Evangeeliumite de-teologiseeritud lugemine on huvitav. Selline lugemine, kus ma vabastan ennast kogu teoloogiast, millega mind on aastaid "konserveeritud". Minu puhul ei tähenda see mitte ainult kirikus kuuldut nähtut, vaid lõputuid tunde klassiruumis, millele järgnes pidev töö raamatukogus jne. Pidev töö selle nimel, et Jumalat "kasti toppida", ära süstematiseerida, kuidas asjad TEGELIKULT on. Leida LÕPLIK tõde ja siis käed rüpes RAHULIKULT loorberitel puhata, olles täiesti VEENDUNUD ja KINDEL, et nüüd on mul tõde käes ja keegi ei saa mind sellest kõigutada.
Nüüd, 12, 16, 18 aastat hiljem võin tõdeda, et ei viinud mind Jumalale lähemale selline "approach" (lähenemine). Jumal sai kasti topitud küll ja hea ning rahulik tunne oli ka, aga ainult senimaani, kuni Jumal uuesti rääkima hakkas. Siis alles mõistsin, kui sügavale võib laskuda inimene, kelle "kindlus" on Jumalas. Ehk teisisõnu, kelle kindlus on selles, mida talle Jumalast räägitud on, mitte selles, mida ta ise vahetult Jumalast kogeb oma osadushetkede ajal.
Kui vahetame elava osaduse kuiva õpetusega ning südamest tuleva ülistuse-kummarduse teenistusega ehk teenistusel osalemise ja muu sebimisega, siis tegelikult ei ole meil mingit lootust. Teenistus, kus inimesed austavad Jumalat huultega, aga süda on temast kaugel, on Jumala meelest jäle. Oli seda prohvet Aamose ajal, oli seda Jeesuse ajal ning on seda meiegi ajal... Inimese põhiloomus ju ei muutu ning ka Jumal pole muutunud. Ja ka inimesed pole Jumala muutmisega hakkama saanud.
Niisiis, millist Jeesust me evangeeliumites kohtame? Milline on see päästesõnum, mida Jeesus kuulutas? Igal juhul ei ole mina mitte kusagil näinud, et Jeesus oleks kusagil öelnud: "Võta mind vastu" ja oled igavesti päästetud". No ei leia mina seda. See konstruktsioon, mis on tehtud Rooma 10:13 põhjal, ei leia evangeeliumites kinnitust. Pigem ütleb ta inimestele: kui sa mind juba appi hüüad, siis peab sul tõsi taga olema. Müü ära kõik, mis sul on, anna vaestele ja tule ning järgi mind. Ja kui ei suuda/taha/viitsi, siis ära parem üritagi.
Ta ei ütle ka, et kui keegi on selle nn "patuse palve" üle huulte saanud kuidagiviisi, siis on ta päästetud. Vastupidi, ta ütleb: Lk 13:24"Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!" Jeesus järgimine evangeeliumites oli alati seotud iseenda üleandmisega, kõigest loobumisega ja lootuse panemisega täielikult Jumalale. Ja see ongi suur võitlus, sest meie mõistus ütleb meile, et ega ikka ei maksa. Tuleks ikka ise kõik plaanid ära teha ja siis Jumalalt õnnistust paluda sellele.
Jeesus aga kutsub meid järgima. Järgima Teda, kes oli alandlikem isik maailmas, kes tuli sellesse, mis tema oma, kuid tema omad ei võtnud teda vastu... Ja sellele vaatamata käis ja kuulutas ta neis paigus, kus teda vastu ei võetud.
Jeesus aga on ilmselt tänapäevalgi veel selline, nagu toona: pretensioonitu. Käib ringi, räägib karme sõnu. Ja kusjuures, teda saab täiesti ignoreerida ning endast välja lülitada. Kõigepealt sellega, et me ei loe ega tea, mida Sõna räägib ja seejärel sellega, et kui Sõna räägib, siis summutame selle oma "teoloogiaga".
Olen minagi õppinud kursuste kaupa "päästekindlust", teades, et keegi ei kisu mind Jumala peost (Joh 10:28), ki ma kord Jumala juurde tulnud olen. Samas kontekstis jäeti aga tähele panemata eelnev salm Joh 10: 27 Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.
Kas ma teen siin tühjaks armuõpetust. Ei sugugi. Jumalik pääste on armuand, mida mitte keegi ei saa ära teenida. Aga selleks, et seda armu kogeda, tuleb iseenesest täiesti tühjaks saada ja end täielikult Jumalale juhtida anda. Sest enne seda ei saa me kuulda Tema häält. Meil võivad olla säravaimad tiitlid, võime olla inimeste poolt austatud või püüda käituda kui tahes õigesti, annetada nii palju, kui vähegi jaksame jne jne, kuid kui me ei kuule tema häält, siis on kõik kasutu.
Jeesuse ajal võisid sa olla Sanhedrini auväärt liige, kuid kui sa ei kuulnud Jeesuse häält, kõike ära ei andnud ja teda ei järginud, siis sa ei saanud päästetud. Sama vajadus on mitte ainult üksikisikul, vaid tervel kogudusel: Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele, kõlab justkui refrään Ilmutuse raamatu alguses. Heebrea kirja hoiatus räägib sarnaselt: Täna, kui te kuulete ta häält, ärge paadutage oma südameid.
Nii et kõik taandub kuulmisvõimele. Sest usk tulebki ju kuuldust ja kuuldu tuleb Sõnast. Jumala Sõnast, mitte teologiseeritud ja nuditud inimeste sõnast, mis Jumala Sõna aseainet peaks täitma.
Ja igal ühel on vastutus siin ilmas otsustada, kelle või mille häält ta järgib. Kahtleski ju Jeesuski, kas ta üldse usku leiab maa pealt, kui ta tagasi tuleb? Kas ta üldse leiab neid, kes tema ees ööd kui päevad palvetavad, teda igatsevad, teda järgida tahavad?! Või leiab ta eest inimesed, kes arvavad, et Jeesus selleks tuligi, et neil hea oleks; kes sebimisega oma aega ja igatsusi täidavad. Lk 10:41 "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, 42aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära."
Head Maarja-aastat kõigile! :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar