JACKPOT!

Tähtsam sellest, et Sul on õigus, on see, et Sa oled VABA!

Tundub, nagu oleksin ma selle lause avastamisega tabanud naelapea pihta. Ja see pole minu lausegi, kuuldud jutlusest laenatud (vt eelmist postitust).

There is something FAR GREATER than being RIGHT, it's being FREE!!!

VABADUS! Milline üllas mõiste! Ja see on ju see, mida meile pakutakse. Väga praktiliselt. Esmalt ise vabaks saada ja siis aidata teistel vabaneda. Et vabaneda siis millest?

Vabadus vihast/kibeduse juurest
Ka sellest on eelmises postituses juttu. Et viha koos enesehaletsusega on surmav kombinatsioon. Külastasin üle poole aasta tagasi üht pastorit, kes oli väga tugevalt mõjutatud hirmust põrgu ees. Ta oli isegi kogudusse viinud ühe ilmutuse põrgust ja öelnud, et enne me edasi ei lähe, kui te kõik meelt parandate. Ilmutus ise seisnes ühes naises, kes oli muidu igatepidi nii armas usklik, kuid siis oli kunagi kogemata kuskilt midagi näpanud ja keegi teine nägi ilmutuse, et ta pidi selle eest igaviku põrgus veetma. Samas, kui selle pastoriga rääkida, kumas läbi nii enesehaletsust kui kibedust, nii Jumala kui kaaskristlaste vastu. Ja see hävitas teda silmnähtavalt. Samas tundis ta kohustust kõiki teisi juhtida ja õpetada.

See kohtumine on mind miskitpidi saatnud just selle küsimusena, et kuidas siis nii, kas tõesti Jumal saadab meid põrgusse, kui meie tegudes on olnud üks vale samm, üks vale tegu?! Et kes siis üldse võiks õndsaks saada, kui lood nii on?! Täna mõtlen, et võib-olla oli selle näppamise motiiviks viha ja kibedus, tunne, et ilma selleta oleks teda olnud justkui ilma jäetud, et Jumal ei hoolitse ta eest piisavalt. Ja siis tuli ise ennast aidata ja ise endale "õigus" muretseda. Ehk lihtsalt see viha juur, mis oli üles kasvanud, tõi lõpuks surma. Südames oli peidetud deemon, kes lõpuks tulejärve visati ja inimene, kes seda oma südames hellitanud oli, läks lihtsalt kaasa, nagu collateral damage.

Aga täna pakutakse meile veel võimalust vabaneda, võimalust lasta tõeliselt inimhingede inserneril kõik oma südame sopid läbi valgustada ja näidata meile, mis seal TEGELIKULT sees on. Me suudame ju väga hästi iseennast teiste eest varjata, kuigi ilmselt mitte kunagi kõigi eest ja kogu aeg. Mõnesid inimesi suudame petta kogu aeg, kõiki inimesi mõni aeg. Väga kurb on aga siis, kui me iseennast (nii pool)teadlikult petta püüame. Siis tegelikult ei ole lahendust olemaski.

Vabadus himudest
Ärgem laskem endid eksitada! Kelle võidetud keegi on, selle ori ta on! (2 Pe 2:19). Rooma 6 peatükk kirjutab sellest pikalt laialt. Efesose 5:5 ütleb, et ühelgi ebajumala orjal ei ole pärandit Jumala riigis. Ja need viljad, mis välja tuuakse on: hooraja, kõlvatu, ahnitseja. Ühelt poolt peegeldavad need kõik himusid, teisalt ka sedsama juba kirjeldatud oma õiguse nõudmist ja iseenese aitamist, kui Jumal ei aita. Hooraja niisiis seksuaalsete himude rahuldamist, ahnitseja füüsiliste vajaduste iseeneslikku täitmist. Kõlvatus võib ehk viidata eelmises salmis toodud riivatule ja sündsusetusele lõõpimisele, mida tavaliselt kasutatakse tähelepanu võitmiseks.

Himu niisiis ei ole vaid joomine, suitsetamine ja sündsusetud seksuaalsuhted, vaid iga asi, millega püüame täita auku oma südames ja toppida täis oma päevi, et me kuidagi Jumalaga üksi ei jääks ja Tema meile ebamugavust ei tekitaks, kui Tema vaikne hääl rääkima hakkab. See on iga asi, millega püüame vaigistada oma südame kutset Jumala poole.

Lahenduseks siin, kui keegi seda otsib, on nälg. Nälg Jumala järele, ja seda loomulikult, nälg ja janu õiguse järele, ka seda loomulikult. Kuid enamgi veel, füüsiline nälg. Iseenese teadlik ja tahtlik nõrgestamine, et Jumala vägi võiks asuda meisse. Taaniel on siin heaks näiteks, kes loobus söögist osaliselt. Toit oli tema võitlustander Paabelis, ei mitte kaldealaste nõiatarkused. Mitte kordagi ei loe me, et Taaniel tõusis püsti ja ütles, et aitab, rohkem ma teie nõidustest ei loe. Küll aga näeme, et ta võtab väga selge seisukoha toidu suhtes.

Andku vend Toivo mulle andeks, kuid paastumine ei ole ainult veepaast ja mida rohkem seda uhkem, vaid igasugune iseenda piiramine. Taaniel loobus maitsvast toidust. Meie võiksime toidukordi vähendada või hõrendada seda, mida me korraga sisse sööme. Piibel ei räägi liigsöömisest just väga palju, aga see, mis on öeldud, on karm. Ja jooksja kammitseb ju ka oma ihu (mitte ainult suitsust ja alkost loobudes), sest muidu ta lihtsalt ei jaksaks. Toit on üks väga suur uinutaja. Legaalne narkootikum, nagu väga ülekaalulised kui ühest suust kinnitavad. Ja vabanemine toidu ikkest raskem kui kõigist teistest narkootikumidest, sest päris lõpetada ei saa ega tohi. Tarbides seda maailma, justkui ei tarbikski seda... on Pauluse soovitus.

Vabadus argusest
Arad on tulejärves esimeste hulgas, meenutati aliansspalvenädala teenistusel. Vastandiks ei ole hulljulgus, vaid kindel veendumus. Kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas. Just sellisena, nagu Piibel räägib. Kõikvõimsa, kõiketeadja ja täieliku headuse kehastusena. Ja kogema isiklikult, mitte järele ütlema/mõtlema kellegi teise mõttekonstruktsioone. Kui me pole oma vaimusilmadega näinud tema imelisust, ei pane meid ükski vägi temast tunnistama. (Kartus põrgu ees võib seda teha, kuid selline töö jääb viljatuks). Samas kui oleme Teda näinud ja meie kõrvad on kuulnud ta kutset: Keda ma läkitan? Kes läheks?, ei saa me olla viitsimatud ja viljatumad. Kui tunned, et kõik ei ole nii, nagu olla võiks, palu endale suuremat ilmutust Jumalast ja Tema auhiilgusest.

Vabadus kohtumõistmisest
Kui oled oma himudele ja oma kurjale südamele Jumala ees otsa vaadanud, siis ei ole nagu teiste osas midagi enam öelda. Kui vaid tunda kahjutunnet, et miks nad küll oma õigusest ja sellega kaasnevast kõntsast nii innukalt kinni hoiavad?! Miks ei taha nad vabaneda ja võtta vastu seda vaba langemise kogemust, kus ühel hetkel lihtsalt peab Jumal appi tulema, muidu prantsatad maa peale. Ja ta tulebki. Ja kannab sind. Oleme kui tuulelohed, mis vaid teatud kõrgustel lendama hakkavad. Kui ikka tuult alla ei saa, siis loperab paar sekundit pea kohal, vaid niikaua, kui kätt üleval jaksad hoida ja siis kukub nina ees otsejoones alla.

Hästi mõistetav on ka meie igatsus juba siin elus sikud lammastest eraldada, et oleks ikka üks selge sott. Matteuse 13: 24-30 on tähendamissõna raiheinast, kuidas öösel tuli vihamees ja külvas raiheina. Innukad sulased tahtsid hommikul, kui oras oli tärganud, kohe minna tegema umbrohutõrjet. Neid aga keelati, et ärge minge, et te koos umbrohuga ka nisu ei hävitaks. Viimastel päevadel olen tihti koperdanud selliste avalduste otsa, kus vaimulikkuse ülimaks mõõduks on konflikti puudumine. Ei, ma üleüldse ei arva, et pigem on riiakus ja tülid tõelise kristluse tunnus, kuid ometi ei saa üle ega ümber sellest, et Jumala riigi põhimõtted on maailmaga ikka vastuolus olnud. Ei olnud konfliktivaba ei prohvetite elu, Jeesusest ja apostlitest rääkimata. Pigem on see nö "ajalooline tõde", mida mõtlematult järele kordame.

Samuti on konflikti puudumine ju iseenesest üks väga "kena" väline mõõdupuu. Ja väga kindel tagatis, et keegi me eksistentsi ei segaks. Kui suudaksime kuidagi väliselt selle asja toimima panna, et kõik on kõigiga sõbrad, siis äkki, (no miks ei võiks?!), äkki hakkab see ka sisemusest välja paistma?! Palun, palun, palun, Issand, tee, et see nii oleks! Siis oleks ju meil armastus isekeskis, millest Sa rääkisid. Pretty please!!!  Hm, nujah! Aga Jumala lahendused on seestpoolt väljapoole. Midagi pole teha. Teistsugune valitsus, kui see, millega meie harjunud oleme.

Tema tahaks, et meie KIHVATUSED oleksid olematud ja süda oleks VABA. Sest kui Sa oled surnud, siis mida Sa ikka enam kihvatad?! Tema tahab, et meie ressurss, meie tagavara ja rikkus oleks Temas, mitte meil endil mustadeks päevadeks kapinurka kogutu, mis roostetab ja hallitab. Ja selline põhjatust Jumala kaevust ammutamine on võimalik vaid siis, kui mistahes olukorras näed ikka istumas Jeesust auhiilguses Isa paremal käel ja Sinu eest kostmas. Siis võid tõesti kõike taluda ja öelda vaid, et kõik minu elu on Jumala käes!

Vabadus on see, milleks Jeesus tuli ja kui me seda vabastust vastu ei võta, pole tal meile midagi anda. (TT-d parfraseerides). Kõik muu on meelepete. Sest taevariiki oma koormate ja köidikutega ei saa, ükskõik, kui veendunud me ise selles hetkel oleme, et kuidagi ikka saab. Olles ise kaduvuse orjad, ei saa me ka teisi kuidagi vabadusele aidata. Kahju küll mõnes mõttes, sest nii väga tahaks. Aga Tema tahab Sind ja Sinu osadust, mitte su tööd ja su ohvrit. See on pikem tee ja raskem tee ja kitsam tee, oi, palju kitsam, kuid see on Tema tee ja teist teed ei ole ju. Vabadus köidikutest on käe ulatuses. Sirutu vaid välja ja võta vastu. Vabadus. Pääste. Andestus.