Lk 18:41 "Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?" Tema aga ütles: "Issand, et ma jälle näeksin!"
Tegemist siis Jeesuse küsimusega pimedale. Et siis, miks peab üldse niimoodi küsima?! Kas Jeesus ei tea, mida ta vajab? Või ei suuda Jeesus aimata selle pimeda soove "silmist"? Või ei taha ta seda teha?! Miks on oluline, et me peame ise Jumalale ütlema, mida me tahaksime, et tema meile teeks?
Võib-olla esmalt sellepärast, et kui me oma soovid ülimalt abstraktseks jätame, ei pruugi me aru saada, kui need täidetud on. Mul on aeg-ajalt ikka tulnud inimestele rääkida, "kuidas Tartu ajal oli". Et oli mul pastor, kes polnud küll formaalselt haritud, (kord TÜ auditooriumis esinedes tutvustas ta ennast, et temal on seljataga eluülikool) kuid samas otsis ta innukalt Jumala palet. . Tean, et oma jutlusi ette valmistades tõusis ta varavalges, konspekteeris oma mõtteid ja teiste omi ning palvetades ja Sõna sees "ägades" andis kogudusele parimat rooga.
Mis siis juhtus? küsis mu tänane vestluskaaslane. Miks ta enam nii ei tee (no pole verbatim tema küsimus, aga umbes sinna kanti). Ja no kust mina tean, mis juhtunud on. Aga täna ma vastasin, et ju ei tundnud ta Jeesust ära, kui see teda seepeale külastas. 50 uut inimest aastaga koguduses on ju ärkamine, vaata, kust otsast tahad. Pastor jäi aga lõpuni umbusklikuks. Kas oled sina, Jeesus, see või peame ootama kedagi teist, küsib ta ehk täninigi, kui ta veel surnud ei ole. (Nii lõpevad ju kõik muinasjutud....)
Mulle ajuti tundub, et Eestimaa on täis inimesi, kes on andnud oma parima, uudsevilja oma külvist, Jumalale, kuid imet pole sündinud. Toimunud on hoopis tagasilöögid, millest on oma jõuga üpris raske, kui mitte võimatu välja tulla. Kibeduse juured, millel on kasvada lastud, mürgitavad lõpuks su elust kõik elava. Praktiliselt näeb see välja nii, et ükskõik, millest räägid/kirjutad, jõuad lõpuks oma okkani välja. Tagatipuks hindad ümber Jeesusegi ja tema ristitöö. Ja siis ei ole tõesti ju enam millelegi loota.
Need inimesed, need kallid-armsad Jumala lapsed on kui need suured vettinud halud ahjudes, mis ootavad süütamist. Kujund on loomulikult pärit Selma Ratassepa prohveteeringust 1989-1991. aastal, antud selleks puhuks meie rahvale, kui "Jaapan saab põlema kui ahi". Vt. http://armuaken.blogspot.com/2011/03/katsuge-sonumid-labi.html.
Seega, pilpaid on vaja. Ja selliseid pilpaid, kes end vabatahtlikult Jumalal süüdata laseksid. Mitte selliseid, kes tunnevad, et neid aeg-ajalt pilbasteks tehakse, aga siis oma tükid ise jälle ruttu kokku klopsivad. Ega ma ka veel juurdlen selle kallal, et mida see pilpaks olemine tähendama peaks, aga võib-olla on üks märksõna avatus muutustele. Kui ikka aastakümneid on ühte asja ühtviisi aetud, siis ehk tuleks mõtelda, et see sissetallatud rada ehk ei ole parim. See võib olla küll mugavaim, aga mitte tulemusrikas.
Oletame, et soos on olemas laudtee, mis mitte kuhugi ei vii. Ongi selline ringrada. Aga silmaga vaadates tundub see kõige turvalisem, sest siis on kindel, et vähemalt sisse ei vaju. Ja nii võib aastaid selle peal tampida ja loota, et ehk ühel päeval läheb kuskilt ots lahti ja tee paigutub ise väljapääsu suunas. Jabur ju või mis? Äkki on hoopis nii, et väljapääs on olemas küll, kuid see eeldab tuttavast rajast lahtilaskmist, oletame, et alternatiiv asub mätaste vahel, see oleks selline tee, mida saab läbida vaid spetsialisti kaasabil, ei mitte üksinda, vaid igat sammu Temaga konsulteerides ja juhatust vajades. Ja oletame, et see tee läheb läbi selle ringi, nii et kaks korda iga ringi kohta on võimalik ka sellest ringist lahkuda. Ja on võimalik minna ka esiti vales suunas ja varsti laudteega jälle kokku saada, aga see on ajutine probleem...
Ja nüüd siis ongi küsimus, et kaua võib inimestel tee peal ees seista ja neid laudtee pealt ära meelitada?! Kui nemad ei tea täpselt isegi seda, mida nad Jeesuse käest soovivad, siis miks peaksid nad tahtma hüljata oma turvalist rada? Ei saagi ja tegelikult vist ei tohikski. Las kõnnivad, kuni Jumal neile ise ilmub ja need mättad kätte juhatab...
See ilmutus võib muidugi tulla ka pilbaste kaudu, mis kusagil süüdatud on. “Aga ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama...” prohveteeris Kalevipoegki. Jumala tuld tahaks oma südame altarile, mitte omatehtut, nagu üks Näoraamatus hetkel ringlev video hoiatab. Õiged tähelepanekud autoril, kummatigi hakkavad aga kommenteerijaist mõned kohe oma foobiaid ja alaväärsust välja elama. Mis on kurb. Ikka on ju kurb, kui beebi koos pesuveega välja visatakse.
"Mida sa tahaksid, et ma sulle teeksin?" Et sellist küsimust kuulda, peaks olema Jeesuse ja Tema sõnaga pidevas kontaktis. Lugesime täna õhtul mu viieaastasega Johannese evangeeliumi algust ja ta õhkas, et "see on ju palju parem, kui kõik muud jutud"! Kuigi samas ei saa salata, esimesed salmid valmistasid kimbatust. "Oot et mismoodi, et oli siis kaks Jumalat või?!" (Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal) ja teine arusaamatus oli "rabi", mis tema jaoks kõlas kui "krabi". Aga kõike muud suudab selles vanuses laps vastu võtta küll, kui Jumal tema (ja ta ema) nõtrustele appi tuleb. Milline õigustus on siis meil Sõna mitte lugeda, meil, kelle vanus vähemalt 3-4 korda kõrgem on?!
Kuulamissoovitusena Stephen Venable "Passion for the Life of Jesus" , märkmed. Aga ju oli terve konverents oma tuntud headuses. Ja seda võib takkajärgi külastada siit: Passion for Jesus.
Ja samas ma ikkagi julgutaksin kõiki minema Jeesuse juurde ja kuulma sedasama küsimust. "Mida Sa tahaksid, et ma sulle teeksin?" Ja seejärel koos ehk mõned variandid läbi arutada. Sest valida on alati raske, sest meil puudub ju ülevaade kogu teekonnast tema pikkuses. Vaid Jumal teab ja näeb. Ning tema võib üksi teada, mis millekski hea on. Ja meie osaks jääb usaldada, samm sammult ÜHTE kindlat mätast otsides...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar