Katkend raamatust:

Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".

Tõlkinud Kõrberoos UY.

I osa V alapeatükk

Ilu lahinguväli

Ilujanu on üks asjadest, mis teeb inimese ainulaadseks. Ühtegi teist olendit ei tõmba ilu nii nagu inimesi, mis näitab, et igatsus ilu järele on Jumala näo järgi loodud olemise tulemus. Meie igatsus ilu järele peegeldab Tema igatsust.

Koer on rahul, elades nii slummis kui luksuskorteris. Ta tõesti ei hooli sellest. Inimesed ihkavad aga ilu igas eluvaldkonnas. Kui miski pole ilus, siis me kas pöördume sellest eemale või püüame seda kaunimaks muuta. Meid tõmbavad ilusad inimesed, kaunid kohad ja ilusad asjad. Tahame, et kõik, mida oma elus väärtuslikuks peame, oleks ka ilus.

Inimese süda ihkab ilu ja otsib seda. Oleme sündinud „ahnete silmadega“, mis igatsevad vaadata asju, mis meile meeldivad ja lummavad on. Ja ilu avastades igatseme nähtut jäljendada. Seetõttu määrab see, kuidas me oma igatsust ilu järele rahuldame, selle, kelleks me saame.

Kirik noomib inimesi vale ilu liigse tarbimise pärast, kuid see on puudulik vastus inimlikule dilemmale. Peame kutsuma inimesi üles otsima ümbersuunatud isusid, mitte lihtsalt isusid alla suruma. Mõelge Jesaja 55. peatükile:

„Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega“ (s 1-2).

Jumal ei noomi meid nälja ja janu pärast. Selle asemel käsib Ta meil süüa ja juua. Jumal ei noomi meid isude pärast. Ta noomib meid selle pärast, et me tarbime asju, mis ei rahulda. Näiteks, kui sa hävitad oma keha, süües odavat ebatervislikku toitu, ei tohiks sa söömist maha jätta. Kui nii teed, võid surra. Vastus ei ole toidust täielik hoidumine; vastus on muuta seda, mida sa sööd – lõpeta halva toidu söömine.

Meie probleemiks pole meie isud. Neid ei ole vaja hävitada; need tuleb ümber suunata.

Jumal oli jahmunud, et Tema rahvas ei tahtnud nautida Teda ega juua sügavuti Tema tundmise naudingut. Ta ei saanud aru, miks Tema rahvas ei rahuldanud oma isu Temast rõõmu tundes:

„Hämmastu sellest, taevas, vabise väga, ütleb Issand. Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett“. (Jeremija 2:12–13)

Kui me õpetame inimesed eitama oma isusid, kuid ei juhi neid rahuldama nende igatsusi Jumala ilu järele, on nad teel hävingusse. Neist saavad kas religioossed silmakirjatsejad, kes järgivad moraalireegleid, kuid ei tunne Jumalat, või heidavad nad lõpuks endalt ära igasuguse vaoshoituse ja võivad olla veelgi liiderlikumad kui varem.

Inimese igatsused on lihtsalt liiga tugevad, et neid eitada, sest me oleme loodud ihaldama Jumala ilu.

Peame olema rahulolevad Jumalas, vastasel juhul ahmime end täis imitatsioone või kahjustame oma hinge, püüdes uhkelt tappa naudinguhimu omaenda südames. Me ei leia elu, kui naudingutest hoidume. Elu leiame, kui liigume võltsitud naudingutelt jumalikele naudingutele.

Jüngriks olemine ei saa piirduda inimestele ütlemisega, mida mitte süüa; selle asemel peab see suunama nad „sööma“ midagi muud.

Kirjanik C. S. Lewis väljendas seda järgmiselt:

Kui mõtleme evangeeliumides lubatud häbematult suuri tõotusi tasu saada ja nende vapustavat olemust, siis näib, et Issand ei pea meie igatsusi mitte liiga tugevateks, vaid liiga nõrkadeks. Oleme tuhmid olendid, kes lollitavad ringi alkoholi, seksi ja ambitsioonidega samal ajal, kui meile pakutakse lõpmatut rõõmu. Oleme nagu rumal laps, kes tahab slummis mudakooke teha, sest ta ei kujuta ette, mida mõeldakse pakkumise all puhkus mere ääres veeta. Oleme liiga kergesti rahuldatavad.^{^[1]}

Sõda ilu ja vaimustuse pärast selgitab Piiblis Jumala muidu nii segasena paistvat suhet inimestega. Kogu Piiblis loob Jumal sügavaid suhteid äärmiselt vigaste inimestega. Taavet on üks parimaid näiteid. Taavet tegi äärmiselt tõsiseid patte, kuid Jumal ei katkestanud suhet Taavetiga. Jumala suhe Taavetiga oli väga vastuoluline, kuid see põhines lõpuks lihtsal alusel: Taavet oli äärmiselt murtud, kuid ta oli Jumalast vaimustunud ja Jumala ilu poolt vangistatud:^{^[2]}

Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. (Psalm 27:4)

Kuna Taavet leidis, et Jumal on ilus, sai Jumal Temaga koostööd teha ja Teda oma näo järgi vormida. Ja kuigi see tundub skandaalne, võib Jumal nimetada Taavetit meheks, kes on „Tema südame järgi“.^{^[3]} Jumal ei häbenenud Taavetile pühenduda, sest Taavet oli lummatud mees. Taavet oli paljude vigadega, kuid ta oli lummatud Jumala ilust ja ta tahtis saada Jumala sarnaseks.

Võrrelge Jumala ja Taaveti suhet Jeesuse vaevalise suhtega variseridega. Paljudel variseridel oli palju parem väline moraal kui Taavetil, kuid kui Jumal nende ees seisis, ei pidanud nad Teda ilusaks ega olnud Temast vaimustuses. Need variserid võtsid omaks moraali, kuid nad ei tahtnud saada Jumala sarnaseks. Selle tulemusena oli Jeesusel nende ja paljude usujuhtidega pidev konflikt.

Meie teod on väga olulised ning Taavet ja tema perekond kannatasid tema patu pärast tohutult. Siiski peame mõtlema, kas kritiseerime liigselt mõne inimese nõrkust ja tunnustame liigselt mõnesid teisi selle eest, et nad reegleid järgivad. Teisisõnu, kas me võtame jüngriks olemise aluseks vaimustuse Jumalast või käitumise muutumise?

Jumaliku ilu õpilased

Piibellik jüngriks olemine sünnitab inimesi, kellest saavad Jeesuse ilu uurijad.

Inimesed, kes on õigesti jüngriteks saanud, on Jeesuse ilu kütkes ja kujundavad oma elu nii, et nad saaksid kasutada kõiki võimalusi Tema ilu silmitsemiseks, sest inimesed korraldavad oma elu nii, et nad saaksid näha seda, mida nad peavad kõige ilusamaks. Ja nagu kõik inimesed, otsivad nad viise, kuidas saada selliseks, nagu nende arvates kõige ilusam on. Just nagu inimesed riietuvad nii, et nad sarnaneksid nende jaoks kõige atraktiivsemate modellidega, nii püüavad ka Jeesuse ilu poolt vangistatud inimesed Tema moodi välja näha.

Inimese igatsus ilu järele võib panna inimesi tegema kõikvõimalikke asju, mida nad muidu ei teeks. See on põhjus, miks head vanemad kaitsevad lapsi võltsitud ilu eest ja miks valitsused peavad materjale tsenseerima. Inimese igatsus ilusaks peetavate asjade järele on tugevam kui mis tahes muu iha. See ei ole mõistusepärane igatsus.

Jeesuse ilu peab olema meie koguduste aluseks – see peab olema esmane tõmme. Kui peame Jeesust ilusaks, teeme Tema heaks kõik – meid ei piira mõistus, vahendid ega etteheited.

Traagiliselt püüame liiga sageli inimesi kirikusse meelitada lugematuid meetodeid kasutades, selle asemel, et tegeleda algprobleemiga: meil on igav universumi kõige ilusama inimese juures. Kui me selle põhiprobleemiga silmitsi ei seisa, siis püüame inimesi erinevate atraktsioonide abil kirikusse meelitada, nii et kogudused lähevad kiiresti rajalt maha.

Ebamugav tõde on see, et sageli püüame inimesi kirikusse meelitada paljude muude asjadega peale Jumala. Püüame inimesi kokku koguda, tuginedes inimlikele ilumääratlustele, selle asemel, et luua neile keskkond Tema ilu nägemiseks. Loome isegi programme ja tegevusi, et hoida koguduses inimesi, kellel on Jumalaga igav.

Kas oleme valmis võtma riski, et muuta Jumal oma kogudustes esmaseks „tõmbenumbriks“?

Kurb tõde on see, et kui Jumal tehakse kohaliku koguduse peamiseks tõmbenumbriks, võidakse kaotada inimesi, kes seal praegu käivad. Kui aga kogudus on mõeldud olema Jumala isiku ümber koondunud rahvas, siis kas kõik me senised jõupingutused on väärt hoidma kaasatuna inimesi, kes ei ole Jumalast vaimustunud ja kes ei taha tegelikult oma elu suunata Tema ilu nägemisele? Kas on võimalik, et me tegelikult takistame oma kohalike koguduste kasvu, kui ei taha eralduda inimestest, kes ei pea Jumalat peamiseks tõmbenumbriks?

Inimesed, keda on haaranud ilu

Jeesuse ilu ilmutamine inimsüdamele kannab väge haarata meelt, tahet ja emotsioone ning kujundada inimesi, kes võivad tuua uskumatuid ohvreid Tema nime ja Tema au pärast. Sageli püüame inimesi motiveerida kõikvõimalike meetoditega: lootuse, hirmu, ähvarduste, häbi, hoiatuste ja preemiatega. Mõnel neist on väärtust, kuid tõstatub ka küsimus: kas oleme katsetanud iluga?

Meie raamatupoed on täis raamatuid, mis pakuvad viise meie lootuste, unistuste ja lõppeesmärgi saavutamiseks. Isegi kristlased korraldavad konverentse ja seminare, kuidas elada jõukalt, täidetult ja rahulolevalt. Ühest küljest ei ole sellel mingit mõtet, kui arvestada, et Uues Testamendis on korduvalt ennustusi kannatuste kohta ja praeguse ajastu jaoks pole ainsatki^{^[4]} „edukuse“ garantiid. See kõik paljastab aga sügavama probleemi: oleme rohkem haaratud omaenda kui Jeesuse ilust.

Mõelgem tüüpilise kohaliku koguduse turustamisele jõukas maailmas. Mis on tegelikult kutse aluseks? Kas on see Jumala isik või see, mida Jumal saab meie heaks teha? Kas kõige olulisemad on Jumala ilu või Jumala hüved? Jumal naudib oma hüvede jagamist ja soovib, et me neid tähistaksime, kuid ainult siis, kui me Temast tõeliselt rõõmu tunneme.

Terviklikus abielus naudib abikaasa teise abikaasa ülalpidamist ja teenindamist mitmesugustel viisidel. Kujutage aga ette, et noormees valib naise, kellega abielluda, ja ütleb talle: „Ma ei pea sind tegelikult ilusaks ja ma ei ole sinust eriti huvitatud, kuid ma tahaksin nautida teatud hüvesid, mida sul on pakkuda.” Milline naine tahaks sellist abieluettepanekut? Ja ometi püüame inimestes huvi tekitada Jumala hüvede vastu, kuigi nad ei pea Jumalat tõeliselt atraktiivseks.

Kui me püüame inimesi kirikusse meelitada pigem Jumala hüvede kui Tema ilu alusel, paljastab see tõsiasja, et me ise ei pea Jumalat tõeliselt ilusaks. See tõstatab tõsise küsimuse: kui me tõesti ei naudi Jumalat, siis miks peaksid teised inimesed meie kirikutesse tulema? Miks peaksid nad andma oma elu Jumalale, keda meie eriti huvitavaks ei pea?

Ilmne tõde on see, et oleme vaimustunud omaenda „kutsest“, „saatusest“ ja eneseteostusest, sest me lihtsalt ei pea Jumalat ilusaks. Selle tulemusel ei võta me peaaegu üldse arvesse tõsiasja, et Jeesus on tuhandeid aastaid oma pärandit oodanud. Ta kannatas rohkem kui ükski inimene ega ole ometi saanud oma tasu, kuid see ei paista miljoneid kristlasi häirivat.

Mõte, et me peaksime oma isikliku eesmärgi poole püüdlema ajal, mil Jumala Pojal pole veel tasu, on täielik hullumeelsus.

Praegusel põlvkonnal on aeg seada Jeesuse eesmärk enda omast ettepoole. See on ainus mõistlik vastus Tema ilule. Peame leidma oma esmase rahulolu sellest, et Jeesus saab oma tasu ja pärandi. Jeesus on ülendatud, sest Ta andis oma elu meie tuleviku kindlustamiseks ja Isa otsib inimesi, kes mõtlevad samamoodi.^{^[5]} Kas me oleme rahul sellega, et laseme Tal oodata? Või anname oma osa, et Jeesus saaks oma tasu?

On aeg anda oma elu, et kindlustada Jeesuse tasu. Tema ilu peaks meie südameid nii haarama, et leiame oma esmase rahulolu sellest, et Jeesus saab kätte oma tõotused ja tasu, mitte sellest, et me täidame oma eesmärke. Ma garanteerin, et kui annate oma elu, et Jeesus saaks oma tasu, hoolitseb Ta teie kutsumuse eest.

Kui jüngriks tehtud inimesed silmitsevad Jeesuse ilu, vabanevad nad oma kutsumuse türanniast ja annavad rõõmsalt oma elu, et näha, kuidas Jeesus saab oma täieliku tasu.

Tõelise ilu avastamine

Jeesuse ilu erineb muust inimlikust ilust ja me vajame ilmutust, et näha ja väärtustada Tema ilu. Peame oma silmad uuendama, kui vaatame Jeesust Vaimu abil. Kui Vaim näitab meile Jeesuse tõelist ilu, muutuvad meie isud ja Tema vabastab meid sõltuvusest praeguse ajastu moonutatud ilu järele. Kui see juhtub, muutuvad asjad, mida me varem ilusaks pidasime, ühtäkki pentsikuks. Nagu Paulus, ütleme ka meie:

Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale. (Galaatlastele 6:14)

Kui me näeme Jeesust, muutub praeguse ajastu ilu meile sama kohutavaks nagu jõhkralt hukatud mees. Kui me aga Jeesust ei näe, jäljendame lõpuks maailma ilumääratlusi ja paneme sellele külge Jeesuse nimesildi. Kui see juhtub, siis ei tee me jüngreid; me kujundame usklikke inimesi, kes armastavad endiselt maailma.

Mõnikord on jüngrite tegemine raske, sest me püüame panna Jeesusele kuuletuma inimesi, kes ei pea Teda ilusaks.

Paljud inimesed peavad seda, mida Jeesus ristil tegi, õilsaks, kuid ei pea ilusaks ristilöödud Jumala Poega. Kogu taevas aga, vastupidi, on tapetud Talle kütkes.^{^[6]} Tema kannatused iseloomustavad teda igavesti ja sellest on saanud osa Tema ilust. Ristilöömine on Jumala olemuse sügavaim ilmutus praegusel ajastul ja kui me ei näe Jumalat Tema kannatustes ilusana, ei pea me ka Jumalat ilusaks. Kui me ei näe Jumalat ilusana, ei taha me saada Tema sarnaseks. Kui me ei taha saada Tema sarnaseks, siis ärgem lootkem, et saame tulevasel ajastul Tema rahva hulka kuuluda.

Kui vaatame risti, kas näeme seal midagi õilsat või kedagi ilusat?

Jüngriks olemine algab silmitsemisest, kuid meid peab haarama selle Isiku ilu, keda me vaatleme.

Nälgimine ülesöömise ajal

Oleme ilu küsimuses enneolematu rünnaku all. Rünnak ise ei ole uus, kuid me elame praegu meediast küllastunud maailmas, mida ümbritsevad pidevalt pildid, helid ja aistingud, mis on loodud meie pilku püüdma. Ilu ja vaimustus on jüngerluse lahinguväli, sest see, mida me ilusaks ja põnevaks peame, määrab lõpuks selle, kelleks me saame.

Inimese süda ei ole staatiline; see on dünaamiline. Kui me vaatame Jeesust Vaimu tegevuse kaudu, muudab Ta meie südamed ja isud. Kui me aga Jumalat ei näe, alistume ilu valede määratluste ülekaalukale mõjule, millega me iga päev silmitsi seisame.

Virtuaalreaalsuse ja digitaalse pildi kaudu võib nüüd nähtavaks saada iga kujutlusvõime ning me oleme kastetud võltsitud ilusse ja hävitavatesse vaimustuseallikatesse. Lisaks stimuleerib vaenlane teadlikult meie isusid, et luua üleküllastunud keskkond, nii et me pole kunagi piisavalt näljased, et ihaldada tõelist ilu.

Oleme end täis ahminud vaenlase võltsilu buffee-lauast ja selle tulemusena nälgime vaimselt, sest oleme ületoidetud.

Paastumine on osa kristlikust elust. See hõlmab paastumist toidust ja muid ohjeldamise vorme. Sa ei paastu selleks, et Jumalalt midagi „välja teenida“; sa paastud, et kogeda nälga ja murda välja oma elu võltsvaimustuse haardest. Ületoidetud inimesed ei koge nälga millegi muu järele, kuid kui hakkate võltsilust keelduma, tekib teil peagi nälg tõelise ilu järele.

Peame arendama „paastuvat elustiili“ ja teadlikult vältima võltsitud ilu buffees ülesöömist, et saaksime kohtuda sellega, mis on tõeline ja tõene. Kui võtame omaks teadliku piiramise, avab see ukse naudingutele, mida ületoidetud inimesed ei suuda ette kujutada. Kui me ei pöördu ära vale ilu buffeest, ei teki meil kunagi isu jumaliku ilu järele.

Meie ajastul on suur vajadus inimeste järele, kes näevad Vaimu kaudu Jumala ilu ja on leidnud oma rahulduse Temas.

^{^[1]}CS Lewis, The Weight of Glory (New York: HarperOne , 2001), 26.

^{^[2]}Vaata ka Psalm 26:8; 63:2–5.

^{^[3]}1. Saamueli 13:14; Apostlite teod 13:22.

^{^[4]}Apostlite teod 14:22; Roomlastele 8:17–18; Filiplastele 1:29; 3:10–11; Heebrealastele 2:10; 5:8; 1. Peetruse 2:19–21; 4:13–14, 19; 5:9–10; Ilmutuse 2:10.

^{^[5]}1. Korintlastele 2:16; Filiplastele 2:5–11.

^{^[6]}Ilmutuse 5:6–10.

Jüngerlus algab vaatlemisest

neljapäev, 23. november 2023