Et nagu selline masendus hakkab tekkima. Post-Calvary. Jeesus on risti löödud, ära surnud, hauda kantud. Järgijad on laiali jooksnud, üks neist enesele otsa peale teinud. Kõik ootused ja lootused, mis ometi nii käegakatsutavad olid, on luhtunud. Kõik! Minge koju! Enam pole midagi...
Aga miks peaks olemagi? Kas ja kus on inimesed, kes Jumalat igatsevad? Tõeliselt igatsevad, mitte ei oota järgmist "vaimulaksu" ega ole need, kes ülikindlad olles oma päästes on tagasi läinud oma igapäevaste toimetuste juurde ja elavad praktilises ateismis, mis küll kord nädalas neid hommikukontserti kuulama kehutab.
Nägin minagi kuu aega tagasi, kuidas kurjad vaimud läksid välja kristlastest, kes aktiivses Jumalariigi töös olid. Kummatigi olid needsamad kristlased eile jälle palvesabas, oodates uut "portsu". Ja kuna palvetajaid oli kolm gruppi, siis igaks juhuks tuli kõigi kolme juurest läbi käia, et mine sa tea, äkki ikka on õnnistus inimestepõhine, mitte Jumalapõhine, nagu vennad ise eest olid korduvalt toonitanud.
Ja kui siis õhtu lõpuks sai tumedanahalise peapiiskopiga vesteldud, siis kurtis temagi oma nõutust. Et inimesed tulevad vaid selleks, et saada palvetatud ja nö laksu saama ning muud nad ei ootagi. Nad ei adu, et kui Jumal on sind korra süvitsi puudutanud, siis pead sa minema ja tegema teatud korrektiivid oma elus. Kui Jumal sind TÕESTI puudutas, siis ei saa su elu jääda endiseks.
Ja ainult sinu palvekambris on lõplik võit kurja üle sinu elus. Sest lõpuks ei maksa mitte see, mitu korda ja kelle juures sa eestpalvel oled käinud, vaid see, kas sa KUULED oma karjase häält ja kas sa järgid TEDA. Aga seda vist ei õpetata enam kusagil ja sellele ei pöörata tähelepanu.
Palju palju on ka neid, kes arvavad, et Jeesus tuli neid vaid päästma. Päästis ära ja nüüd on kõik. Võid rahumeeles oma asjadega edasi tegelda, sest oled "päästetud"--st oled oma "patuse palve" ära lugenud ning võid oma eluga edasi minna. Bill Johnson on öelnud, et "ärge eksige! Jeesus ei tulnud mingile päästemissioonile. Sest seal on ikka oluline vahe, kas sinuga suhtleb elupäästja või peigmees, kes sind altari ette tahab viia." Aga ka seda meil ei enam ei õpetata :'-(
Ja siis on veel need vaimuinimesed, kes ISE oma asjadega hakkama saavad. Nad on üksi, ilma inimeste vahenduseta kas usule tulnud või puudutatud saanud ja nad teavad, et nii see peabki olema. Ahju ajades jumaliku tarkuse, mis koguduse kaudu ilmutatud on ning ka Jumala Sõna, mis on ju selgeim ja käegakatsutavaim Jumala kehastus meie jaoks, teavad nad ise kõike kõige paremini. Vaid see, mida nad ise oma palveajal kuulevad ja aru saavad/vastu võtavad, on kõige tähtsam. Ja küll Jumal neid edasi viib, kui Tema tahab. Või nii nad arvavad.
Üks asi, mida keegi aga ei taha, on avatus üksteise ees. See, kui me võiksime tagasi saada selle Eedeni aia süütuse, et võiksime üksteise ees piinlikkust tundmata "alasti" olla ja üksteist nõtrustes toetada. Et võiksime üksteisega suhelda maskideta ja valeootusteta, kus me oleme teistele pannud peale koormad, mida me ise sõrmeotsagagi puudutada ei taha. See on raske, kuid mõneti ilmselt ka ainus tee tõelise ärkamiseni.
Ma olen tihti seda lugu rääkinud (ei mäleta, kas ka kirjutanud), et kui meil Tartu ajal see mini-ärkamine oli, siis viie kodugrupi juhid, keda oli 5 nädala jooksul koos ette valmistatud selleks tööks, pidid lisaks oma kodugrupile veel üks kord nädalas koos käima. Ja juhtus nii, et kui nad kokku tulid ja põlved maha panid, avas Jumala vaim kõigile, millega keegi nädala jooksul tegelenud oli. Ja salapatul ei olnud Jumala rahva seas enam kohta. Mõned on seda lugu kuuldes võpatanud, et see küll Jumalast ei saa olla. Teised siis pareerivad: miks ei saa, kui nad eelnevalt sellega nõus olid.
Aga kallid! See ongi ju ärkamine! --see, kui ma hakkan Jumalat ja tema riigi edasiminekut oma elus ja ühiskonnas väärtustama rohkem kui iseenda heaolu ja "õigust" patus elada. Kui ma olen nõus loobuma oma pattudest (need üles tunnistama) ükskõik, mis hinna eest; ükskõik, mis see mulle maksma läheb... reputatsiooni, heakskiidu, isegi sõpruse...Ja nõutama Jumala riiki rohkem, kui kõike muud siin ilmas; kuuldes Tema häält ja järgides Teda. Siis alles võin ma olla tõeliselt ärganud ja tõeliselt tundlik Jumalale.
Seega, ma ei tea, kui paljud meie hulgast praegu ikkagi sellisest ärkamisest huvitatud on. Jah, seda, et "andke laksu", seda küll... suur auditoorium tuleb alati täis ja enamgi veel, kui väelised kuulutajad kohale tulevad... Aga kas seal siis ikkagi Jumalat igatsetakse või ikkagi ainult tema ande, et ise saaks oma teedel paremini hakkama... jäägu see igaühe südametunnistusele.
Ja Jumal on muidugi kannatlik. Niikaua, kuni see hoiak ei muutu, ei muutu midagi ka vaimulikus foonis.Ja seniks jääb Jumalgi kaugemale ning ingel ei astu tiiki, et vett segada. Jumal jääb otsima seda väikest Saamueli, kes öösel tema häält kuuleks. Või seda Sakariase poega Johannest, keda Jumala Sõna võiks kõrbes kätte saada. Ps 101:6Mu silmad otsivad ustavaid maa peal, et nad elaksid mu juures. Kes käib laitmatut teed, see peab olema minu teenija.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar