik oma tarkuse. Meister andis talle tassi teed ja palus seda hoida. Seejärel hakkas ta teed juurde kallama. Vaatamata noore mehe kõrvetatud näppudele ja mahavoolanud teele, ei olnud sellest kasu. Siis mõistis noormees, et täita ei aa mitte midagi, mis juba täis on.
Jumal tahab ka täna anda meile täiesti uut. Aga me ei suuda iialgi seda vastu võtta, kui me enne täiesti tühjaks ei saa. Vaid enesepiisavuse varemetele saab Jumal hakata ehitama midagi uut. Ei saa ju vildakale majale uhket ärklikorrust ehitada, ilma et vaev asjatu poleks. Ei panda uut veini vanadesse nahklähkritesse ega võeta uue kuue küljest paika, et vana kuube lappida.
Seisa, inimlaps Jumala ees, nii kaua kui vaja. Ja kui tunned ka ahastust oma patu pärast, ära heitu. Jeesus on suurem, kui kõik Su patt ja kurjus, mis seestpoolt vastu vaatab. Ma tean seda, sest olen ise näinud oma südamesse ja olen ka näinud Jeesust seda kinni katmas, oma kalli ja püha verega. Ja see veri kehtib kõigi eest, kes oma murega Tema juurde lähevad. Vaid taevariigi ründajad kisuvad ta endale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar