Katkend raamatust: 

 Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest". 

Tõlkinud Kõrberoos UY. 

Copyright ©2023, by OneKing, Inc. All rights reserved. 

I osa III alapeatükk

Siinai hoiatus

Pärast dramaatilist pöördumist läks Paulus Araabiasse.^[1] Me ei tea täpselt, kuhu Paulus läks, kuid me teame, et Issand ilmutas Paulusele evangeeliumi just sel ajal pärast tema pöördumist. Kui kõike arvesse võtta, on väga võimalik, et Paulus läks Siinai mäele Issandat otsima täpselt nii, nagu Eelija oli seda teinud.^[2]

Miks peaks Paulus Siinai mäele minema? Põhjus on lihtne – Siinai mägi oli ajaloo kõige dramaatilisema korporatiivse vaatlemise hetke asukoht. Oleme sageli süüdi Siinai mäel toimunu minimeerimises. Jumala ligiolu oli auline. Oleksite olnud hirmunud, kui oleksite seal olnud. Seda oli hirmuäratav vaadata. Inimesed kogesid möllavat tulekahju, uskumatut suitsu, tohutut pilve, valgusähvatusi, äikest ja maavärinat.

Kui Jumal ilmus Siinai mäele, tuli Ta Iisraeli hüvanguks, kuid Ta tuli Jumalana ja Tema välimus oli silmipimestav:

Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Issand laskus sinna tule sees; selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits, ja kogu mägi vabises kõvasti. Ja sarvehääl läks üha valjemaks; Mooses rääkis ja Jumal vastas temale valjusti. Ja Issand laskus Siinai mäele, mäetippu; Issand kutsus Moosese mäetippu ja Mooses läks üles. Ja Issand ütles Moosesele: „Mine alla, hoiata rahvast, et nad ei tungiks Issanda juurde teda vaatama, et paljud neist ei langeks! (2. Moosese 19:18–21)

Ja kogu rahvas kuulis ja nägi müristamist, tuleleeke, sarvehäält ja mäe suitsemist. Kui rahvas seda nägi, siis ta vabises ja jäi eemale seisma. Ja nad ütlesid Moosesele: „Räägi sina meiega, siis me kuulame! Ainult ärgu Jumal meiega rääkigu, et me ei sureks!” Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, sest Jumal on tulnud teid katsuma, et teil oleks tema kartus silme ees, selleks et te pattu ei teeks!” Ja rahvas püsis eemal; aga Mooses ligines pimedusele, kus oli Jumal. (20:18–21)

Hirm valdas inimesi, kuid Mooses püüdis nende hirmu vaigistada lihtsa manitsusega: Jumal oli ilmutanud oma au, et inimesed pattu ei teeks.

Jumal hirmutas inimesi oma majesteetlikkusega, et nad pöörduksid patust ja jäljendaksid Teda. Jumal kutsus kogu rahvast Tema peale vaatama, et nad muutuksid. Ta tahtis, et nad näeksid Teda ja muutuksid Tema sarnaseks. Kohtumine Siinai mäel oli mõeldud selleks, et rahvast jüngreid teha. Jumal ilmutas end selleks, et luua rahvas, kes muutuks Tema sarnaseks. Ta rääkis kuuldavalt ja hirmutas neid, et sundida neid omaks võtma jüngerluse protsessi kogukonnana. See protsess pidi algama Siinailt ja jätkuma, kui inimesed lähenesid Tema ligiolule kogudusetelgi juures.

Jumal tahtis, et Iisraeli rahvas vaataks Teda ja kuuleks Tema häält, et nad võtaksid omaks Tema käsud ja pöörduksid patust. Ta tahtis neid oma ligiolu kaudu jüngriteks teha.

Mõned kristlased usuvad ekslikult, et Vana Testamendi seadus oli päästetee enne Jeesuse tulekut, kuid seadus polnud kunagi mõeldud päästevahendina. Egiptusest väljaränne oli Jumala tegevuse tulemus Tema rahva heaks, mitte vastus nende täiuslikule seadusetäitmisele.^[3] Seadus oli juhiste kogum, mis anti pärast seda, kui Jumal oli Iisraeli päästnud. See oli eeskirjade kogum ja eluviis, mille eesmärk oli hoida inimesi paganrahvaste pattude eest, et nad saaksid võõrustada Jumala ligiolu enda keskel ja läheneda Tema ligiolule. Süsteem ei olnud käsumeelne ja arvestas, et inimesed teevad pattu ning määratledes ära ohvrite süsteemi koos juhistega meeleparanduseks, kui inimesed patustavad.

Moosese seadus seadis Iisraelile konteksti, kus jüngerlus pidi toimuma, nähes Jumala ligiolu Iisraeli keskel.

Siinai kriis

Siinai mägi oli auline, kuid samas ka traagiline. Inimesi kutsuti vaatama ja muutuma, kuid selle asemel sattusid nad ebajumalateenistuse ja patu sisse. Kohtumine Siinail annab hoiatuse, et vaatamise kaudu muutumine (jüngriks olemine) ei ole automaatne. On võimalik näha Jumalat, kuid mitte olla jüngriks tehtud. Teda nähes on isegi võimalik ikkagi sattuda usust taganemisse.

Kuna vaatlemises on kaalul nii palju, andis Paulus korintlastele tõsise hoiatuse, võrreldes seda, mida Jumal on teinud Jeesuses, sellega, mis juhtus Siinail:

Aga kui juba kirjatähtedega kividesse uuristatud surmateenistus sündis kirkuses, nii et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse selle kirkuse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas siis vaimuteenistus ei peaks sündima veelgi suuremas kirkuses? Kui juba hukkamõistuteenistusel oli kirkus, siis on õigeksmõistuteenistus veel palju suurem kirkuselt. Ning toona kirgastatu ei olegi praegu enam kirgas selle võrratu kirkuse kõrval. Jah, kui kõrvalejäetav juba oli täis kirkust, kui palju enam on kirkuses see, mis jääb! Et meil nüüd on niisugune lootus, siis võime toimida täie julgusega ega pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv. Kuid nende mõtteviis on paadunud. Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. … Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära. … Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim. (2. Korintlastele 3:7–14, 16, 18)

Paulus õhutas korintlasi Jeesust vaatama ja muutuma, võrreldes Jumala tegusid Jeesuses Iisraeli ajalooga Siinai mäel. Iisraeli kogemus Siinai mäel oli kordumatu ja see on ajaloo kõige nähtavamalt dramaatilisem Jumala tegu kogukondliku rahva jaoks.^[4] Iisraellased nägid Jumalat tule ja suitsuna mäetipul ilmumas ning kuulsid teda kuuldavalt rääkimas. Nad kuulsid äikest ja kogesid maavärinat, kui Ta lähenes.^[5]

Kui Jumal Iisraelile ilmus, oli Ta majesteetlik ja hirmuäratav, kuid Paulus ütleb, et sisimas elava Vaimu kaudu on teil juurdepääs Jumalale suuremas hiilguses. Kas me usume, et meil on juurdepääs suuremale ilmutusele Jumala kirkusest kui see, mida iisraellased Siinail kogesid?

Paljud kristlased vähendavad Siinai mäega kaasnenud hiilgust ja see vähendab Pauluse kirjutatut. Mõelge Siinai mäe äikesele, maavärinatele, välkusähvatustele, häältele ja hirmule. Ja siis imetlege, et teil on juurdepääs suuremale Jumala ilmutusele, kui näete Jeesust Vaimu teenistuse kaudu.

Laske sellel mõni hetk laagerduda, enne kui jätkame: iisraellased ei saanud vaadata Moosesele otsa, aga meie näeme Jeesuse palges palju enamat sisimas elava Vaimu kaudu. Kui Jumala ilu on meile kättesaadav palju suuremal määral kui Iisraeli suurejooneline kohtumine Jumalaga Siinai mäel, siis miks meid köidavad sellest väiksemad asjad nii palju?

Paulus võrdles uut lepingut Siinai mäega, sest see oli viimane kord, kui Jumal tuli alla oma rahva ette, et nendega lepingut sõlmida.

Paulus soovis, et korintlased võrdleksid oma olukorda Siinaiga:

•         Jumal tuli Egiptusest väljarändel Iisraeli orjusest vabastama. Ta ilmutas end Iisraelile ja andis neile uue eluviisi, mis võimaldaks neil Teda näha ja selle käigus patust pöörduda ning muutuda Tema näo sarnaseks.

•         Moosese seadus oli tulevaste asjade eeltähendus ja vari. Kui vaatame Iisraeli kohtumist Siinail, avastame oma usu alused. See, mis sai alguse Siinail, peaks meie ajal suuremalt väljenduma.

•         Jumal tuli alla Jeesuse isikus, et vabastada meie südamed patu võimu alt. Ta ilmutas end uuesti Iisraelile ja andis meile uue eluviisi uussünni ja Vaimu kaudu, kes võimaldab meil Teda näha, patust ära pöörduda ja Tema näo sarnaseks muutuda.

Paulus viitas Siinai kohtumisele, et deklareerida: Jumal on jälle alla tulnud. Me võime vaadata Teda uuesti Jeesuse palges ja kuulda Tema häält Jeesuse sõnades.

Pauluse võrdlus Siinaiga andis aga ka kriitilise hoiatuse ning apostel tahtis, et korintlased õpiksid Iisraeli kohtumisest Jumalaga sellel mäel.

Tõsine hoiatus

Kui Paulus viitas Siinai mäele, eeldas ta, et korintlased peavad silmas kogu Siinai mäe lugu. See lugu on hiilgav, kuid sisaldab ka tõsist hoiatust. Kui inimesed Siinail Jumalaga kohtusid, olid nad nii hirmul, et nad jäid eemale ja palusid Moosesel nende eest Jumala poole pöörduda ja nendega Jumala nimel rääkida:

Ja kogu rahvas kuulis ja nägi müristamist, tuleleeke, sarvehäält ja mäe suitsemist. Kui rahvas seda nägi, siis ta vabises ja jäi eemale seisma. Ja nad ütlesid Moosesele: „Räägi sina meiega, siis me kuulame! Ainult ärgu Jumal meiega rääkigu, et me ei sureks!” (2. Moosese 20:18–19)

Nagu nägime, palus Mooses, et nad hirmunult tagasi ei tõmbuks, vaid laseksid Jumala ilmutusel neid patust eemal hoida:

Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, sest Jumal on tulnud teid katsuma, et teil oleks tema kartus silme ees, selleks et te pattu ei teeks!” (2. Moosese 20:20)

Jumal tahtis, et rahvas Teda näeks ja Talle ligineks, kuid rahvas oli Tema ligiolust hirmul, mistõttu nad vaatasid Moosesele otsa ja ütlesid: „Mine räägi sina temaga.“ Jumala ligiolu majesteetlikkuse tõttu ei võtnud inimesed jüngerluse protsessi omaks ja selle tagajärjed olid kohutavad.

Kuna inimesed ei tulnud ligidale, et näha Jumalat ega muutunud sellest, mida nad nägid ja kuulsid, sattusid nad ebajumalateenistusse.

Mooses lähenes Issanda ligiolule, aga rahvas mitte. Tema muutus, aga nemad mitte. Kui Mooses jätkas Jumala vaatlemist, muutis Jumala enda auhiilgus Moosese füüsilise ihu. Mooses oli Jumala auhiilgusest nii muutunud, et tema nägu kiirgas ja iisraellased katsid lõpuks Moosese näo.^[6] Nad ei suutnud taluda seda, kelleks Mooses oli muutunud Jumalat nähes, kuid Jumal tahtis, et kogu rahvas kannaks Tema auhiilgust.^[7] Mooses muudeti jüngriks, kui ta nägi Jumala kirkust enne risti, see on ere pilt Jumala nägemise väest, mis meid muudab.

Professionaalide saatmine vaatlema

Kuna Iisrael saatis Moosese enda eest Issandat vaatlema, muutus Mooses, kuid lõpuks kummardas rahvas ise kuldvasikat.

Selle asemel, et kanda Jumala au, teenisid iisraellased ebajumalat. G. K. Beale kommenteerib seda kirjeldamatut tragöödiat:

Moosesele kontrastiks kinnitab Psalm 106:20, et kuldvasika kummardajad „vahetasid” Jumala au, mida nad oleksid pidanud peegeldama, vasikakujulise ebajumala autu sarnasuse vastu. Tegelikult tähistas Moosese näol peegelduv hiilgus seda, mida kõik ustavad iisraellased oleksid pidanud peegeldama, millele osutavad ka teised Vana Testamendi tekstid, mis näivad käsitlevat ustava inimese lähedust Jumalale, mille tulemuseks on Tema valguse peegeldus: „Issand lasku oma pale paista su peale” (4Ms 6:25); „kes Tema [Issanda] poole vaatavad, säravad rõõmust“ (Ps 34:6); nii ka Jesaja 60:1–5 (“ja Issanda auhiilgus koidab su kohal”).^[8]

Selle asemel, et Teda silmitsedes muutuda Jumala näo sarnaseks, tegid iisraellased jumala vastavalt oma soovidele ja nimetasid selle JHWH-ks. Samamoodi, kui me ei näe Jumalat ega püüa muutuda Tema näo sarnaseks – eriti kui see tekitab meile ebamugavust –, loome lõpuks oma „jumalad“ ja muutume nende sarnaseks.

Jumala auhiilguse läheduses olemisest ei piisa. Juhist, kes näeb Jumalat, ei piisa. Peame nägema Teda koos kogukonnaga. Peame silmitsi seisma jumalakartusega ja me peame muutuma.

Iisraellaste ebajumalakummardamine Siinai mäel sunnib meid esitama ebamugavaid küsimusi: Kas meie saadame ka oma pastorid vaatlema Jumalat ja kuulama Teda meie eest, nii nagu iisraellased Moosest kohtlesid? Või püüame me ise Jumalat vaadelda ja kuulata? Kui oled pastor: kas pead esmatähtsaks Jumala peale vaatamist? Või kulutad rohkem energiat, vaadates muid asju, mis tunduvad edukad?

Jumal määrab juhid, kes teenivad Tema ihu ja kasvatavad selle küpseks,^[9] kuid „me kõik” peame Teda vaatama. Meil on vaja jumalakartlikke juhte, kuid Jumal seadis Moosese paika selleks, et hõlbustada kogukondlikku kohtumist. Peame Jumalat koos vaatlema, mitte lihtsalt saatma „Moosese“ seda meie eest tegema.

Kogudus kannatab tohutult, kui saadame „professionaalid“ (pastorid, õpetajad, ülistusjuhid jne) Jumalat vaatama, selle asemel, et ise Issanda mäele tõusta. Protestantlikud kristlased kritiseerivad sageli katoliku kirikut professionaalsete preestrite eest, viidates sellele, et kõik usklikud on kutsutud olema preestrid.^[10] Praktikas aga kohtlevad isegi protestantlikud kristlased kutselisi teenijaid sageli „preestritena“, kes otsivad nende nimel Jumalat.

Vaatlemine on tõsine asi

Kuigi me ei kohta Jumalat nii nagu iisraellased, elab Jumal ikkagi oma rahva keskel, hoolimata sellest, mida me oma kohalikust kogudusest arvame.^[11] Jumal kutsus inimesi endale lähenema, kuid ta hoiatas neid ka, et selliseid kohtumisi tuleb austada.

Ja Issand ütles Moosesele: „Mine alla, hoiata rahvast, et nad ei tungiks Issanda juurde teda vaatama, et paljud neist ei langeks! Ja preestridki, kes liginevad Issandale, peavad endid pühitsema, et Issand neid ei kohtleks karmilt!” (2. Moosese 19:21–22)

Issand tahab, et Tema rahvas Teda vaatleks, kuid Ta hoiatas iisraellasi, et nad ei läheneks pühale mäele vaid uudishimust. See on hoiatus kogudusele juhusliku lähenemise eest, kus lähenetakse Jumalale oma lõbuks ja meelelahutuseks, kuid ei taotleta muutumist Tema näo järgi. Kui Jumal ilmutab end, et inimesed saaksid Teda näha, on see tõsine asi.

Jumal ilmutab end oma rahvale lepingu kontekstis ja Ta ootab, et me vastaksime Talle lepingu põhiselt.

Oleme ajaloo kõige haritum põlvkond. Meil on Piiblile ja teoloogiale palju parem juurdepääs kui ühelgi teisel põlvkonnal. Ühelgi piibliautoril polnud ligipääsu sellele, mis keskmise kristlase taskus olevas nutitelefonis on.

Meil on ka palju rohkem ülistusmuusikat kui ühelgi teisel põlvkonnal, et äratada meie kiindumust Jumala ilu ja majesteetlikkuse vastu. Samas, kui me otsime vaid „ülistamise kogemust”, kuid meid ei muudeta ülistuse kaudu Jeesuse näo sarnaseks, on meie „ülistus“ ohtlik.  See toimib platseebona, emotsionaalse jäljendusena sellest, mida Jumal tahab.

Ülistusjuhid, lauljad ja muusikud, peate oma andi väga tõsiselt võtma. Võite olla kogudusele uskumatu kingitus, kui juhite meid Jumalat vaatama. Kui aga annate meile ainult emotsionaalseid „kogemusi“, siis lohutate meid meie ebaküpsuses ja juhite meid ebajumala­kummardamisesse, pakkudes meile sellist kohtumist Jumalaga, mis küll kinnitab, kuid ei muuda meid.

Jumala vaatamine ei tähenda ainult Jumala kohalolu lähedasemat kogemist jumalateenistusel. See puudutab muutumist, mis peaks tulenema Jumala isiku ilmutamisest.

Oleme ajaloo kõige informeeritum põlvkond, kuid kas me oleme kõige enam transformeerunum (muutunud) põlvkond?

Ma kardan, et oleme saanud väga tuttavaks teabega Jumala ja isegi Jumala ligiolu kohta, kuid nagu iisraellased, saadame meiegi oma juhid Jumalaga rääkima ja meile teavet tagasi tooma. Kuid Jumal tahab, et me läheneksime Talle kogukonnana ja kannaksime selle tagajärgi, mida me näeme. Kas sa püüad näha Jumalat oma uudishimu rahuldamiseks? Väikese põnevuse pärast? Või sellepärast, et tahad Teda tunda ja igatsed muutumist?

Iisraellased olid Jumalast hirmunud ja Paulus nimetas nende kohtumist väiksemaks auhiilguseks kui see, mis on meile kättesaadav sisimas elava Vaimu kaudu:

Aga kui juba kirjatähtedega kividesse uuristatud surmateenistus sündis kirkuses, nii et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse selle kirkuse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas siis vaimuteenistus ei peaks sündima veelgi suuremas kirkuses? Kui juba hukkamõistuteenistusel oli kirkus, siis on õigeksmõistuteenistus veel palju suurem kirkuselt. Ning toona kirgastatu ei olegi praegu enam kirgas selle võrratu kirkuse kõrval. Jah, kui kõrvalejäetav juba oli täis kirkust, kui palju enam on kirkuses see, mis jääb! (2. Korintlastele 3:7–11)

Meie kogemus Jumalaga ei ole iga kord dramaatiline, kuid see nõuab meilt alati midagi. Tema olemus ja iseloom vastanduvad meile ja tekitavad meis ebamugavust. Jumal paljastab suure erinevuse selle vahel, kes meie oleme ja kes Tema on. Sel hetkel võime eemale tõmbuda või läheneda kindlustundega, et Jumal naudib halastamist ja meie muutmist oma Vaimu töö kaudu. Jumal on meie vastu väga armuline ja Ta töötab meie ja Tema vahelise lõhe kallal, kuid Tema ei saa meie sarnaseks. Ta teeb meid Tema sarnaseks.

Kui me pole kunagi olnud hirmunud selle pärast, mida me tunneme Jumalat nähes, pole me veel kõiki uue lepingu hüvesid nautinud. Sisemuses elava Vaimu kaudu suudame me taluda Jumala ilmutust, mida iisraellased ei suutnud taluda. Peame lähenema täieliku usaldusega Jeesuse veresse ja Püha Vaimu abi suhtes, et näha Jumalat sellisena, nagu Tema on.

Me ei pea seisma eemal. Me võime Jeesuse vere tõttu tõusta „pühale mäele” ja vaadata Teda täieliku usukindlusega.^[12] Kui me seda teeme, muudab Ta meid oma näo sarnaseks. Jumala auhiilgus oli Siinai mäel looritatud, kuid on täielikult ilmutatud Jeesuse isikus. Iisraellaste kohtumine Jumala „looritatud“ kirkusega Siinail on uskumatu tunnistus sellest, mis on meile Vaimu kaudu kättesaadav.

Kas sa kujutad ette viibimist Siinai mäel ja keeldumist vaadata mäe peale ja kuulata Issanda kuuldavat häält? Kas sa kujutad ette, et kõrvaklapid pannakse pähe ja nauditakse meelelahutust selle asemel, et vaadata elavat Jumalat tules mäe peal ja kuulata Tema äikeselist häält? Kuid kas see pole mitte see, mida me ise teeme, kui eelistame meelelahutust, meediat ja tähelepanu hajutajaid Vaimuga ühenduse otsimise asemel ega palu Pühal Vaimul meile Jumalat ilmutada?

Veelgi enam, kas kujutaksid ette, et Iisraeli rahvas otsustab kokku tulla ja üksteisega rääkida, kuid ei vaata kunagi ühiselt mäe peal olevat tuld, suitsu ja äikest? Kuid jällegi, kas me ise ei tee seda siis, kui koguneme nädalast nädalasse, kuid ei näe kunagi ühiselt Jumala auhiilgust?

Arvestades seda, mida sisimas elaval Vaimul on pakkuda, on traagiline, et kulutame meelelahutusele rohkem aega kui Jumala vaatlemisele. Oleme nagu iisraellased põleva mäe jalamil, kes ei vaevu üldse mäe peale vaatama.

Kui Vaim on andnud meile juurdepääsu Jumala auhiilguse nägemiseks suuremal määral, kui Iisrael Siinail koges, siis kuidas me saame pidada Netflixi atraktiivsemaks? Kuidas on nii, et me koguneme rahvana kokku, kuid ei kogune, et ühiselt Vaimu kaudu Jumalat näha? Ja kas võib juhtuda, et meie nägemise puudumine on seotud meie mittemuutumisega rohkem, kui me mõistame?

Transformatsioon ei ole automaatne. See on Siinai mäe hoiatus. Peame sellele vastama.

Iisrael sattus ebajumalateenistusse, sest rahvas ei tungelnud Jumala au nägema ega seisnud silmitsi Tema auhiilguse tagajärgedega. Samamoodi, kui me ei sea oma kogunemistel esikohale Jumala vaatlemist, jõuame aeglaselt ebajumalakummardamiseni. Me kujundame enda loodud „Jeesuse”. Me nimetame seda „Jeesuseks” ja koguneme selle „jumala“ ümber, kuid see ei ole hirmuäratav, mitteloodud Jumal. See on lihtsalt meie enda tehtud vasikas, kes on kujundatud meie enda näo järgi. Üks piibliuurija hoiatab:

Kuivõrd me loome mingi jumala oma näo järgi ja oma maitse kohaselt, järgime teist jumalat.^[13]

Vaatamine on tõsine asi. Kaalul on kõik.

---

^[1]             Galaatlastele 1:15–17.

^[2]             Huvitav on ka see, et Paulus ütleb, et naasis Damaskusesse pärast Araabiasse minekut ja Eelija tuli samuti pärast Siinai mäe külastust Damaskusesse. Vaata 1. Kuningate 19:8–18; Galaatlastele 4:25.

^[3]             Carmen Joy Imes „Jumala nime kandev: Miks on Siinai endiselt oluline?“ (Downers Grove, IL: IVP Academic: An Imprint of InterVarsity Press, 2019), 12.

^[4]             Jeesuse ristilöömine on suurim ilmutus selle kohta, kes on Jumal, ja Jeesuse tagasitulek ületab paljuski Egiptusest väljarände, kuid tänaseni on Egitusest väljaränne jäänud ajaloo kõige nähtavamalt dramaatilisemaks sündmuseks.

^[5]             2. Moosese 19:18–19; 20:18.

^[6]             2. Moosese 34:29–35.

^[7]             2. Moosese 19:6; 3. Moosese 11:45; 19:2; 20:26; 5. Moosese 7:6; 26:19; 28:9; Jesaja 62:12.

^[8]G. K. Beale, Meist saab see, mida kummardame: ebajumalakummardamise piibellik teoloogia (Downers Grove: InterVarsity Press, 2008 ), lk 90 .

^[9]             Efeslastele 4:11–13.

^[10]           1. Peetruse 2:5, 9; Ilmutuse 1:6; 5:10; 20:6.

^[11]           1. Korintlastele 3:16–17; 2. Korintlastele 6:16; Efeslastele 2:21–22.

^[12]           Efeslastele 2:18; 3:11–12; Heebrealastele 4:16; 10:19–23.

^[13]W. Ross Blackburn, Jumal, kes teeb end tuntuks: 2. Moosese raamatu misjonärisüda, toim. DA Carson, vol. 28, New Studies in Biblical Theology (Inglismaa; Downers Grove, IL: Apollos; InterVarsity Press, 2012), 212.