Issand, liiga hilja on Sul vait jääda,
oled kõnelnud ülearu palju,
on liiga hilja järele anda, oled võidelnud liiga palju.
Sa pole ka mõistlik olnud, Sa läksid liiale
ja nüüd pidi see ka sündima.
Sa nimetasid korralikke inimesi rästikute sigitiseks,
Sa ütlesid neile, et nende süda on kui pime haud,
mis väljastpoolt on lubjatud valgeks,
Sa embasid mädanevat pidalitõbist.
Sa kõnelesid häbenemata alaväärtuslike välismaalastega,
Sa sõid koos avalike patustega ja ütlesid, et tänavatüdrukud
saavad olema esimesed paradiisis,
Sa tundsid heameelt vaestest, roojastest, inetutest,
Sa pidasid halvasti usulisi eeskirju,
Sa tahtsid käsku seletada ja võtta ta kokku ainsaks väikeseks
käsuks: armastuse käsuks.
Nüüd nad maksavad kätte.
Nad on tõstnud Sinu vastu süüdistuse, nad on Sinu peale kaevanud,
ja abinõud võetakse peagi tarvitusele.
Issand, ma tean, et mind mõistetakse hukka, kui ma püüan elada
kasvõi natukenegi nii, kuidas Sina.
Ma kardan.
Juba näidatakse minu peale näpuga.
Mõned muigavad, teistele teeb see nalja, mõnele on see pahanduseks
ning enamik mu sõpradest on juba valmis mind hülgama.
Ma kardan seisma jääda sellel teel,
ma kardan kuulda inimeste tarkust.
See sosistab: Parem on tasa ja targu edasi minna,
kõike ei tohi võtta nii tähttähelt,
on mõistlik vastasega veidi arvestada...
Ja siiski, Issand, tean ma, et Sinul on õigus.
Aita mul võidelda,
aita mul kõnelda,
aita mul elada Sinu evangeeliumi järgi,
kuni lõpuni,
kuni õuduseni,
kuni risti õuduseni.
(I peatükk Michael Quoisti raamatust "Palved ristiteel")
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar