Tuleb välja, et Eestimaa kristlastegi ja isegi ordineeritud vaimulike igapäevaellu kuuluvad nähtused nagu pornograafia (sh netist), bordellid, joomingud jne. Kuulsin kunagi statistikat, et ameerika hotellides suureneb tasuliste kanalite tellimine noorte kristlike juhtide (young adult leaders) konverentside ajal hüppeliselt. Pidasin seda "nende" probleemiks, mis teisi ei puuduta. Inimesed on aga oma põhiolemuselt samasugused. Ning suurem kultuuriruumgi on meil sarnane, mõtlen eelkõige Hollywoodi ja selle mõju, nii soft erootikat, mis igast sitcomist ja muust filmist vastu kajab kui krimisarju, mis surmavaimu külvavad. Ja nende taha on kleepunud nii ilmalik kui vaimulik osa eestimaalastest, vähemalt suur osa meist. Rääkimata muidugi edukultusest loosungite: "suurem, parem, uhkem, rohkem" egiidi all. Ka see on inimloomusele apelleeriv usamaa toode, mida seal juba mitu aastakümmet kauem on täiustatud.
Nii et statistikat mul tõesti pole nende esmaselt nimetatud tegevuste praktiseerimise ulatuse kohta, on ainult mõned teada tuntud näited, mis teaduslikus mõistes ei ole ilmselt üldistuseks piisavad. Ja pole see mu eesmärkki. Tahan vaid esitada hüpoteetilise küsimuse, et kui see nii peaks olema, et neid asju julgelt salajas praktiseeritakse, siis millele me loodame? Mida me ootame? Kuidas saaks Jumal oma ärkamise meile anda selle kõige peale?!
Ka Vana Testamendi prohveteid lugedes näeme, et eriti vangipõlve eelsel ajal oli teoloogia väga rafineerituks muutunud. Usukindlus oli nihkunud Jumalast väljapoole, kõigile neile reaaliatele, mida silmaga näha ja kätega katsuda sai. Neil oli uhke tempel, mis kaikus kui märk Jumala ustavusest Jeruusalemma kohal. Neil olid selgeks tehtud kõik teoloogilised finessid, eriti Jumala armastuse ja taaskord ustavuse suhtes. "Me oleme TEMA omad ja miski ei suuda meile häda teha" kõlas ametlik versioon.
Seda versiooni tuligi Jeremija lammutama. Ja sai muidugi selle, mille oli ära teeninud. Teda ei võetud vastu. Sest kõik oli ju väga hästi. Kõik oli paigas ning turvaline, süsteem toimis kui õlitatult. Vahetult enne Paabeli vangipõlve tuli isegi ärkamine, mitte küll väga sügav, Joosija surma järel pöördus ka rahvas tagasi ebajumalate juurde, aga siiski. Selline ärkamise foon lisas kindlust juurde, et kõik vaatamata tegudele ikka veel väga hästi on. Kuni ühel päeval tuli Paabeli kuningas ja viis kõik minema... Selgus, nagu paljudel kordadel hiljemgi ajaloos, et see ärkamine ei olnud piisav krahhi ärahoidmiseks, vaid pigem oli seda vaja, et hingi igaviku jaoks ette valmistada.
Aga mida see Jeremija siis kuulutas? Ja miks kõlab ta hirmuäratavalt tänapäevasena?
2. peatükk:
Mina tõin teid viljakale maale sööma selle vilja ja hüvesid;
aga jõudnud sinna, te roojastasite mu maa ja tegite mu pärisosa jäleduseks.
8Preestrid ei küsinud:
"Kus on Issand?" Seaduse seletajad ei tundnud mind, karjased astusid üles mu vastu, prohvetid ennustasid Baali nimel ja käisid asjade järel, millest pole abi.
Kolmas peatükk ehk miks ei tule ärkamist:
3Seepärast ei tulnud varast vihmasadu ja ka hiline vihm jäi tulemata: sul on hooranaise laup, aga sa ei häbene.
4Nüüd hüüad sa mind: "Oh, mu isa! Mu noorpõlvesõber!
5Kas sa pead igavesti viha ja oled sellepärast alati valvel?"
Vaata, nõnda sa räägid, ise aga teed usinasti kurja."
Seitsmes peatükk mõistab kohut jumalateenistuse üle:
4Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: "See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!"
8Aga vaata, te loodate valesõnade peale, millest ei ole kasu.
9Kas tahate varastada, tappa, abielu rikkuda, valet vanduda ja suitsutada Baalile ning käia teiste jumalate järel, keda te ei tunne,
10ja siis tulla ning seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi, ja öelda: "Me oleme päästetud!", selleks et edasi teha kõiki neid jäledusi?
11Ons see koda, millele on pandud minu nimi, teie silmis röövlikoobas? Vaata, minagi näen seda seesugusena, ütleb Issand.
Üks tänapäeva eesti kristlik mõtleja süüdistab meie oma skandaalis osapoolt, kes asja avalikkuse ette tõi. See pidavat olema suurim kurjus. Aga kas me siis ei tea, et kõik, mida me teeme, on nii ehk naa avalik?! Et see, mida sosistatakse kambrites, jõuab varem või hiljem ajalehtede esiküljele. Praktika on näidanud, et pigem siiski hiljem. Või üldse mitte. Aga võimalus on olemas, eriti kui "lonkavale hobusele" panuse teed, inimesele, kes koorma all varem või hiljem murdub. Ja küllap ta murdub, ka näiliselt tugevaim murdub ühel hetkel, kui ta ei taha elada "nende kaartidega", mis talle jagatud on. Mida siis teha?
Küünikust pragmaatik teab, et sellepärast ongi kindlam bordelle külastada, sest teisel osapoolel on kohustus vaikida ning ajalehtede esiküljele ei satu, kui just asutuse krediitkaarti ei kasuta või kuidagi muul viisil hooletu pole. Ja nii jõuame olukorrani, kus see sama pragmaatiline bordellikülastaja on rahva ees õigem kui see, kellel korraks lained üle pea kokku lõid ning armumisele piiri panna ei saanud/tahtnud/osanud.
Ja seetõttu on inimlikult mõistetav ka pettumus, mida "süütu" armumise pärast kannatav vaimulik hetkel taluma peab. Võrdluses nende teistega polnudki see ju eriti midagi. Ja need teised käivad õiglaselt ja uhkelt ringi... Aga siin ongi probleem. Mitte teistega ei pea ma ennast võrdlema, vaid ainult Jumala enda mõõdupuuga. Ja seal jääb meil igal ühel vajaka, üks kõik kust otsast vaadata. Ja selle mõõdupuu valgel ei kannata ükski neist tegudest kriitikat, olgu selleks "pelgalt" käe silitamine või täielik vägistamine. Või kasvõi naise peale vaatamine teda himustades. Vahet ei ole seal selles mõttes, et seda tehes olen ma pöördunud oma südame sügavaimate igatsuste rahuldamiseks "praguliste kaevude" poole, millest Jeremija 2. ptks räägib. Need on need omatehtud kaevud, kus vesi ei püsi., aga tundub, nagu ajuti sealt midagi saaks.
Olukord on tegelikult väga kriitiline, sest tundub, nagu osapooled ei saa ega oska oma identiteeti leida Jumalas. Kui kõik mis mul on, on see, kuidas ma välja paistan, siis võib tõepoolest üks ajaleheartikkel või kellegi öeldud sõna mu täielikult hävitada. Sama mure on siis, kui inimene defineerib end oma tegevuse kaudu. Kõik need asjad lõppevad ju, kaovad kui rohu õieke. Ainus mis püsib, on Jumala Sõna ja inimese osadus Temaga, kui seda on kultiveeritud läbi "paksu ja vedela", kui see on tules proovitud nagu Jakoobus ütleb ning räbu on põletatud. Sündinud on üks uus kvaliteet ja selline lähedus Jumalaga, mida naljalt ei kõiguta keski ega miski.
Ma olen ikkagi veendunud, vaatamata osaks saanud kannatustele, et see on suur arm, kui sellised asjad välja tulevad. See aegajalt alasti olemine ei olegi nii halb, kui tead, kuhu kukkuda--ikka ja ainult Jeesuse jalge ette. Eks ka selles loos on võimalikud igasugu sildistamised ja jõuga olukordade lahendamised, mis võivad ühel poolel lasta tunda end võitjana ja teisel ohvrina ning kanda neid silte endas ja teistele kleepida elu lõpuni, jättes olukorrad Jumala ees tegelikult lahendamata.
Suurim arm on see, kui antud olukorras mõlemad osapooled leiaksid elava suhte Jumalaga. Sest langus oli toimunud ammu enne tegu, juba siis, kui väliselt veel hästi oli. Peale selle näriva tunde, et kõik võiks veel paremini olla... Ja kui siis olukord end ise kätte mängis, tundus, et see on just see pisike tükk, mis täielikust rahulolust puudu on...
Ja suurim arm kogu rahvale oleks see, kui me pöörduksime tagasi Jumala Sõna juurde ning väriseksime selle ees. Paturegister, mille eksiilieelsed prohvetid (Jeremija, Hesekiel) ära toovad, ei ole pelgalt metafoorid.
Hesekieli kaudu öeldakse meile viiendas peatükis väga selgelt, et Jumal päriselt ka näeb, et me kristlased oleme hullemad kui paganad...
5Nõnda ütleb Issand Jumal: See on Jeruusalemm; ma olen pannud selle paganate keskele ja selle ümber on maad. 6Aga see on vastu pannud mu seadustele õelamalt kui paganad ja mu määrustele rohkem kui maad, mis on selle ümber; sest nad on põlanud mu seadusi ega ole käinud mu määruste järgi.
8seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ka mina olen sinu vastu ja mõistan kohut su keskel paganate silme all 9ja ma talitan sinuga kõigi su jäleduste pärast, nagu ma enne ei ole talitanud ja milletaoliselt ma enam ei talitagi.
11Sellepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tõesti, sellepärast et sa oled rüvetanud mu pühamu kõigi oma põlastusväärsustega ja kõigi oma jäledustega, siis lõikan minagi: mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu.
Kas me ikka usume, et kohus algab Jumala kojast? Või on see sarnane sõnakõlks kõigi teistega, mis kinnistavad meie valelootusi, et küll Jumala arm kord kõik kinni katab?! "Nii tõesti, kui ma elan", on Jumal vandunud tuua kohtumõistmise kõigi jäleduste eest. Kas oleme selleks valmis, kui Issanda päev peaks meie maad tabama?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar