Vahetuskaup

Paul Eerik Rummo ütles välja ühe igavikulise tõe, kui ta 40+ aastat tagasi Viimsele reliikviale laulusõnu kirjutas: Lõpuks on kõik enesemüümine, turul me oleme vennad ja õed. Ja viimselt on ainsaks ressursiks, mis meie kätte on usaldatud, AEG ning meilt nõutakse aru, kuidas me seda kasutanud oleme.

Maailm karjub meile pidevalt kõrva, et ainus viis "tõeliselt" elada, on aeg vahetada raha vastu ja siis raha vahetada mille vastu iganes. Eks luba õpetussõnadki, et tarkuse varjus on nagu raha varjus, selle omamine hoiab elus selle omaniku. Kuid ikkagi on üks rehkendus, mis läheb risti vastu kogu sellisele väärtussüsteemile. Ja see on see "hinnata kaubandus" --Hinnata teid müüdi ja rahata teid lunastatakse, lubab Jesaja. Teisal kutsub ta kõiki januseid vee juurde, ostma ilma hinnata.

Billy Grahamilt olla hiljuti küsinud, kas tal on oma elu suhtes kahetsusi, kas ta teeks midagi teisiti, kui vaid saaks. Ligi 90-aastane mees, kelllel on olnud suurim mõju kristlusele 20. sajandil, vastas: Ma oleksin ära jätnud mitmeid konverentse, oleksin lugenud oma Piiblit rohkem, ma oleksin palvetanud rohkem, ühesõnaga, ta oleks veetnud rohkem aega sellega, kellega ta koos igaviku veedab. Teisisõnu, ta oleks kasutanud seda ainsat ressurssi teisiti.

Mulle tundub, et isegi 20 aastaga on meie elu nihkunud rohkem ajapõhiselt rahapõhisele. Aega, ka Jumala jaoks oli tollal rohkem. Ei olnud nii palju konkureerivaid lojaalsusi, mis meie ajakasutusele väljakutse esitasid. Iga hetk oli kuidagi väärtuslikum. Kasvõi juba ka selle kaudu, et hetke jäädvustamine oli kulukas. Vaja oli maksta filmi eest, siis ilmutamise eest ja kunagi ei teadnud, kuidas välja tuli.

Tänapäeval... mnjah, oleme ehk liiga sageli näinud mõttetuid pildiseeriaid, mis on tehtud "just because we can". Keegi ei seagi sellist õigust kahtluse alla, aga sellise suhtumise taga on paratamatult hoiak, et Sa oled iseenese oma ja Sul on täielik õigus teha oma elu ja ajaga seda, mida tahad. Sa võid oma elu/aega raisata nagu Sulle meeldib. Ehk teisisõnu, oled otsustanud oma kalleima ressursi vahetada tühisuse vastu. Ja ikkagi on see igaühe oma otsus ning valik.

Jeesus kutsub meid ka "ostma", ehk siis vahetuskaupa tegema, sest tema riigis ei kehti euroalal käibiv valuuta. Ilm 3: 17 Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki (sa arvad, et sul läheb päris hästi, piisav arv kroone/eurosid tiksub iga kuu su pangakontole), ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -, (kuidas nii, pilk peeglisse veenab mind koheselt vastupidises, kui just... kui just pole tegemist täiesti teistsuguse väärtussüsteemiga). 18 siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Jeesus annab niisiis nõu osta teatud igavikulisi väärtusi, millega mitte ainult siipoolsuses vaid ka teispoolsuses midagi teha oleks.

Ainsaks valuutaks, mida vahetuskaubana kasutada saame, on aeg. Investeering väärtustesse, mida ei saa kombata, investeering tegevustesse, mis tõotavad igavest kasu, aga lühiajaline kasu võib jääda märkamatuks... võrdlusena näiteks magistrikraadid, mis lõpetades kohe kopsakat teenistust pakuvad.

Üks põhjus, miks me enam ehk nii palju palves ega Sõnas aega ei veeda, on see, et selline tegevus on igav. Milleks istuda surnud sõna taga, mis on staatiline raamat, kui võid dünaamiliselt aega veeta feissaris kõigi elavate inimestega?! No tõepoolest! Aga siingi on põhjuseks erinevad väärtussüsteemid ja meie valmisolek midagi totaalselt teistsugust endale ligi lasta. Valmisolek nõustuda Jeesusega, et oleme ilma tema silmasalvita pimedad, näljas ja alasti. Ja samas enne ei saa nagu nõustuda enne, kui oleme seda olukorda Tema silmade kaudu näinud. Ehk mingi valgus peab olema olemas...

Aga miks ikkagi Piibel meile igav on? Corey Russell, kes hiljuti jutlustades ka seda teemat puudutas, lasi auditooriumil üksteisele öelda: "The Bible isn't boring. You are." Kahetunnist filmi vaatame pingsalt, küsides iga hetk: Mis saab edasi? Samas Piiblit lugedes norskame juba 10 minuti möödudes. Millal oli viimane kord, kui Piiblist loetu sind nutma pani või palvetama innustas?! Millal oli viimane kord, kui loetu sind sügavuti puudutas?!

Arvan, et oma osa on siin ka Sõna jagajatel. Kui Sõna on kinni ja Jumal ei räägi, siis oleks ausam seda tunnistada kui võtta kellegi teise materjalid ning teha "tühje, ülerinna sõnu". Sest sellised sõnad paadutavad, esiti jutlustajat ennast ja siis juba ka kuulajaid. Ja eks seegi ole vastutus, mille eest ühel päeval aru peame andma.

Ühel päeval... Jesaja ütleb, et sel päeval on inimeste ülbus ja kõrkus painutatud ja hävitatud. Sel päeval on Issand üksinda kõrge. Ma olen sestpeale küsinud, et mida see tähendab, et Issand on üksinda kõrge? Kas tähendab see muuhulgas ka seda, et kõik kõrghooned, mis ka inimlikuks auks ja uhkuseks on ehitatud, on hävinud?! Või pigem mitte? St tegemist on metafooriga ja ühel päeval me lihtsalt ärkame üles ja kõik kõrgistused on meie südamest kadunud ja Issand saab üksi valitseda?!

Mul ei ole ühest vastust. Samas tean ma, et mind on kutsustud võitlema, et minna sisse kitsast uksest. Ma kardan, et Issand ei vii seda muutmisprotsessi vägisi läbi, st automaatselt, ilma minu osaluseta. Usun ka, et "sel päeval" on juba hilja midagi muuta. Siis tuleb mu südamest avalikuks just see, mida ma oma aega kasutades külvanud olen. Kes külvab lihale, lõikab lihast kadu, kes külvab Vaimule, lõikab Vaimust igavest elu...

Aeg on ressurss. Kusjuures pöördumatuim. Need sekundid, mis Sul tänaseks on, ei tule kunagi tagasi. Jah, võib-olla tulevad homme uued sekundid, aga selleski ei või sa ju kindel olla. Ja ilmselt oli õigus ka Pavka Kortšaginil, kes kuulutas, et elada tuleks nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast. FB põlvkonnal on sihitult elamine kahtlemata palju lihtsamaks tehtud, kui kunagi varem. Andku Issand meile armu teha õigeid valikuid.