Skandaal

Eestimaa või pigem vist Tallinna kogudustes on skandaal. Ja mitte see skandaal, see üks ja ülim, kellest Meego Remmel hiljuti kirjutas, vaid üks teistmoodi skandaal, kirikuskandaal.

Minu jaoks on selles loos ainsaks intriigiks mõtiskleda, kuidas selline asi võimalik on ning kuidas jõuavad kaks kristlast kokkuleppele, et nüüd hakkame seda teed käima. Ja teiseks allintriigiks võiks olla mõtisklus, kas me ikka oleme armu saanud patused või ei ole seda mitte või kuidas me seda oleme.

Et alustaks viimasest. "Me kõik oleme ju armusaanud patused", öeldakse tihti kui vabanduseks ja loaks ikka jälle pattu teha. Matteuse 18:23 on tähendamissõna sulasest, kes võlgnes oma isandale üüratu summa. Isandat paludes sai ta aga armu ning isand kustutas ta laenu. Ta läks välja ning leidis kellegi, kes talle hoopis vähem võlgu oli.

Olles suurepärasest kohtlemisest niivõrd ülestõstetud, arvas ta, et tema päralt on nüüd nii maa kui taevas, et kuna isand talle armu andis, lubades tal endale jätta kogu varanduse, mis ta laenu eest oli soetanud, peaks tema varandus nüüd veel 100 teenari võrra kasvama. Isand oli ju nii selgelt oma teoga mõista andnud, et tema peal lasub selline eriarm. Nii ta siis läks ja lasi oma võlgniku võlavanglasse heita, kõdunema, kuni ta maksab.

Tähendamissõnas järgneb kohus kiiresti. Inimeste maailmas ei järgne. Vähemalt mitte nii kiiresti. Ühel päeval seisame me kõik Kristuse palge ees ja siis saame kätte selle, mis me ihus olles oleme teinud, olgu see hea või kuri ja ei tehta vahet inimeste vahel. Aga noh... kes seda ikka nii väga usub, see on samasugune muinasjutt, nagu see Jeesuse tagasitulek. Tähtis on see, et me siin elus kuidagi väliselt viisakaks jääkisme ja et inimesed ikka kirikus käiks... 

Et kuidas me jõuame sinna paika, kus me käime küll kirikus ja täidame kõiki väliseid kombeteenistusi, aga tegelikult me ei usu enam Jumala Sõna ega värise selle ees. Mäejutlus, meie "käsuõpetus" on ju väga selge. --Oled kellegi peale vihane, värise ja paranda meelt, muidu lähed põrgusse! Vaatad naise peale teda himustades, oled juba abielu rikkunud oma südames. Värise ja paranda meelt, muidu lähed põrgusse! Kui himu kordub, siis lõpuks vabane sellest kehaosast, mis himu tekitab, muidu lähed põrgusse! Ja näiteid ajaloost jagub, kuidas inimesed on tõesti vereni vastu pidanud võideldes patuga, nagu see kõrbeisa, kellele kiusatuseks prostituut saadeti ja ta oma himu ohjamiseks öö läbi sõrme küünlaleegis hoidis. Ju ta teadis, kuidas asjad tegelikult on, mitte ei praktiseerinud seda lodeva armu õpetust, mida meil tänapäeval kuulutatakse.

Ma olen hakanud aru saama, et kus iganes me kompenseerime end patustades, olgu see kasvõi pisivargus, mille annab endale "ära rääkida" või mistahes "kauna kandmine" või himu või kadedus, kõik on taandatav sellele, et see arm, mis meile on osaks saanud, ei ole olnud piisav. Ikka on meil vaja veel kellegi teise "100 teenarit", sellest kujuteldavast täiuslikust õnnest on puudu vaid üks samm, see sama 100 teenarit, mis teisele on läinud, kuid tegelikult minu oma olema peaks. Nii me siis himustame ja kadestame, kuid ei või ühtegi küünart oma elule lisada. Ja ka Jumal on vait, sest me "palume pahasti", kui meie süda selline on.

Sest oletame, et meile piisab sellest, mida Jumal meile andnud on. Oletame, et võime koos Taavetiga öelda: Mõõdunöörid on mulle langenud meeldivate paikade peale. Mulle piisab tema armust ja mul pole midagi muud vaja. Oletame, et me elame selles, mitte ei kujuta sellist olukorda ette. Siis ei oleks mul ju tõesti enam midagi vaja. Ma ei vajaks siis ka mitte ühegi inimese 100 andestuseteenarit, vaid võin südames vaba olla. Ma mõistaksin siis, et mitte keegi pole mulle võlgu, hoopis mina olen kõikide võlglane tänu sellele suurele summale, mis mulle andestati.
 ^{Rm 1:14}Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane.
Just nimelt--süda, mille Jumal kätte saab, on hoopis võlgu teistele, mitte küll materiaalses mõistes, vaid võlgu armastust:  ^{Rm 13:8}Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada;

No justice, no peace. Justice jah, aga kelle pilgu läbi? Jumal on kogu maailma lepitanud enesega tema poja Jeesuse surma läbi ja see on nii justice kui peace. Kui me Jumala pakutuid vastu ei suuda võtta, siis oma õigluse ja rahu kriteeriume üles seades ja neid teistelt nõudes me kaugele ei jõua. Sest me ei näe tervikpilti ega suuda kombata Jumala sügavusi. Jätta kohtumõistmine Jumala hooleks, kui sulle on liiga tehtud, ei ole nõrkus, vaid tugevus. Ainult et... ka süda peab vabanema, muidu pole su ohver seda väärt. Vihajuured südames lämmatavad sind ennast hoopis.

Muidugi, teistele õiguse otsimisest ei tohi tüdida. Ja vaeslaste ning lesknaiste, nende kõige väetimate eest tuleb eriliselt hoolt kanda ja otsida võimalusi neid abistada. Teeb ikka kurvaks, kui kuuled, et kristlik perekond saadab lastekodusse lapse, kelle kasuisa ema surma järel uuesti abiellub. Aga enesele õigust otsida, minu meelest ei anna Uus Testament selleks alust. Miks te pigemini kurja ei kannata? Mida te käite üksteisega kohut, pealegi uskmatute juures?!

Meegol on õigus: Piibel ütleb, et skandaalseim on Jeesus ise. Mida iganes pakuvad erinevad religiooni- ja moraalisüsteemid, Jeesus kehastab oma isiku, elu ja õpetusega skandaalset väidet, et ükski süsteem meid tegelikult ei päästa. Viimselt seisab iga inimene ja inimestevaheline suhe silmitsi omaenda läbikukkumistega. Parimgi süsteem, olgu orgaaniline inimelu või (teo)loogiline argumentatsioon, lakkab ühel päeval laitmatult funktsioneerimast. Päästetud saada tähendab siis eneseõigustuse asemel teis(t)elt andeks paluda ja nõnda saadud armust edasi elada.

Kummatigi ei päästa meid ka Jeesuse ÜMBER tekitatud süsteem. Lõppeks seisame me kõik ükshaaval Jeesuse ees ja ka siis ei mõista tema meie üle kohut. Seda teeb hoopis SÕNA, mida tema on rääkinud. Joh 12: 47 Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma. 48Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval.

Niisiis, mitte see, kas me oleme olnud ustavad struktuurile või mitte, saab meile saatuslikuks. Sõna, mida Jeesus on rääkinud, see saab meie kohtumõistjaks. Kõik need sõnad, mida oleme kuulnud, kuid mis pole meie sees elavaks saanud. Kõik need sõnad, mida oskame tsiteerida une pealt, kuid mida pole lastud meie südamesse sügavat ja püsivat muutust esile tooma.

Keegi küsis hiljuti oma jutluses, et millal oli viimane kord, kui Sõna su vastu rääkis. Kui Sõna pani sind nutma või palvetama või mingil muul viisil sügavuti puudutas sind? Millal lasid selle Sõna oma sisemusse nii, et see sai seal juurduda, mitte ei seisnud kõrval ega arvustanud sedasama Sõna ja teisi inimesi. See, kas Sõna on sulle elav või mitte, on lakmuspaberiks, kuidas su asjad Jumalaga päriselt on. Sest seesama Sõna on lõpeks ainus, mis püsima jääb. ^{Mt 24:35} jt.

Jumal vaatab nende peale, kes on viletsad, kelle süda on murtud ja kes värisevad tema Sõna ees (Jes 66:2-5). Need, kes oma nõu sügavalt Issanda ees ära peidavad, kes ei kuule Issanda sõnu, nende lõpp ei ole nii auline, kui need sõnad, mida nad ütlevad: 5Kuulge Issanda sõna, kes te värisete tema sõna ees: Teie vennad, kes teid vihkavad, kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: "Issand olgu auline, et saaksime näha teie rõõmu!" Aga nad peavad jääma häbisse!

Mida öelda lõpetuseks? Et mis muud, kui et veel on armu aeg. Veel on võimalik väärtuslikeim ja ebakindlaim ressurss AEG vahetada igavikulise ressursi JUMALA SÕNA vastu. Ja seda meie sisemuses, mitte trükisõnana riiulile soetades ega teadurina seda oma huvides kasutades.  Sest Issanda päev toob niikuinii nähtavale selle, kes me tegelikult oleme. Isegi kui me seda siiani varjata oleme suutnud... Ses mõttes on sellised väiksed skandaalsed Issanda päevad siin ilmas üksikisikule head: ta saab kohtumõistmise eelmaitse kätte ning võimaluse meelt parandada... igavikus ei tule seesama asi talle üllatusena. Kõigile sellist armu aga ei anta...