Saa vahvaks, mu poeg, armus mis on Kristuses Jeesuses. Nõnda kirjutas Paulus kunagi oma usupojale Timoteosele (2 Tm 2jj). Saa vahvaks, mu tütar, armus, mis on Kristuses Jeesuses, tahaksin mina täna seda laiendada. Ja mitte ainult seepärast, et ühiskond nõuab tillita toitude väärtustamist. ;-)
Saa vahvaks armus. Ma usun, et see oleks kõige revolutsioonilisem arusaam, kui arm meile selgeks saaks. Mida tähendab elu armus? Elu tõelises armus? Mitte ühelt poolt lodev arm, mis laseb kõike teha ja lõpuks rehmab käega, et ah, küll Jumal andestab. Ja teisalt mitte selline hambad ristis lõputu enesele ja teistele tõestamine, et vaat mul on ikka õigus. Allen Hood, kord, kui ta reflekteeris seda nende ärkamise kogemust, ütles (20. jaanuaril 2010), et kui Sa tõesti oled Jumalast puudutatud saanud, siis Why are you still striving? (miks sa ikka punnitad)? Et võiks nagu armus voolata või umbes nii.
Sest kui me oma elu elame just niimoodi ise edasi minnes, siis paneme peale koormaid nii endale kui teistele, tahtes neid kontrollida meie arusaamadele muganduma. Eeldame neidsamu tiibu juba inimlastel ja pettume, kui jalad nähtavale tulevad. Kusjuures, inglitel on lausa 3 paari jalgu, mitte üks. Ja kusjuures on ju nii, et me kõik areneme erinevalt ja see, mis ühele vastsündinule pole probleemiks, võib teisele olla aastakümnete pikkune võitlus oma vana loomusega. Nii ei saa me teha mingeid inimlikke mõõdupuid, et "kui sa oleksid tõesti usklik, siis sa käituksid nii või naa".
Mäletan, Tartu ajal oli keegi postitanud mingi nelja või enama usuelu tasandi kirjelduse. Ja ma verinoore usklikuna seisin selle stendi ees, olin juhtumisi seisma jäänud selle kirjelduse lõpupoole. Ei lugenudki seda kavatsetult, vaid ilmselt mõtlesin lausa muudele asjadele, silmad siiski stendi peal uitamas. Seda aga nägi diakon Taavi ja tuli ütles, et sina mine loe sealt eestpoolt. Mille peale ma siis vaatasin, et millest jutt käib.
Hiljem selle kogemuse üle palvekambris mõtiskledes mõistsin, et just nimelt, Jumal täiesti meelega arendab meie juures eri külgi ja nii võib keegi vastsündinud Jumala laps olla mõnes osas juba kaugelt üle neist, kes aastakümneid on olnud tegevuses. Teisalt on tal ilmselt vaja juhatust mõnedel muudel aladel. See ongi ihu osadus ja vajadus üksteise järele. Ja kusjuures, kellelgi pole eelist ega põhjust teistesse üleolevalt suhtuda.
Aga jah, armus vahvaks saada. See oleks siis ka iseenda ja teiste nägemine läbi Jumala silmade ja keeldumine kohut mõistmast, tunnistades, et ma ehk ei mõista teise inimese motiive piisavalt sügavalt, isegi siis, kui see, kuidas ta käitub/mida ütleb mulle haiget teeb. Mõistmine, et ka mina ise olen palju eksinud ja palju teistele haiget teinud.
Üks minu õpetajaid, Dr. Herb Hirt, kes meid seminari lõppedes (1994) ellu saatis, jutlustas sellest kirjakohast, öeldes: kui sa oled Jumalariigi teenistuses, siis sa teed nii palju vigu, sa teed nii palju asju valesti, et kui sul poleks arusaamist Jumala armust, siis unusta parem ära (you make so many mistakes, you do so many things wrong that if you didn't have a concept of God's grace you may just forget it). Oma esimestel teenistusaastatel seminari juhtimisel kuulasin ma seda teipi korduvalt ja see andis mulle kindlust ja vahendas Jumala armu.
Ju nii ongi. Üks võimalus on oma murtuse ja purunenud olekuga Jumala ette minna, ikka ja jälle, tunnistades oma vigu ja puudujääke, teine aga seesama striving, ehk ise edasi minek, välise täiustamine jne. Esimese puhul muutud järjest pehmemaks ka teiste vigade suhtes, eriti kui nad sinu vastu eksivad, teise puhul kasvad aga järjest "pühamaks" ja kättesaamatumaks. Ja ka tundetumaks.
Saa vahvaks armus! Rooma kirja 8 esimest peatükki aitavad meil mõista, mis on Jumala arm ja mis ei ole. Ja teisal ütleb Paulus, et see Jumala arm ei ole tema vastu tühine olnud, vaid on lasknud teda töötada rohkem kui teisi jumalariigi edendamisel.
Teine asi, mis mul õpetaja jutlusest meelde on jäänud, on see: Pea meeles Jeesus Kristust. Miks peaks Paulus niimoodi ütlema?! Ta ometi ju ei arva, et Timoteos võiks Jeesuse ära unustada? Jah, seda mitte, aga Paulus justkui ütleb talle, et vaata, et Kristus oleks igal pool keskmeks, mida Sa iganes ka ei teeks.
Ma peaksin vist uuesti seda teipi kuulama ja transkribeerima ehk üles kirjutama, aga mõned asjad on niigi meeles. Näiteks see, et nii kristlik elu kui teenistus on kõva töö (hard work). Et aastatega ei muutu asjad lihtsamaks. Võib olla küll huvitavamaks, sest sa näed, kuidas Jumal töötab eri viisidel, aga mitte sugugi kergemaks. Ja kõik need näited, mida Paulus toob põllumehest ja sõjamehest ja jooksjast, ka see kõik on raske töö. Samas on neil erisusi.
Põllumees peab olema kannatlik ning sõjamees on alati kellelegi allutatud (isegi kui ta on kõige kõrgem sõjaväelane, siis kamandab teda president). Jooksja aga peab jooksma reeglite järgi. Kui ta seda ei tee, siis ta saab disklaffi. Ja juba tollal ütles ta, et meie ajal on jooksu reegliteks moraalinormid. On teatud asju meie elus, millele me peaksime "ei" ütlema, "they are out of bounds", ehk teatud teguviisid on täiesti välistatud.
Aga Paulus talub kõike seda "äravalitute pärast", nende pärast, keda ta isegi veel ei tunne. Nende pärast, keda Jumal ta ellu veel juhatanudki pole. Sul on kohustus joosta õiguspäraselt ja kohustus kannatlikult oodata ning käskudele alluda, sest Jumal tahab Sind oma riigis kasutada.
Ja kõige lõpuks ütles ta, et ta loodab, et kõige tähtsam asi, mida me oma elu ja teenistuse jooksul õpiksime, on see, kui palju Jumal meid tegelikult armastab. Selle üle mõtisklemine oleks ehk kohane tegevus meilegi nendel ülestõusmispühadel. Jumala armastuse mõistmine meie suhtes aitab meil ka armastada tema pühasid, ükskõik kui nõdrad nad ka poleks. Sest me mõistmaksime siis, et oleme Jumala ees täiesti võrdsed, kõik on Jumala aust ilma jäänud. Ja meid kõiki mõistetakse õigeks täiesti muidu, armust, mis Jeesuse kaudu meieni võib ulatada. Üks minoorne laul tuleb meelde:
Vaikne Kolgata Su vägi avas armuallikad,
Jumal taeva lahti tegi, meid ei võida põrguhaud.
Ristivägi Kolgata Ristivägi Kolgata
Talle Au halleluuja.
Minu laps hakkas eile, vaikse reede õhtul nutma, kui talle Jeesuse surmast Piiblist ette lugesin. Ütles, et ta armastab Jeesust nii palju, et ta ei taha, et ta niimoodi kannataks. Ei aidanud siis selgitused, et Jeesus ise tahtis seda teha ega Jumala armastusest rääkimine. Lahendus tuli hoopis sellest, et sai selgitatud, et see kole sündmus on juba ära olnud ja Jeesus on üle 2000 aasta taevas Isa juures olnud ja palvetab seal meie eest. Selle peale läks nägu rõõmsaks ja tuli tüüpiline: Tahan ka taevasse, juba kohe!
Õnnistatud vaikse nädala lõppu!
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustuta1 Corinthians 2:3-5
VastaKustutaAnd I was with you in weakness, and in fear, and in much trembling.
And my speech and my preaching was not with enticing words of man's wisdom, but in demonstration of the Spirit and of power:
That your faith should not stand in the wisdom of men, but in the power of God.
Kes selle kirjatüki Jumala armust siia on kirjutanud, peab olema kuulnud Isa häält. Isa räägib oma armust ka temale, kes lugenud, otse südamesse, days after and after and after...
VastaKustuta:-)
VastaKustutaAitäh, Sirli!
Panen siia selle transkripti, millele viitan. Küll mitte kogu pikkuses, vaid ainult esimese salmi lõpuni, kus armust räägitakse.
VastaKustutaFirst off a few qualifications. Its a very personal letter from Paul to Timothy. And I do not think of myself in that relationship, that I’m not Paul, I’m not an apostle. Part of Paul’s authority and credibility here is that he has spent his life, his whole life and we kind of see this letter at the end of his life, serving the Lord. He has been persecuted, He’s writing from prison and I don’t have that kind of authority or credibility in that sense. So, when I look at this passage, its not only a challenge for students, staff, I’m also talking to myself. This is a challenge and exhortation I think to all of us.
Now the first two verses they go together. And the first exhortation is: 1You therefore, my son, be strong in the grace that is in Christ Jesus. And... 2The things which you have heard from me in the presence of many witnesses, entrust these to faithful men who will be able to teach others also.
Two imparatives- (for those of us in Greek exegesis)... First one is „be strong in grace“. Now, I would like to change it a little bit or at least bring in another nuance. Bring out the passive idea a little bit more. Be strengthened by the grace that is in Christ Jesus. That makes more sense to me because that is what keeps us going. That is what empowers us. This has a personal, I have a personal feeling about this. When I was in seminary I had a great privilege (I didn’t know it was going to be but it was)-- One of the courses in that Lay Institute Deal that I taught was in the book of Romans. And I must admit, even after three years of Bible college, four years of seminary, it wasn’t until I actually got into the book of Romans thinking about what Paul means by grace that I understood it. I really understood it. In a personal sense. I mean I knew I was saved and all that, but as far as my Christian life, this idea that somehow I was always failing and God was not always happy with me... And then I think for the first time I really understood it what it meant. That God loved me and died for me and that its grace, we are standing, (you are sitting, I’m standing) in grace. And what that means. And as a minister, I’m talking about Timothy here, someone who is in the process of ministering, you make so many mistakes, you do so many things wrong. Some of them are unintentional, hopefully, not too many intentional, that if you didn’t have a concept of God’s grace, you just forget it. And I think its a strengthening thing to realize that the grace of God is empowering you and you go forward because you can’t-otherwise you can’t go forward. Or at least I can’t.
Now, the second imparative...
Suur aitäh, et Sa panid selle transkripti siia
VastaKustuta