Mind häirib see eilse postituse sõnum siiani. We haven't discerned the hour... elik, me pole aru saanud, mis ajas me elame. We need the burden from the Lord. Ehk: Vajame palvekoormaid Issandalt. Et hingede kahjuvalu läbistaks hinge. Et oleks piinavalt valus kristlasena sihitult elatud aastate pärast, kus oleme iseennast teeninud ja vaid oma heaolu pärast muretsenud.
Ja mis lootust on meil seda mõistagi, kui USA suurimate koguduste pastorid, kes on ühiskonnas hinnatud, hea palga peal, võivad 100% Jumalale pühenduda, kui isegi nemad ei mõista. Mis siis meist rääkida... vähemalt meie EMK süsteemis töötavad pastorid sageli ka muudel ametikohtadel, et peret elatada. Kas jääb siis üldse aegagi palves olemiseks ja aru saamiseks, kus ollakse, mida tehakse. Teisalt on sees rutiin, inerts, mis teeb pöördumise väga raskeks, kui mitte võimatuks.
Keegi peab maksma hinna. See suur (meie mõistes... st 4 x nädalas toimuvatel koosolekutel tervenevad inimesed massiliselt ja tulevad päästmisele) ärkamine sai juhtide sõnul alguse 24/7 e ööpäevaringsest palvest üle 10 aasta tagasi. Nad näevad siin otsest seost. Mitte 10 aastat igaüks oma kodus kapinurgas, vaid ühispalve, koguduse kontekstis.
Ma kardan, et üks põhjusi, miks meil ei taheta seda arusaamagi tunnistada (et vaid palve kaudu saab Jumal ärkamise tuua), on see, et meil on selline müstiline või pigem robotlik arusaam Jumalast. Inimesed, kes pole ise osalenud ärkamiste nö "maale toomisel" ehk olukordade läbi palvetamisel, kuid on osa saanud viljadest, arvavadki, et see kõik saab toimuma kuidagi iseenesest, peaaegu et vastu meie tahtmist. Muidu me räägime küll, et Jumal on džentelman ja ei tee midagi vastu meie tahtmist, kuid siin on justkui asjad teisiti. Et Jumal ühel hetkel lihtsalt otsustab ja puhastab meid, nii et me arugi ei saa, annab ärkamise ja siis me kepsutame selles ringi ja ongi tore ja rahvast tuleb ja kõik on väga lahe. See jäetakse tähelepanuta, et igal ajal, igas ärkamises, on olnud need, kes on igatsenud ja rünnanud taevariiki, kiskunud ta endale ja avanud selle ukse ka teistele.
Eelmisel nädalal jõudis minuni suvekonverentsi laagrikutse. Ma loen seda ja mulle torkab silma just see sama suhtumine. Et palume, et Jumal teeks kõrvad lahti ja siis saavad eluveeallikad paisu tagant lahti ja kõik kõnts saab minema pühitud. See, et kuulmisest üksi ei piisa, vaid peab olema ka sõna tegija, see nagu polekski oluline. Et küll seda teeb juba Jumal. Aga ma kardan, et ei tee. Sest Jumal pole meid loonud robotiteks, keda igasuvise ülevaatuse korras korra puhastada, suurel platsil uhtuda üle voolikuveega ja siis jätta kuivale ülejäänud 360 päevaks, vaid pigem otsib Peigmees Pruudi partnerlust, et Pruut teaks ja saaks aru, mida ta teeb, kuidas ta teeb ja mis on selle tulemus.
Samas selle kõrvade avanemise palvega võib juhtuda, et kõrvu enam polegi pea küljes. Ja no mida sa siis palud avanemist?! See oleks justkui seista maalitud ukse taga ja koputada, aga ust ennast polegi, on vaid tugev ja uhke sein. Miks ma nii ütlen? Sest Ilmutuse raamatu 2-3 peatükis kordub seitsmekordselt: Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele. Et nagu mõnedel ei olegi kõrva siis või? Seda ühte ainumastki?
Kui kõrvad ka avanema peaks, siis sellest ei piisa, et tuua muutust. Sest alati on meie ees valik: alluda ja kuuletuda, või hakata arutlema ja ennast sellest ebameeldivast/ebamugavast mõttest vabasatada. Kas Jumal on tõesti nii öelnud?! (1Ms 3:1) Ei, ARMASTAV Jumal küll nii ei teeks/nõuaks/ ütleks... TEMA ei taha mulle midagi keelata... Ja siis saab lõpuks käsi laiutada ja ütelda, et no mis teha, mina tegin omalt poolt kõik, palusin kõrvade avanemist, katsusin sõnumi läbi, kuid vetevood paisu tagant ei avanenud. No, ju Jumal siis veel ei taha mind vabastada ega kasutada ega ärkamist tuua. Ootame veel ja vaatame, mida järgmine konverents toob. Võib-olla seal sünnib midagi uut ja huvitavat... (Allenit tsiteerides, ehk avastab keegi selle aja peale mõne uue metoodika?! Vaat see oleks vinge!). Me kobame seina pimedate sarnaselt, tuleb meelde Jesaja 59. peatükk.
Ja ikkagi on pisut ka hirm, et kui kaua läheb veel aega, et Jumala kannatus otsa saab ja ta sekkub radikaalselt. Kas mõistame seda piisavalt vara ja ärkame ise, et oleks aega ühiskonna muutusteks ärkamise kaudu? Või tuleb ärkamine vahetult enne hävingut, et sõjas langevaid noori ette valmistada igavikuks (see on see, millele Allen ühes kohas vihjab).
Ma tahaksin teada, kas on Tallinnas mõni kogudus või grupp, kes käib regulaarselt koos ja palvetab maa ja rahva (mitte ainult oma vajaduste) pärast. Tean, et Pirital on esmaspäeviti mingi ühispalve, aga see on kinnine üritus. Kas mõni selline grupp on ka, millega ühineda saaks? Või mõni kogudus, kes sellise grupi tekitada tahaks? Ootan vihjeid kerstikcr@yahoo.com või FBs.
Alleni jutlus, millele viidatud: http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=GDCp_wDNYO_rP02RQ0p3FQnvU91r70VH
Eilne postitus: http://armuaken.blogspot.com/2010/06/kes-maksaks-hinna.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar