Kes vastutab?

Kui kusagil midagi õnnestub, siis on kõik valmis aust osa saama. Kes aga vastutab, kui midagi kusagil untsu läheb mistahes inimkoosluses? Milline on minu vastutuse ja juhi vastutuse vahekord?

Hesekieli raamat heidab sellele valgust. Võiks isegi öelda, et vastutuse teema on seal üks alateemadest. Ptk 18 räägib individuaalsest vastutusest, sellest, et igaüks seisab Jumala ees eraldi oma tegude ja nende tagajärgedega. Isegi see vana kõnekäänd, et lastele nuheldakse kaela nende vanemate patud, ei kehti enam. Kui õige pöördub oma õigusest, siis tema õigeid tegusid ei peeta meeleski, vaid teda koheldakse kui läbinisti õelat. Ka vastupidine on õige--kui õel pöördub, siis tema õelaid tegusid ei peeta meeles, vaid teda koheldakse kui läbinisti õiget. Lõpuni teistsugune arvepidamine kui meil siin inimeste maal.

Peatük 33 räägib aga vahimehe kohustusest. Hesekiel oli pandud Iisraeli vahimeheks ja ta pidi rahvast hoiatama. Kui ta seda ei teinud, siis nõuti patuste verd tema käest, et talle endale jäi vastutus nende inimeste pattude eest, kuigi nad hukkusid oma pattude pärast. Kui ta aga neid hoiatas, siis oli pall jäädavalt nende inimeste väravas--igaüks saab vastavalt oma otsusele, mis ta selle sõnumiga peale hakkas (st kas ta pöördus Jumala poole või mitte) ja prohvet on puhas nende verest.

Peatükis 13 räägitakse nendest valeprohvetitest, kellega Jeremijagi kogu aeg tülis oli-needsamad, kes ei vaevunud Jumalaga osaduses olema ja vaid kopeerisid üksteise sõnumeid(varastavad üksteiselt minu sõnu Jr 23:30), tänapäeval siis võiks öelda, et vuhivad jutlusi maha ja ei vaevu tähele panema aja märke ega kogudust üles ehitama. Hesekieli 13. ptk-s öeldakse, et nad on kui rebased varemete vahel (külvates haigusi ja luurates põduraid?!) ning nende põhiline süü on, et nad ei ole teinud müüri Iisraeli soo ümber, et see püsiks võitluses Issanda päeval (Hs 13:5). Selle asemel uinutavad ja eksitavad nad rahvast oma rahusõnumitega Hs 13:10. Ehk teisisõnu, kuigi neid oodatakse olema vahimeesteks Jumala rahvale, nõrgestavd nemad neid hoopiski, pakkudes vaid uimastavat oopiumi massidele, nagu üks filosoof on paarsada aastat tagasi tabavalt pragmaatilise usu kokku võtnud.

Et huvitav, kas see tänapäeval ka kehtib? Kas juhtidelt nõutakse rohkem, kui nö lihtrahvalt? Küllap nõutakse, kui Jakoobuse kirja 3. peatükki uskuda. Ja enamgi veel, Issanda päev kogu oma hiilguses, vägevuses ja jubeduses ei ole veel käes. See nõuab ülimat vaimset (ka vaimulikku) ja füüsilist vastupidavust, kust see tulema peaks, kui tänapäeva koguduses on kõik lubatud?!

Teisalt on meil igaühel ju olemas Piibel ja õigus ning kohustus seda uurida ja järgida. Piibel on tõlgitud pea kõigisse keeltesse ja keelerühmadesse, üsna pea saab see töö lõpule viidud kogu täiuses. Me armastame vana venda Paulust. Eriti tema julgustusi, kuidas kõigele vaatamata ikka rõõmustada ja julgust mitte kaotada. Samas tundub mulle, et me mitte alati ei taju seda konteksti, milles Paulus ise tegutses ja kuhu ta kutsub ka meid: 2Kr 6:5 suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses,7tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, 8aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad;9kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad - ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; 10kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.

Paulus, jättes hüvasti Efesose koguduse juhtidega, ütleb need kuldsed sõnad: Ap 20:26 Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest! Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist. "Olen teile kuulutanud JUMALA KOGU TAHTMIST." Tulles tagasi vahimehe kohustuse juurde, on küsimus niisiis: Kas vana Paulusetaat ootab, et me vaid kurvastuses ikka rõõmsad oleksime (ja kui südamest ei suuda, siis teeme näo, et kõik on korras ja läheme hambad ristis edasi), või ootab ta järgimist sisulisemal tasemel, kutsudes meid igaühte vahimeheks oma maa ja rahva hulgas?!


Uues Testamendis ei kasutata vahimehe metafoori selles tähenduses. Samas on läbivalt antud manitsusi valvata. Ehk ei ole vahimehe funktsiooni sellepärast Uues Testamendis ära toodud, et nüüd on see kohustus igalühel, kes tõeliselt Kristuse ihusse kuulub?! Jeesus rõhutab seda, Paulus kutsub lakkamata valvama ning seab ennast eeskujuks 1Kr 16:13, 2Kr 11:27, Ef 6:18, Kl 4:2, 1Pt 5:8, Ilm 3:2. Samas on karjased ikkagi need, kes valvavad meie hingi Hb 13:17. Samas on hoiatavaid kirjakohti, et kui me Inimese Poega (st Jeesust) ei tunnista inimeste ees, siis ei tunnista Jeesus meid Isa ees.


Kas meie käest nõuab Jumal nende verd, kellega meie kokku puutume, kaaludes, kas me oleme neile kuulutanud "Jumala kogu tahtmist"?! Kui oleme ja nemad selle ära põlgavad, siis oleme meie end vähemalt vastututusest vabastanud ja vastutus läheb selle inimese peale, kellega me suhtlesime (ka nt nõustamissituatsioonis koguduse keskel). Meie ei saa ühtki elumuutvat otsust teise inimese eest ju teha ja seetõttu oleme "puhtad nende verest", nagu Paulus ütleb, vaatamata sellele, mida nõustatavad selle uue teadmisega tegid. Kui me aga pole seda teinud, nõutakse ehk ka meie käest nende verd?

Leonard Ravenhill on öelnud, et iga põlvkonna jutlustajatelt nõutakse aru nende põlvkonna inimeste eest, kuidas nad on neid teeninud ja Jumala kogu tahet neile avaldanud. Siin ehk saavadki need kaks poolt kokku--jutlustajad peaksid motiveerima kogudust, kes tegelikult kõigi inimestega väljaspool kokku saavad ja tegelikult selle töö lõpule viivad.

Miks on see kohustus nüüd kõigile laienenenud? Sest meile kõigile on usklikuks saades antud Jumala Vaim, pärandi rikkus pühade sees. Ja me ei tohi seda andi hooletusse jätta ega kasutada oma vabadust kurjuse katteks 1Pt 2:16. Meil on olemas ka Sõna, Jumala kogu tarkus kaasaskantavas formaadiski kaante vahel. Ilmselt mõistaksime selle raamatukese väärtust paremini, kui see ühel päeval meilt võetakse (ühele hiljutisele ekraaniteosele viidates). Praegu veel me aga ei mõista, sest kuidagi on kõik veel kuidagimoodi hallatav ja mõistuslikult seletatav. Küll saab meil ikka ühel päeval palju imestamist olema, kui me vahepeal kogemata üles ei ärka...

Vahid vaatke, kas te näete koitu juba punamas...
öö on varsti lõppemas...
Vahid, seiske ikka valvel müüri peal....