Sai pisut müratud, ütleks eesti filmiklassika vist selle kohta... (täpsemat viidet ei mäleta). Igal juhul, julgesin eile palvegrupis avaldada arvamust, et selline lauseestpalvel käimine, et iga kord, kui mõni vaimumees uksest sisse astub, enam vähem terve kogudus sappa võtab, ei ole ehk käijatele lõppeks endile hea. Ja siis ma sain teada, et on küll ja nii see peabki olema, sest proua Iivi Olevistest oli isegi Jumalalt ilmutuse saanud, et mõni peab lausa iga päev käima. No ja kes olen siis mina, et proua Iivi või Jumala vastu sõna võtan?!
Aga näed, ikka võtsin. Püüdsin nimelt Piibli põhjal mõista, et kuidas me lõpuks kõik täiskasvanuks saame, kui mõni vajab sellist inimlikku abi lausa iga päev, lisaks Jumala kõikväelisele abile. See nimetati targutuseks ja teisalt väideti, et mina ei saavat aru, sest mul on kõrgeid töökohti olnud. Mina ei saavat aru, et meie hulgas on viletsaid, kes ei saa ise endaga hakkama, tee mis tahad. Selle peale kostsin neile varmalt, et mu enda koguduse juhtkond võtab ka mind koefitsendiga, peab mind pisut haigeks ja palju kannatanuks ning on sõnaõiguse ilmselt igaveseks ära võtnud... (mina ei tea, minuga pole neist asjust räägitud). Ei olnud veenev argument mu sõpradele...
Aga kuna lahkusime küll sõpradena, aga pigem erimeelsete sõpradena, püüan eelkõige oma mõtteisse selgust tuua. Kõigepealt, et meie hulgas on palju nõtru ja viletsaid. Tuleb vist nõustuda. Aga miks see nii on? Miks meie seas on selliseid palju (ja minagi teatud otsustajate arvates nende hulka kuulun)? Piibel ütleb, et sellepärast, et me aru ei anna Kristuse ihust. Ja selles kirjakohas pole üksühest vastavust absoluutselt, vaid ühe inimese patt võib hoopis teisi mõjutada.
Pealegi, miks seda nõder olemist nagu peljatakse või häbenetakse? Paulus ütleb ju küll tarmukalt, et kui ma olen nõder, siis ma olen vägev! 2Kr 12:10 Ja kusjuures siin kirjakohas mõtleb ta mitte oma meeleseisundit ainult, vaid ka väljastpoolt tulevaid raskusi, millega on pea võimatu toime tulla. Teisal ütleb ta, et 1Kr 1:26Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Ehk siis, mõned ikkagi on tugevad ja vägevad, aga ENAMIK on nõdrad ja hädised, ühel või teisel viisil. Ja kolmandas kohas tsiteerib ta Jeesuse sõnu: 2Kr 12:9Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Võib-olla on nii see ka teiste juures, et ainult oma nõtrust tunnetades saame tõeliselt osa Jumala väest?! Nii et nõtrus on lausa vältimatu eeltingimus, et Jumalalt midagi vastu võtta. Samas, kui terve kogudus on juba liiga nõder, et Jumala järele sirutuda, siis peaks põhjusi otsima kusagilt mujalt ja ehk mõned teooriad ja praktikad ka ümber hindama?!
Seega, nõrgad ja põdejad on meie hulgas sellepärast, et me Kristusest õigesti aru ei saa ehk meil pole õiget õpetust. Seda nüüd võib-olla nimetatakse taas mõistuslikuks targutuseks. Aga... SÕNA ju ütleb nii! Kui me Sõna aluselt ära läheme ja oma teoloogia (ehk õpetuse Jumalast) rajame selle peale, mis toimib ja mis töötab ja mis "tegelik olukord on", siis... mis lootust meil enam olla saabki?! Meie silmad on sellel, mis on nähtav, mitte sellel, mis on nähtamatu. Kui on vajajaid, siis palvetame nende eest, endal kasvõi ninast veri väljas, tervemaks nad ei saa, aga kuna vajadus on, siis teeme aga edasi... Ikka samu asju ja sama moodi, lootes vaid teistsugust tulemust.
Kuna ma tegutsesin nende aafrika vendade juures tõlgina, siis käib see info, mis edastatakse, ka minu peast mingil määral läbi. Ja täna hommikul sellele mõeldes nägin ma üht vastuolu. Vastuolu Piibli ja nendesamade prohveteeringute vahel. Kui Jeesus tõeliselt Ilmutuse raamatus oma kogudustele prohveteerib, siis üldjuhul on nii, et ta kõigepealt tuletab meelde nende häid tegusid, siis annab teada, mis valesti on ja seejärel hoiatab, et see vale asi peab saama kõrvaldatud, muidu juhtub midagi õige hullu.
Meie tänapäeva prohveteeringud on enamasti sellised, et "Jumal tahab sind vabastada, täita selle ja teise hea asjaga ja mine rahus!" Kui teinekord avaldataksegi mõni rünnak või probleem inimese enda või tema lähedaste eludes, siis ikka nii, et "kõik saab korda". Kahtlemata on see vajalik ja väärtuslik kinnitus inimesele, kes abi ootab. Aga huvitav, kas pole siis ühtegi ala mitte ühegi palvetatava elus, millele annaks konkreetselt osutada ja juhtida inimest meeleparandusele. Seda on muidugi olnud, et üldiselt osutatakse, et pimedus peab kaduma selle inimese elust. Kas aga inimene sealjuures ise mõistabki, et tema ise seda pimedust sisse laseb oma tegude ja tegemata jätmistega, see on juba teine teema...
Kahtlemata palvetati ka algkoguduses ja pandi käsi peale ja prohveteeriti, aga see oli kõik väga eesmärgipärane. Sellist üldist: "Jumal tahab, et Sul kõik hästi oleks" mina nagu küll ei leia. Et Paulus oleks kusagile tulnud ja siis igaüks pidi üksikult kuulma Pauluse enda käest, et Jumal just teda armastab. Ei, seda ei olnud. Piisas sellest, et Paulus sel teemal jutlustas. Ja kõik said osa. Sel meie viimasel koosolekul püüti ka seda rõhutada, öeldes, et "kas me paneme teile käed peale või mitte, kas me palvetame teie eest või mitte, kuna Sa oled siia tulnud, siis oled sa juba Jumalalt saanud õnnistatud". Aga ei sobinud. Ikka oli isiklikku puudutust vaja.
Miks ma selle vastu sõna võtan? Kas mul on kade meel? Ei ole kade meel. Pole üldse põhjustki. Seal samal koosolekul tuli üks aafriklane mu juurde ja rääkis pikalt ja laialt ühest nägemusest, mis ta minu kohta saanud oli. Seejärel kutsus kõik oma vennad ja tegi eestpalvet. Ja ei, ma ei tähtsusta ka seda, et vaata mind, ainult nii võib/peab see asi olema. Ei hoopiski mitte.
Pigem mõtlen ma Heebrea kirja peale, kus on öeldud, et vahemees Jumala ja inimese vahel on ÜKS. See on Jeesus Kristus. Kui Jeesus peab Sinuga suhtlemiseks kasutama ikka ja ainult kõiki teisi vendi/õdesid, siis milline Su oma osadus üldse on? Selge see, et on aegu, kui oleme suuremate rünnakute all ja vajame Kristuse ihu toetust, aga eelduseks peaks ikkagi olema, et iga inimene suudaks Jumala ees ka üksi seista. Või et ta ühel päeval jõuab niikaugele, et suudab seista. Kui see abi, mida me pakume, teda veel abitumaks teeb, siis ei ole asi õige. Siis on parem see abi katki jätta. Õpitud abituse õpetamine ei tule kindlasti kellelegi kasuks...
Sest viimne teekond kulgeb nagunii uhkes üksinduses. Ja Jeesuse juurde ei saa kambaga. See on kitsas tee. Ja kui me selle ajani ei ole osanud Jeesusega vahetult suhelda, vaid oleme usaldanud ainult teisi inimesi oma hinge õnnistuseks, siis kuidas me igavikus hakkama saame?! Ega ei saagi. Kui me siin elus ei ole kultiveerinud isiklikku osadust, seda, et Jeesus meile ISE ka midagi öelda/selgitada võiks, siis ei saa me Jeesuse juurde. Ma ei tunne teid! ütleb ta ühel päeval. Sest teie ei tunne mind ka... Te tundsite küll minu teenijaid, kuid sellest ei piisa... Te igatsesite küll minu ligiolu ja mu puudutust, aga mitte mind...
Nüüd, kuidas aga õiget asja ära tunda? Võib muidugi nii, nagu mu kallid palvekaaslased: "See lihtsalt ON nii, ja kõik!" Aga kui nii, siis kuidas saaks Jumal üldse muuta kas meid või meie mõttemaailma, kui meil kõik juba nii paigas on... Väga paigas olid paljud asjad ka Jeesuseaegsete õpetajate juures. Nii paigas, et nad isegi Jeesust ära ei tundnud. Nendele ütles ta nii: Jh 7:17Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest.
Nii et eelduseks on TAHE teha Jumala tahtmist, igatseda üle kõige maailmas. Omada südant, mis on avatud ja igatseb end Jumala käsutusse anda. Ja siis polegi muud vaja. Tuleb vaid tähele panna, mida see inimene õpetab. Ja kui "läbikatsuja" süda on õige koha peal, siis ta paratamatult tunneb ära, kas see õpetus on Jumalast või mitte. Jällegi tuleme ringiga õige õpetuse juurde. Sellise õpetuse vajaduse juurde, mis ei räägi nii, nagu "kõrvad sügelevad", vaid edendab tõepoolest Jumala riiki. See värske manna, mis valmib koostöös Jeesusega, igal hommikul uuesti, mitte pole võetud kusagilt roiskunud tagavarast.
Ei, ma ei räägi sellepärast, et ma eestpalvete peale kade oleksin. Pigem seepärast, et ma näen kui üht ekslevat lambakarja, kellel ei ole karjast. Nad on räsitud ja vintsutatud, aga nad ei oska süüa ka viljakal rohumaal. Neid ei ole õpetatud ootama Issandat, minema oma palvekambrisse ja sulgema ust, et Au Kuningas sisse võiks tulla. Ja need, kes peaksid aja poolest õpetajad olema, ei oska seda isegi... Sest me ei saa teistele edasi anda seda, mida me ise Jumalalt saanud, st vastu võtnud pole. Ja nii võimegi lõppeks kõigest ilma jääda... Mul jällegi on ainult tühjad pihud...
Kui ma Hiiumaal koolis olin, siis juhtus asju, mis mind kurvastasid ja tundsin, et Jumala ligiolu pole ja masendus tükkis peale. Siis tulin lugema Su blogi, et leida Jumalat. Palun mitte valesti aru saada, lugesin Su blogi, kuniks väsisin väga ära. Ja siis vaikne hääl ütles südames: " Sa ei leia Jumalat Kersti kaudu ega teiste kaudu. Sa leiad Ta siin samas põlvedel." Ja see vastas tõele.
VastaKustutaNeed hääled, mis mul olid varasemalt, need olid osalt kurjast, sest ma ei seisnud Sõnal, ajasin ikka kole udu mis. Lugesin ükskord Wigglesworthi raamatut, kus ta räägib, et rumal on kuulata hääli. Piiblisse tuleb vaadata! Jumala hääl on kooskõlas piibliga. Sel hetkel sain vabaks. Sõna on ikka kindel alus.
Ma võin öelda, et pärast Janno kogudusega liitumist pole mul neid koledaid merealuseid asju ja rõhumisi enam olnud, pigem eriline õnnistus. Toekam olen, ei ole sussutamist tarvis. Hoopis teistmoodi kõik! Kasvan. Prohveteering, mis Sinu kaudu minuni tuli, et ma Janno kogudusse läheksin, oli 100% õige, kuigi ma 100% sõrgu vastu ajasin. Olin Nelipühi kogudusse aastaid tagasi (2003a kui usule tulin) juba istutatud, aga nüüd alles jõudis see mulle pärale.
Kui alistud Jumala tahtele on õnnistus. Kui ei alistu, siis künna ja kaeva, rühma paljudega tahes ja kellega tahes, ripu kelle küljes tahes, mine või Benny Hinni naabriks, ikka ei midagi. Kui alistud oled õnnistatud, selles mõttes lihtne, sest Jumalalt pärinebki kogu täius. Ja igatsed Teda, siis Ta tuleb ligi.
Nägin hiljuti ühte kirja kelleltki Peedult või Aadult, ei mäleta enam, kus ta suurelt ja rohkete kirjakohtadega meie pastori maatasa tegi, et see Vikerraadios hommikumõtisklust teha julges. Vaatasin, et kes see sihuke veel on ja jõudsin kohani, kus kirjutas, et ala kogudusi pole enam tarvis, et igaüks pidagu oma kambris vahetut osadust Jumalaga (väänatud kirjakoht palvest kambris). Vähemasti minu jaoks oli küll selge, et mingi udujutuvestja. See aga tõukas mind selgemalt seisma koguduse kui ülivajaliku organismi eest. Meenusid kirjakohad ja uurisin piiblit lähemalt koguduse teemal. Jeesus ütleb selge sõnaga, et kogudust, mida Tema ehitab, põrgu väravad ei võida. Mt 16:18 Ehk üksiküritajaid võidab küll, nagu ma ikka olin ja keda põrgukollid tihedasti külastasid. Siis see, et mida Vaim kogudusele räägib, üksiküritajad seda ei kuule. Ja Ef 4:16. Selle tuli ja rääkis lahti Hermas Lilleorg, kes on ka arhitekt, nagu ma aru sain. Kirjeldan nagu mina aru sain. Iga uuestisündinu on osa Kristuse Ihust, suurest ehitisest ja igaühe ümber on need vajalikud elavad kivid müüris, kes siis toetavad üksteist.
Mina tunnetan seda selgelt praegu Nelipühis olles. Need elavad kivid on täitsa olemas. Aga ma ei ripu nende küljes. Nad lihtsalt on õiges kohas, õigel ajal, tehes õigeid asju mu ellu ja minagi saan olla õnnistuseks. Nagu puzzletükid lähevad järjest kokku. Oleme üksteisele vajalikud, toeks kõige normaalsemas mõistes. Tegelikult on Kristuse Ihu ikka võimas ehitus ja põnev organism, mille toimlemist tundma õppida. Üks suur mesilasepesa, kus mett toodetakse! :) Asjad ei toimi kui kivikesed mujal veerevad ja omi asju toimetavad, müüris augud on, siis läheb palju ülearust koormust nendele kividele, kes müüris on ja üksiküritajad on ka toeta, virelevad kuskil. Jumal ei kutsu suvaliselt inimesi pühapäeval pingil istuma, Ta ehitab reaalselt kogudust, Kristuse Ihu, võimas "projekt" käsil! Üksiküritaja kunagi ei raja Jumala riiki, see polegi inimeste rajatis, vaid Jumal rajab Kristuse Ihus selle tervikuna. Au tuleb kõiges Jumalale!
Kui pole aga Jumala ligiolu, mis on suhte loomulik tulemus, siis ongi tühjad pihud, mine kus tahad, tee mis tahad, võimle palju tahad ja ole kes tahad, ilma Jeesuseta ei suuda midagi.
Me käime emaga jälle rattaga sõitmas. Üks lihtne mõtteke torkas pähe sõitmise ajal ja mille emale siis kohe ütlesin, et ema, kui ma tahan Sinuga lähedane olla, siis ma ei saa seda teha ju oma õe Sirje kaudu, ikka Sinu juurde otse pean tulema, et olla Sinu lähedal. Nii on ka Jumalaga :)