neljapäev, 23. november 2023

Siinai hoiatus

Katkend raamatust:

Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".

Tõlkinud Kõrberoos UY.

I osa III alapeatükk

Siinai hoiatus

Pärast dramaatilist pöördumist läks Paulus Araabiasse.^{^[1]} Me ei tea täpselt, kuhu Paulus läks, kuid me teame, et Issand ilmutas Paulusele evangeeliumi just sel ajal pärast tema pöördumist. Kui kõike arvesse võtta, on väga võimalik, et Paulus läks Siinai mäele Issandat otsima täpselt nii, nagu Eelija oli seda teinud.^{^[2]}

Miks peaks Paulus Siinai mäele minema? Põhjus on lihtne – Siinai mägi oli ajaloo kõige dramaatilisema korporatiivse vaatlemise hetke asukoht. Oleme sageli süüdi Siinai mäel toimunu minimeerimises. Jumala ligiolu oli auline. Oleksite olnud hirmunud, kui oleksite seal olnud. Seda oli hirmuäratav vaadata. Inimesed kogesid möllavat tulekahju, uskumatut suitsu, tohutut pilve, valgusähvatusi, äikest ja maavärinat.

Kui Jumal ilmus Siinai mäele, tuli Ta Iisraeli hüvanguks, kuid Ta tuli Jumalana ja Tema välimus oli silmipimestav:

Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Issand laskus sinna tule sees; selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits, ja kogu mägi vabises kõvasti. Ja sarvehääl läks üha valjemaks; Mooses rääkis ja Jumal vastas temale valjusti. Ja Issand laskus Siinai mäele, mäetippu; Issand kutsus Moosese mäetippu ja Mooses läks üles. Ja Issand ütles Moosesele: „Mine alla, hoiata rahvast, et nad ei tungiks Issanda juurde teda vaatama, et paljud neist ei langeks! (2. Moosese 19:18–21)

Ja kogu rahvas kuulis ja nägi müristamist, tuleleeke, sarvehäält ja mäe suitsemist. Kui rahvas seda nägi, siis ta vabises ja jäi eemale seisma. Ja nad ütlesid Moosesele: „Räägi sina meiega, siis me kuulame! Ainult ärgu Jumal meiega rääkigu, et me ei sureks!” Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, sest Jumal on tulnud teid katsuma, et teil oleks tema kartus silme ees, selleks et te pattu ei teeks!” Ja rahvas püsis eemal; aga Mooses ligines pimedusele, kus oli Jumal. (20:18–21)

Hirm valdas inimesi, kuid Mooses püüdis nende hirmu vaigistada lihtsa manitsusega: Jumal oli ilmutanud oma au, et inimesed pattu ei teeks.

Jumal hirmutas inimesi oma majesteetlikkusega, et nad pöörduksid patust ja jäljendaksid Teda. Jumal kutsus kogu rahvast Tema peale vaatama, et nad muutuksid. Ta tahtis, et nad näeksid Teda ja muutuksid Tema sarnaseks. Kohtumine Siinai mäel oli mõeldud selleks, et rahvast jüngreid teha. Jumal ilmutas end selleks, et luua rahvas, kes muutuks Tema sarnaseks. Ta rääkis kuuldavalt ja hirmutas neid, et sundida neid omaks võtma jüngerluse protsessi kogukonnana. See protsess pidi algama Siinailt ja jätkuma, kui inimesed lähenesid Tema ligiolule kogudusetelgi juures.

Jumal tahtis, et Iisraeli rahvas vaataks Teda ja kuuleks Tema häält, et nad võtaksid omaks Tema käsud ja pöörduksid patust. Ta tahtis neid oma ligiolu kaudu jüngriteks teha.

Mõned kristlased usuvad ekslikult, et Vana Testamendi seadus oli päästetee enne Jeesuse tulekut, kuid seadus polnud kunagi mõeldud päästevahendina. Egiptusest väljaränne oli Jumala tegevuse tulemus Tema rahva heaks, mitte vastus nende täiuslikule seadusetäitmisele.^{^[3]} Seadus oli juhiste kogum, mis anti pärast seda, kui Jumal oli Iisraeli päästnud. See oli eeskirjade kogum ja eluviis, mille eesmärk oli hoida inimesi paganrahvaste pattude eest, et nad saaksid võõrustada Jumala ligiolu enda keskel ja läheneda Tema ligiolule. Süsteem ei olnud käsumeelne ja arvestas, et inimesed teevad pattu ning määratledes ära ohvrite süsteemi koos juhistega meeleparanduseks, kui inimesed patustavad.

Moosese seadus seadis Iisraelile konteksti, kus jüngerlus pidi toimuma, nähes Jumala ligiolu Iisraeli keskel.

Siinai kriis

Siinai mägi oli auline, kuid samas ka traagiline. Inimesi kutsuti vaatama ja muutuma, kuid selle asemel sattusid nad ebajumalateenistuse ja patu sisse. Kohtumine Siinail annab hoiatuse, et vaatamise kaudu muutumine (jüngriks olemine) ei ole automaatne. On võimalik näha Jumalat, kuid mitte olla jüngriks tehtud. Teda nähes on isegi võimalik ikkagi sattuda usust taganemisse.

Kuna vaatlemises on kaalul nii palju, andis Paulus korintlastele tõsise hoiatuse, võrreldes seda, mida Jumal on teinud Jeesuses, sellega, mis juhtus Siinail:

Aga kui juba kirjatähtedega kividesse uuristatud surmateenistus sündis kirkuses, nii et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse selle kirkuse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas siis vaimuteenistus ei peaks sündima veelgi suuremas kirkuses? Kui juba hukkamõistuteenistusel oli kirkus, siis on õigeksmõistuteenistus veel palju suurem kirkuselt. Ning toona kirgastatu ei olegi praegu enam kirgas selle võrratu kirkuse kõrval. Jah, kui kõrvalejäetav juba oli täis kirkust, kui palju enam on kirkuses see, mis jääb! Et meil nüüd on niisugune lootus, siis võime toimida täie julgusega ega pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv. Kuid nende mõtteviis on paadunud. Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. … Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära. … Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim. (2. Korintlastele 3:7–14, 16, 18)

Paulus õhutas korintlasi Jeesust vaatama ja muutuma, võrreldes Jumala tegusid Jeesuses Iisraeli ajalooga Siinai mäel. Iisraeli kogemus Siinai mäel oli kordumatu ja see on ajaloo kõige nähtavamalt dramaatilisem Jumala tegu kogukondliku rahva jaoks.^{^[4]} Iisraellased nägid Jumalat tule ja suitsuna mäetipul ilmumas ning kuulsid teda kuuldavalt rääkimas. Nad kuulsid äikest ja kogesid maavärinat, kui Ta lähenes.^{^[5]}

Kui Jumal Iisraelile ilmus, oli Ta majesteetlik ja hirmuäratav, kuid Paulus ütleb, et sisimas elava Vaimu kaudu on teil juurdepääs Jumalale suuremas hiilguses. Kas me usume, et meil on juurdepääs suuremale ilmutusele Jumala kirkusest kui see, mida iisraellased Siinail kogesid?

Paljud kristlased vähendavad Siinai mäega kaasnenud hiilgust ja see vähendab Pauluse kirjutatut. Mõelge Siinai mäe äikesele, maavärinatele, välkusähvatustele, häältele ja hirmule. Ja siis imetlege, et teil on juurdepääs suuremale Jumala ilmutusele, kui näete Jeesust Vaimu teenistuse kaudu.

Laske sellel mõni hetk laagerduda, enne kui jätkame: iisraellased ei saanud vaadata Moosesele otsa, aga meie näeme Jeesuse palges palju enamat sisimas elava Vaimu kaudu. Kui Jumala ilu on meile kättesaadav palju suuremal määral kui Iisraeli suurejooneline kohtumine Jumalaga Siinai mäel, siis miks meid köidavad sellest väiksemad asjad nii palju?

Paulus võrdles uut lepingut Siinai mäega, sest see oli viimane kord, kui Jumal tuli alla oma rahva ette, et nendega lepingut sõlmida.

Paulus soovis, et korintlased võrdleksid oma olukorda Siinaiga:

• Jumal tuli Egiptusest väljarändel Iisraeli orjusest vabastama. Ta ilmutas end Iisraelile ja andis neile uue eluviisi, mis võimaldaks neil Teda näha ja selle käigus patust pöörduda ning muutuda Tema näo sarnaseks.

• Moosese seadus oli tulevaste asjade eeltähendus ja vari. Kui vaatame Iisraeli kohtumist Siinail, avastame oma usu alused. See, mis sai alguse Siinail, peaks meie ajal suuremalt väljenduma.

• Jumal tuli alla Jeesuse isikus, et vabastada meie südamed patu võimu alt. Ta ilmutas end uuesti Iisraelile ja andis meile uue eluviisi uussünni ja Vaimu kaudu, kes võimaldab meil Teda näha, patust ära pöörduda ja Tema näo sarnaseks muutuda.

Paulus viitas Siinai kohtumisele, et deklareerida: Jumal on jälle alla tulnud. Me võime vaadata Teda uuesti Jeesuse palges ja kuulda Tema häält Jeesuse sõnades.

Pauluse võrdlus Siinaiga andis aga ka kriitilise hoiatuse ning apostel tahtis, et korintlased õpiksid Iisraeli kohtumisest Jumalaga sellel mäel.

Tõsine hoiatus

Kui Paulus viitas Siinai mäele, eeldas ta, et korintlased peavad silmas kogu Siinai mäe lugu. See lugu on hiilgav, kuid sisaldab ka tõsist hoiatust. Kui inimesed Siinail Jumalaga kohtusid, olid nad nii hirmul, et nad jäid eemale ja palusid Moosesel nende eest Jumala poole pöörduda ja nendega Jumala nimel rääkida:

Nagu nägime, palus Mooses, et nad hirmunult tagasi ei tõmbuks, vaid laseksid Jumala ilmutusel neid patust eemal hoida:

Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, sest Jumal on tulnud teid katsuma, et teil oleks tema kartus silme ees, selleks et te pattu ei teeks!” (2. Moosese 20:20)

Jumal tahtis, et rahvas Teda näeks ja Talle ligineks, kuid rahvas oli Tema ligiolust hirmul, mistõttu nad vaatasid Moosesele otsa ja ütlesid: „Mine räägi sina temaga.“ Jumala ligiolu majesteetlikkuse tõttu ei võtnud inimesed jüngerluse protsessi omaks ja selle tagajärjed olid kohutavad.

Kuna inimesed ei tulnud ligidale, et näha Jumalat ega muutunud sellest, mida nad nägid ja kuulsid, sattusid nad ebajumalateenistusse.

Mooses lähenes Issanda ligiolule, aga rahvas mitte. Tema muutus, aga nemad mitte. Kui Mooses jätkas Jumala vaatlemist, muutis Jumala enda auhiilgus Moosese füüsilise ihu. Mooses oli Jumala auhiilgusest nii muutunud, et tema nägu kiirgas ja iisraellased katsid lõpuks Moosese näo.^{^[6]} Nad ei suutnud taluda seda, kelleks Mooses oli muutunud Jumalat nähes, kuid Jumal tahtis, et kogu rahvas kannaks Tema auhiilgust.^{^[7]} Mooses muudeti jüngriks, kui ta nägi Jumala kirkust enne risti, see on ere pilt Jumala nägemise väest, mis meid muudab.

Professionaalide saatmine vaatlema

Kuna Iisrael saatis Moosese enda eest Issandat vaatlema, muutus Mooses, kuid lõpuks kummardas rahvas ise kuldvasikat.

Selle asemel, et kanda Jumala au, teenisid iisraellased ebajumalat. G. K. Beale kommenteerib seda kirjeldamatut tragöödiat:

Moosesele kontrastiks kinnitab Psalm 106:20, et kuldvasika kummardajad „vahetasid” Jumala au, mida nad oleksid pidanud peegeldama, vasikakujulise ebajumala autu sarnasuse vastu. Tegelikult tähistas Moosese näol peegelduv hiilgus seda, mida kõik ustavad iisraellased oleksid pidanud peegeldama, millele osutavad ka teised Vana Testamendi tekstid, mis näivad käsitlevat ustava inimese lähedust Jumalale, mille tulemuseks on Tema valguse peegeldus: „Issand lasku oma pale paista su peale” (4Ms 6:25); „kes Tema [Issanda] poole vaatavad, säravad rõõmust“ (Ps 34:6); nii ka Jesaja 60:1–5 (“ja Issanda auhiilgus koidab su kohal”).^{^[8]}

Selle asemel, et Teda silmitsedes muutuda Jumala näo sarnaseks, tegid iisraellased jumala vastavalt oma soovidele ja nimetasid selle JHWH-ks. Samamoodi, kui me ei näe Jumalat ega püüa muutuda Tema näo sarnaseks – eriti kui see tekitab meile ebamugavust –, loome lõpuks oma „jumalad“ ja muutume nende sarnaseks.

Jumala auhiilguse läheduses olemisest ei piisa. Juhist, kes näeb Jumalat, ei piisa. Peame nägema Teda koos kogukonnaga. Peame silmitsi seisma jumalakartusega ja me peame muutuma.

Iisraellaste ebajumalakummardamine Siinai mäel sunnib meid esitama ebamugavaid küsimusi: Kas meie saadame ka oma pastorid vaatlema Jumalat ja kuulama Teda meie eest, nii nagu iisraellased Moosest kohtlesid? Või püüame me ise Jumalat vaadelda ja kuulata? Kui oled pastor: kas pead esmatähtsaks Jumala peale vaatamist? Või kulutad rohkem energiat, vaadates muid asju, mis tunduvad edukad?

Jumal määrab juhid, kes teenivad Tema ihu ja kasvatavad selle küpseks,^{^[9]} kuid „me kõik” peame Teda vaatama. Meil on vaja jumalakartlikke juhte, kuid Jumal seadis Moosese paika selleks, et hõlbustada kogukondlikku kohtumist. Peame Jumalat koos vaatlema, mitte lihtsalt saatma „Moosese“ seda meie eest tegema.

Kogudus kannatab tohutult, kui saadame „professionaalid“ (pastorid, õpetajad, ülistusjuhid jne) Jumalat vaatama, selle asemel, et ise Issanda mäele tõusta. Protestantlikud kristlased kritiseerivad sageli katoliku kirikut professionaalsete preestrite eest, viidates sellele, et kõik usklikud on kutsutud olema preestrid.^{^[10]} Praktikas aga kohtlevad isegi protestantlikud kristlased kutselisi teenijaid sageli „preestritena“, kes otsivad nende nimel Jumalat.

Vaatlemine on tõsine asi

Kuigi me ei kohta Jumalat nii nagu iisraellased, elab Jumal ikkagi oma rahva keskel, hoolimata sellest, mida me oma kohalikust kogudusest arvame.^{^[11]} Jumal kutsus inimesi endale lähenema, kuid ta hoiatas neid ka, et selliseid kohtumisi tuleb austada.

Ja Issand ütles Moosesele: „Mine alla, hoiata rahvast, et nad ei tungiks Issanda juurde teda vaatama, et paljud neist ei langeks! Ja preestridki, kes liginevad Issandale, peavad endid pühitsema, et Issand neid ei kohtleks karmilt!” (2. Moosese 19:21–22)

Issand tahab, et Tema rahvas Teda vaatleks, kuid Ta hoiatas iisraellasi, et nad ei läheneks pühale mäele vaid uudishimust. See on hoiatus kogudusele juhusliku lähenemise eest, kus lähenetakse Jumalale oma lõbuks ja meelelahutuseks, kuid ei taotleta muutumist Tema näo järgi. Kui Jumal ilmutab end, et inimesed saaksid Teda näha, on see tõsine asi.

Jumal ilmutab end oma rahvale lepingu kontekstis ja Ta ootab, et me vastaksime Talle lepingu põhiselt.

Oleme ajaloo kõige haritum põlvkond. Meil on Piiblile ja teoloogiale palju parem juurdepääs kui ühelgi teisel põlvkonnal. Ühelgi piibliautoril polnud ligipääsu sellele, mis keskmise kristlase taskus olevas nutitelefonis on.

Meil on ka palju rohkem ülistusmuusikat kui ühelgi teisel põlvkonnal, et äratada meie kiindumust Jumala ilu ja majesteetlikkuse vastu. Samas, kui me otsime vaid „ülistamise kogemust”, kuid meid ei muudeta ülistuse kaudu Jeesuse näo sarnaseks, on meie „ülistus“ ohtlik. See toimib platseebona, emotsionaalse jäljendusena sellest, mida Jumal tahab.

Ülistusjuhid, lauljad ja muusikud, peate oma andi väga tõsiselt võtma. Võite olla kogudusele uskumatu kingitus, kui juhite meid Jumalat vaatama. Kui aga annate meile ainult emotsionaalseid „kogemusi“, siis lohutate meid meie ebaküpsuses ja juhite meid ebajumalakummardamisesse, pakkudes meile sellist kohtumist Jumalaga, mis küll kinnitab, kuid ei muuda meid.

Jumala vaatamine ei tähenda ainult Jumala kohalolu lähedasemat kogemist jumalateenistusel. See puudutab muutumist, mis peaks tulenema Jumala isiku ilmutamisest.

Oleme ajaloo kõige informeeritum põlvkond, kuid kas me oleme kõige enam transformeerunum (muutunud) põlvkond?

Ma kardan, et oleme saanud väga tuttavaks teabega Jumala ja isegi Jumala ligiolu kohta, kuid nagu iisraellased, saadame meiegi oma juhid Jumalaga rääkima ja meile teavet tagasi tooma. Kuid Jumal tahab, et me läheneksime Talle kogukonnana ja kannaksime selle tagajärgi, mida me näeme. Kas sa püüad näha Jumalat oma uudishimu rahuldamiseks? Väikese põnevuse pärast? Või sellepärast, et tahad Teda tunda ja igatsed muutumist?

Iisraellased olid Jumalast hirmunud ja Paulus nimetas nende kohtumist väiksemaks auhiilguseks kui see, mis on meile kättesaadav sisimas elava Vaimu kaudu:

Meie kogemus Jumalaga ei ole iga kord dramaatiline, kuid see nõuab meilt alati midagi. Tema olemus ja iseloom vastanduvad meile ja tekitavad meis ebamugavust. Jumal paljastab suure erinevuse selle vahel, kes meie oleme ja kes Tema on. Sel hetkel võime eemale tõmbuda või läheneda kindlustundega, et Jumal naudib halastamist ja meie muutmist oma Vaimu töö kaudu. Jumal on meie vastu väga armuline ja Ta töötab meie ja Tema vahelise lõhe kallal, kuid Tema ei saa meie sarnaseks. Ta teeb meid Tema sarnaseks.

Kui me pole kunagi olnud hirmunud selle pärast, mida me tunneme Jumalat nähes, pole me veel kõiki uue lepingu hüvesid nautinud. Sisemuses elava Vaimu kaudu suudame me taluda Jumala ilmutust, mida iisraellased ei suutnud taluda. Peame lähenema täieliku usaldusega Jeesuse veresse ja Püha Vaimu abi suhtes, et näha Jumalat sellisena, nagu Tema on.

Me ei pea seisma eemal. Me võime Jeesuse vere tõttu tõusta „pühale mäele” ja vaadata Teda täieliku usukindlusega.^{^[12]} Kui me seda teeme, muudab Ta meid oma näo sarnaseks. Jumala auhiilgus oli Siinai mäel looritatud, kuid on täielikult ilmutatud Jeesuse isikus. Iisraellaste kohtumine Jumala „looritatud“ kirkusega Siinail on uskumatu tunnistus sellest, mis on meile Vaimu kaudu kättesaadav.

Kas sa kujutad ette viibimist Siinai mäel ja keeldumist vaadata mäe peale ja kuulata Issanda kuuldavat häält? Kas sa kujutad ette, et kõrvaklapid pannakse pähe ja nauditakse meelelahutust selle asemel, et vaadata elavat Jumalat tules mäe peal ja kuulata Tema äikeselist häält? Kuid kas see pole mitte see, mida me ise teeme, kui eelistame meelelahutust, meediat ja tähelepanu hajutajaid Vaimuga ühenduse otsimise asemel ega palu Pühal Vaimul meile Jumalat ilmutada?

Veelgi enam, kas kujutaksid ette, et Iisraeli rahvas otsustab kokku tulla ja üksteisega rääkida, kuid ei vaata kunagi ühiselt mäe peal olevat tuld, suitsu ja äikest? Kuid jällegi, kas me ise ei tee seda siis, kui koguneme nädalast nädalasse, kuid ei näe kunagi ühiselt Jumala auhiilgust?

Arvestades seda, mida sisimas elaval Vaimul on pakkuda, on traagiline, et kulutame meelelahutusele rohkem aega kui Jumala vaatlemisele. Oleme nagu iisraellased põleva mäe jalamil, kes ei vaevu üldse mäe peale vaatama.

Kui Vaim on andnud meile juurdepääsu Jumala auhiilguse nägemiseks suuremal määral, kui Iisrael Siinail koges, siis kuidas me saame pidada Netflixi atraktiivsemaks? Kuidas on nii, et me koguneme rahvana kokku, kuid ei kogune, et ühiselt Vaimu kaudu Jumalat näha? Ja kas võib juhtuda, et meie nägemise puudumine on seotud meie mittemuutumisega rohkem, kui me mõistame?

Transformatsioon ei ole automaatne. See on Siinai mäe hoiatus. Peame sellele vastama.

Iisrael sattus ebajumalateenistusse, sest rahvas ei tungelnud Jumala au nägema ega seisnud silmitsi Tema auhiilguse tagajärgedega. Samamoodi, kui me ei sea oma kogunemistel esikohale Jumala vaatlemist, jõuame aeglaselt ebajumalakummardamiseni. Me kujundame enda loodud „Jeesuse”. Me nimetame seda „Jeesuseks” ja koguneme selle „jumala“ ümber, kuid see ei ole hirmuäratav, mitteloodud Jumal. See on lihtsalt meie enda tehtud vasikas, kes on kujundatud meie enda näo järgi. Üks piibliuurija hoiatab:

Kuivõrd me loome mingi jumala oma näo järgi ja oma maitse kohaselt, järgime teist jumalat.^{^[13]}

Vaatamine on tõsine asi. Kaalul on kõik.

^{^[1]}Galaatlastele 1:15–17.

^{^[2]}Huvitav on ka see, et Paulus ütleb, et naasis Damaskusesse pärast Araabiasse minekut ja Eelija tuli samuti pärast Siinai mäe külastust Damaskusesse. Vaata 1. Kuningate 19:8–18; Galaatlastele 4:25.

^{^[3]}Carmen Joy Imes „Jumala nime kandev: Miks on Siinai endiselt oluline?“ (Downers Grove, IL: IVP Academic: An Imprint of InterVarsity Press, 2019), 12.

^{^[4]}Jeesuse ristilöömine on suurim ilmutus selle kohta, kes on Jumal, ja Jeesuse tagasitulek ületab paljuski Egiptusest väljarände, kuid tänaseni on Egitusest väljaränne jäänud ajaloo kõige nähtavamalt dramaatilisemaks sündmuseks.

^{^[5]}2. Moosese 19:18–19; 20:18.

^{^[6]}2. Moosese 34:29–35.

^{^[7]}2. Moosese 19:6; 3. Moosese 11:45; 19:2; 20:26; 5. Moosese 7:6; 26:19; 28:9; Jesaja 62:12.

^{^[8]}G. K. Beale, Meist saab see, mida kummardame: ebajumalakummardamise piibellik teoloogia (Downers Grove: InterVarsity Press, 2008 ), lk 90 .

^{^[9]}Efeslastele 4:11–13.

^{^[10]}1. Peetruse 2:5, 9; Ilmutuse 1:6; 5:10; 20:6.

^{^[11]}1. Korintlastele 3:16–17; 2. Korintlastele 6:16; Efeslastele 2:21–22.

^{^[12]}Efeslastele 2:18; 3:11–12; Heebrealastele 4:16; 10:19–23.

^{^[13]}W. Ross Blackburn, Jumal, kes teeb end tuntuks: 2. Moosese raamatu misjonärisüda, toim. DA Carson, vol. 28, New Studies in Biblical Theology (Inglismaa; Downers Grove, IL: Apollos; InterVarsity Press, 2012), 212.

Apostellik muster

Katkend raamatust:

Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".

Tõlkinud Kõrberoos UY.

I osa II alapeatükk

Apostellik muster

Paulus võttis jüngerluse tuuma kokku kui ümberkujundamise ühise vaatamise kaudu, sest tema enda muutumine sai alguse nägemisest.

Uus Testament tõstab ainulaadselt esile apostel Pauluse elu ja mõttelaadi, kuid kui lugeda Uut Testamenti eelkõige kui Pauluse ja algkoguduse ajaloo ülestähendust, jääb meil põhisõnum kahe silma vahele. Uue Testamendi kirjeldust Pauluse elust ja mõtlemisest ei ole meile antud lihtsalt ajalooliseks ülestähenduseks. See on meile antud, et saaksime jäljendada seda, kuidas tema vastas Jeesusele.

Paulus on midagi enamat kui vana-aja inimene. Ta on prototüüp ja me peaksime oma Jeesuse järgimise eeskujuks võtma tema järgimise.^{^[1]} Paulus on Uue Testamendi silmapaistvaim apostel ja see võimaldab tal olla prototüübiks mitmel põhjusel:

• Paulus seisis alguses evangeeliumile vastu. Ta oli algkoguduse vaenlane.

• Paulus ei olnud näinud ega kohanud Jeesust, nii palju kui me teame.

• Paulus ei olnud üks Jeesuse kaheteistkümnest jüngrist.

• Paulus töötas väljaspool Iisraeli, paganate aladel.

Kui võrrelda Pauluse elu Peetruse või Johannese eluga, siis on tõeliselt kummaline, et Uus Testament räägib nii palju Pauluse elust. Enamik meist oleks esile tõstnud ühe Jeesuse jüngri, kuid Vaim tõstis esile Pauluse elu, sest see sarnaneb enamiku meie eludega palju rohkem kui nende eludega, kes kõndisid koos Jeesusega isiklikult. Jüngritega on raske samastuda, kuid Paulusega on see palju lihtsam ja seetõttu on ta jäetud meile prototüübiks, et me teda jäljendaksime.

Pauluse elu on samaaegselt nii ajalooline ülestähendus selle kohta, kuidas kirik alguse sai, kui ka koguduse elu muster praeguseks ajaks ning ka eeltähendus sõnumitoojate jaoks, kes ilmuvad esile, et viia kogudus ajastu lõpul küpsuseni. Tegelikkuses on kogu Apostlite tegude raamat prototüübiks, eeltähenduseks ajastu lõpu võiduka koguduse jaoks. See on pilt kirikust minevikus ja pilt sellest, kuhu kirik suundumas on.^{^[2]}

Kindlasti on jüngerlus enamat kui Issanda ilu vaatlemine, kuid vaatlemine oli jüngerluse apostelliku mustri keskne osa. Kui meid kutsutakse Paulust jäljendama, peame mõistma vaatlemise rolli tema elus ja missioonis ning see sai alguse tema pöördumisest.

Pauluse kohtumine Jeesusega

Paulus oli innukas evangeeliumi vaenlane, kuid äkitselt muutus ta, nähes Jumala au Jeesuse palges:

Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde... Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?” Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema” (Apostlite teod 9:1, 3–6).

Paulus oli tark mees, kes tundis Pühakirja väga hästi ja oli teoloogiast läbi imbunud. Ta pidas kinni isegi „judeo-kristlikest väärtustest” ja tal oli palju ühist kristlastega, keda ta taga kiusas. Seda silmas pidades on Pauluse esimene vastus Jeesuse ilule üsna paljastav :

Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?” Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. (Apostlite teod 9:5)

Paulus teadis Jumala kohta palju. Ta oli nutikas ja tal oli uskumatu intellektuaalne võimekus. Lisaks oli teda koolitanud üks oma aja parimaid teolooge ja Paulus tundis Piiblit palju paremini kui enamik kristlasi.

See erakordne teoloog oleks võinud vabalt pidada nädalase seminari Jumalast, kuid kui ta nägi Jumalat Jeesuse isikus, tekkis tal vaid üks küsimus: Kes sa oled? Paulus avastas, et Jumala nägemine on täiesti erinev teadmistest Tema kohta. Teave, mis Paulusel oli, ei pannud teda pöörduma, kuid üks ilmutusehetk muutis jäädavalt ja koheselt tema elu.

Pauluse isiklik jüngriks olemine sai alguse vaatamisest.

Paulus oli tark, haritud ja teadlik, kuid ta polnud kunagi näinud Jumala ilu Jeesuse palges. See juhtus hetkega – oskuslik teoloog ei saanud päästetud tänu paremale argumentatsioonile; ta muutus ootamatult, kui nägi Jumalat Jeesuse isikus.

Kui paljudele inimestele meie kogudustes on õpetatud teavet Jumala kohta, kuid kui nad tõesti näeksid Jeesuse isikut, võiksid ka nemad hüüda: „Kes sa oled?“

Kohtumine Jeesusega valdas Paulust, ta langes maha ja Jeesus avaldas Paulusele veel ühe oma ilu aspekti:

Ja maha kukkudes kuulis ta häält, mis ütles talle: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?“ (Apostlite teod 9:4)

Esimene asi, mille Paulus avastas, oli Jeesuse sügav samastumine oma rahvaga; Paulus oli Jeesust ennast taga kiusanud, kiusates taga tema rahvast. Sõnum oli selge: kui puudutate Jeesuse rahvast, puudutate Teda. Koguduse valu oli Jeesuse valu ja Jeesuse kirkus oli koguduse kirkus.^{^[3]} Seetõttu oli Pauluse kohtumine Jeesusega ka kohtumine koguduse auhiilgusega.

Pauluse vastus: „Kes sa oled?“ ei olnud küsimus ainult Jeesuse, vaid ka koguduse olemuse kohta.

Muudetud kahe ilmutuse kaudu

Paulus oli varem kuulnud kõiki teoloogilisi argumente, kuid kui ta nägi Jeesuse ilu, muutus ta ootamatult. Mees, kes oli olnud Jeesust armastavatele inimestele kannatuste tekitaja, oli ootamatult valmis taluma tohutuid kannatusi Jeesuse ja Tema rahva pärast. Pauluse kohtumine oli algus elukestvale püüdlemisele Jeesuse tundmise poole.

Jeesuse ilu on lõpmatu ja meie jüngriks olemine ei lõpe kunagi. Me ei kasva kunagi üle vajadusest näha Jumala ilu Jeesuse isikus.

Paulusele anti ka ilmutus Jeesuse rahva ilust. Paulus kirjutas oma kirjades korduvalt kiriku praegusest ja tulevasest auhiilgusest ja majesteetlikkusest.^{^[4]} Ta oli nii haaratud koguduse kirkusest, et tal ei jätkunud sõnu kirjeldamaks seda, mida tulevikus ilmutatakse Jumala rahva kaudu.^{^[5]} Paulusel oli palju kõrgem nägemus koguduse kirkusest kui enamikel kristlastel ja see kõik sai alguse tema kohtumisest Apostlite tegude 9. peatükis. Jeesuse ja Tema rahva kirkus murdis Pauluse pikali ja muutis ta täielikult.

Paulus soovib, et me loeksime Apostlite tegude 9. peatükki ja oleksime hämmastunud Jeesuse ilust ja Tema rahva ilust. Peame mõlemat sügavalt hindama. Kui meil on üks ilma teiseta, on meil evangeeliumist mittetäielik ilmutus.

Paulus muutus, nähes Issanda au Jeesuse palges, nii et ta mõistis, et see oli jüngerluse lähtepunkt.

Pauluse pöördumine tuli ilmutuse kaudu ja see paljastab midagi olulist: apologeetika, mis kaitseb kristlust, selgitades ja esitades selle poolt mõistlikke argumente, on küll väärtuslik, kuid see ei ole meie usu alus. Meie usu aluseks ei ole mõistus, vaid ilmutus. Peaksime teistega vestlema ja olema valmis selgitama evangeeliumi tõde, kuid tegelikuks pöördumiseks on vaja ilmutust. See ei ole tavaliselt nii dramaatiline kui Pauluse pöördumine, kuid inimsüda peab nägema Jeesust Vaimu kaudu, et muutuda.

Jeesuse nägemine ei olnud mitte ainult Pauluse pöördumise, vaid ka tema teenistuse aluseks. Kui me ära tunneme, millist rolli mängis nägemine Pauluse elus, saame paremini aru tema manitsusest korintlastele, et muutumine algab kogukondlikust nägemisest:

Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim. (2. Korintlastele 3:18)

Järgmises osas näeme, et nägemise kaudu muutumise kontseptsioon ei saanud alguse Pauluse pöördumisest. Muutumine kogukondliku vaatlemise kaudu on algusest peale olnud jüngerluse jumalik meetod. See on iidne mudel, mis on sama vana kui Eedeni aed. Apostlid mõistsid seda ja kasutasid antud mudelit koguduste ehitamiseks. Peame selle mudeli uuesti avastama^{^[6]} ja uurima, kas oleme ise vaatlemise paradigmast kõrvale kaldunud.

^{^[1]}1. Korintlastele 4:15–16; 11:1; Efeslastele 5:1; Filiplastele 3:17; 1. Tessalooniklastele 1:6; 2. Tessalooniklastele 3:9; Heebrealastele 6:12.

^{^[2]}Pauluse elu võib vaadelda kui Iisraeli ajaloo prototüüpi. Piibel ennustab, et pärast pikka sõnakuulmatuse aega toob Jumal Iisraeli enda juurde tagasi äkilise ilmutuse kaudu Jeesuse isikus. Pärast seda ilmutust täidab Iisrael Jumala tõotuse ja muutub teistele rahvastele õnnistuseks.

^{^[3]}Ilmselgelt ei võta see Jeesuse ainulaadsuselt midagi ära, kuid tõstab meie arusaama kogudusest Uue Testamendi lähenemise tasemele.

^{^[4]}Roomlastele 6:5; 8:16–19, 29; 1. Korintlastele 2:9; 15:49; 2. Korintlastele 3:18; 4:10–11; Efeslastele 2:6; 3:19; 5:27; Koloslastele 1:22, 28.

^{^[5]}1. Korintlastele 2:9.

^{^[6]}Nagu näeme, defineerib see muster väärtusi, mitte mudeleid. Kogukondliku vaatlemise väljendamiseks on palju viise.

Jüngriks olemine algab vaatlemisest

Katkend raamatust:

Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".

Tõlkinud Kõrberoos UY.

I osa I alapeatükk

Jüngriks olemine algab vaatlemisest

Pauluse teine kiri korintlastele võtab kokku Uue Testamendi lähenemise jüngriks olemisele:

Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim. (2. Korintlastele 3:18)

Jüngriks olemine algab sellest, et Jumala rahvas vaatab ühiselt Jumala kirkust Jeesuse palges.

See jüngerluse mudel oli algusest peale Jumala meetod ja kui jätame selle ühise vaatlemise tähelepanuta, eirame me piibellikku mudelit. Seetõttu peame küsima, kas meie jüngerluse meetodid järgivad seda mudelit.

Me ei tohi taandada jüngerlust teabe hankimisele. Uue informatsiooni õppimine ei ole „jüngriks olemine“; see on õppimine. Õppimine on jüngerluse protsessi väärtuslik osa, kuid see pole jüngerlus, välja arvatud juhul, kui uus teave võimaldab meil näha Issandat ja muutuda Tema näo sarnaseks. Kahjuks on paljud jüngerlusprogrammid tegelikult vaid info edastamiseks mõeldud koolitused. Selle tulemusena, eriti teadmisi hindavates kultuurides, kujutatakse ette, et meil on küpsus, mida meil pole. Oleme lihtsalt palju infot omandanud.

Samuti ei tohi jüngerlust taandada käitumise muutmisele. Käitumine on oluline ja aja jooksul võib see olla lakmuspaberiks, kuidas me Issandale vastanud oleme, kuid käitumise muutmiseks on palju erinevaid viise. On vägagi võimalik elada distsiplineeritud elu ja omaks võtta moraalne käitumine ilma Jumalat nägemata või Teda tundmata. Oleme kutsutud saama Jeesuse sarnaseks, mitte lihtsalt käituma nagu Tema.

Kui me rõhutame käitumist Jumala tundmise asemel, siis riskime teha „jüngreid“, kes kuulevad Issandat ütlemas: “Ma ei ole teid kunagi tundnud”, sest on võimalik käituda õigesti ja isegi tegutseda vaimulikus väes ning mitte muutuda Jeesuse sarnaseks.^{^[1]}

Jüngerluse eesmärk on näidata Jumalat inimestes täpselt nii, nagu Ta ilmutas end Jeesuses. Kuigi Jeesus üksi on täiuslik ilmutus, soovib Jumal Temasuguseid inimesi. Kui meie lähenemine jüngerlusele on suunatud millelegi muule, on see rütmist väljas. Kristliku käitumise õppimisest (kuigi sellest on abi), ei piisa, me peame saama Tema sarnaseks. Meie elu eesmärk praegusel ajastul on saada Jeesuse sarnaseks, kuid me ei saa muutuda kellegi sarnaseks, keda me ei tunne.

Teises kirjas korintlastele 3:18 võetakse kokku Pauluse lähenemine jüngriks olemisele ja see on meile edasi antud, et võtaksime selle meie endi kohalike koguduste jüngerluse paradigmaks. Enne selle paradigma põhjalikumat uurimist peame kaaluma paradigma mõningaid külgi.

Jüngriks olemine peaks üles õhutama vaimustust

Ilu vaatamine tekitab vaimustust ja vaimustus on parim viis inimese ümberkujundamiseks.

Mõelgem armunud noormehele. Vanemad, õpetajad, mentorid ja sõbrad võivad paluda noormeest, et ta muudaks teatud harjumusi ja võtaks omaks teatud distsipliinid, rääkides aastaid ilma suurema mõjuta. Kui aga noormeest haarab noore naise ilu, muutub äkki kõik. Ta keskendub oma tulevikule. Ta võtab innukalt omaks teatud korra. Tema elustiil muutub radikaalselt. Kogu tema elu saab uue suuna. Hetkega teeb ta muudatusi, mida tema vanemad ja mentorid olid palunud tal teha aastaid.

Vaimustus tekitab transformatsiooni ehk muutust.

Vaimustus tekitab ka jäljendamist. Armunud noormees hakkab ühtäkki huvi tundma asjade vastu, millele ta varem ei olnud mõelnud. Ta hakkab osalema uutel üritustel ja pidama uusi vestlusi. Naisest võlutud olemine tekitab temas jäljendamissoovi, sest inimese armastamise juurde kuulub selle nautimine, mida teine inimene naudib. Tema rõõm naise üle muudab tema ihasid ja elustiili. Kui armastus jätkub, toob mees vabatahtlikult ja rõõmsalt ülima ohvri abielu näol.

Abielu nõuab, et mees kõrvaldaks paljud võimalused, katkestaks teatud suhted ja suunaks ümber kogu oma elustiili. Tal ei jää enam sellist vaba aega nagu varem. Tõenäoliselt kaotab ta mitmeid sõpru. Ta võtab endale uued kohustused ja kaotab vabaduse. Miks peaks noormees vabatahtlikult ja hea meelega oma vabaduse loovutama ja hakkama elama kitsaraamilist pühendumuselu, mis seab püsivad nõudmised tema ajakavale, rahale ja füüsilisele jõule? Seda kirjeldab vaid üks sõna: vaimustus.

Vaimustus on teadliku ja kestva ohverduse võti ning see ei piirdu ainult romantikaga. Kui inimesed alustavad uut hobi või tegevust, reageerivad nad samamoodi. Hea meelega kulutavad nad sellele raha. Nad leiavad sõpru, kes on sama palju asjast huvitatud. Nad veedavad tunde oma uude ajaviitesse investeerides. Mõned isegi mõistavad, et nende kütkestus on veider, kuid nad ei pane seda endale pahaks, sest nende süda on lummatud. Sama juhtub ka siis, kui keegi on spordist või mõnest muust asjast haaratud.

Nii on inimsüda loodud ja see on piibelliku jüngerluse eeskuju. Me „näeme“ Kedagi, kes on ilus. Me oleme Temast vaimustunud. Ja siis me rõõmsalt ja hea meelega suuname oma elu ümber, et näha rohkem seda Isikut ja olla osa Tema rahvast.

Abielud muutuvad elutuks, kui teises inimeses pole rõõmu ega vaimustust, ja sama kehtib ka koguduste kohta. Me ei taha, et kogudused oleksid täidetud inimestega, kes teevad õigeid asju ja käivad kirikus, kuid kes ei tunne Jumalast rõõmu.

Kui inimesed võtavad omaks teatud rituaalid ja tegelevad teatud distsipliinidega, kuid ei ole vaimustunud, siis nad ei ole jüngrid.

Mõelge inimestele, kes armastavad joosta. Nad kogunevad loomulikult. Nad arutavad jooksmise üle. Ostetakse uued jalanõud ja jagatakse jooksmise kohta infot. Kuid ennekõike, need inimesed jooksevad regulaarselt. Mõned jooksevad rohkem kui teised, kuid nad leiavad jooksmises ühendava seose. Kui on inimesi, kes naudivad Jumala kohta õppimist, kuid tegelikult ei naudi Tema vaatlemist ja selle poole püüdlemist, mida Tema väärtustab, siis nad ei ole veel jüngrid. Nad on nagu jooksjad, kes loevad uuest jooksuvarustusest ja arutavad jooksmise üle, kuid tegelikult ei jookse.

Kui inimene loeb jooksmisest, kuid ei jookse, peab teine jooksja teda õpetama jooksma ja kogema jooksmise naudinguid. Jooksmisega mitte kokku puutunud inimesed peavad oma keha ümber orienteerima. Nad peavad treenima uusi lihaseid ja ületama esialgse valu, mis tekib siis, kui keegi, kes pole jooksnud, hakkab jooksma. Nad peavad arendama suutlikkust läbida pikki vahemaid. Tõenäoliselt kogevad nad heidutust. Samamoodi on jüngriks olemine protsess. Inimese võimed ja isud tuleb ümber kujundada. Nad võivad heituda. See on okei – jüngriks olemine on protsess ja me peame sellele pühenduma.

Noored usklikud vajavad küpseid usklikke, kes ise vaatlevad Jeesuse ilu ja suudavad noori kasvatada vaatlemises ja vaimustuses olevaks. Aga kui meie koguduste „küpsed“ ei ole ise vaimustunud, siis kuidas saavad nad teisi jüngriteks teha? Ja kas nad on tõesti „küpsed“? Oleme harjunud mõttega, et romantiline armastus muutub partnerite vananedes kahvatumaks ja vähem kirglikuks. See on aga patu tagajärg. See ei ole ideaalne olukord. Küpsed usklikud peaksid olema Püha Vaimuga rohkem lähedasemad kui noored usklikud ning Vaimuga läheduses olemise vili on vaimustus Jeesusest.

Võib-olla peaksime mõõtma koguduse küpsust vaimustuse alusel ning kasvava igatsuse ja harjumuse põhjal näha Jumala ilu Jeesuse isikus.

Kui inimene tuleb esimest korda Jeesuse juurde, on ta Jeesusest niivõrd kütkestatud, et tema elu hakkab muutuma. Inimeste suhted, harjumused, kulutused, meelelahutus ja aja veetmise viis hakkavad muutuma. Nad on tavaliselt näljased ja tahavad õppida Jeesuse kohta kõike, mida nad vähegi suudavad, sest nende silmad on äkki avanenud Tema ilule. Kas me toidame seda igatsust Jeesuse järele või rahuldame neid muude asjadega? Kas meie jüngerluse meetodid õhutavad igatsust Jeesuse tundmise järele või rahuldame noorte ihalust uute harjumustega?

Kristlikus elus võivad tulla raskuste, kannatuste, väljakutsete, üksinduse ja isegi heidutuse perioodid. Tuleb hetki, mil Jeesuse ilu on raske näha. Kuid aastate ja aastakümnete lahti rulludes peaks meie elu olema Jeesuse isiku ilu pidev avastamine. Me ei tohiks „küpseda“ üle igatsusest, mis noore uskliku puhul on tavaline, – vaadelda rohkem Jumalikku Inimest.

Me peaksime kutsuma inimesi sügavale pühendumisele, andumisele ja ohverdustele. Siiski peab see olema ilu ja kütkestuse kontekstis. Inimesed, kes on Jeesusest vaimustunud, ohverdavad meelsasti palju rohkem kui inimesed, kes on pühendunud, kuid mitte vaimustunud. Kui õpetame inimesi olema pühendunud, kuid Jeesuse ilu neid ei haara, muutuvad nad oma harjumustes religioosseks, kuid see pole jüngerlus, vaid lihtsalt üks silmakirjalikkuse vorme.

Loogikast ei piisa küpsete inimeste tekitamiseks. Patt on liiga petlik ja inimese süda pole robot. Inimese süda ei ole eelkõige ratsionaalne ja loogiline. See igatseb ilu järele.

Vaatlemine on kogukondlik

Me muutume, kui me kõik näeme Issandat. Tähtis on näha Issandat isiklikult, kuid me peame Teda ka koos vaatlema. Kirikud peaksid kaaluma, kuidas luua pidev ja jätkusuutlik rütm kogukondlikule nägemisele. Kogudus peaks regulaarselt kogunema, et vaadata Jeesuse ilu ja vastata sellele ilule korporatiivselt. Tegelikult peaks kogu korporatiivne teenistus seisnema vaatlemises.

See on jüngerluse aluseks, sest kristlik elu on korporatiivne kogemus, mida tuleks elada kogukonnas. Kristlastel pole võimalik saavutada täielikku küpsust, elades eraldatud, individualistlikku elu. Nagu üks mu sõber kunagi ütles, ei ole Jeesus mitmenaisepidaja. Ta ei otsi miljoneid „pruute“, kes Teda individuaalselt armastavad. Ta otsib vallalist korporatiivset pruuti, inimesi, kes on kokku kasvanud Tema kaaslaseks.^{^[2]}

Kuna Jeesus otsib rahvast ja mitte ainult üksikisikuid, peab jüngriks olemine olema korporatiivne protsess, kus me koos küpseme. Jumal ei anna endast kõike ühelegi inimesele. Selles, kes Tema on, on aspekte, mida saab kogeda ainult teiste inimeste kaudu Kristuse ihus. On asju, mida Issand räägib meile ainult teise inimese kaudu Kristuse ihus. Me ei saa olla ihuüksi täielikud Jeesuses. Mõned jüngerluse aspektid ilmnevad ainult siis, kui me Teda koos vaatleme ja seejärel hakkame koos elama selle kuju järgi, mida oleme näinud.

Kas sinu kogudus või väikegrupp koguneb ühiselt Teda vaatlema?

Muutumine (transformatsioon) peab olema eesmärk

Jumal ei saanud inimeseks selleks, et su elu parandada – Ta tuli selleks, et muuta sind Tema sarnaseks.

Igasugune lähenemine jüngriks olemisele, mis ei suuda inimesi muuta Jumala sarnaseks, ei ole õige, piibellik jüngerlus. Kuna eesmärk on muutuda Jumala sarnaseks, kaotab kogudus oma tee, kui ta koosneb andekatest ja pühendunud inimestest, kes ei ole lummatud Jumala ilust ega taotle muutumist Tema näo järgi. Edukas jüngerlus loob rahva, kes on muutumas Jumala sarnaseks. Kõigist muudest saavutustest on parimal juhul marginaalne kasu.

Üsna tihti püüame me veenda inimesi olema nagu Jumal, kui nad pole Teda näinud. Kui me vaatame koos Jumala ilu ja näeme Teda sellisena, nagu Tema on, vastandub see meie käitumisele ja hakkab meid Tema sarnaseks muutma.

Kui Jumalat ei nähta, siis mõõdetakse edukust lõppkokkuvõttes selle põhjal, mida nähakse. Selle tulemusena defineerivad paljud kirikud „edukust“ samamoodi nagu ümbritsev kultuur, võib-olla pisut kõrgemal moraalitasemel. Kui kellegi edukuse määratlus on identne teda ümbritseva kultuuriga, siis pole see edukuse piibellik määratlus. Selle asemel on see tõenduseks, et vaadatakse endiselt maailma peale ja ollakse rohkem haaratud selle võlust kui Jeesuse isikust.

Kui vaatame Jeesust, saab meie eesmärgiks pigem muutumine kui edukus, sest me mõistame, et Piibel ei tõotanud meile praegusel ajastul kunagi edu ja Jumala edukuse määratlus on maailmaga võrreldes radikaalselt erinev. Tegelikult kavandab Jumal mõnikord olukordi, mis tunduvad väga „ebaõnnestunud”, et kujundada oma rahva seas seda, mida Tema soovib. Mõnikord korraldab Jumal meie elus olukordi, et saaksime kogeda Tema enda valu või tekitab Ta midagi, mida pole võimalik muul viisil tekitada.

Jumal kasutab kõike meie elus, et tekitada muutusi – Ta kasutab isegi meie suurimaid ebaõnnestumisi. Peetrus on üks parimaid näiteid. Peetrus kutsuti karjaseks, kuid ta oli jultunud, uhke ja tugev. Siis, kui Jeesus reedeti, salgas Peetrus Jeesust avalikult kolm korda, sest üks teenijatüdruk esitas talle väljakutse. See oli alandav avalik läbikukkumine mehe jaoks, kes oli lubanud, et sureb koos Jeesusega.^{^[3]}

Jeesus läks Peetrusele pärast tema ebaõnnestumist järele. Ta küsis Peetruselt: „Kas sa armastad mind?“ kolm korda, et ravida kolme keeldumise torkehaavu. Iga kord, kui Peetrus ütles „jah“, vastas Jeesus: „Sööda siis mu lambaid.“^{^[4]} Peetruse ebaõnnestumine oleks pidanud ta juhirollist diskvalifitseerima, kuid Jeesuse vaatenurgast valmistas Peetruse ebaõnnestumine teda ette juhiks olema. Peetrus võis nüüd armu ja pika meelega teisi karjatada. Tema uhkus oli murtud ja sellest hetkest oli tema pastoriroll hoopis teistsugune. Tema suurim ebaõnnestumine viis teda edasi, sest ta tegi Jeesusega koostööd.

Kas näete oma elu väljakutseid – isegi kui need on teie enda ebaõnnestumiste tulemus – kui võimalust muutuda Jeesuse sarnaseks?

Liiga paljud inimesed on muutumise asemel rahul edukusega. Mitmed inimesed otsivad edu, loovad muljetavaldavaid ettevõtmisi ja suuri teenistusi, kuid edu pole kaugeltki nii oluline, kui nad ette kujutavad. Teised tunnevad end ebaõnnestununa, sest nad ei ole maailma definitsiooni järgi edukad, kuigi nad on ehk palju edukamad Jeesuse vaatenurgast, kui nad ise arvavad.

Kui keskendume edule, mitte muutumisele, siis oleme kas pettunud või heitunud, kui hindame oma elu ebapiibelliku edukuse määratluste järgi. Teisest küljest, kui võtame omaks muutumise, võime leida väärikuse kõiges, mis meie elus juhtub. Meid ei võrgutata püünistesse, kui näime „edukad“ või „mõjukad”, ja meid ei heiduta meie ebaõnnestumised või elu „väiksus”. Jumal võib võtta kõik, sealhulgas sinu ustavuse, ebaõnnestumised, kaotused, võidud, reetmised, kannatused ja rõõmud, ning kasutada neid sinu heaks ja sinu ümberkujundamiseks.

Sinust saab see, mida sa näed

Ilmutus Jeesusest kui inimese kaudu teatavaks tehtud Jumala täiusest peab olema kogu meie õpetuse ja teenimise keskpunkt, sest kui me Teda ei näe, ei saa me Tema sarnaseks.

Vanemad, kas te õpetate oma lastele Jumala tundmist või head käitumist? Piibliõpetajad, kui suur osa teie õpetusest on keskendunud Jumala tundmisele Jeesuse isikus? Ülistusjuhid ja lauljad, kas juhite rahvast Jeesust vaatlema? Juhid, teie teenistus peegeldab teie sisemist elu. Kui olete oma rahva jüngerluses pettunud, kas võib see olla teie enda jüngerluse peegeldus? Kui te ei suuda juhtida inimesi Jeesust vaatama, peate kõigepealt oma jüngerluse uuesti läbi vaatama. Alustage sealt, enne kui oma programmides muudatusi teete.

Kui teie teenistus ei ärgita inimesi Jeesust vaatlema, ei saa te eeldada, et nad muutuvad Tema sarnaseks.

Põhimõte, et inimesed muutuvad selleks, mida nad näevad, on inimkogemuse aluseks. Igat inimest kujundab kultuur ja kontekst, milles ta on üles kasvanud. Ta õpib keelt, kultuuri ja väärtusi, jälgides teisi. Kultuuri pole vaja õpetada. Lapsed jäljendavad loomulikult ümbritsevaid inimesi. Nad näevad ja jäljendavad seda, mida nad näevad, kuni nad muutuvad selleks, mida nad näevad.

Mõelgem katsele õpetada inimesele teise rahva kultuuri ainult teabe kaudu. Nad saavad õppida teavet, keelt ja kultuuriinfot, kuid nad ei oska käituda õigesti teise kultuuri kohaselt. Kui soovite, et keegi õpiks teist kultuuri tundma, peate ta sellesse kultuuri sisse kastma. Nad peavad selles elama, et hakata nähtut loomulikult jäljendama. Aja jooksul ei õpi nad mitte ainult keelt ja infot, vaid jäljendavad isegi kultuuri peenemaid aspekte ja peegeldavad kultuuri tõeliselt.

Samamoodi ei õpetata lastele nende oma kultuuri. Vanemad ei too välja raamatuid ega korralda kursusi mingisse inimrühma kuulumise kohta. Lapsed näevad, jälgivad ja on kultuuri sisse kastetud, kuni nad seda loomulikult jäljendavad ja sellest osa saavad. Nad jäljendavad täheldatud maneere ja käituvad väga sarnaselt. Miljon väikest asja muutub neile väga loomulikuks. Tegelikult muutub see osaks nendest.

Turundusinimesed on sellest teadlikud ja kulutavad selle mõttega miljardeid dollareid. Nad teavad, et mida iganes me näeme ja väärtuslikuks peame, seda püüame ka jäljendada. Nad kasutavad toodete propageerimiseks kuulsusi, sest nad teavad, et inimese süda tahab loomulikult jäljendada neid, keda ilusaks peetakse. Inimesed kulutavad miljardeid dollareid jalatsite, rõivaste ja varustuse ostmiseks, mida professionaalsed sportlased reklaamivad. Tegelikkuses ei tee see varustus inimestest sportlasi, kuid meil on igatsus jäljendada neid, keda me jumaldame.

Tegelikkuses pole kuulus isik pädev teadma, millised tooted on parimad, kuid turundusinimesed teavad, et inimesed tahavad jäljendada, seega kasutavad nad inimesi, keda soovitakse jäljendada. Kuigi kuulsused ei ole kvalifitseeritud hindama asju, mida nad reklaamivad, ja sportlik riietus ei tee kedagi paremaks sportlaseks, ihkame saada sellisteks, keda me ilusaks peame. Ettevõtted manipuleerivad sellega, sest see on sügavalt juurdunud inimese psüühikasse ja me peame mõistma, et see on kogu jüngerluse alus.

Mida sa vaatled? Mis iganes see ka poleks, sind kujundatakse sellele sarnaseks.

^{^[1]}Matteuse 7:21–23.

^{^[2]}Lisateavet selle kohta leiate raamatust „Mida Jumal tahab? Oma elu vastavusse viimine Jumala igatsusega.“

^{^[3]}Luuka 22:33; Johannese 13:37.

^{^[4]}Johannese 21:15–17.

I osa sissejuhatus. Kõik algab vaatlemisest

Katkend raamatust:

Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".

Tõlkinud Kõrberoos UY.

I OSA. Kõik algab vaatlemisest

Jüngerlus peab algama Jumala tundmisest ja Tema ilu ilmutamisest Jeesuse isikus.

Kui jüngriks olemine algab mõnest teisest kohast, võidakse saavutada midagi väärtuslikku, kuid piibelliku jüngerluse raamistik on silmist kaotatud. Me võtsime Jumala eesmärgi praegusel ajastul kokku kahe põhiteemaga: (1) Jumala ilmutus ja (2) Jumala rahva kujundamine.

Mõlemad teemad eeldavad inimesi, kes näevad Jumala ilu.

Kui me ei keskendu oma eludes Jumala ilmutusele, siis oleme rütmist väljas Jumala esmase eesmärgi suhtes kogu praeguse ajastu jaoks. Veelgi enam, kui me ei näe Jumalat, ei tea me kuju, mille sarnaseks me peaksime saama. Meid ei ole kutsutud olema lihtsalt „moraalne“ rahvas. Meid ei ole kutsutud käituma nagu Jumal; oleme kutsutud saama Jumala sarnaseks.

Et vältida valeõpetusi, peame alguses paika panema kaks kindlat veendumust: me ei saa kunagi jumalikeks ja meid ei hakata kummardama. Neid veendumusi silmas pidades on Uus Testament väga selge, et Jumal tahab, et inimesed muutuksid Tema sarnaseks, palju rohkem, kui paljud usklikud on ette kujutanud. Meil on liiga madal arusaam kristlikust elust. Jeesus on tõesti esmasündinu paljude vendade hulgas, kes on Tema sarnased.^{^[1]}

Kuidas me saame muutuda sarnaseks Jumalale, keda me vaevu tunneme?

Nagu näeme, on inimesed loodud saama selleks, mida nad vaatlevad. Jumala poolt kogudusele antud teenimisannid anti selleks, et saaksime näha Jumalat ja saada Tema sarnaseks. Siin on see, mida inimesed igast teenistusannist vajavad:

• Pastorid – Andke meile Jumalat. Las me vaatleme Teda. Las me näeme Teda.

• Ülistusjuhid – Andke meile Jumalat. Las me vaatleme Teda. Las me näeme Teda.

• Piibliõpetajad – Andke meile Jumalat. Las me vaatleme Teda. Las me näeme Teda.

• Lapsevanemad – Andke meile Jumalat. Las me vaatleme Teda. Las me näeme Teda.

• Tööharude juhid – Andke meile Jumalat. Las me vaatleme Teda. Las me näeme Teda.

Kui me ei anna inimestele Jumalat, on meie jüngerlus rajalt maas – maas piibellikult aluselt. Vaatame, kuidas seda õigel teel hoida. Alustame sellest, miks jüngriks olemine peab algama vaatlemisest ja lõpetame mõne näitega Piiblist, kuidas Teda näha.

^{^[1]}Roomlastele 8:29.

Samuel Whitfield. Jüngerlus algab vaatlemisest.

Samuel Whitfield. Discipleship begins with beholding.

Eestikeelne tõlge:

"Jüngerlus algab vaatlemisest."

Tõlkinud: KõrbeRoos UY.

Sissejuhatus

Meie põhiülesanne praegusel ajastul on inimeste tegemine jüngriteks:

Ja Jeesus tuli ja ütles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” (Matteuse 28:18–19)

Kerge on sattuda tegema „kristlikke” tegevusi, millel on vähe mõju, sest need ei mängi lõpuks mingit rolli inimeste muutmisel jüngriteks. On palju tegevusi, millel on väike mõju. Peame silmitsi seisma tõsiasjaga, et suur osa meie kaasaegsest teenistusest on Shakespeare'i sõnul:

Täis müra ja raevu, mis ei tähenda midagi.^{^[1]}

Iga usklik peab esitama kaks põhiküsimust:

1. Kas sinu teenistus ^{^[2]} teeb jüngreid? Su töö võib tekitada palju tegevust, kuid kui see ei aita kaasa jüngrite tegemisele, tuleb see ümber korraldada. Mõned taandavad misjoniülesande evangeliseerimisele, kuid see on vaid üks väike komponent misjonist. Evangeliseerimisega pole võimalik misjoniülesannet lõpetada. Misjoniülesanne on jüngrite tegemise ülesanne.

2. Kas sa tead, mis on piibellik jüngriteks tegemine ehk jüngerlus? Traagiliselt taandub piibellik jüngerluse määratlus sageli teabele või teatud käitumisele, kuid jüngriks olemine on protsess, mille kaudu valmistatakse kogukonda inimesi, kes on Jumala sarnased.

Jüngerlus on koguduse esmane ülesanne, seega peame teadma, mis see on ja kuidas seda Piibli järgi teha.

Ei saa ehitada maja, kui ei teata, millist maja on vaja ehitada, ja ei saa õigesti jüngreid teha, kui ei mõisteta, mida Jumal praegusest ajastust tahab ja kuidas Ta tahab seda luua. Jumala eesmärgi võib praegusel ajastul kokku võtta kahe peamise teemaga:

• Jumal kavandas praeguse ajastu, et ilmutada end Jeesuse isikus.

• Jumal kavandas praeguse ajastu, et luua rahvas, kellest saab Tema kaaslane.

Kui me ei mõista neid kahte teemat ja Jumala kindlat kavatsust luua küpset kogudust, ei saa me õigesti jüngreid teha.^{^[3]} Need kaks teemat tõstatavad olulise küsimuse: kuidas me seda teeme? See raamat käsitleb piibellikku alust, mis peab olema aluseks kõigile meie jüngrite tegemise meetoditele, et saaksime luua seda, mida Jumal tahab.

Kui rakendame jüngerluse tööriistu, mõistmata nende vahendite põhieesmärki, ei kohanda ega kasuta me neid õigesti. Näiteks kasutavad ehitajad naelte löömiseks sageli haamreid. Kujutagem aga ette väikest poissi, kes tahab saada ehitajaks. Ta vaatab eemalt naelu taguvaid ehitajaid. Igatsedes ehitada, saab see väike poiss haamri ja hakkab asju taguma, kujutades ette, et ta ehitab, kuigi tegelikult tekitab ta ainult müra. Ta kasutab tööriista, kuid tal pole selge tööriista täpne otstarve, seega on ta hõivatud tagumisega, kuid ta ei ehita midagi.

Jüngerlus võib kergesti selliselt välja kukkuda. Me võime lõpuks kasutada õigeid tööriistu, kuid kaotada silmist tööriistade otstarbe. Kui me oma kirikutes„ haamerdame“, kuid ei ehita seda, mis meie jaoks on ette nähtud või kui me ei järgi Piiblist meile antud „eskiise“, siis me ei kasuta oma tööriistu õigesti. Paljud inimesed alustavad jüngerlust teabe, õigete harjumuste ja distsipliinidega. Need on kõik olulised „tööriistad“, kuid kui neist saab jüngerluse keskpunkt, mitte vahendid, mis aitavad kaasa meie jüngriks olemisele, läheme kiiresti rajalt kõrvale.

Jüngerluse tööriistade kohta on palju väärtuslikke raamatuid ja seegi raamat ei ammenda jüngerluse teemat. See raamat keskendub alusele, mis peab kandma kogu jüngriks olemist, kuid mida sageli eiratakse. See alus annab meile jüngerluse raamistiku, mis loob konteksti sellele, kuidas me jüngerluse tööriistu kasutame.

^{^[1]}William Shakespeare, Macbeth , 5. vaatus, 5. stseen, rida 28–30.

^{^[2]}Iga usklik on Uue Testamendi järgi töötegija. See küsimus puudutab meid kõiki, mitte ainult neid, kes töötavad kirikutes või muudes kristlikes organisatsioonides. Tegelikult peavad need, kes on kutselises „teenistuses“, teenima nii, et kõik usklikud saaksid teenida (Efeslastele 4:12).

^{^[3]}Need kaks teemat on nii olulised, et neid käsitletakse eraldi raamatus „Mida jumal tahab? Oma elu joondamine Jumala igatsusega,“ mis selle raamatuga koos moodustavad terviku.

teisipäev, 27. detsember 2022

Sipelgapesa lugu

Metsas on üks sipelgapesa. Seda ähvardab häving. Mets raiutakse maha ja asemele ehitatakse elamud. Sinul on vastutus ja igatsus seda pesa päästa. Su ees on kõik variandid, alustades metsatööde blokeerimisest ja lõpetades pesa teisaldamisega. Kui pesa ei õnnestu teisaldada, saab sipelgad transportida ohutusse kohta.Kuna Sa oled suur ja võimas, oleks üheks variandiks ka sipelgate ümberprogrammeerimine, nii et nad ise aru saavad, et vaja on mujale asukoht leida. Kaaludes kõiki olemasolevaid variante igakülgselt, otsustad sa saada sipelgaks ning rääkida neile ähvardavast hädaohust ning aidata neil pääseda.

Kes küll mõtleb niimoodi? Igal juhul mitte meie inimestena. Suure ja vägeva mitte-sipelgana oleks ikkagi kordades kergem neid sipelgaid päästa. Ja ometi... see ongi meie jõululugu.

Jumal, olles igakülgselt kaalunud kõiki variante, otsustas just selliselt olukorra lahendada, saates maailma oma Poja ning lastes tal sündida inimesena. Oleme harjunud ütlema ja mõtlema, et Jeesus tuli meie pärast, tuli meid päästma. Kui see tõesti nii oleks, oleks pelgalt inimese päästmiseks olnud ilmselt kümneid muid viise, mille õnnestumine oleks sõltunud vaid Jumala tegudest, alates konteksti muutmisest (raietööde blokeerimine) kuni pesa teiseldamiseni, kas kaitsvate seinte või ilma nendeta. Ometi valis Jumal just selle tee...

Jõuluöö ime ei ole seega mitte niivõrd see, et üks ülisuur ja -võimas Mittesipelgas otsustas "sipelgaks" saada, kuigi ka see oleks iseenesest juba suur ime, vaid see, et meie Mittesipelgas arvas, et see on parim plaan võimalikest ja et see plaan võib kunagi lõplikult täituda. Tema, kelle käsutuses olid kõik võimalused, ja kelle vägi on lõputu, tegi panuse inimesele. Seega pole küsimus lihtsalt inimese päästmises, see lugu on laiem ja sügavam.

Jeesus tuli inimeste sekka, et näidata teed, kuidas elada osaduses Jumalaga. Kuid mitte ainult. Ta tuli selleks, et taastada Jumala kuju ja nägu inimeses. Jeesus tuli, elas me keskel kui Jumala kirkus, võttis enda kanda kõik patud ning suri meie eest ristipuul. Meie võime ristimises samastuda selle ristisurmaga ehk tunnistada, et meie vana inimene on surnud, "ristitud Jeesuse surmasse". Jeesus aga ei jäänud hauda. Ta tõusis üles. Samamoodi ärkavad ellu need, kes surid koos Jeesusega ristil. Piibel ütleb, et Jumal sünnitab nad uuesti kadumatust seemnest. See on uussünd, ilma milleta ei saa Jumalariiki näha.

Uussünni kaudu saab Jumala seeme, Jumala sõna, hakata inimsüdames kasvama. Jumal hakkab muutma inimeste sisemust oma näo sarnaseks. Küsimus ei ole selles, kuidas saada nii "pühaks," et kunagi enam pattu ei tee, vaid selles, kuidas Jumalaga oma samme seada ja alati ning kõiges Tema kõnetustele koheselt vastata. Pühadus kui mõiste oli olemas juba siis, kui inimeste maailmas pattu veel ei olnud. Hingamispäev on pühitsetud ehk pühaks kuulutatud selleks, et Jumal ja inimene pragudeta läheduses üksteisest rõõmu saaksid tunda.

Piibli suurim lugu ei ole päästelugu. See on küll keskne lugu, mis aga teenib teatud suuremat eesmärki. Ja suuremaks eesmärgiks on see, mis oli olemas Eedeni aias enne pattulangemist. Jumal elamas oma rahva keskel ja tema rahvas täitmas tema eesmärke -- heaperemehelikult valitsemas loodud maailma üle ning alistamas järjest suuremat ala Jumala meelevalla alla. Ilmutuse raamatu lõpus on inimajaloo eesmärk täitunud, sest Jumal saab taas elada inimeste keskel (Ilm 21:3). Ilm 21:3 Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega.

Jumala igatsus on aga juba nüüd elada oma rahva keskel. Just selleks sai Mittesipelgas "sipelgaks" ehk Jumal, Tema kõikehõlmav Loov Sõna inimeseks. Mitte sellepärast, et selline plaan kõige lihtsam ja kindlam oleks, vaid sellepärast, et selline protsess muudab inimsipelgate südamed armastusest leekivateks ning protsessi tulemus toob Talle kõige rohkem au.

laupäev, 10. detsember 2022

Jumala suured lood

Kõige arhetüüpsem lugu maailmas on Armastuse Lugu. See, kuidas poiss ja tüdruk, mees ja naine teineteist leiavad. Esimene inimpaar ei pidanud üksteist otsima. Nad loodi teineteise jaoks. Samamoodi on Isa ette määranud, et Tema pojal saab olema Pruut, kes teda armastab kogu südamest. Pulmapidu saab teoks Ilmutuseraamatu viimastel lehekülgedel. Just seepärast on meie jaoks kõige põnevamad lood, kuidas sünnib armastus, mida selle kõige nimel tehakse ja kuidas armunud lõpuks üksteist leiavad. See lugu on inspiratsiooniks kõigile armastuslugudele meie ümber, nii raamatutes, kinolinal kui ka elus eneses.

Aga on veel üks Suur Lugu, mis on inspireerinud paljusid lugusid meie ümber. Olgu näitena toodud USA filmid Sister Act 2 (Nunnad hoos 2) või Finding Forrester (Forresteri leidmine). Ja selles Suures Loos on alati mingi meeskond, sõpruskond või klass või ka üksikisik, kes on kõigi silmis alaväärne, maha rõhutud ja halvaks pandud. Korraga tuleb nende ellu mingi olukord, kus õnnestumine ilmvõimatu tundub. Samas on neil juhtumisi kõrval keegi mentor: särasilmne treener, õpetaja või lihtsalt keegi, kes hoolib. Ta innustab neid pingutama ja üritama võimatut. Mentor on teinekord ka liigselt vali, esitades väljakutse "vaesekes(t)e" laiskusele, enesehaletsusele ja mugavusele. Siiani mutta trambitud inimese pilk naelutub kõrgustesse ning ta hakkab uskuma, et parem tulevik on võimalik ning ta asub selle nimel pingutama. Paljudele läbikukkumistele vaatamata viib järelejätmatu püsiv pingutus lõpuks sihile ja meeskond/sõpruskond/klass võidab väljakutse ja jätab ülbed, kõigi poolt favoriidiks peetud grupi seljataha. Meie nõdrad kangelased said kõigepealt suurima võidu -- võidu enese üle ja siis polnud enam raske ka välist konkurenti võita. Võit aga oli tulnud enesesalgamise hinnaga. See on rööviku liblikaks muutumise lugu. See on nisuiva hukkumise ja tärkamise lugu. Ka see on tegelikult Piibli lugu.

Seega, see võiks olla ka meie lugu... Aga millegipärast ei ole. Meile räägitakse, et kõik on valmis, tule võta vastu ja siis jää ootama... kuni taevasse saad. Sellises elus ei ole ülalmainitud väljakutset ega erutust, et kas õnnestub mul võita oma sisemine vaenlane ja võidutseda ka etteantud katsumuse üle?! Vastupidi. Kõik on olemas, oota ainult. Usaldame Jumalat -- küllap sa kõik kätte saad, kui ustavaks jääd. Vaja on vaid käia kirikus ja täita etteantud rituaale. Eriti võimekad ja tublid peaksid ka teenima, esmalt Jumalat ja siis kaasinimesi. Ja nii tehaksegi. Osa inimesi aga tüdivad. Siis on taas kaks võimalust, kas minna eemale ja otsida väljakutseid mujalt või jääda kirikusse ja püüda seal olles kuidagi oma igavust peletada. Appi tulevad igasugu tehnikad, kuidas mingit vaimulikku reaalsust või õnnistust kogeda. Teisalt aitavad igavust peletada ka arutelud mistahes teemadel, lootuses, et kui tõde on käes, siis pakub see ka minu sisemusele ülimat rahuldust. Rahuldus ja vägi aga viibivad... Miks küll ometi?

Jumal on narratiivi Jumal. Ta on lugude Jumal. Ta on oma suure loo jutustanud just lugude kaudu, kus tihti ei anta isegi hinnanguid ja lugeja peab ise mõistma, kas teguviis oli hea või mitte. Jumala lood puudutavad meid süvitsi ning sütitavad igatsusi. Meie aga oleme usutunnistuse inimesed. Meile meeldib, kui asjad on lihtsad, selged, hallatavad ning alluvad loogikale. Usutunnistuses on usk punktide kaupa üles loetud, kuid süda ei pruugi sellest süttida, kui ma ei tunne süvitsi neid lugusid, millel usutunnistuse punktid põhinevad. See on hea destillaat, kuid minu kõikide meelte haaramiseks jääb sellest ehk väheseks.

Kas pole meis ehk ka igatsust püüda Jumalat pressida "vajutatavate nuppude maailma," nagu Tozer kunagi väitis (https://armuaken.blogspot.com/2012/07/meie-aja-diagnoos.html). Taas selleks, et kõik hallatav ja kiiresti kättesaadav oleks. Seda tehes aga unustame, et meie Jumal on eelkõige Lugude Jumal ja Tema tahab oma kahte suurt lugu ilmutada meie igaühe sees ja igaühe läbi. Jumalasuhte eesmärgiks peaks olema Jumala järjest intiimsem ja lähedasem tundmine.

Jeesus ütleb Mäejutluses, et on osa inimesi, kes agaralt on tegutsenud Tema nimel, aga keda Tema pole eladeski tundnud. See väide on ühest küljest absoluutselt vale, sest Jeesus Jumalana tunneb ju läbinisti igat viimset inimest, kelle ta on loonud. Ometi nii ta ütleb. Järelikult peab olema mingi teine Jumala tundmise tasand, mida Jeesus oma lunastatud rahvaga suhestudes igatseb. Ja igatseb niivõrd, et lükkab välja need, kes sellesse sisenenud pole. Vaimulik töö, isegi kui seal on vägi, ei ole piisav. Rääkimata sellest, kui väge üldse ei ole...

Kui vaatame Piibli tegelasi, siis näeme kahte asja. Esiteks, Jumala valikud on pigem nõdrad. Just nende nõtrade valikute kaudu tahab ja saab Jumal oma au ilmutada. Iisraeli rahva esiemadeks on kolm viljatut naist. Hesekielis räägib Jumal, kuidas Ta kaks õde (Juuda ja Iisraeli) vereloigust päästis ja nad endale ilusaks kasvatas. Jeesuse jüngrid olid nõdrad kalamehed. Usukangelased Hb 11 said nõtruses tugevaks... jne. Teiseks näeme, et kõik need, kes Jumalale meelepärased olid, võitlesid Jumalaga. Nad said mingi tõotuse või ülesande ning hakkasid seejärel oma elusid selle valgel elama. Jumal ootas, et nad temaga "rinda pistaksid" ja teame, et näiteks esiisa Jaakob tegi seda kõige otsesemalt. Jumal ootab, et me osaduses temaga uuriksime, mismoodi küll need kunagi antud suured tõotused täide võiksid minna. Jumal ootab Sinult ja minult "müttamist" Temaga, et Ta saaks meile me palvekambris näidata, kes Tema on ja kuidas Ta tahab meid juhtida.

Piibli viimastel lehekülgedel on otsatu taevase rõõmu põhjuseks see, et Talle Pruut on ennast valmis seadnud ja on riietunud peenlinasesse. Muutumine röövikust kauniks liblikaks on lõpule jõudnud. Ja see on protsess, mille Jumal meile ette on määranud, muutumise Tema Poja näo sarnaseks. Kuidas võiksime me aga selles osalised olla, kui me neid protsesse ei tähtsusta? Kui me isegi ei sisene sinna pimedasse üksildasse kookonisse ning arvame, et meil kõik juba käes on kas seepärast, et oskame peast mõnda usutunnistust või teame sügavamõttelisi nippe ja saladusi vaimumaailmast ning seda, millal üht või teist nippi kasutada.

Vaadakem enda ümber. "Maailma inimesed" igatsevad väga kasvada, nad igatsevad vabanemist oma kammitsatest. Kogudusel on ligipääs vahenditele, mis muutumise päriselt võimalikuks teevad. Selleks on uussünd, vana loomuse surm koos Jeesusega ristil ja ülestõusmine uude ellu. Selle protsessi näitlikuks sümboliks on ristimine, mis näitab, et inimene on kristlaseks saanud. Just selle protsessi kaudu saab usu läbi võimalikuks enesele suremine ja uues elus käimine.

Usun, et kui me hakkame Jumala sõnast aru saama ja seda kalliks pidades järgima, siis kaob usuelust ka igavus. Siis poleks ka vaja asendustegevusi, et usuelu veidigi põnevam oleks. Elu koos Jumalaga, kus Tema juhib ja suunab, julgustab ja korrigeerib, on kõige põnevam elu üldse. Sest me tunnetame siis sügavuti, et oleme osa Tema suurest loost.