Jumal ja kurjad plaanid

Ma tahaksin, et mul ei oleks õigus, et rahvas parandaks meelt ja Jumal võiks oma kurjad plaanid tagasi võtta.

Sain täna tagasisidet selle lause kohta. Eriti viimase lauseosa kohta, kus on koos Jumal ja tema kurjad plaanid. Et see nagu ei sobi ja võib mõnele ehk komistuseks olla. Ometi oli see vaid Jeremija 18:8 (ja laiemalt ss 7-11) parafraas: aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha. Loe kuidas tahad, ikka saad ühtmoodi aru, et Jumal kavatses teha kurja ühele rahvale. Ja kui see rahvas pöördub, siis ta kahetseb seda sama kurja ja jätab selle tegemata.

Jah, loomulikult, olen tagasisidestajaga nõus: Jumal on ülimalt hea, ülim armastus ja temas pole kurjust. Samas ka pinnapealne Johannese ilmutuse raamatu lugemine annab meile pildi, kui suureks läheb kurjus maa peal ja kui Jumal ka selle algataja pole, siis ometi lubab ta sellel sündida, kuigi tal oleks meelevald sellele käsi ette panna. Ma ei pretendeerigi sellele, et ma teaksin lõpuni vastust, miks see nii on ja miks Jumal laseb ka oma äravalitutel sellest läbi minna. Mõned vihjed ju siin-seal on... et nad saaksid parema ülestõusmise osaliseks näiteks, nagu eelmises postituses Heebrea kirja kirjakoht rääkis.

Ma jään selle juurde, et me tänapäeva koguduses ei tunne Jumalat. Me ei loe Sõna terviklikult, vaid nopime välja seda, mis meeldib. Me pahandume Temast, nii sellest mida Ta teeb kui sellest, mida Ta tegemata jätab (ehk meie arvates tegema peaks, aga ei tee). Ja sellepärast ei tunne me Teda ka tihti ära, kui Ta meie ellu (ja kogudusse) püüab sekkuda. Ometi ütles Jeesus: Õnnis on, kes minust ei pahandu...

Meie kuulutus on kui üks roosamannavaht ja põhineb armastusel, mis lubab kõik, sallib kõik, annab kõik andeks ka siis, kui andestatav ei tahagi andeks saada ega andestust vastu võtta. Ja viib lõpuks taevassegi. Ja me oleme selles "usus" nii kindlad, et meile ei tule pähegi, et võiksime olla eksiteel. Me eeldame, et Jumal toimib ja tegutseb vaid selleks, et meie isekaid vajadusi täita ja oleme pettunud, kui ta seda ei tee. Jeesus elabki ju aina selleks, et Isa ees meie eest kosta, isegi Sõna räägib nii. Kas pole?

Samas on Jumala vajadused meie juures ebaolulised. Üheks selliseks on kindlasti pühitsus. Sest Sõna peab lihaks saama ka meie sees ja meie läbi, mitte ainult meie kuulutuses. Vaid nii saab Kristuse hea lõhn kogudusest maailma levida, mitte maailma surmalehk (mille allikateks on lihahimu, silmahimu ja elukõrkus) kogudusse tungida.

Aga nüüd ikkagi see kurjuse teema. Mäletan, kui Douglas Jackson piiblikoolis Genesist õpetas, siis üks tema põhiväiteid oli, et üleilmne Noaaegne veeuputus oli parim lahendus kõigile neile inimestele, kes uppusid, sest neilt võeti ära võimalus pattu edasi teha ja sellega veel enam Jumala viha enda vastu koguda. Ning nad sattusid õiglase ja püha Jumala palge ette, kes mõistis neile kohut õiglaselt, nii nagu nad olid ära teeninud. Parim lahendus antud olukorras!

Seega võiksin ka mina selle probleeme tekitanud lause ümber ütelda, et "ma tahaksin, et mul ei oleks õigus, tahaksin, et rahvas võiks meelt parandada ja Jumal oma ülima armuteo meie rahva heaks tagasi võtta, mis seisneb selles, et patule pannakse piir, inimesed satuvad hetkega püha Jumala ligiollu ja tema kohtujärje ette ning need, kes alles jäävad, hakkavad mõtlema Issandale, nagu tema seda väärib." Vualaa! Kas sai poliitiliselt korrektsem ja parem?! Ma usun küll!

Kas Inimesepoeg leiab usku maa pealt, kui Ta tagasi tuleb? on Jeesus enne taevaminekut mures. Vaadates meie kuulutust, mis mugandab kõik piiblitõed hallatavateks tükikesteks, mida on hea manustada ja mis on kui uimastav narkots, mis meid igasuguse valu eest kaitseb, siis pole ju imestada, kui seda õiget usku tõesti vähe on järele jäänud.

Samas, ega selles ju keegi ei kahtlegi, et midagi koledat on tulemas. Ühe Tallinna suure koguduse pastor tunnistas mulle mõni kuu tagasi, et neil tuleb selliseid sõnumeid mitu tükki nädalas, erinevatelt inimestelt. Hiljuti lugesin mingist naisteajakirjast memmekesest, kelle unenägudest jooksevad pidevalt hävingusõnumid läbi ja ta keeldub tuimestavaid rohtusid võtmast, mis talle "mõistuse pähe paneksid". Ja kusjuures vanamemm teab, et Kõigekõrgem peab temaga sidet. Väike guugeldus netis ja tuleb välja küll ja veel nii otseseid kui kaudseid hävitussõnumeid, väga erinevatest allikatest, aga sõnum on sama. Mõneti erinev on olnud vaid nende inimeste reaktsioon sõnumile.

Nii et elame, näeme. Jumala juures ei ole vastuolu. Ja kõik, mida ta teeb, on armastus. Hommikul võib sul olla väga kinnitav osadus Jumalaga ja õhtupoolikul võib Jumal saata sõjaväe ning su lapsed ja lapselapsed hukkuvad ja Jumala jaoks ei oleks seal vastuolu. Tähtis on vaid sealjuures see, et me siis ei kibestuks, vaid mõistaksime, et kuna me korporatiivselt, Eestimaa kogudusena ei parandanud meelt, ei läinud osadusse, nagu Tema meid pidevalt keelitas ja ei otsinud Jumalat, siis jääb kohtuotsus selle maa suhtes jõusse. Kui Sa ise peaksid selles rünnakus hävinema, saaksid loomulikult taevasse.

Ja selline häving tooks kaasa ka tõelise meeleparanduslaine (mitte 15 min farsi) ja inimesed saaksid päästetud ja oleksid igavikus koos Jumalaga. Mis saaks olla veel suurem armu tegu? Ja kuna me vabathtlikult ei taha siseneda sellisesse osadusse, kus me Jumala plaanidest aru saaksime ja neid täidaksime, ei jää tal oma armus midagi muud üle, kui meid pisut või pisut rohkem survestada.

Ja ikkagi, praegu on veel armu aeg ja esiti kristlastel võimalus Jumala poole pöörduda ja paluda halastust meie maale ja rahvale. Jer 18:8, 26:3, 36:3. Kes teab, ehk ta kahetseb?!