Vajadus valvsuseks

Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see päev tuleb kõikide peale, kes maa peal elavad. (Lk 21:34-35)

Hoidke end! hoiatab Jeesus. Millest siis? Uurime lähemalt.

Liigsöömine
Liigsöömisega on mul üks väga isiklik suhe. Umbes 15 kuud tagasi hakkas se mind tõsiselt häirima, et ma ei suutnud oma söömiskiusatustele muidu vastu astuda kui vaid neile järele andes, kui O. Wilde'i prafraseerida. Eks ma ju tajusin ka, MIKS ma seda tegin. Teadsin, et mu südames on üks igavikukujuline auk, mida ma meeleheitlikult toiduga täita püüan, kuid see ei aita ja masendus läheb suuremaks. Tegin arvutisse kausta, kus mõtlesin kogu protsessi dokumenteerima hakata. 4. veebruaril 2009 olen kirjutanud:

Lugedes vastavasisulist kirjandust, sai selgeks, et vajan inventuuri enda sees ja ümber. Söön, kui olen rõõmus, kurb, õnnelik, õnnetu, väsinud, igavlev... Ehk siis, kui toit on see, mis kõiki mu elu hetki saadab ja millest ma rõõmu, lohutust, tröösti ammutan, siis on ta muutunud ebajumalaks. Ma söön selleks, et asendada elavat suhet Jumalaga.

Ma tahan tagasi seda lähedust, seda osadust, seda esimest armastust, mis kunagi kogetud. Võtan eesmärgiks süüa, et elada Jumalale, püüdes vabaneda toidu haardest enda üle. Võtan eesmärgiks süüa vaid siis, kui tunnen nälga, mitte harjumusest ega seepärast, et teised pugivad. Allutan oma elu Kristusele, allutan ka selle osa, millele pole varem kirikus tähelepanu pööratud. Allutan Issanda kontrolli alla oma ihad. Tean varasematest kogemustest, et väiksem söögikogus teeb vaimulikult tundlikumaks, mis omakorda toob Jumala lähemale.

Otsustan:
1. Ma ei söö ilma näljata. Püüan vahet teha näljal ja himul. Püüan teha nii pikki pause kui võimalik.

2. Kui tunnen pseudonälga (a la 0,5-2h pärast söömist), siis palvetan ja toitun Issandast ja tema sõnast.

3. Palvetan enne sööma asumist, et Issand täidaks ja juhiks mind, mida ma suust sisse topin.

4. Korraga ei söö üle „rusika“- just nii suur olevat inimese magu. Ehk siis piisab sellest, kui korraga süüa vaid rusikatäis.

5. Kuigi võin süüa kõike, kaloreid arvestamata, püüan toituda tervislikult ja tasakaalustatult, et ihu saaks kõik vajalikud toitained ja vitamiinid. Eriti olulised on valgud ja värske aedvili.

Küll oleks täna tore selg sirgu lüüa ja öelda, nii see just toimiski. Ma otsustasin ja palvetasin ning kõik sujus seepeale kui lepse reega. Aga ei sujunud. Kui esimene kuu sai vaimustusest kantuna küll enam vähem ree peal püsitud, siis edasi ei läinud enam nii kergelt. Mäletan, et ükskord põgenesin kodust, sest külmkapp lausa kutsus mind enda haardesse. Nuttes jooksin välja jalutama ja mõtlesin, et kuidas ma saan olla nii seotud. Ja teinekord, kui jälle oli üsna pikka aega olnud juba selline tunne, et nüüd hakkab minema, tuli kusagilt minu seest välja üks "metsloom", kes oma osa nõudis ja ma langesin jälle. Kuid toitumisega on ju nii, et iga uus päev võid alustada uuesti ja võitja oled siis, kui üks kord rohkem püsti tõused kui langenud oled.

Aga liigsöömine pole kaugeltki vaid ülekaaluliste probleem. Mõnele teisele on antud lihtsalt selline sisemine süsteem, mis seda väliselt varjata laseb. Kuid oluline on seda tähele panna kõigil. Kui nende kõht sai täis, siis nad tallasid kärjemee... ütleb Piibel Iisraeli laste kohta. Taaniel, olles ülikoolis õppimas nõiakunsti, ei protseteerinid mitte nõiakunsti tundide vastu, vaid loobus hoopis Paabeli hõrgutistest. Just nimelt sellesama pärast, millest esimene kirjakohtki kõneleb... et säiliks tema tundlikkus Jumalale.

Purjutamine
Vahe purjutamise ja liigsöömise vahel on selles, et sööma peab, kuid mõõdukalt, purjutada aga pole üldse vaja. Otseses tähendus meil kristlastena purjutamisega ehk (ma loodan) probleeme pole, sest joomine on ka kantslist taunitav. Kui aga võtta seda laiemalt kui meelemürkide tarvitamist (intoxication), siis on ka siin ehk arenguruumi. Jällegi ei räägi ma amfetamiinist ega LSDst (sest taas ma loodan, et pole vajadust), vaid kõigest sellest, mis meie meeli mürgitab ja jällegi tundlikkust tuimestab. Ja üheks selliseks meelemürgiks tänapäeval on ehk televiisor ja kõik need järjefilmid ehk seebikad. Kõike võib teha, ütleb Paulus, kuid miski ei tohi saada meelevalda sinu üle.

Jällegi on mul üks isiklik tunnistus, küll pisut varasemast ajast, aasta oli ehk 1993 või 94, kui olin Hollandist koolist kodus käimas ja sattusin seebikate lõksu. Algas see maraton igal argipäeval umbes kell 15.30 seriaaliga Päästja koolikell, edasi tuli mingi Austraalia surfiperekonna probleeme käsitlev film, siis Vaprad ja ilusad ja siis veel midagi. Kuni õhtuni välja. Ja ma mäletan, kuidas ma ööselgi mõtlesin selle peale, kuidas neil kõigil läheb ja tundsin neile kaasa. Ja hommik möödus nende õhtuste seriaalide ootuses. Ju oli see minu viis tuimestada end valule, mida tokord tundsin ja leevendada õppestressi, mis ka mitte väike polnud olnud. Ei osanud teistmoodi lihtsalt. Ja ma ei mäleta, kas püüdsin toona midagi ette võtta, ei mäleta, kas teadvustasin seda isegi probleemina või aitas alles füüsiline lahutus, kui pidin kooli tagasi minema.

Selleks, et aru saada, kas oled orjuses või mitte, aitab tegelikult väga lihtne test: Kas suudad nädal aega oma "kangelastest" eemal olla ja neile mitte mõtelda. Kui ei, on need seriaalid saanud meelevalla sinu üle ja kelle võidetud keegi on, selle oma ta on. Kusjuures, Sa pole üksi. Mäletan üht tõestisündinud lugu, mida mulle kunagi jutustati, et keegi proua Ameerikas palus palvegrupis eestpalvet Brook Logani eest (Vapratest ja ilusatest), sest "tal on praegu nii raske".

Argielu mured
Mida süüa? Millega riietuda? Millega maksta pangalaen? Üüriarved? Autoliising? Reisid lõunamaale? Kindlasti on meie ühiskond teistsugune kui Jeesuse ajal ja kindlasti on oma osa siin ka kliimal, kuid kui Jeesus oma 70 jüngrit välja läkitas, küsis ta neilt: Sandaalid on? - Ei ole?- Vahet pole! Hakka astuma! Paun on? - Ei ole?- Vahet pole! Mine teele! Sul ei puudu midagi!

Tänapäeval, kui meil on miljonilaenud ja sada muud kohustust, ei saaks me kuhugi minna, kui meid läkitataks. Võibolla oleme liigselt sisenenud võidujooksu, millega maailm meid ahvatlenud on? Ka 2 Timoteose 2:4 ütleb, et "keegi, kes on sõjateenistuses, ei seo end argielu askeldustega, kui ta tahab jääda meelepäraseks sellele, kes ta on sõduriks kutsunud." Et kui me oleme end argielu muredesse täielikult sisse mässinud, siis Sõna põhjal tähendab see kas seda, et me pole sõjateenistuses või hoopis seda, et me pole meelepärased sellele, kes meid on kutsunud?!

Linnupüüdja pael
Salmi teises pooles antakse ka põhjus, miks me neist kolmest ohust eemale peaksime hoidma. Sest kurjad päevad tulevad (ja kui Sinu eluajal veel mitte, siis surma läbi ometi pead seisma Issanda ees) ning tarvis on, et see meid ei tabaks ootamatult. Linnupael on püünis, millega linde püüti. Muretu linnuke laskub maa peale, sest ta näeb terakesi laiali ja tal pole aimugi, et teda võiks varitseda mingi oht ning võimalus, et tunni aja pärast on ta juba maitsev linnupraad.

Meie kristlus on tehtud nii hallatavaks ja nii "usupõhiseks", et lausa vaata ja imesta. Hiljuti võisin oma silmaga näha ja kuulda, kuidas isegi meeleparandus "usu kaudu" vastu võeti. Kogudusel paluti 7-8 minutit oma südant otsida, siis palvetasime kõik koos ning siis võtsime "usu kaudu" vastu, et nüüd olemegi meelt parandanud ja nüüd ootame, et Jumal oma Vaimu välja valaks ja ärkamise tooks.

Kallid, see on Jumala suur arm, et ta veel on meiega kannatlik ja veel oma Vaimu ei vala, sest siis saaks igaüks kätte selle, milline ta südame olukord tegelikult on ja millisele õigusele see on rajatud. Suuga me tunnistame küll, et "me ei taha loota oma õigusele, kui Issanda lauale tuleme", aga tegelikkuses arvame, et meie ainus patt on see, kui jääme kogemata mõnd siivutut reklaami pisut kauemaks vaatama, kui oleks pidanud. Et süda on ammu puhas, mõned välised asjad veel pisut määrivad.

Ma näen Pühakirjas kahte suurt argumenti sellise seisukoha vastu. Esiteks, Paulus kirjutab Filipi kirjas, et ta pole veel midagi kätte saanud ja ta pürib aina edasi. Filipi kiri on kirjutatud Rooma vangipõlves, kui Paulus on vähemalt 25 aastat olnud Issandaga väga lähedases osaduses ja teenistuses. Seega, Paulus polnud iialgi rahul oma vaimuliku olukorraga ja ei ehitanud kunagi midagi oma väärt olemisele ega oma sugupuule ega millelegi muule kui Kristuse armule ja Veatu Talle kallile verele. Teiseks ütles Jeesus juba variseridelegi, et ärge eksige, kõik mis väljastpoolt sisse tuleb, ei rüveta inimest, vaid ikka see, mis südamest välja tuleb. Sest südamest lähtub kõike kurja. Ja nii kaua, kui me ei võta aega selle kurjusega silmitsi seismiseks, ei näe me ka Kristuse ohvri vajalikkust oma elu jaoks.

Kui ma veebruaris 2009 alustasin, arvasin, et liigsöömine oli mu ainus ebajumal. Aasta jooksul viis Jumal mind järjest sügavamale, kuni augusti alguseks olin valmis hoopis valusamaks tõeks ning oktoobri keskel kulmineerus kõik veel valusama tõega, mis seletas kõik senised läbikukkumised. Kusjuures vahepealsel ajal Jumal rõõmustas ja kandis edasi ja andis tunda oma armu igal hetkel.

Nüüd, kus ma olen seda kõike oma südames näinud, on mul kaastundmust ka teiste nõtrustele, sest ma tean, kui vilets on inimene iseenesest, ilma Jumalata. Suurim rumalus aga on jätkata sel teel oma õiguses ja ilma Jumalata, pole vahet, kas käid kirikus või mitte, tunnistad nelja tõsiasja või mitte. Jumal on reaalne ning kogetav. Ta ilmutab ennast, kui seda tõesti kogu hingest soovime. Ja Tema silmad uitavad maa peal, otsides alandlikke südameid, kes kuulavad ja kuulevad, mis Temal neile öelda on. Ja Tema arm on igal päeval uus ning põhjatu ning suurem ja kõrgem ja pikem ja laiem, kui mistahes olukord või sidumine, mis meil iial ette võiks tulla.