Selleks, et Maarja võiks Jeesuse jalge ette välja murda, on tal vaja ületada teatud kolme liiki takistusi, mille allikad on erinevad. Esiteks on Maarja takistuseks ühiskond. Naine nt ei tohtinud tol ajal saada haridust õpetajate juures. Kuna Maarja sellest aga ei hoolinud, siis ta justkui väljendas oma tegudega, et ta peab end jüngritega võrdseks. Tänapäeval ehk ütleb ühiskond meile, et üleüldse ei peaks sellise arhailise nonsensiga nagu palve ja Jumala ees seismine, aega raiskama.
Teiseks takistuseks oli tema enda perekond, tema vennad ja õed. Ei olnud sugugi sobilik, et naisterahvas võis lihtsalt istuda ja kuulata, eriti kui tema vanem õde külalisi kostitas. Naise koht on köögis, kõlas ilmselt ka tolleaegne kõnekäänd. Pealegi sai Maarja tol hetkel suupistelaua ettevalmistusel Jeesusele hoopis kasulikum olla. Või nii see näis. Jeesuse jalge ees istumine tundub tobeda ajaraiskamisena. Niikuinii on kõik piiblilood juba lapsest saadik peas. Ja ehk tänapäeval on siingi toimunud üks nihe, nimelt oodatakse just meestelt seda, et nad muretseksid pere vajaduste eest, mitte ei istuks kusagil "niisama" palvetades, st tegevuses, mis käegakatsutavat tulu ei too ega raha pere eelarvesse ei tooda.
Aga need kaks takistust, need on välised asjad. Nendest saab hea tahtmise juures üle. Kuid kolmas takistus on tegelikult veel kõige suurem. Ja see takistus on Maarja ise. Ta teab kõiki põhjusi, miks ta ei tohiks seal Jeesuse jalge ees istuda. Tal on kusagil ajusopis see mentaalne lint, mida ta aeg-ajalt ikka ketrab. Ta teab, mida ta on teinud. Ja ta teab, et Jeesus teab. Naine teab, et Jeesus tunneb teda läbi ja lõhki ning ta vaatab hirmunult, kuid samas ootusärevalt mehele otsa. Mis on küll Jeesuse vastus Marta arupärimisele? Eriti kuna õde on Jeesust süüdistanud, et mees temast ei hooli?!
Kas ta saadab ta kohe kööki ning ei luba enam kunagi tagasi? Või on ehk veel pisutki lootust, sest võib olla vastab ta nii: Jah, Martal on õigus. Ära ole oma õele pahanduseks. Ole hea, aita teda praegu köögis ja hiljem võid tagasi tulla, kui töö tehtud on. Hetk on pinev ja kõigi pilgud on pöördunud Jeesusele ja Maarjale.
Luuka 10: 41 "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, 42aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära." Sebimist on ka meie ümber niigi palju. Ja kõik, mida me sebimise teel saavutada võime, võidakse meilt ära võtta, äkitselt ja ette hoiatamata. See kvaliteet aga, mida oled kultiveerinud Jumala Sõnas ja palves, seda ei saa mitte keegi kätte. Nad võivad püüda seda teha vahendeid valimata, aga see ei õnnestu. Sest palves oled sa kogenud, oma kõrvaga kuulnud, kes sa tegelikult oled ja mida sa Jumalale tegelikult väärt oled ning inimeste arvamus, kui see peaks vähemal või suuremal määral kuuldust erinema, ei tähenda enam suurt midagi.
Niisiis on üks kasuteguritest see, et palve ja osadus vabastavad inimeste kartusest, mis paneb püüdepaela. Inimeste kartusest, mis võib väljenduda nii positiivse kui negatiivse poole pealt... me kas ihaleme teiste aktsepti ja soosingut, nii et oleme valmis selle nimel kõigeks või siis kardame neid samu inimesi nii, et oleme taas kõigeks valmis... Positiivset pole siin tegelikult ju suurt midagi. Osadus Jumalaga vabastab aga sellistest püüdlustest ja hea oleks jõuda sinna, kus ükskõik kes ütleb, ükskõik mida ütleb, olgu ülistus taevani või needmine põrgu põhja, see lihtsalt ei lähe korda. Sest Sinu identiteet on Jumalas. Ja tema tunneb ja teab Su motiive, mõtteid, tegusid ja tegemata jätmisi. Isegi kirjutisi :-). Tema teab. Ja temale ei ole Sul vaja tõestada, et sa kaamel ei ole. Ja siit loogiline küsimus: kas teistele on siis vaja sedasama tõestada... Ei ole ju!
Kui isiklikust huvist ja kasust pisutki kagemale minna, siis vaieldamatu eelis on ka see, et Maarja oli ainuke, kes oli Jeesust kuulanud. Teised olid ka kuulnud ning palju kuulnud, kuid Maarja oli kuulanud ja öeldu südamesse võtnud. Vaid tema mõistis, et Jeesus oli juba pikemat aega valmistanud kogu seltskonda oma ristisurmaks, kuid kõigile teistele tuli see üllatusena kui linnupüüdjapael. Sel ajal, kui Maarja mõlgutas leinamõtteid, vaidlesid alfa isased, kes on suurim, vägevaim, võimsaim ja jaotasid kohti, kes tulevases kuningriigis kuhu istuma saab. Nii ei ole midagi imestada, et isegi pärast viimset õhtusöömaaega, kui neile oli kõigest veelkord räägitud, puust ette tehtud ja punaseks värvitud, siis ei olnud nad tulevasteks sündmusteks absoluutselt valmis. Teadmisest ehk peatarkusest ei piisanud, kuna asja tõsidus ja sügavus ei olnud nendeni jõudnud. Kõik ustavad jüngrid, kes olid tõotanud Jeesuse juures olla, põgenesid. Me oleme aastatuhandeid seda Peetrusele ette heitnud, kuid tegelikult olid nad kõik selliseid ülemeelseid tõotusi andnud (Mt 26:35) ning seejärel Jeesuse maha jätnud (Mt 26:56).
Niisiis on vaid Sõna ja palve kaudu võimalik seisma jääda sellesse, mis Jumal on tõotanud ja püsima jääda, kui kõik su ümbert variseb. Kusjuures, oluline on siinkohal see, et Sõna ja palve oleksid tasakaalus. Ilma palveta Sõna lugemine on kiretu ja igav, ilma Sõnata palvetamine võib peatselt viia rutiini ning omaõigusse. Vaid Sõnas ja palves koos tegutsedes on lootust, et Jumal saavutab selle koha meie elus, mida ta igatseb. Et me võime talle loovutada kõik oma koja võtmed ning lasta temal tegutseda... Ja küllap ta teeb kõik oma hea meele kohaselt, sest tal on ju meist hea meel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar