Metsas on üks sipelgapesa. Seda ähvardab häving. Mets raiutakse maha ja asemele ehitatakse elamud. Sinul on vastutus ja igatsus seda pesa päästa. Su ees on kõik variandid, alustades metsatööde blokeerimisest ja lõpetades pesa teisaldamisega. Kui pesa ei õnnestu teisaldada, saab sipelgad transportida ohutusse kohta.Kuna Sa oled suur ja võimas, oleks üheks variandiks ka sipelgate ümberprogrammeerimine, nii et nad ise aru saavad, et vaja on mujale asukoht leida. Kaaludes kõiki olemasolevaid variante igakülgselt, otsustad sa saada sipelgaks ning rääkida neile ähvardavast hädaohust ning aidata neil pääseda.
Kes küll mõtleb niimoodi? Igal juhul mitte meie inimestena. Suure ja vägeva mitte-sipelgana oleks ikkagi kordades kergem neid sipelgaid päästa. Ja ometi... see ongi meie jõululugu.
Jumal, olles igakülgselt kaalunud kõiki variante, otsustas just selliselt olukorra lahendada, saates maailma oma Poja ning lastes tal sündida inimesena. Oleme harjunud ütlema ja mõtlema, et Jeesus tuli meie pärast, tuli meid päästma. Kui see tõesti nii oleks, oleks pelgalt inimese päästmiseks olnud ilmselt kümneid muid viise, mille õnnestumine oleks sõltunud vaid Jumala tegudest, alates konteksti muutmisest (raietööde blokeerimine) kuni pesa teiseldamiseni, kas kaitsvate seinte või ilma nendeta. Ometi valis Jumal just selle tee...
Jõuluöö ime ei ole seega mitte niivõrd see, et üks ülisuur ja -võimas Mittesipelgas otsustas "sipelgaks" saada, kuigi ka see oleks iseenesest juba suur ime, vaid see, et meie Mittesipelgas arvas, et see on parim plaan võimalikest ja et see plaan võib kunagi lõplikult täituda. Tema, kelle käsutuses olid kõik võimalused, ja kelle vägi on lõputu, tegi panuse inimesele. Seega pole küsimus lihtsalt inimese päästmises, see lugu on laiem ja sügavam.
Jeesus tuli inimeste sekka, et näidata teed, kuidas elada osaduses Jumalaga. Kuid mitte ainult. Ta tuli selleks, et taastada Jumala kuju ja nägu inimeses. Jeesus tuli, elas me keskel kui Jumala kirkus, võttis enda kanda kõik patud ning suri meie eest ristipuul. Meie võime ristimises samastuda selle ristisurmaga ehk tunnistada, et meie vana inimene on surnud, "ristitud Jeesuse surmasse". Jeesus aga ei jäänud hauda. Ta tõusis üles. Samamoodi ärkavad ellu need, kes surid koos Jeesusega ristil. Piibel ütleb, et Jumal sünnitab nad uuesti kadumatust seemnest. See on uussünd, ilma milleta ei saa Jumalariiki näha.
Uussünni kaudu saab Jumala seeme, Jumala sõna, hakata inimsüdames kasvama. Jumal hakkab muutma inimeste sisemust oma näo sarnaseks. Küsimus ei ole selles, kuidas saada nii "pühaks," et kunagi enam pattu ei tee, vaid selles, kuidas Jumalaga oma samme seada ja alati ning kõiges Tema kõnetustele koheselt vastata. Pühadus kui mõiste oli olemas juba siis, kui inimeste maailmas pattu veel ei olnud. Hingamispäev on pühitsetud ehk pühaks kuulutatud selleks, et Jumal ja inimene pragudeta läheduses üksteisest rõõmu saaksid tunda.
Piibli suurim lugu ei ole päästelugu. See on küll keskne lugu, mis aga teenib teatud suuremat eesmärki. Ja suuremaks eesmärgiks on see, mis oli olemas Eedeni aias enne pattulangemist. Jumal elamas oma rahva keskel ja tema rahvas täitmas tema eesmärke -- heaperemehelikult valitsemas loodud maailma üle ning alistamas järjest suuremat ala Jumala meelevalla alla. Ilmutuse raamatu lõpus on inimajaloo eesmärk täitunud, sest Jumal saab taas elada inimeste keskel (Ilm 21:3). Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega.
Jumala igatsus on aga juba nüüd elada oma rahva keskel. Just selleks sai Mittesipelgas "sipelgaks" ehk Jumal, Tema kõikehõlmav Loov Sõna inimeseks. Mitte sellepärast, et selline plaan kõige lihtsam ja kindlam oleks, vaid sellepärast, et selline protsess muudab inimsipelgate südamed armastusest leekivateks ning protsessi tulemus toob Talle kõige rohkem au.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar