reede, 15. aprill 2011

Veel üks mõte

Tegelikult hommikul arvuti taha istudes olid hoopis teised mõtted ja teised asjad, mida kirjutada tahtsin. Aga tuli välja hoopis teine teema. Kuid kuna see esimene mõte rahu ei anna ja väljapääsu otsib, siis siin ta on: kuulsin mina seal aafriklaste teenistusel, olles samal ajal ka tõlgina ametis, üht tunnetuse sõna. Ma ei usu, et ma mingit ametieetikat sellega rikuksin... ma ju vastuvõtja isikut ei avalda ning Piibliski on meile õpetuseks ära toodud mitmedki privaatkõnelused, ikka selleks, et me neist õpiksime, kusjuures, lisatud on kõik delikaatsed isikuandmed...

Niisiis, sõna ise oli selline, et su südames on küll tuli, aga see on tuha alla mattunud. Ja see tuhk on inimeste vastupanu. Inimesed panevad vastu kolmel põhjusel: esiteks sellepärast, et nad panevad vastu Jumalale (oli vist nii, täpselt ei mäleta), teiseks selle pärast, et nad on kadedad, mida Jumal su elus teeb ja kolmandaks selle pärast, et nad arvavad, et sa teed liiga palju. Aga Jumal tahab hävitada su vastased, selle leegi lõkkele puhuda tuha alt ja viia sind uuele tasemele. Ja kui sa seda teha ei lase, siis annad kord vastust Jumalale (peaaegu nagu see eelmises postituses taganutetud Ilmutuse-raamatulik manitsus).

Huvitav, kas pole? Eriti selles võtmes, et me usume, et me tunneme need inimesed ilmeksimatult ära, keda Jumal kasutada tahab. Aga siit paistab, et ega vist ikka ei tunne küll. Kristlased ehk ei hakka avalikult vastu Jumalale, vähemalt loodetavalt ei ole see põhiline tegutsemismotivatsioon, aga need ülejäänud kaks? Neid võib ehk kohata küll ja veel.

Esiteks kadedus, et miks Jumal mind ei kasuta, miks te teise valis? Seda on meile hoiatuseks toodud pea et Piibli esimestest peatükkidest. Kadedus oma venna soosingust Jumala ees maksis soositud vennale elu. Mõlemad olid "usklikud", mõlemad teenisid Jumalat oma parima arusaamise järgi, tõid ohvreid ja olid pühade osaduses. Aga kadedus, see paha okas südames, varjutas kõik.

Selleks on vist vaja väga suurt Jumala armu, et selliseid okkaid oma elus tähele panna. Ja alustada saaks sellest, et lasta Jumal üldse oma südame kallale sellist valgustustööd tegema. Aga teisiti ei saa, sest Jakoobus manitseb: Jk 3:14Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu. Aga teisiti ei saa üldsegi, sest edasi ütleb ta, et Jk 3:15See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik. See on Jumala otsus selliste asjade suhtes: Jk 3:16Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid.

Las ma kordan selle veelkord üle: Kui Sina (või mina või kes tahes) tegutsed/tegutsen/tegitseb kadeduses olles, siis sa ei saa mitte kuidagi edendada Jumala riiki. Sul võib olla parim haridus (USA tõlkimatu nali: you can have 32 degrees and still freezing), kõige soojem koht koguduses, parim lobitöö ja parimad eeldused, kuid ikkagi on KÕIK tühine. Isegi Jumala sõna kuld muutub mullaks su käes: Saad jagada vaid maist tarkust, mis on kõigele lisaks veel hingeline ja deemonlik. Ja kusjuures, seda pole mina välja mõelnud, vaid vend Jakoobus hoopistükkis.

Teine nö kristlik patt seal tunnetuse sõnas oli see, et nad arvavad, et sa teed liiga palju. Oota, mismoodi? Kuidas see võimalik on? Kes arvab? Miks ta arvab? Miks ta üldse sõna võtab? Kas me igaüks ei pea mitte Jumala ees aru andma oma tegutsemistest? Kuidas saab minul või kellelgi teisel olla arvamus selle kohta, kui palju või vähe keegi teine Jumala heaks või üldse teeb? Ja isegi niiöelda kiibitsev arvamus, mida ma välja ei ütle, on paha. Aga enamgi veel, kui ma teen selle põhjal otsuseid, mis teise inimese vabadust piirama hakkavad? Siis olen ma ju Jumala tööle takistuseks saanud? Kust võtavad inimesed selle õiguse niimoodi Jumala tee peal ees seista? Kas olen ka mina kunagi seda teinud, saanud halbade mõtetega kohtumõistjaks?!

No ja mis siis teha annab nende kahe "väljakutsega"? Ega annagi suurt midagi. Jääb üle vaid loota ja uskuda, et Peigmehest Kohtumõistja ühel hetkel virgub ja oma suu mõõgaga vastupanijatega sõdima hakkab. Shelley Hundley jutlustas nädal tagasi Kohtumõistjast Peigmehest "Passion for Jesus" konverentsil. Need materjalid on kenasti peidetud, kuid ikkagi saadaval. http://www.ihop.org/Group/Group.aspx?ID=1000079778

Shelley lugu on siin. Ta ütleb seal midagi väga huvitavat. Et see pilt Jumalast kui Kohtumõistjast on tihedalt seotud Peigmehega. Peigmees, kes ei saa ega suuda Su eest kätte maksta, ei saa sind ka lõpuni armastada. Ta võib sulle kaugelt kaasa tunda, aga see ei muuda midagi. Peigmees aga, kes on kogu maailma kohtumõistja, suudab lõpuks oma armastatule tagasi anda kõik, mis ta vahepeal kaotanud on. Ja see teeb tema armastuse eriti võimsaks. Ja mis salata, eriti praktiliseks.

Nii et meil on ehk igal päeval oma eraelus kulgedes pisut suurem vastutus, kui me endale tunnistada tahame. Ka meie hoiakutest, suhtumistest, arusaamadest sõltub see, kas Jumal saab meie maale midagi kinkida, või oleme me oma arusaamades kivistunud ja ootame "oma Messiat", kes tuleb täpselt sealt, kust meie teda ootame; teeb täpselt nii vähe või palju, kui meie temalt tahame ja mis peaasi, laseb meil olla täpselt selline, nagu me olla tahame. Ei poe meie "naha vahele", ei pane meid uut moodi asju nägema ega oma elu ümber hindama/muutusi sisse viima.  Mnjah.... Ehk on tegemist valelootusega?

Hommikul tahtsin lisada veel ühe lause, mille FBst üles korjasin. You'll never know that God is all you need until God is all you've got. (Sa ei saa kunagi teada, et Jumal ongi kõik, mida vajad, kuni Jumal pole kõik, mis sul alles on jäänud) - või umbes nii. Seda soovingi kõigile. Et me seda kuidagi teada saaksime, ühel või teisel viisil...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Käsk rõõmustada

     Katkend raamatust:   Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".  Tõlkinud Kõrberoos UY.  Copyright  © 2023, by OneKing...