Ses mõttes on sellised väiksed skandaalsed Issanda päevad siin ilmas üksikisikule head: ta saab kohtumõistmise eelmaitse kätte ning võimaluse meelt parandada... igavikus ei tule seesama asi talle üllatusena. Kõigile sellist armu aga ei anta... Jah, individuaalsed Issanda päevad on head, sest annavad meile võimaluse meelt parandada.
Samas ei ole see mingi imerohi ja sellise inimliku kohtupäeva ilmumine iseenesest ei tähenda veel midagi. Ehk teisisõnu, kooliraha maksmine ei taga automaatselt seda, et sa targemaks saad. Ka Iisraeli lapsed olid sellised, keda sulatati ja sulatati, kuid järele jäi ainult räbu. Puhastusprotsess küll toimus, aga mingit arvestatavat lõppprodukti ei tulnudki. Kõik põles ära.
Sama oht valitseb ka meie maailmas. Hädad ja viletsused iseenesest ei tähenda veel, et me tingimata puhtaks saame. Läbivalt on nii Jesaja kui Jeremija raamatus kohtumõistmise soovitavaks tagajärjeks see, et inimesed õpiksid õigust. Et ei survataks enam vaeseid, väeteid ja viletsaid, vaid tehtaks õigust ka siis, kui see endale kalliks maksma läheks. Ka siis, kui endal sealt midagi saada ei ole. Et hoidudaks ära kasutamast neid, keda me oma eesmärkide teenistusse võiksime rakendada.
Selleks, et seda mõista, peaks aga sügavalt iseenda sisemusse suutma vaadata ning tundma ära oma viletsuse. Sest muidu võib juhtuda, et peame igasugu väliseid ärritusi Jumala "õiglaseks vihaks", arvates et olemegi juba Jumalaga üheks saanud ning kõik mis mind ärritab, peab ka Jumalale jäle olema. Tegelikkuses võib aga juhtuda, et Jumal hoopiski paneb selle ärritaja kaudu sõrme minu elus asjadele, mis pole veel üle antud ja millega ma ise hoopis tegelema peaksin.
Tallinna reedesel aliansspalvenädalal rääkis Oleviste vanempastor "raudkangidest", mis meil põues on ja kui miski meie täistahte kohane pole, siis me ei häbene neid kange ka kasutada. Kutsudes Kristuse ihu alandlikkusele üksteise vastu ja kangidest loobuma, astus ta aga pahaaimamatult kellegi blogija konnasilmadele, kes seejärel oma "kangi" kasutas... nii nimetatud pastori valeõpetajaks kui ka terve koguduse aastatepikkuse alandlikkuse õpetuse väärõpetuseks tituleerides. Lihtsalt seetõttu, et ta on kuninga laps ja mis alandlikkusest siin saab üldse juttu olla. Ta võib seega teha, mida tahab. Ehk, reaktiivse teoloogia stiilipuhas näide, kus lõpuks kõik terminid segi aetakse ning väänatakse, kuidas osatakse; mitte proaktiivne, mis üles võiks ehitada.
Aga see kõne all olev jutlus oli tõeliselt hea ja ilmselt igaüks, kes selle Sõna alla alandus, sealt ka midagi sai. Ja jutluse headust näitab ka seesama vastukaja, mis osutab, et külmaks ei jäänud ka "vastalised".
Ja samas, selliseid "kuninga lapsi" on ju mujalgi. Neidsamu, kelle kohta Paulus ütleb, et oh oleksite te siis ometi kuningad, siis võiksime meie ka ühes teiega valitseda. Aga ei saa, sest need on kuningaks saades omandanud sellise puutumatuse ja karistamatuse oreooli. Justkui Jeesus ei tulekski tagasi, justkui Jumal ei näekski varjatut ja justkui "varjul olev südame inimene" ei tähendaks midagi... Sest sellest ajast saadik, "kui isad läksid hingama" on kõik jäänud vanaviisi. Aastaajad vahelduvad ning kõik kordub...
Aga ta tuleb tagasi. Ja siis saab igaüks palga vastavalt sellele, mida ta ihus olles teinud on. Ja ei tehta vahet isikute vahel. Ainukeseks kriteeriumiks saab, kas Sa oled lasknud Jumala Sõnal end üles ehitada, kas on Jumal saanud Su elule aluse rajada või oled ehitanud liivale ning otsinud inimeste heakskiitu.
Milline iganes see päev ka poleks, mil ta ilmub, saab see olema paljudele üllatuseks. Isegi Jeesuse isik saab olema äraarvamatu. Sest me pole tal lasknud siiamaani ennast meile väga lähedalt tuvustada. Me teame tema lapsepõlvest ja noorusajast nii mõndagi. Samuti ta kolmeaastasest teenistusest ja häbiväärsest surmast ja imelisest ülestõusmisest. Samas on ta juba 2000 aastat olnud ühes hoopis teistsuguses vormis ja teistsuguste väliste atribuutidega kui siin maa peal. Sellest me aga eriti ei mõtle ega räägi.
Tegelikult aga peaks. Sest just Ilmutuse raamat on lõpuaja apostlite tegude raamat ja kui me ei tea, mis sündima hakkab, kuidas saame olla valmis selleks, mis maailma peale tulemas on?! Hetkel jälgitakse väga hoolikalt, et keegi meile vargsi mõnd biokiipi naha alla ei poetaks... Aga Ilmutuse raamat on võrratult rikkam ja sügavam kui mistahes nanotehnoloogia seda iial olla saaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar