Jäägi õnnistus

Ühes piiblitunnis hiljuti küsis keegi, et kas tõesti on vaid pisut neid, kes leiavad kitsa tee, mis ellu viib (Mt 7:14)? Ja vastus oli talle umbes selline, et ju neid ikka väga palju on, sest Jumala arm on lihtsalt nii suur. Ja kummatigi ei tekitanud see vastus tookord minus mingit reaktsiooni (peale nõustuva noogutuse), kõik tundus õige ja mis pea asi, mainstream. Alles hiljem tabasin end mõttelt, et oot-oot, kas Jumala arm on tõesti NII suur, et isegi Jumala Sõna tühjaks teeb?

Sest Jumala Sõna raamat on raamat jäägi pääsemisest. Mitte kunagi, mitte üheski olukorras ei saanud enamik inimestest, enamik sootsiumist sõnumile pihta ega osanud õigesti reageerida. Ja siis tuli Jumalal sekkuda hävitusega ja otsida ustavat jääki, kellega saaks edasi töötada. Ja nii kogu aeg, tsükkel kordub, vaatamata sellele, kui palju on inimestel valgust või kui palju nad Jumala imesid näevad või tema ligiolu kogevad lausa füüsiliselt (nt pilve-ja tulesammas kõrbes).

Üks üle kümne aasta usus olnud vend ühest väga toredast kogudusest pahandas, kui ma mitu kuud tagasi rääkisin jäägi ärkamisest. Tema arvas, et see oli minu viis alavääristada kristlasi kuidagimoodi. Kui sellest aru sain, siis selgitasin muidugi, et ei, ei, ei, see ongi Jumala viis asju ajada, otsida neid, kes on "üle jäänud" (nagu Eelijale näidati, et on veel üks hulk, kes pole nõtkutanud oma põlvi baali ees-Ro 11:4). Et "jääk" Jumala silmis on pigem kompliment ustavuse eest, mitte ei tähista midagi ebameeldivat (olles ehk etümoloogiliselt seotudki sõnaga jäätmed). Et kummaline, et jutlustaja ametis tegutsev inimene, kes peab end vaimulikuks õpetajaks, ei ole sellisest mõistest kümne aasta jooksul kuulnudki. Pisut teeb selline asi ärevaks.

Sest ju nagu läbi inimajaloo on ka tänapäeval Jumala asjad varjatud, selleks on vaja vaimulikke silmi ja vaimulikku südant, et mõista, mis tegelikult toimub ja üleloomulikku kuulekust Püha Vaimu juhtimisele, et järgida ja Vaimu mitte kurvastada. Ka seda võime ju ajaloost märgata, et mida rohkem oli kristlus riigiusk, seda lahjemaks läksid doosid. Et justkui koguhulk on konstantne, aga mida suurema hulga peale lahjendada, seda lahjemaks muutub droog. Kindlasti ei pea see nii olema ja ärkamistes on näha ju sedagi, et isikule sattunud "segu" on lahjendamata, kuigi ärganud inimesi tuleb palju. Aga tavaolukorras kipub see ikka lahjenema, kui väline surve ära kaob. Siis tundub, justkui poleks ka sisemiselt vaja enam valvata. Mis kindlasti ei ole ju nii.

Igal ajal on Jumal hoidnud endale alles jäägi, kes on ustav. Ja neid on alati olnud pisut, väga pisut, kes leiavad selle kitsa päästetee. Vaid 8 hinge päästeti läbi vee, kui Noa-aegne uputus maailma hävitas. Vaid 8 hinge, kes ustavalt 120 aastat kuivale maale laeva ehitasid. Vaid kaks meest nö vanast põlvkonnast tohtisid tulla tõotatud maale (4Ms 14:30). Ka nemad olid ujunud vastuvoolu, tuues raporti, mis enamuse maakuulajate raportiga vastuollu läks. Vaid 7 tuhat oli see hulk kogu Iisraeli rahvast Eelija ajal, kes baali polnud kummardanud.

Ka Jeesuse ajal ei osutunud jäägi hulka väliselt usklikud ja ustavad aukandjad. Pigem olid need vaevatud, vigased, vaesed ja patused--kõik need, kellest kuidagi ei arvaks, et Jumalal nendega üldse mingit pistmist võiks olla. Ja ometi, nagu ikka, nagu me juba prohvetitest teame, elab Jumala vaim vaimult alandlike juures ja täidab kõik orud. Mägedelt voolab ta lihtsalt mööda...

Mida siis öelda lõpetuseks? JAH, VAID ÕIGE PISUT ON NEID, kes leiavad kitsa tee. Võidelge, et teie nende hulka kuuluksite, hoiatab Jeesus. Sest ta pole päris kindel, kui ta vaimusilmas lõpuaegadele vaatab, kas ta maa pealt üldse usku leiab, kui ta tagasi tuleb. Kristlus on selleks ajaks kindlasti võidukas olnud läbi sajandite ja kristlaste hulk on rekordiliselt kasvanud, aga see on väline näitaja, ehk indikaator, nagu tänapäeval öeldakse. Kas ta ÜLDSE südameusku leiab, kui ta tagasi tuleb?! See on Jeesuse igatsus ja soov ning ta pole kindel, kas see ka täitub. Kindlasti on kusagil jääk, kes on ustav, kes on oma silmad ja südamed lahti hoidnud ning kes järgivad Püha Vaimu vaikset häält, kui see neid kõigesse tõtte juhatab. Isegi kui see tähendab vastuvoolu ujumist, 120 aastat "tobedat tegevust", mis vaid naeruvääristamist üldsuse poolt kaasa toob...

Praegu on veel armu aeg. Otsige, siis te leiate. Koputage, siis avatakse teile. Paluge, alles siis te saate. Niisama ei kuku midagi sülle. Magavale kassile pidavat ka ennemini hiir suhu jooksma. Jumala aarded on ikka veel varjatud ja jäävadki selleks, kuni Jeesus tagasi tuleb. Siis saab kõik avalikuks, inimeste küsimused ja kahtlused kaovad. Iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab siis, et tema on Issand. Kahjuks aga ei aita see tunnistus siis enam kedagi. Just praegu ootab Jumal meie jagamatut tähelepanu nii tema Sõna, (Ml 1:6) Poeg austab isa ja sulane isandat. Aga kui mina olen isa, kus on siis minu au? Ja kui mina olen Issand, kus on siis minu kartus? ütleb vägede Issand teile, preestrid, kes te põlgate minu nime. Aga te ütlete: "Kuidas me põlgame su nime?" kui Vaimu suhtes. Sest paganate täisarv on täis saamas ja Issanda taastulek on väga ligi.

Ei ole enam aega elada oma himudes ja neid järgida, sest meie pääste on lähemal, kui siis, kui me usklikuks saime. Halb seltskond rikub head kombed, hoiatab Paulus 1 Kor 15:33. Enam ei ole aega kadetseda ja kibestuda Jumala peale, et miks ta just neid inimesi kasutab, keda ta kasutab ja miks ta toimib just nii, nagu toimib. Miks küll asjad ei toimu nii, nagu mina seda aastaid olen ette kujutanud?! Sest kui lõpuni enesele kindlaks jääme, võime kõik kaotada. Ja see oleks väga suur kaotus ja pankrot. Veel on aega otsida, veel on aega leida. Veel on aeg mõista oma pimedust (Joh 9:41) ja osta Jeesuselt silmasalvi (Ilm 3:18)-(tea, mis see turuhind ka praegu on?) Veel on aega varuda värsket õli, mis aitab öö läbi valvata (Mt 25:10-13);  mis kindlustab, et pulmakutse jõusse jääb...

Pühapäevane mõtisklus

Jäin täna pisut hiljaks ja jõudsin alguspalve aluseks olevate kirjakohtade lugemise ajal. Niisiis, kui ma siis üksinda kirikumajja jõudsin, oli teenistus juba alanud... Aga just siis loeti Johannese 16:12-15. Ja minu tähelepanu jäi köitma see, et Jeesusel oli jüngritele veel palju öelda, aga tol hetkel ei suuda nad seda taluda. Kuid Jeesus on muretu: kui Tõe Vaim tuleb, küll ta Teile siis õpetab, mida vaja ja seletab kõik ära... ja kuna ajaliselt on tegemist Jeesuse viimase ööga selles ihus sellel maamunal, siis pole ju eriti midagi ütlemata jäänud... nüüd vaid vaja öeldud sõnad teoks teha... Sellest kirjakohast jääb vägisi mulje, et on midagi VEEL, mida vaid Vaim saab anda, ja mis on vajalik spetsiifilisteks olukordadeks.

Sama mõtet tundub kordavat ka Paulus 2 Kor 2:12, kui ta ütleb, et me oleme saanud Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib. Mitte kinkis, mis tähendaks, et kõik on juba käes, vaid kingib, jätkuvalt, kogu aeg... ja ainult Vaim on see, kes meile seda selgitada saab ja vastu võtta aitab. Ja eks ütle ka Taaniel, et viimsel ajal arusaamine suureneb. Kuidas seda vastu võtta, ju ikka Püha Vaimu kaudu, kes meid kõigesse tõtte aitab juhtida.

Praegu mängib taustaks Kansase igapühapäevahommikune teenistus (algusega 16.30, 18.30 meie aja järgi), kus Mike Bickle räägib sellest, kuidas me inimestena vajame Jumala armu ilmutust, et see meie sisemusse jõuaks, mida kõik Jumal meile tasuta andnud on ja kuivõrd revolutsiooniliselt võib selline arusaam kristlase elus muutusi kaasa tuua. www.ihop.org/weekendservices on link. Nii sellele, kui paljudele teistele väga põnevatele jutlustele.

Et tagasi nende hommikuste mõtete juurde. Et kui meie usu aluseks on Sõna, mis kahtlemata peabki olema, siis kas pole me ühes olulises punktis pisut viltu läinud, kui me vaid Sõnaga piirdume. Paulus hoiatab meid nende eest, kel on jumalakartuse nägu, kuid salgavad tema väge. Et vaja oleks tasakaalu, sest see, mis on kirjutatud, seda peab vaim veel edasigi tõlgendama ja südamesse viima. Teisalt on ehk "karismaniakid" (pole minu väljend, kuulsin seda eelmisel suvel ühelt kuulsalt rändjutlustajalt) oma Väe taotlemisega asja teiste jaoks ära solkinud ja vee sogaseks trampinud. Ja nii tundubki olevat püha ja õige piirduda vaid konstateeringuga, et "kui sa juba kirikusse tulid, küllap siis see juba Jumala Vaimu töö Su elus on".

Ja Jumal on meie Isa, kes hoolitseb meie eest ja kaitseb meid ja vastab vaid meie neile palvetele, mis meile head teevad, ja jätab vastamata neile, mis meile kahju võivad tuua. Mõneti õige, kuid jällegi tasakaalust väljast. Sest Jumala eksistentsi mõte selles käsitluses on meile head teha...  Jeesus tuli maa peale meie pärast, et meil oleks parem elada juba siin ja siis lõpuks taevas. Jumal muutub meie teenijaks. Inimese SUURE MINA teenriks...

Eelmisel nädalal juhtus mu kätte üks Theodore Dalrymple'i artikkel Suicide of the West. Will America follow Europe into anomie and atheism?-- "Lääne enesetapp. kas Ameerika järgneb Euroopale tema seadusetuses ja jumalatuses?" Seal ütleb ta väga tabavalt, et kuigi väliselt pole Euroopas asjad kunagi paremini olnud, tundub samas, et eurooplased vaatavad tulevikku hirmuga, justkui põdedes mingit salajast surmahaigust, mis pole veel päris avalikuks saanud, kuid juba närib nende elutähtsaid organeid. Autor paneb asjade seisu Euroopa sekulariseerumise arvele. God is dead in Europe, and I do not see much chance of revival except in the wake of catastrophe, möönab autor...

Samas ütleb ta pisut hiljem, et "Ameerika enda religioon tundub väljastpoolt tulijatele pinnapealne ning meenutab pigem grupiteraapiat. Paljud ameerika koguduste koosviibimised on kui anonüümsete alkohoolikute koosolekud, ainult et ilma alkohoolikuteta." Just-just! tahaks vahele öelda, eks meiegi ole sinnapoole teel. Praegu on seda teraapilist aspekti veel õige pisut märgata, aga tahaks ju, et oleks rohkem...

Et kaua sa vingud ja mida siis tegema peaks? mõtleb ehk mõni kannatamatum lugeja seepeale... Ma usun, et me peaksime Jumalat hakkama palju tõsisemalt võtma ja iseennast mitte ehk nõnda tõsiselt kui siiani. Kuulama, kui Jumal räägib oma Vaimu läbi ja seda väga tõsiselt järgima. Oma pikka ja ülikirjut usuteed jälgides võin tagantjärele märgata, et Jumal oli kogu aeg minu kõrval, juhtides ja suunates ja märku andes, kuid eks ma tihti arvasin, et "mina tean paremini (a la , et ega Jumal SEDA küll ei ütle)", "see oleks lihale liiga valus", "see oli lahe küll, et ma seda kuulsin, aga ütle uuesti, et jälle lahe oleks" jne jne. Jumal ei saanud mind enne kätte, kui mu täiesti "maha murdnud" oli... nii et oma õigusele polnud enam võimalik ehitada...

Jumal ilmutab meile ju kogu aeg midagi ja annab märku asjadest, mida ära tuleb korraldada. Ja siis tuleb sellesse ilmutusse jääda, ehk seda mitte oma sõnadega tühjaks teha ega oma sõnakuulmatusega sellele vastu töötada. Oswald Chambersil (Kirkuse kütkes, My utmost for His Highest) on mingi tsitaat selle kohta, mida ma koheselt üles ei leidnud, kuid lahti läks raamat hoopis 12.-14. veebruari koha pealt ja seal on ka kuulmisest ja kuuletumisest juttu. Meie suurim ja sügavaim vajadus pole ju mitte see, et meie kõrvad on lukus, vaid pigem see, et me ei taha teha seda, mida me kuulnud oleme.

Ka tänastes eestpalvetes oli palju sellist ahastust, et rahu ei ole... perekonnas, naabritega jne. Jah ikka ju aegajalt kaob rahu ära ja tuleb tüdimus ja väsimus ja kõik pole nii, nagu olla võiks. Oma eelmises usuelu etapis oleksin ma "usu kaudu" vastu võtnud, et "kõik on hästi, Jeesus armastab mind ja ma lähen sirge seljaga edasi". Sisuliselt tähendab see aga ju seda, et ma paadutan oma südant ja ei lase Jumalat tema märguannetega enesele ligi. Nüüdsel ajal püüan ma selliste märguannete suhtes palju tähelepanelikum olla. Esimene küsimus oleks see, et mis oli see viimane kord, kui kõik veel hästi oli. Kas oli selles hetkes midagi, mida ma ei kuulnud/kuulanud ja millele ei alistunud. Niimoodi kobades ja kombates on õige tee leidmine palju tõenäolisem, kui uhkelt kummis rinnaga nina püsti soos trampides. Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite... julgustab meid ju ka Jesaja. Ikka armu selleks meile kõigile!

Veel kunstiseminarist, nelipüha ootuses...

Eilsel Kaljo Põllu ja täiskasvanuhariduse teabepäeval, mis muide oli kõigile soovijatele ligipääsetav ning osadele lausa tasuta, teistele sümboolse tasu eest III seminar Inimene õpib kogu elu (pdf), oli avakõnelejaks Loone Ots, kes rääkis muinaspõhja mütoloogiast kunstniku loomingus. Ma vabandan Loone ees juba ette, et annan siinkohal edasi vaid nii palju, kui see minul mingeid minu taustsüsteemiga haakuvaid mõtteid tekitas.

Nagu me ilmselt teame, on siis  maailm muinaspõhjas jagunenud kolmeks: Valhalla, kus elavad sõdalased pärast surma. Need, kes Valhallasse ei pääse, lähevad surnute koju (Hel), mis ei ole mingitki pidi selline kontsentreeritud kurjuse asupaik. Keskele jääb Midgardr, ehk inimeste asupaik. Need maailmad ei asetse üleval ja all, nagu "kristlikus mütoloogias", nagu seal märgiti, vaid nende vahel saab liikuda, kulgedes mööda nähtamatut diagonaali, kus võib liigelda isegi kaarikutega ja liiklemine on põhimõtteliselt võimalik. Nagu Kalevipoegki, võib selles põrgus käia mitu korda, tagasi tulla ja jälle minna. Nende maailmade vahel pole ka sellist kristlikku vastuolu ega piiratletust, et kui oled juba ühes igaviku paigas, siis on teisele poole või ka elavate maale tulek võimatu. Sest nende vahel on ligipääsmatu kuristik (Lk 16:26).

Sellest arusaamade erinevustest mõtiskledes tabasin end küsimast, et ehk elame me rohkem selle muinaspõhja mõjusfääris, kui kristlastena endale tunnistada tahaksime. Miks muidu suhtume nii ükskõikselt Piiblis kirjapandusse. Küll me siis palvetaks ja otsiks Jumalat, kui teaksime, et nii meie kui meie lähedaste valikud niivõrd lõplikud on. Kuidagi varjatult usume ehk ikkagi (meie ja kõik põhjamaad), et ju annab mööda seda diagonaali veel liigelda küll. Ja inimesed, kes ühtäkki tunnetavad vaimumaailma ja selle osalist kurjust ja absoluutset tõsidust ning reaalsust, no need on lihtsalt pisut imelikud või ületöötanud või mingil muul kombel vildakad...

Teine asi, mis sellest ettekandest elavaks sai, oli see, et tõeline õpetaja ehk mentor vahendab ideid (Valhallat) ja mälu (Heli) inimestele Midgarderis. (Surnute riigis Hel'is ongi ju hästi palju mälu ja mälestusi). Ja nii on see ju ka Piiblis. Meid kutsutakse mõtisklema usukangelaste üle, säilitama seda mälu nii öelda, kuid samas oleme täiesti alasti, kui meil ei ole visioone ega ideid ülevalt. Mõlemad peavad olema, et sõnum muutuks elavaks ja selliseks, mis tõesti südamest südamesse läheb.

Nüüd kui tagasi tulla selle Lencioni püramiidi juurde ja mõeldes kohe saabuvale nelipühi päevale, siis on ju huvitav see esimene usaldus ehk julgus eksida. Teame, et jüngrid põgenesid ristilöömise päeval ja ega nad ka pärast, kui ülestõusnud Jeesus nendega suhtles, väga julged polnud. Kuid nelipühapäeval juhtus midagi uut. Nad kõik said täis vaimu ja kuulutasid Issanda sõna julgesti. Ja suurepärane meeskonnatöö (mis küll ka mitte täiesti ilma kivide ja kändudeta ei sujunud) tulemusena viidi evangeelium paarikümne aastaga tolleaegselt tuntud maailma otsteni välja.

Et mis siis juhtus? Mis moodi mõjutas Püha Vaimu tulek neid protsesse? Mismoodi andis Vaim julgust?
Esiteks tuli veendumus oma tegevuse õigsusesse ja vajalikkusesse. Tuli ilmselt ka arusaam, et Jeesuselt kuuldud õpetus on ainuõige. Neil muidugi ei olnud ka muinaspõhja mõjutusi, kuid samas oli Vana Testament. Kui mõtleme Taavetile, siis tema jaoks oli inimestele vaid kaks võimalikku paika: elavate maa ja "surnute juures" Ps 88:6, Kg 9:3. Taevas oli mõeldud ikka ja ainult Jumala asupaigaks 2 Aj 6:18. Alles Jeesus on see, kes ühelt poolt ütleb, et ta läheb meile asemeid valmistama, seda siis Taevasse, kus enne oli olnud vaid Jumal ja teisalt toob sisse ehmatava reaalsuse, et elavate maalt lahkunute vahel tehakse väga suurt vahet ja need kaks maailma ei saa enam mitte kunagi kokku. See oli revolutsiooniline õpetus (Vt Lk 16:19-31) ning kahtlemata väga tahke tükk alla neelata.

Teisalt antakse neile armu oma veendumused kinnitada ohvrite ja verega. Uus õpetus, kellestki paljasjalgsest Jeesusest, kes nüüd olla üles tõusnud, tekitab pahameelt ja hirmu valitsevas eliidis ning loomulikult püütakse oma parima arusaamise valgel uut liikumist summutada. Tekib see võitlusmoment, millest ka eilsel seminaril puudust tunti, see "madistamine", mis lihvib ideaale ja tekitab solidaarsust. Sellises olukorras ei olnud võimalik jääda pealtvaatajaks... ah, ma ei sekku parem, vaatan, mis saama hakkab. Polnud võimalik. Vaja oli otsustada ja kõik pidid valima, kuhu nad kuuluvad. Ehk taaskord Lagle Parekit tsiteerides "valik tõstab sind, kasvatab sind" ning "jagab vastutust", st annab sulle võimaluse oma tegude eest vastutada, mis on üks ütlemata võimas ja väestav tunne.

Sest soo on soo. See on just see konflikti kolmas osapool, mis lubab kogu kurjusel maailmas võimutseda (nt koolikiusamistes jne). Ja kuigi hiljem jääb hinge võib-olla kriipima, et miks ma küll midagi ette ei võtnud, kui mu kaaslast peksti, võib ometi "rõõmustada", et ega ma nagunii neile vastu poleks ka saanud ja hea, et ise terve nahaga pääsesin. Väikese positiivse inimese väikesed rõõmud...

Siinkohal tekib küsimus, et kas  vajame uut okupatsiooni, mis meid survestaks ja takistaks? See muidugi võib, aga ei pruugi tulemusi anda, ehk prohveti sõnadega: kõik sulatamine oli asjata - kurjad ei eraldunud. (Jer 6:29).

Pigem vajame me uut nelipüha, mis õpetuse selgeks lööks ja veendumuse tooks. See aga ei saa juhtuda enne, kui oleme tajunud end kapitaalselt läbi kukkununa--kõik see, mille kallal oleme tööd teinud ja vaeva näinud, ei kõlba muuks kui tuleroaks... nagu jüngridki, kelle illusioonid purunesid õpetaja hukkamisega. Süda sai rõõmu küll täis juba ülemises toas, kui Jeesus end elavana ilmutas, aga täielik võit tuli ikkagi nelipühapäeval. Ja siis ei olnud nende teel enam takistusi, kui neid ka väliselt oli, siis vähemalt ei olnud nad ise enestele enam takistuseks. Suures plaanis. Väiksemaid lööminguid õpetuse pärast ja isegi suhete ning isiksuste pinnal ikka oli (loe Apostlite tegude raamatut), kuid need olid vajalikud, et ühiselt edasi minna. Minna just nii, nagu tänapäeva strateegid õpetavad, et otsus oleks MEIE oma--neil kõigil oli selles otsuses olnud oma panus ja seetõttu tekkis ka veendumus ning lõpuks oli tööl tulemus. Oh kas pole imeline, kuidas kogu ümbritsev meile päevast päeva jutlust peab?! Oleks vaid kõrvu kuulda...
 
Viited Lencionile youtube'is düsfunktsionaalsest meeskonnatööst.

Kaljo Põllust, võitlemisest ja muust

Olen viimasel ajal käinud palju konverentsidel ja kokkusaamistel. Täna lausa kahes kohas. Üks neist oli õhtupoolik kunstihoones, Kaljo Põllule pühendatud teabepäev täiskasvanuharidusest. Huvitav ja hariv oli mõlemal pool. Sellel esimesel, mis algas juba päev varem, filosofeeris üks ettekandja Eesti teemadel ja mõistis hukka, et viimasel ajal on taunima hakatud seda va "edukuse kultust" ja küsis, "kas meil peaks siis edutuse kultus olema ?!"

Teine ettekanne, mis siinkohal ehk äratoomist väärib, puudutas meeskonnatööd ja tutvustati seal sellist meest nagu Patrick Lencioni ja tema viieastmelist põhjuste püramiidi, miks meeskonnatöö ei toimi. Püramiidi alumine osa on usalduse puudus, mitte selles suhtes, et kas sa oma töö ikka ära teed, vaid hoopis selles tähenduses, et kas sa usaldad oma kolleege nii palju, et võid olla sina ise ja rääkida sellest, mis tegelikult südamel on. Kui sellist usaldust pole, on järgmiseks astmeks konflikti hirm, hirm konfliktide ees, kus arvatakse, et kui ma kedagi ei kritiseeri, ehk siis ei kritiseerita mind ka. Samas, kui inimesed on kirglikult võidelnud oma asja eest ja siis jõudnud kompromissile, ei ole neil vaja seda järgmist düsfunktsiooni astet, milleks on vähene pühendumine... sest ülesanne pole saanud osaks selle meeskonna liikmetest. Kui puudub huvi, siis välditakse ka vastutust ja veeretatakse seda ühelt teisele, oma kraest ära, keegi ei korrigeeri kedagi ega midagi ning püramiidi tipuks või lõpptagajärjeks on ükskõiksus tulemuste suhtes. Ehk meeskonnatöö on ümmargune null.

Aga mis ma siin ikka kirjutan, las hr. Lencioni räägib sellest ise, youtube'i vahendusel. Esimese 1,5 minuti vältel toob ta need viis astet välja ning lisab siis, et ta mõtles selle teooria küll äriühingutele, kuid tema raamatut kasutavad edukalt nii koolid, kirikud kui isegi sõjavägi. Ehk teisisõnu, kõik üksused, kelle jaoks on eluliselt vaja teha tegelikult toimivat meeskonnatööd ning leida sünergia. Raamat on välja antud ka eesti keeles.

Meie eestimaine ettekandja lisas veel, et kui pole usaldust, siis ei julgeta eksida. Kui julgen eksida, tulevad ja head ideed ja innovatsioon. Oleviste kiriku piibli läbilugemise initsiatiiv  6.-12. juunini on kindlasti innovaatiline. Huvitav, kui palju on seal neid kirjakohti, mida selles kirikus kunagi kuuldud pole. Ja kui palju oleks neid meie kirikus, kui otsustaksime sama teha...

Aga tagasi konverentside juurde. Seal tänapärastlõunasel oli esinejate plejaad väga väärikas. Lagle Parek, Leonhard Lapin, Loone Ots, Arvo Valton... Ja ka seal tuli see võitlemise teema esile, kuid pisut teise nurga alt. Nimelt hakati ühel hetkel arutama, miks meie praegune ühiskond ikka nii imelikult viltu kipub vajuma. Ja siis ütles prof Lapin midagi väga huvitavat... Et see vabadus kingiti meile, me ei pidanud selle eest eriti võitlema ega midagi ohvriks tooma, samas kui isegi kapitalistlikes riikides on pärast sõda käinud ikka mingi madin... feministid, lillelapsed, jne jne. Et selline võitlemine tekitab solidaarsust ja toob välja mingid kõrgemad ideaalid ning kuna meil seda ei olnud, kingiti vabadus ning sellele lisaks veel hästi palju rahalisi vahendeid ilma igasuguste tingimusteta (ei mõtle siin formaalset ESFi abikõlbmatust;-), siis ongi tulemuseks vaid majanduslik võidujooks, et nii mõnigi ametnik peab lausa küsima, et "kas peab siis edutuse kultus olema vä?!"

Ei pea. Üldse ei pea. Tegelikult pakkus alternatiivi välja Lagle Parek, kes arvas, et meie maa kuvand väljapoole võiks olla, et "siin on vahva, meil on huvitav ning meil on vahva seetõttu, et me oleme nutikad." Et see on üks väike rahvas, kes on loov ja "vägevalt nokitsev". Võim peaks tulema võimalikult alla, et otsused oleksid MEIE omad. Hetkel kipub rõõm nagu kaduma, sest JOKK otsuseid on palju. Õigus/õiglus on eetikast ja moraalist ees ning puudub tunne, et "nii ei tehta". Proua Parek lisas lõpuks ka veel seda, et viimased nädalad on näidanud, kui väetid me võime olla loodusjõudude ees (tuhapilv jne). Ta sõnas, et "maailm pakub meile veel küllaldaselt väljakutseid ja meil peab olema väikese hakkamasaamise oskus".

Kui trolliga kesklinna sõitsin, siis ehmatas mind kiri ühel majaseinal pisut enne Kristiine keskust: WAKE THE F**K UP! Siis pärastlõunasel konverentsil luges mu pinginaaber mingit ajalehte ning seal jäi mulle silma sama sõnum, et aeg oleks üles ärgata ja Euroopa Liit on kui Titanicu tekil päikesetoole kohendav laevameeskond. Või midagi sellist. Kaks väga sarnast sõnumit väga lühikese aja jooksul. Mõlemad justkui "hüppasid" välja ei tea kust ja ei tea milleks.

Mis siis veel on juhtunud. Mu poeg sai paar päeva tagasi ristitud. Vee alla kastmisega ja oma usu peale (ilma ristivanemateta siis), mis sellest, et ta vaid 4,5 aastane on. Vesi oli kirikus ju olemas ja kes siis keelab ristimist, kui inimene usub ja oma usku tunnistab. Ja ka see oli tema enda kindel soov ja tahtmine, saada ristitud "nagu Jeesus multifilmis", valgete riietega ja päriselt vees. Kõik oli väga kaunis, kuid see liturgia, millest ristitavad meil läbi peavad minema, selle juures mõtlesin mina küll, et äi tea, palju need täiskasvanudki sellele pihta said?! Ja kas sellest üldse on võimalik ilma teoloogilise hariduseta aru saada? Apostlid küsisid ju lihtsalt: "kas sa usud, et Jeesus on Jumala Poeg?" Ei hakand nemad seal tseremoonitsema... Mitte et mul liturgia kui sellise vastu midagi väga oleks. Kuid liturgia oleks siis ju veel eriliselt võimas, kui inimene seda täiesti enda omana suudaks tunnetada. Et tagasi Lapini ja Lencioni juures...

Täna, kui te kuulete Ta häält....

Elu Vaimu käsk Kristuses Jeesuses on meid vabastanud patu ja surma käsust. Mis see tähendab? Mis vahe seal on? Kusjuures järjest selgemaks saab, et neid nö käsutegusid, ehk inimeste keelde ja käskimisi, on mõlemate juures, nii karismaatikute kui konservatiivide kraavides. Kuidas aga tee peal püsida?!

Kui läheme päris inimajaloo algusesse (Eedeni aeda siis), näeme, et Eva võttis kuulda kellegi teise häält, mitte Jumala. Kuigi ka Jumal oli midagi öelnud... Siis järgmine näide, mis silma torkab, on iisraellased Egiptuses, või tegelikult sealt väljumas. 5Ms 5:27 Mine sina lähedale ja kuule kõike, mis Issand, meie Jumal, ütleb; ja sina räägi meile kõik, mis Issand, meie Jumal, sulle ütleb, siis me kuulame ja teeme nõnda!"

2 Moosese raamatus räägitakse sellest pikemalt, 5 Mooses võtab justkui need sündmused jälle uuesti kokku. Nagu toodud kirjakohas näha, oli rahval hirm Jumala ees. Kartus? Jumalakartus? Tarkuse algus? Ei mitte. Sest see oli selline kartus, mis põgeneb Jumala juurest, on ehitatud valele alusele ja põhineb valel, ehk oma pragmaatilisel tarkusel. Salmid 25 ja 26 25Nüüd aga, miks peame surema? Sest see suur tuli põletab meid ära. Kui me veel edasi kuuleme Issanda, oma Jumala häält, siis me sureme. 26Sest kes kõigest lihast on nagu meie kuulnud elava Jumala häält rääkivat tule seest ja on jäänud elama?

Nad arutlesid umbes nii: Jah, mine Sina, Mooses, sest parem on kui üks inimene hukkub, kui kogu rahvas otsa saab. Mine Sina Mooses, kuula ja siis me kõik teeme TÄPSELT nii nagu Sa ütled!  Ja no ei tulnud see neil kuidagi välja, see täpselt tegemine. Mooses oli veel mäe peal käsulaudu saamas, mägi veel suitses, kui rahvas hakkas nurisema, et ei tea, mis selle Moosesega nüüd juhtunud on?! Kuule Aaron, võta juhtimine ple ja tee meile mingi käegakatsutav asi, mida järgida... Ja Aaron tegigi. Vaatamata sellele, et ka tema oli NÄINUD Jumala imesid, samas Egiptuse nuhtlusi palju lähemalt kui muu rahvas.

Aga ka ülejäänud rahval ei olnud mingit vabandust. Neid oli päästetud Punasest merest, kust nad kuiva jalaga üle läksid, samas kui Vaarao sõjavägi hukkus sealsamas "madalas vees". Ehk teadmine ei aita, kui tahame kuuletuda Jumalale. See on heaks alguseks meie teel, kuid süda peab jääma avatuks Vaimule ja seal peab olema üks igatsus Jeesusele ja Jumalale järjest ligemale püüelda.

Sel nädalal kuulsin üht huvitavat avaldust: et ega Jumal mõistab ükskord kohut meie TEGUDE üle, et  ega see pole üldse tähtis, millised me oleme. Mõttekäik oli umbes selline, et kui sa häid tegusid teed, siis oledki juba "õnnis", sest Jeesus ütles ju KA, et ilma minuta ei või te midagi teha. Et kui juba head teed, siis oledki Jeesuses ja asi ants. Lähemal vaatlemisel tundub, et eks see ikka üks ugrimugrilik tammsaarepikendus ole. Tee tööd ja näe vaeva, küll siis tuleb ka armastus. Või mõni muu hea asi su ellu...

Pühakirja valgel on siin ju probleemiks see, et kui me oma südame kinni paneme ja keeldume kuulmast Jumala häält ja kuuletumast sellele, ehk keeldume pöördumast ja kasvamast, siis tegelikult ühel hetkel me ei tea, mis need teod on, mida meilt oodatakse. Me võime püüda oma parima äranägemise valgel küll tegutseda, aga see ei pruugi üldse olla see, mida meilt oodatakse ja halvimal juhul võime oma tegevuse aluseks olevates hinnangutes nii mööda panna, et ka meie teod, mis on küll mõeldud headena, seda lõppkokkuvõttes siiski ei ole või on hoopis vastupidi.

Ehedaim näide on tolleagsed rahva juhid, kes Jeesuse tapsid, lihtsalt selleks, et päästa rahvast. Järelikult nad tegid head! Nad tunnetasid oma vastutust riigi ja rahva säilimisel!  Sest kui sellel paljasjalgsel intrigandil väga kaua lasta siin ringi kõndida ja rahvast kihutada, siis tulevad roomlased ja võtavad meilt riigi ära. Väga pragmaatiline! Parem on, kui üks inimene hukkub, kui et kogu rahvas hukka saab... Ja nii nad mõtlesid, oma parima arusaamise valgel, kuid tapsid hoopis Elu Ülima Juhi. Ja seda toimimisviisi on harrastanud vaimulikud juhid enne ja pärast neid, samas ehtides prohvetite hauakääpaid ja väites, et kui meie oleksime tol ajal elanud, ei oleks me neid prohveteid taga kiusanud ega tapnud, samas mitte mõistes, et alati ja igal ajastul on Jumal saatnud oma prohvetid, keda ikkagi kuulda ei võeta, sest kõik süsteemid on väga "paigas". Kõik teavad TÄPSELT, kuidas asjad on.

Vana Testamendi prohvetid, eriti Jeremija, kurdavad ka selle üle, et RAHVAS EI KUULE. Rahva kõrvadel on eesnahk. Nad on näinud kõike, teavad, mis on sündinud varem (alates päästmisest Egiptusest), kuid nad on võimetud kuuletuma, sest nende kõrvad on kinni. Või nad kuulevad küll, aga see ei jõua südamesse, He 33 lõpp. Sa oled neile nagu armastuslaul... kena kuulda, kuid lihtsalt ilus laul...

Edasi minnes näeme, et ka Jeesus räägib palju kuulmisest. Lambaid eristab see, et nad KUULEVAD oma karjase häält. Kuulevad ja järgivad. Need, kes ei kuule, ei ole lambad. Nii lihtne see ongi. Viimases raamatus kordub esimestes peatükkides kui refrään: kel kõrvad on, see KUULGU, mida Vaim kogudusele ütleb. Et justkui see variant on ka, et mõnedele pole isegi kõrvu mitte antud? Ja loomulikult ei räägita siin füüsilisest puudest, vaid ikka vaimulikust.

Mis selle õpetusega peale hakata? Ma kardan, et ka tänapäeval on palju selliseid, kellele meeldib see armastuslaul, mis Jumala prohvetite kaudu tuleb. Tore on ilutseda küünla valgusel ja tantsida ümber lõkke, kuid sisse ikka ise ei tahaks päris minna, mine tea, äkki kõrvetab. Las keegi teine uurib sõna, ja palvetab ja rääkige siis mulle, mida leidsite. Ma jätan selle meelde, õpin ära ja teen TÄPSELT, nagu te ütlesite. Aga ei toiminud see seal kõrbes Iisraeli laste puhul, ei toimi see ka meie puhul. Sest ega inimloomus väga palju sellest ajast muutunud ei ole. Meil on vaid uhkemad mänguasjad ning eluasemed.

Mäletan, et kord tuli vend Toivo tagasi oma misjonireisilt (jutt käib siis jälle Tartu MKst u 20 a tagasi) ja ta oli nördinud. Sel korral oli teda muuhulgas kutsutud ka ühe Võrtjärve äärse pastori abikaasa eest palvetama, kes oli vähihaige. Ja Toivo tuli ja jagas oma nördimust: Miks te MIND kutsute, miks te arvate, et MINA olen eriline. JEESUS on see, kes päästab ja tervendab!!! Miks teil MIND vaja on?! Ja tõepoolest, on vaid ÜKS vahemees Jumala ja inimeste vahel, see on JEESUS KRISTUS, täiuslik inimene ja täiuslik Jumal. Teised on kõik vennad ja õed.

Meie võime küll üksteist aidata ja toetada ristiteel, pakkuda klaasi vett või pesta üksteise jalgu, aga lõpuni ei suuda me kedagi aidata, eriti siis, kui jätame selle inimese nö iseenda külge rippuma, või veel hullem, saame tema südametunnistuseks. Tee nii, ära tee naa jne jne. Miks peaks kellegi teise südametunnistus otsustama minu vabaduse üle Kristuses? küsib vend Paulus. Retooriline küsimus annab ka vastuse. EI PEAGI! Aga samas on Paulus piiratud armastuse käsuga ning valib väga, kuidas ta käitub, et mitte nõrgema usuga inimestele komistuseks saada.

Täna, kui te kuulete Ta häält, manitseb Heebrea kiri. TÄNA,  kui kuulete... et justkui need oleksid mingid erilised päevad, kui seda häält üldse kuulda antakse. Täna, KUI te kuulete... kas siis kui või juhul kui? Kas on variant, et isegi kui räägitakse, siis ma ei kuule, või kuulen niikuinii, aga lõpuks on valik, kas seda tähele panna?! "Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!" Hb 4:7 Ehk KUULE ja siis KUULETU. Jälle taas nii lihtne ongi.

Aga enne on vaja, et meie kõrvad avataks ja me üldse kuulda saaksime. Kui me oma ainsa vahemehe Jeesus Kristuse põlgame, siis ei jõua me sihile, ükskõik kui head ja suured ja tugevad eeskujud meid kunagi juhtinud on. Sest nende vahendatust ükskõik kui hoolsalt kinni hoides, läheme lõpuks ikkagi rappa, sest me ei tea, mida Vaim kogudusele just TÄNA ütleb. Ma tahan osadust, mitte ohvrit, on sama mõtet Piiblis ka mujal kinnitatud. Armu selleks meile kõigile, et võiksime oma karjase häält kuulda ja seda järgida!

Eluallikas

Sooviksin siinkohal jagada ühe kalli inimese kirja, mille täna sain. Olen tänulik Issandale, et Tema teeb jätkuvalt oma head tööd nende sees, kes teda otsivad ja igatsevad. Ning vabastab kõigest, mis Teda ei austa. See on väga auline ja  ükski inimene poleks mu sõbrale ühe öö jooksul suutnud nii palju õpetada ja selliseid sügavusi avada. Tänu olgu Issandale kõige armu eest!

Tere :)

Minu plaanist end distsiplineerida tuli välja unetu öö hoopis. Ma olin nii ärevil, et ei suutnud uinuda, kuulasin isegi rahustavat ülistusmuusikat, aga ei midagi. Uni saabus hommikul. Palvetasin ja mõtisklesin.

Aga keset ööd, ise olin ju ärevil, hakkas rahulik, kindel, tark, selge ja konkreetne hääl mu sees kõnelema ja sellest voolas rahu nagu eilegi kui minu Jumal minuga kõneles. See polnud sugugi tige või ähvardav või sundiv, rõhuv. Rahu oli selles; heldus, mis ajab tõesti meelt parandama.

Jk 3:17 Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta.

Mu palvete peale tuli mu sees rahulik hääl: "Mu laps, mu laps" Muidugi tõusis see vana hirm, et äkki olen hoopis kuradi laps, ahastus kas Jumal räägib minuga või olen jälle mingi pettuse ohvriks langenud. Aga siis tuli, et kurat ei hüüa lapseks kedagi vaid orjaks. Kubjasel on orjad, mitte lapsed.

Mu Jumal kutsub mind oma lapseks. See on kallim, mis võib minuga juhtuda! Jumala armastus on tõeliselt kallis! Mu südames hakkas kõnelema teemal ebajumalad minu elus. Need ei olegi nii hirmsa baali või kuldvasika nägu kui vanasti. Vaid armsa inimese, koera, kooli, Hiiumaa, arvuti, asjade, isegi laulmise nägu.

Kõik tegelikult algas juba varem eelmine kord, kui Issand ilmutas oma heldust mulle ja mind valdas suur rõõm ja ma ainult tahtsin Teda kiita ja tänada. Kuni sain teada, et meie palvegrupis ühel naisel suri isa. Nii oli mul üks silm rõõmus ja teine kurb. Mõtlesin kohe sellele, et ma mitte ei taha mõelda ka sellele, et mu oma ema enam ühel päeval pole. Läksin õue jalutama, et siiski Jumalat kiita ja vaikselt istuda Tema ees. Tee peal leidsin ühe ilusa lihvitud kivi. See oli nii ilus, panin selle tasku, et siis tuppa panna ja alles hoida. Kõndisin edasi ja jõudsin meie tiigi juurde. Veeretasin kivi oma taskus ja äkki tuli minusse: Kas ma oleksin nõus selle kivi tiiki viskama? Muutusin kurvaks, see oli nii ilus kivi ja kuidas nüüd viskan ära. Uuesti, kas ma olen valmis loobuma sellest kallist kivist, et kasuks saada Kristust. Mu ees oli valik, kas Issand või minu ilus kivi. Mõistsin, Issand on ju kallim ja heitsin kivi vette. Kogesin vaimus toimus midagi. Läksin oma lemmikpaika ja kogesin Tema lähedust.

Tagasi tulles tänase öö juurde.
Jumal on. Teda pole keegi loonud. Ta ei ole piiratud ajaga. Ta on igavene. Temast üksi lähtub elu ja iseenese läbi on Ta kõik loonud ja eluõhu andnud. Ülejäänud on kõik loodud olendid, kellel pole iseeneses elu anda. Loodu on küll elu kandja, aga elu enda annab Jumal, kes on eluallikas. Maapealne loodu on kinni surma ja kaduvuse all. Loodu on piiratud aja ja ruumiga. Ebajumalateenistuse ohtlikkus seisneb selles, et kes või mis on inimese ebajumal, selliseks ta ise lõpuks muutub.

Psalm115: 5-8
Nende ebajumalad on hõbe ja kuld,
inimeste kätetöö.
Suu neil on, aga nad ei räägi;
silmad neil on, aga nad ei näe;
kõrvad neil on, aga nad ei kuule;
nina neil on, aga nad ei tunne lõhna;
käed neil on, aga nad ei katsu;
jalad neil on, aga nad ei kõnni;
nende kurk ei kõnele.
Nende sarnaseks saavad nende tegijad
ja kõik, kes nende peale loodavad.

Jumal üksi annab elu, ebajumalad kui loodud aga mitte, nende teenimise tulemus on surm ja kaduvus, mille all kogu loodu on. Küsimus kas ma olen valmis loovutama kõik, mis on saanud meelevalla minu üle, kallimaks kui Jumal ehk ebajumalaks, et KASUKS SAADA KRISTUST ehk ELU.

Arvestades Aabrahami ja Iisaku lugu, Iisak jäi alles, sest Jumalal oli plaan tema elu üle. Ometi pidi Aabraham läbi tegema selle loobumise akti, andma ära Jumalale kõige kallima. Lahti laskma omamise tundest, et Jumal oleks talle eluks, mitte Iisak. Kas ma olen valmis LOOVUTAMA kõik, mis mul on, et kasuks saada Kristust? Kas ma olen valmis elama ilma selleta, mis mul on või nende inimesteta, kes mul on? Kas ma olen valmis LAHTI LASKMA, VABAKS LASKMA KÕIGEST nii elutust kui elavast, loobuma, mitte kinni hoidma? Selles on vabadus. Sa ei kaota oma Iisakuid, aga sa ei ole ka nende külge aheldatud, kui neid enam ei ole. Sest sinu elu lähtub Temast.

Mulle tuli meelde kirjakoht rikkast mehest Luuka 18:18-23 Jeesus palus tal ära müüa kõik ja jagada vaestele ja järgneda talle. Aga rikas sai kurvaks, sest tal oli palju vara. Ma mõistsin Jumalale ei lähe korda, millest ma loobun. Oo Jumal ma loobusin filmist, mida armastasin ja sellest ja tollest. Jumalale ei lähe see korda. Ta ootab, et kõik annaksin ära. Ja Ta läheb oma tahtmises sügavamale. See ei ole see, et ma loobun kõigest, olen puupaljas ja alasti ja näljas jne, et olen nii eraldunud ja pühendunud, vaid ootab, et mu SÜDA EI OLEKS KINNI NEIS ASJUS vaid üksi Temas, kelles ainsana on ELU. Et ma suudan elada nii puuduses kui rikkuses, arvutiga või arvutita, Hiiumaaga või Hiiumaata, armsa inimesega või armsa inimeseta, andidega või andideta, tööga või tööta. Peaasi, et mu süda hoiab kinni ainsast - Issandast.

Ül 3:4 Vaevalt olin neist möödunud, kui ma leidsin tema, keda mu hing armastab. Ma hoidsin teda kinni ega lasknud lahti, kuni olin ta viinud oma ema kotta, selle kambrisse, kes mind oma ihus oli kandnud.

Jumal tahab ka eemaldada suurima ebajumala nimega: MINA, MINU, MULLE, mis on inimkonna surmajuur. See on suur vaenlase vale, et MA EI TAHA JUMALAT. JUMAL ON MU ELUALLIKAS! Kuidas ei peaks ma Teda tahtma... Meil koguduses räägiti ükskord ühest mehest, kes oli olnud Jumala ees igatsedes ja öelnud, et igatseb väga Jumalat. Aga Vaim ütles talle: "Ei sa ei igatse, siis sa teeksid mu tahet, lihtsalt teeksid" Ja see mees tunnistas, et ta tegelikult ei igatse Jumalat ja Vaim sai temaga kohe tegelema hakata. Mina oma rumaluses ja suures igatsuses Jumala järele arvasin, et pean sama tegema, noh tunnistama, et ei tahagi tegelikult Jumalat. Muidugi hakkasin seda ka tegema, sellepärast kirjutasin sulle ennem sinu juurde tulemist nii. Aga mind hakkas see hävitama, hävitama mu usku, mu igatsust Tema järele. Vaim ütles eile mulle hoopis, et ma ei neaks enam. Needus lõppes ristil. Lõpetatud.

Mina pean hoopis rääkima, et tahan Jumalat ja tahan teha Tema tahet ka läbi tunnete ja saepuru pressides, sest tegelikult TAHAN VÄGA ja Issand aitab ju teha Tema tahet, võita patt ja kiusatused, ma suudan Temas! See on ju mu sees! Isegi armastus, mida arvasin, et ei ole. Ta on elu, mu elu, mu elu! Kui jõudsin sellesse tundmisse, siis nägin korraks pilti, kuidas suur müürikivi oma paika läks.

Igavene elu, rahu, rõõm, armastus, õigus, headus, igavene surma puudumine!

Tahan koju!

Tunnetus ja tegu

Siis jalutades tuli veel südamesse, et mida rohkem Jumal teeb mu elus ja ilmutab ja annab, et seda rohkem mõistaksin, kuidas see kõik on Kristuse tõttu, kes ristil rippus ja andis enda, et minus võiks olla uus loodu, uus elu ja ülirohkesti, aare minu sees, kust tuleb kõik ja mis pole minust enesest. Et tunnistaksin Kristusest, kelle tõttu on mul, mis mul on.

Sa ju tead, kuidas ma korduvalt olen Sulle öelnud, kuidas ma isegi uskuda enam ei oska, veel vähem palvetada, võidelda, Jumalat otsida, Sõna lugeda. Ja siis veel kõik muu pikk ja igav nimekiri.

Mõistsin Jumal üldse ei vaatagi, mis pagunid mu õlgadel on või augud. Ta suri minu eest, et anda mulle uus võimalus, uus elu, lihtsalt tasuta mittemillegi eest. (Kuidas on see võimalik?) Armu, et kas tahan võtan vastu või lükkan ära ja käin oma armetutes pagunites ja aukudes edasi.

See siin on üks ülimalt sügav tunnetus Jumalast, Tema pojast Jeesusest Kristusest ja meist, tema järgijatest, mis pärineb ühest kirjast, mille hiljuti sain. Ometi ütleb Paulus, et kui mul oleks kõik tunnetus, ei oleks minust ühtigi, kui mul ei oleks armastust. Ja armastus on tegu. Ja neid tegusid oodatakse meilt iga päev. Kusjuures, siin tuleb väga vahet teha, kas need on nö käsu teod. Löön hommikul silmad lahti ja mõtlen, kuidas ma täna saaksin Jumala armu ära teenida, mida teha, et näida (või tunda end) nii endale kui teistele kasulikuna. Heategevusel on kindlasti oma koht, ohtlikuks muutub see siis, kui me sellest endale oma väärt olemise monumendi püstitame.

Mina räägin siin ühest teistmoodi armastuse teost. See võib olla mida iganes. Üks öeldud sõna, üks ulatatud veeklaas, üks käik kogudusse, kuigi nagu üldse ei tahaks minna. Või ka millegi tegemata jätmine (sapine sõna, mis keele peal on, selle mitte välja ütlemine; vastu mitte löömine, kuigi selleks on hiilgav võimalus). Neid kõiki iseloomustab see, et need  teod või neist hoidumine tunduvad tol hetkel sellele inimesele ületamatud ning seda nad ongi, kui Püha Vaim me nõtrustele appi ei tule... See eeldab aga oma võimetuse tunnistamist ning abi palumist. Üks õrn vaimu puudutus, mis tundub liig valus täitmiseks, võib avada kõik uksed. Sest seal teiselpool kuulekust on ootamas aarded, mida varem pole üldse nähtudki.

Naine, kes kaevul kogemata Jeesusega kokku juhtus, ka temale tuli see kutse tegutseda. Nii tore oli alguses jutelda selle Iisraeli õpetajaga, kes talle privaatseid teoloogiatunde andis. Milline erakordne au (juudid ju samaraarlastega muidu räägigi!), nüüd võtab see mees aega ja kusjuures, räägib veel huvitavat juttu ka! See pidu ja pillerkaar lõppes aga naise jaoks järsku, sellel hetkel, kui Jeesus ütleb: "Mine ja too oma mees!" Mida oleks naine võinud teha? Suu kriipsuks kokku pigistada ja ahastava pilguga Jeesusele otsa vaadata? Ja teha seda niikaua, kuni jüngrid tagasi tulid ja selleks korraks (või ka igavesti) võimalus mööda oli lastud?  See on üks inimlik võimalus reageerida, kuigi mitte väga ratsionaalne. Tagantjärgi oleks piinlik olnud.. Teine võimalus oleks olnud põgeneda. Jah, olgu, ma lähen ja toon. Ning minema joosta ning enam mitte kunagi oma nägu sinna näidata. Mine tea, ehk luurab see Jeesus seal jälle. Peaks mingi loori katteks näo ette panema, ehk ta siis ei tunne mind ära...

Ja kolmas võimalus oli see, mille valis naine. Tunnistada tõde ja mitte hoolida, mis sellest edasi saab. See on tollel hetkel valusaim lahendus, sest tuleb tunnistada tegelikku olukorda ja pole ju teada, kuidas see mees sellele reageerib. Äkki ta vihastab ning lükkab mu seepeale kaevu, sest ta ei teadnudki varem, millise naisega ta rääkinud oli... Kuid naine tahab terveks saada, ta ei taha enam elada valedes, enesepettuses, köidikutes. Ta otsustab oma tunnetuse panna tegudesse. Ta avab oma suu ja astub vestlusesse, mille tagajärjeks on vabadus, andestus, ülim rõõm.

Ja nii ootab Jeesus meilt igaühelt midagi, mis on meile armas ja tundub oi kui väärtuslik, aga ometi tuleb see loovutada, et saaksime edasi minna. Ja kui oled sellest läbi läinud, siis mõistad, et see, millest kinni hoidsid, ei olnudki väga väärtuslik selle kõrval, mis Jeesusel pakkuda oli. Samas, kui meie tunnetus ja teadmine ei jõua meie käitumisse, siis ei ole tunnetatust mitte vähematki kasu. See on see vana kõnekäänd, et pead kasvavad suureks, aga lihased ja luustik ei jõua järele. Ja nii ei saa joosta võidujooksu ega olla sõjateenistuses kui ustav sõdur sellele, kes on meid sõtta kutsunud.

Nii et nii see paraku või õnneks on, et niipea, kui oleme midagi kogenud, siis tuleb kindlasti selle järel test, kas paneme oma uue arusaama praktikasse, või lihtsalt mediteerime selle üle?! Mõtiskleme ja tunneme kogetavast ligiolust rõõmu ja oleme uhked, et Jumal nii palju on ilmutanud?! Ka Chambers on nendest asjadest kirjutanud Vt 20. veebruar ja 21. veebruar. See viimane lõik küsib Have you ever been carried away for him?- oled sa teinud Tema heaks midagi meeletut, lihtsalt sellepärast, et armastad teda? Lihtsalt selle pärast, et ta koputas õrnalt Su südamele ja Sa lihtsalt TAHTSID kuuletuda. Oo, milliseid rikkusi on Temal siis seejärel Sinule anda. Palju suuremaid ja imelisemaid, kui see, milleni Su omatehtud ilusad ja head teod iialgi küüniksid. (Minu tagasihoidlik kogemus sel teemal Kõik ma annan Jeesusele...).

Aga mitte saadaolevate rikkuste pärast ei peaks me seda tahtma teha ega tegema, vaid lihtsalt sellepärast, et TEMA on meie eest KÕIK andnud. KÕIK, mis tal oli ja mis midagi väärt oli. Tema kätetööd, tema puidust laudu ja toole, neid ei oskaks me hinnata ega oma maailmas nendega midagi peale hakata. Ta hoolitses, et meil oleks midagi igavikulist, mis ulatub üle aja ja ruumi igavikku. Vaid kogetut ja tunnetatut välja elades on meil lootust Temaga seal igavikus koos olla.